Higispaania kokkuvõte (novembri algus)

Ohjeebus, hakkabki lõppema see aeg siin. Ausalt, ma võin öelda et need neli aastat vahemeremaid tõesti õpetasid mind higistama. Ja vett jooma. Ja et magneesiumitablette tuleb võtta ja päiksekreemi kasutada. Seda ka, et mu aju ei funka temperatuuril üle 30 ja alla 17 kraadi. Räme palavus on räme, nüüd on see õnneks läbi. Kuni septembri lõpuni olid üle 30sed temperatuurid ikka tavalised, oktoober oli lõpuks okei. Viimati ujumas käisin 27ndal oktoobril. Novembri algul üritasin ka, aga lained olid nii suured ja teispoolsus saatis sõnumi, et parem mitte. Teispoolsus? Noh ma päästsin kala kuivamisest, kuigi pikemas perspektiivis ta ilmselt uppus ära. Nimelt meri lükkas minu jalge ees kaldale suure kala, sellise näpuotstest küünarnukini pikkuses. No kuna ta seal laperdas, võtsin sabast kinni ja viskasin merre tagasi. Tegelikult oleks võinud kotti pista ja õhtusöögiks kuulutada, sest ega tal nende suurte lainete vastu ujuda väga hästi ei õnnestunud. Pilti kahjuks pole, ma ujuma minnes ei võta kaasa ei telefoni ega rahakotti, sest teadagi. ~~Õnneks mul pole siin midagi ära varastatud, aga see pidi suht tavaline olema.~~

Külalised on ka ära käinud. Kui varem oli ikaldus, siis sügisel ööbisid siin nii itaallased (need, kes enne mu kolleegid olid), üks endine korterikaaslane kellel oli asja konverentsile, siis käis mu õe pere külas ja nende lahkumisele järgneval päeval tuli Agniezka, kelle juures ma suvel Soomes paar päeva olin. Vähemalt ilm oli kena, keegi ära ei küpsenud ja vihma ka ei sadanud. Linna näidata sain ka omajagu, aga ega ma niisama ei satu ka põnevatesse kohtadesse eriti. Vanalinn on lähedal küll, aga hea kui korra nädalas satun sinna.

Eksperiment sai ka läbi, nii et ma ei pea iga päev 6.30 ärkama enam, et bussi peale minna. Nüüd on ainult sellised ülesanded nagu proovide ladustamine ja kasvuhoone koristamine jne, mille pärast end kohale vedada tasub. No ja seminarid muidugi ka. Felicia üritas vahepeal isegi journal clubi elustada. Bossiga kohtumine, et statistikat arutada on samuti hea põhjus – kuigi me mõlemad elame Valencias, nii et teoorias võiks selle sõitmise osa vahele jätta ja siin kokku saada. Ahjaa… me oleme kõik lähikontaktsed jälle. Neljapäeval me olime koos autos hiina doktorandiga, kellel on koroona. Siiani on minu test negatiivne ja mingit nohu vms pole. Ilge väsimus oli küll, aga selle ma panengi üleväsimuse arvele, ehk kui rohkem magada siis võiks enesetunne ju ometi parem olla. Vist. Eestis talvel magan.

Tegelikult peaks hullult pakkima, piletid ostma, Eestisse saatma kulleriga paar kasti. Mingil määral olen oma vara laiali jaganud ka (jäätisemasin jääb bossile), aga osasid asju võiks üritada müüa (ratas, ventilaator, põrandalamp) ja vat see on tülikas. Kargud kah, huvitav kuhu neid anda, need on mingi 3 aastat köögi nurgas seisnud. Päris friiki mõelda, et sellest luumurrust on umbes täpselt 3 aastat möödas… ja Hispaaniasse kolimisest ka. Kunagi kui ma selle projekti kirjutasin (2018) siis ma mõtlesin, et appi ma olen ju 35 kui ma Eestisse tagasi tulen. Noh olengi. Nüüd siis tuleks mõelda, et mis edasi. Läheks veel kuhugi? Otsiks mingi teadusvälise normaalse töö?

Nojah. Saatsin oma tutvumissoovi Eesti Taimekasvatuse instituudile, see on küll teoreetiliselt koht mis tegeleb igati teadustööga, aga natuke praktilisemas formaadis. Ja toit mulle meeldib (kuigi riisitaimi ma veits jälestan – suured, pirtsakad, teravate lehtedega). Nii et loodetavasti neil on midagi pakkuda, kunagi. Igasugused riigisektori ametnikuametid tunduvad hetkel üsna õõõõh. Ma just lugesin, et Varro Vooglaid ja ta (ekraani) partner hakkavad EKRE nimekirjas valimistel kandideerima. Üks neist on isegi minu valimisringkonnas. Ja EKREl läheb ilmselt järgmistel valimistel hästi. Veits piinlik oleks kuskil mingi nõunik olla ja siis ülemus on ekreiit. Võib-olla peaks ikka välismaale vaatama.

Inglise keele tasemeeksami tegin siin British Councili juures igaks juhuks ära – heal juhul läheb millekski vaja, halvemal juhul raisatud raha. Eksamiks õppida üle saja aasta oli muidugi huvitav. Eksam ise oli üsna ebameeldiv, sest nt rääkimise osas oli vaja arvutile monoloogi pidada pmst ja mingis kuulamisülesandes mul sai aeg otsa. Sissejuhatav mula oli ka hispaania keeles. Kirjutamises ja rääkimises läks tegelikult päris hästi, nii et vinguda oleks liigne perfektsionism. Hakkasin isegi kaaluma, et äkki teeks Hispaania keele B1 eksami ära kui Eestis olen. Siin enam ei jõua ja kuna ma võtsin eratunde, siis mul pole ka mingit tunnistust taseme kohta.

New Phytologist next generation scientists meeting, Tartu, 19-22 juuli 2022

Ehk kuidas kõik oli alguses kena ja siis lõpuks ikka eepiliselt pekki läks

Okei, see oli üks paremini korraldatud konvekaid. Selle aasta omadest kindlalt parim, kuigi Marseille’s oma oli väga nunnu ja noh see IAVS oli nii kohutav, et seda pole raske üle trumbata (nägin tšiilipoissi, ehk meie originaalset konvekablogijat, tema ütles et ta juba tundis ette et see saab jube olema ja isegi ei üritanud minna – ja ilmselt jäime me selle tõttu ilma tema suurepärasest halapostitusest, aga noh meil on minu halapostitus ja tema vist piinab end Teravmägedel praegu, nii et olgu mäed talle teravad).

Nii et mis siis see kord hästi oli? No esiteks toimus konvekas Eestis, suvine Tartu on veits väljasurnud aga ilus. Ja mu sünnipäev oli päev enne konvekat, nii et esimest korda mingi alates 2018 suvest õnnestus sünnipäeval Eestis olla. Tõsi, kuna mu sõpradest enamus on viimase viie aasta seas pungunud siis on nendega keeruline kohtuda, aga mul õnnestus tolle esmaspäeva jooksul Tartu piires eraldi kokku saada viie erineva sõbraga! Sorry, see polnud üldse konvekaga seotud. Aga noh põhiline erinevus IAVSiga oli, et meil oli toitu! Isegi taimetoitlaste peale oli mõeldud ja üldse. Tõsi, magustoitu õnnestus mul haarata ainult kõige esimesel päeval, kuna näljaste noorteadlaste ritsikahord oli kõik ära haaranud selleks ajaks kui minu järjekord kätte jõudis. Aga vähemalt ma ei usu, et keegi nälga oleks jäänud, mina kaalusin vähemalt pärast konvekat täpselt sama palju kui enne. Me Feliciaga olime isegi nii õelad, et postitasime sellest pilte IAVSi „non-working“ whatsappi gruppi. Väike väiklus, aga mis siis.

Ööbimisega oli ka hästi. Esimese öö ma olin küll Triinu juures (ta ise oli hoopis välitööl, aga tänks Triin!) ja siis edasi Dorpati hotellis. Ma polegi varem Tartus olles hotellis ööbinud. Staresti hostel ja muu olümpiaadiaegne majutus lapsepõlves ei lähe arvesse. Ahjaa, airbnb’s siiski olen, kui me üks talv otsustasime õdedega tüdrukuteürituse teha.

Konvekas ise oli meeldivalt teemakohane, minu ettekanne polnud isegi ainus riisiteemaline ja taimekommunikatsiooni-inimesi oli täitsa mitu. Tõsi, mõne molekulaarsema ettekande ajal ma veidike hiberneerusin või joonistasin märkmikku kriksatrulle. Eestlasi oli suht vähe, nii et ma teadsin neid kõiki ja Felicia väitis, et UK päritolu tegelased on üleesindatud… aga päris nii see polnud. UK ülikoolid ülid küll üleesindatud, aga need esindajad olid sageli mõne eksootilisema riigi kodanikud. Üldse see oli väga poliitkorrektne üritus ja iga ekremehe õudusunenägu – oma pronounse sai ka nimesildil valida ning posteriauhinna võitis üks tüüp, kes kandis väga fabuloosseid kleite. Ma ka hääletasin ta poolt, tal oli väga äge teadus.

Minu enda ettekanne oli viimase päeva viimane noorteadlase ettekanne (pärast oli miskine plenaar veel), nii et see vb veits limiteeris seda, et keegi selle alusel tutvuma tuleks, aga ei kurda, vähemalt ühe e-maili sain ja noh New Phytologist ka kohe lajatas artikliga, mida ma arvustama peaks. Ofkoors ma ei saada neid puu taha, kuigi mul on kiire ja üldse, teema oli ka huvitav.

Kliimamuutusi keegi ei eita, bioloogilise mitmekesisuse kadu on päris probleem ja mingis kirjastuse inimeste publitseerimisteemalises paneelis said editorid ja kirjastuste esindajad ka mõnusalt puid alla – aga ma arvan, nad teadsid mis neid ootab, praeguse avaldamise süsteemiga lihtsalt polegi keegi rahul ja ega keegi midagi hullult paatikõigutavat ei öelnud ka, lihtsalt vaikselt loksub teine ja vett tuleb üle ääre.

Ekskursiooni muide polnud, kui mitte arvestada väikest linna- ja botaanikaaiatuuri. Ühelt poolt, oleks olnud ideaalne aeg Eesti suvist loodust näidata, teisalt ma usun et need kes kohe lennukile ei rutanud leidsid ise midagi vaatamisväärset ja neli päeva oli põhimõtteliselt sama pikk kui IAVS ilma ekskursioonita. Mina otsustasin endale ise ekskursiooni teha ja läksin tagasi Soome kaudu. Üks eelmise aasta Biotoopia osaleja ammu juba kutsus ja mina ajasin tagasi, et mis, siis tulen kui mingi põhjus on veel, pealegi Soome on ju nii Eesti moodi. Noh nüüd oligi põhjus, odavaim tagasilend oli Helsingi-Alicante (vb tegelikult see praami ja rongiga kombineerimine lõpuks ikka ei tule soodsam aga noh näis, ma praegu lennukis kirjutan). Soome oli väga nunnu ja üldse mitte Eesti moodi, soovitan soojalt. Muidugi mu sõbrad andsid ka endast maksimumi, aga mind ei ole tegelikult üldse keeruline rõõmustada. Pmst sööda kõht täis ja lase metsa lahti ning pärast küüri saunas muda maha. Igatahes, mu sõbrad elavad Espoos ülikoolilinnakus ja see on ütlemata lahe koht. Meri on kohe lähedal, seal on palju saari ja mustikametsa ning igasugu lahedaid kivimügaraid ja samblikunõmmesid. Need väiksed jaburad graniidist mäed on mu lemmikud, sellised pehme vormiga nagu elevandid ja samas piisavalt karedad, et ma ei libastunud kordagi (pikali käisin paar korda siiski, aga enamasti oli süüdi mingi juurikas või lögane samblik). Kui nad on meres, kasvavad seal otsas ebaproportsionaalselt suured puud ka veel, ilmselt küll tänu sellele, et lahtedes pole nii jõhker tuul kui avamerel. Need puud nägid kinni hoidmisega ilgelt vaeva muidugi ja sageli väänles üle kivipinna mitme meetri pikkuseid juurikaid, mis kuskil kaugemal vist mulda nägid. Hirvesid nägin ka. Valgepõsk-lagled on ikka sama tropid kui vanasti. Käisime poro-pizzat söömas baaris, kus on kohalik rebane… see küll ei andnud näole too päev. Mulle anti hommikusöögiks mustikatega puuviljasalatit ja õhtusöögiks praejuustu murakatega. Kõige lõpuks käisin Prismas ja ostsin hunniku Soome komme. Sorry spaanjalased, te saate kõik lagritsat. Santi saab eriti vänget lagritsat, sest tema trikitas mind kunagi ghost pepperiga kommi sööma, saatanasigidik selline 😀 (ta on umbes 50 aastane laboritehnik, ei tundu esimese hooga selline tüüp kes oleks räme troll, aga ma võin auga tunnistada et meil oli kaks aastat kõik väga respectful ja siis mina ehmatasin ta pooleks, misjärel ta ikka üritab üle trumbata).

No ja te ilmselt ootate, millal siis kõik eepiliselt pekki läks, sest ega ma muidu ei blogiks ja see eelnev tundub kõik liiga ilus onju. Nii ongi. Mõtlesin, et kui mul on otselend Alicantesse Norwegian Airlinesiga, siis see pole ju mingi pidevalt streikiv Ryanair või Lufthansa ja kui mul pole vaja kuskil X kohas ümber istuda siis ma ei jää kuskilt maha ka, olen ilusti keskööks kodus. Well, no. Lennujaamas kõige pealt turvakontroll võttis põhjalikult proove mu kommikotist, et no äkki on plahvatusohtlik vms. Ma sattusin jälle kenasti hädaväljapääsuritta, nii et jalaruumi oli mõnusasti. Ilusti jõudsime mingi 15 minti lennata ja siis läks lennuk katki. Kõrvad hakkasid plõksuma ja ilgelt külmaks läks nii et kõigi käed sirutusid esimese hooga ventilaatorit kinni panema. Hapnikumaskid ei kukkunud alla, õnneks me veel nii kõrgel polnud, aga lennuk pööras otsa ringi. Mingi aja pärast teatati valjuhäälditest ka et sorry, mingi jama oli, me otsustasime tagasi Helsingisse minna ja kontrollida mis värk on. Tagasilend oli ofc mingi kolm korda pikem, ilmselt tuli oodata et sellele üllatusmaandumisele ruumi tehtaks. Ja siis passisime lennukis veel mingi tunni, kuni mehhaanikud uurisid et milles kühvel. Viga ei leitud, aga kuna meeskonnal oleks liiga pikk päev tulnud kui nad nüüd oleks pidanud Alicantesse ja tagasi lendama siis…. Palju õnne, saime veel 2 tundi oodata kuni uus meeskond tuli. Väljusime kuskil kell 8 õhtul, kuigi kell 7 oleks ma pidanud juba Alicantesse jõudma. Reaalselt, jõudsin millalgi veits enne keskööd. Õnneks ma sain vähemalt taksoga Lena juurde minna (rõvedalt kallis takso) ja tema diivanil magada. Ja siis ma ei hakanud hommikul enam San Vicentest tagasi Alicantesse minema, plaanisin kohalikust väiksest rongipeatusest aeglase rongiga koju saada. Ha! Kõige pealt selgus, et piletimasin on katki ja no neile „vajuta siia nupule ja teata kui midagi valesti on“ kõnedele ei vasta reaalselt keegi. Takkapihta selgus, et see mis õigel ajal saabus ja mille peale ma läksin oli vale rong. Õnneks see piletikontrollionu vaatas, et ahah lollakas turist ja saatis mu järgmises jaamas õigesse kohta. Paraku jaamas nad ei saanud müüa pileteid rongile, mis oli graafiku järgi juba väljunud ja järgmine rong oleks olnud mingi 56€, mis on isegi kiirrongi kohta täielik ulme nii lühikese vahemaa peale. Veel järgmine Valencia rong oleks tulnud õhtul kell seitse. Õnneks see hilinev minevikurong ikka tuli, ma leidsin piletikontrolli kohe üles ja sain talt paarikümne euroga pileti siiski. Nii et pärastlõunaks olen kodus, aga ausõna, mis karma see on? Kaks päeva mingit väsitavat transpordijama, üks blogipostitus ja eee mingi veerand artiklit läbi loetud. Ahjaa siin on 36 kraadi sooja väljas, ma ilmselt põlen kohe tuhaks nagu vampiir kui rongist välja astun, sest ma olen riides ikka samamoodi nagu Soomes.

Kuidas mulle kõige lihtsamini külla saab

Ma juba ammu Eestis olles kutsusin kõiki külla endale – mõni lubaski tulla.

Nüüd ma olen ise ära proovinud selle, kuidas on Barcelona kaudu tulla, on küll võimalik ja pole oluliselt hullem kui mingi kolmanda lennujaama põrkega.
Algselt ma käisin Valencia- X koht – Tallinn. Kahjuks selle variandiga ei anna vältida debiilselt vara üles tõusmist või vastikult hilist kohalejõudmist. Sageli ei ole eriti soodne ka. Praegu tundubki olevat 2 mõistlikku varianti:

Kombineeri odavlendudest Tallinn – X – Valencia, Valencia lennujaamast saab siia metrooga 45 minutiga. Metroo viga on see, et see peale kella 23 ei sõida, nii et kui kuskil keskööl saabuda tuleb ikka takso võtta ja see on mingi 35€. Metroo on 5€. Mina olen odavlende vaadanud nt portaalist azair.eu – päris kõike seal küll pole, vist AirBalticut ei näidanud vms. Google Flightsist saab ka hea graafilise vaate, seda ma kasutasin eelmine kord kui Eestis käisin ja ei tahtnud mingi Ryanairiga riskida, võtsin Lufthansa.
Tee pikem reis ja võta Tallinn-Barcelona või Tallinn-Madrid (ööbimisega emmas-kummas, siis saab kaks kärbest ühe hoobiga ja seal ka ringi vaadata). Barcelonast saab siia rongiga (renfe.com mugav aga kui piletit kuu aega ette ei osta on mingi 60€, ette ostes 30€ kanti ja sõidab 2,5 tundi… aga metrooga tuleb sinna kesklinna kõigepealt saada). Buss on ka, ma sain sellise mis Barcelona kesklinnast tulles oli vist 14€ ja sõitis 4 tundi. Otse lennujaamast läheb ka, aga siis on kallim. Buss oli muidu väga mugav, aga elektrit polnud, wifi ei töötanud, lampi ei saanud põlema panna ja bussijuhil oli omapärane muusikamaitse. Nii et olete hoiatatud (tukkumiseks ideaalsed istmed muidu ja pime buss alsa.com on see koht, kust neid pileteid saab). Eestist hakkasin ma tulema täitsa normaalsel keskpäevasel ajal ja Valencia bussijaama jõudsin ikka kuskil 22 paiku öösel. Sealt kärutasin kohvriga koju, aga tegelikult see vahemaa on mingi 2km. Ma ei tea miks, aga just selle suuna peal ei liigu eriti mingit normaalset ühistransporti, kõik metroo ja trammiliinid on eemal. Eriti lollaka koha peal on see bussijaam, ma olen seal üldse ainult see 1 kord käinud 2,5 aasta jooksul. Aga kui on ainult käsipagas on okei. Barcelona piletid võib saada täiesti jaburalt odavad – mina nägin kõige odavamaid Ryanairi omasid 13.99€ aga sellega oli see viga, et väljumine oli umbes kell 5 hommikul. Seda tuleb ka vaadata millise Barcelona lennujaamaga on tegu – see õige El Prat on kohe linna juures. Ryanairi osingus oligi see lihtsalt Barcelona nime all. Teine, Girona-Costa Brava nimeline on väga palju kaugemal… nagu mingi 150km transfeeri tuleks otsa ja see on täiesti põllu peal.

Katkuhotell!!!

Tegin tööl oma laua korda, pakkisin kõik proovid ära ja kärutasin garaazi, koristasin laborist suurema läbu ära (loe : viisin kõik varastatud pudelid teise laborisse tagasi). Eile koristasin kasvuhoonet, koos tudengiga läks selle peale ainult paar tundi (üksi mul oleks palju kauem läind a koos on lõbusam). Arvutihiir andis otsad. Tööl vist parandatakse katust, mingi action seal käib. Paljud on juba jõulude puhul minema läinud. Ahjaa eelmine nädal oli suisa kaks riigipüha, nii et ma ei käinud kordagi kontoris kuna reaalselt tööpäev oleks olnud ainult neljapäev. Ja mul käis Helen külas, me olime gümnaasiumis klassikaaslased aga viimasel ajal pole mitu aastat näinud. Kuivõrd tal oli Hispaanias konvekas, siis maandus siin ja jäi suisa mitmeks päevaks. Saigi oma linnas turistida vahelduseks, üksi ma poleks vist viitsinud.Tegelt võtan vastu kihlveopakkumisi, kuidas mul Eestisse jõudmisega läheb. Pühapäeval peaksin jõudma, täna on kolmapäev. Helen läks nimelt reedel minema ja juba esmaspäeval ma sain uue asuka, sest loodus tühja kohta ei salli. Töökaaslane tuli puhkuselt, avastas et ta korterikaaslastest üks on koroonas ja kaks lähikontaktsed ning ei saanud koju minna. Lubasin siis enda poole. Paraku ta pidi ikkagi minema oma korterisse asju võtma. Jaiks. Kahe maskiga aga ikkagi. Vähemalt ta pole palju siin ja ei käi mulle närvidele, enne käis ronimas ja nüüd läks kuhugi jõuluõhtusöögile sõprade juurde. (Ok võtan tagasi selle eelmise lause, ma eile kirjutasin a ei postitanud veel – nimelt täna ta suutis hommikul ära minnes pliidi maksimumi peale jätta ja tahab õhtul party-party teha kui mina tahan pakkida). Tudengid ja nende sotsiaalne elu noh. Ilmselt ma jätan oma võtmed jälle ühele teisele sõbrannale – et ehk ta kastab vahest lilli ja vaatab et rõdu ei uputaks + kui on vaja kuhugi isoleeruda siis on koht olemas. Boss oli ka isolatsioonis tänaseni, kuna ta lapse õpetaja sai koroona. Ta vist pole siiani oma PCR testi tulemust kätte saanud, nii et vb peame homme skype teel hüvasti jätma/tööasju arutama. Tööd muidugi väga ei tee kui mingi action käib kogu aeg, Julia juba agiteeris et tuleb ikka lõunale minna vms enne kui kõik jõuluks laiali lähevad. Nii et hoidke pöialt mulle. Seekord ma tulen Barcelona kaudu, hotelli bookisin ka ära juba ammu ja sealt on otselend Tallinna. Tavaliselt ma jupitan kuidagi, aga seekord on hoopis alustuseks rongisõit Barcelonasse. Selles osas hea, et ma ei pea mingi vahemaandumisriigi reeglitega jamama. Itaalia näiteks otsustas täna omicrontüve leviku tõttu, et ka vaktsineeritud peavad testi tegema ja Inglismaal ning Norras-Taanis on asi üldse käest ära läinud. Siinkohal tuleb vist end veebiloengute tegemisega kurssi viia, vb on veebruari alguseks jälle distantsõpe. Sest Kunstiakadeemia tahtis et ma tuleks külalisloengut pidama, seekord mingil uuel teemal.

Peaks vist lennupileteid ostma (järjekordne koroonapostitus)

Kaks kuud jõuludeni. Bossile/korteriomanikule lubasin suure suuga, et teen talvel pikema puhkuse ja olen kuu aega Eestis. Elektriarve ka väiksem (jajaa meil on siin ka täiesti ulmelised elektrihinnad ja see on mu ainus küttemeetod). Eile käisin viimast korda meres ujumas, täna on totaalne sügis kohal halluse ja vihma ja tuulega. Praegu sajab padukat, nii et mul rõdul ujuvad lillepotid ringi ja evakueerisin juba kaktuseid. Ilmselt rannailma tuleks edaspidigi, aga sellist kus lained on sügiseselt liiga suured. Vesi iseenesest oli väga soe veel, ma üldse temperatuuri osas ei vingu. Õhk oli ka eile korraks 25, mis on ideaalne Eesti suveilm ju. Nüüd tuleb rohkem rattaga sõita, ma ostsin kevadel juba ratta, aga ei sõitnud sellega terve suve üldse. Uue mobiili ostsin ka, vana oli nii täis et isegi äpid ei mahtunud ära ja aku pidas ka ainult paar tundi.

Tehniliselt võttes ma prokrastineerin praegu, Fra ütles et olgu järgmiseks reedeks metoodika kirja pandud, aga ma ei viitsi sellega reede õhtul tegeleda. Ja nädala sees ma pesen juuri, mis on eriti nüri ja aegavõttev töö, aga õhtuks ma olen sellest nii läbi et ei taha mingit kirjatööd enam näha ka.

Igatahes. Minu kõhutunne/prognoos/laisk teadlasesilm ütleb, et ma võin sattuda Eestisse mingil koroonapiirangute tippajal. Jah osa neist piirangutest on ilmselgelt totrad peamiselt tänu valimistele. Ilmselt ei tahetud enne valimisi kruvisid pingumale keerata, aga pärast oli juba hilja. Ja seda ma ei usu, et nad enne poleks teadnud et kõik jälle pekki kisub, seda oli juba rohkem kui nädala eest näha ju. Läti ka veel hoiatava näitena kohe kõrval. Ma vaikselt lootsin, et saan asju teha, näiteks Veljestos oma loengu ära pidada – miski, mida ma olen juba vähemalt kaks aastat lubanud teha. Ma isegi teeks neile ekstra eraldi loengu, mitte ei taaskasutaks oma suvist taimede signaliseerimise ettekannet. Nüüd tundub, et realistlik plaan on Killu juures metsas olla, aga kõiksugu kultuuriambitsioonid võib heaga maha matta. Tartus tahtsin ka pikemalt olla – eelmisel talvel oli täitsa tore Uexkülli maja pööningukambrikeses artiklit kirjutada ja õdedega ERMis käia. Sügisel õnnestus sealt ainult läbi sõita, aga asi seegi.

Hispaania tänaste koroonadiagnooside arv oli muide madalam kui Lätis või Leedus (ja Hispaania rahvaarv on 25x suurem kui Lätil). Üldse on praegu aktiivne nakatumine madalaim alates 2020 suvest st rohkem kui aasta eest. Maske kantakse ikka, isegi tänaval. Ma tunnen ennast vahest juba mingi imeliku maskivastasena, sest õues ma ikka ei viitsi eriti. Ühistranspordis ja poes jms on kohustuslik. Tööl ka. Seda viimast reeglit ma vahest rikun, nt täna ei olnud laboris kedagi peale minu ja kasvuhoones ka enamasti ei ole.

Igatahes, kuna üldiselt katastroofilised koroonatõusud ei lähe kiiremini alla kui nad kerkisid ja kui eeldada, et kaks nädalat kerkib Eestis veel… siis oktoobri alguse seisuni (~600 uut juhtu päevas) me jõuame ehk kuskil detsembri keskpaigaks (ja see on eeldusel, et tulebki enam-vähem lockdown kuna meditsiinisüsteem ei halda seda hulka ära). Ahjaa, varrobiitidel on ju homme veel see 5000 osalejaga meeleavaldus plaanis. No ma loodan, et ilm on hästi jõle vähemalt, neil siis, siin läheb jälle ilusaks. Ise ma võiks suurest õelusest võtta rannabaaris värvilise vihmavarjukesega kokteili ja veebi teel jälgida seda rongiõnnetust.

Rents pani selle juba kirja muidu, mis esmaspäevast muutub, nii et seda ma üle kommenteerima ei hakka https://rameshwar.wordpress.com/2021/10/22/a-mis-siis-esmaspaevast-muutub/

Lihtsalt ütlen, et siin on teisiti. Enamus rahvast, nii 80% sai suve lõpuks vaktsineeritud, maske kantakse ja praeguse seisuga ei küsi sult koroonapassi keegi kuskil mujal kui lennujaamas. El Paisi kodulehel pole koroonauudised isegi esilehel enam. Ühe leidsin peale pikka otsimist. Praegu on olukord stabiilne ja hea, incidence on ~40 (versus Eesti 1195). Eks talvepoole läheb ilmselt olukord jälle kehvemaks, siin ka hakkab osadel esimesest vaktsiinist aasta täis saama nii et üle 70 aastastele antakse kolmas süst. Minu vanusegrupp on veel värskelt vaktsineeritud, ma sain oma teise süsti augustis. Veel nooremad said veel hiljem ja ma ei teagi töölt kedagi kes poleks vaktsineeritud. Ilmselt mignit megalainet enam oodata pole, nii et võite end mulle külla kaubelda. Külalistetuba lahtikäiva diivaniga on olemas ja veebruarist peaks ilm jälle kevadiseks minema.

„Ajee Eestimaa, siit ma tulen!“ ehk tõmbe- ja tõukejõud

Neli päeva lennuni. Peaaegu kolm. Ei ole veel ära tühistatud, pileti ostsin vähem kui 2 nädala eest. Üks ots, üle kolmesaja euro. Tõele au andes, siis kui mul siin preili goblinit poleks siis ma istuks rahumeeli jõulud siin ja tuleks Eestisse kui teine laine läbi on. Eesti koroonanäitajad on päris hullud – viimase 2 nädala lõikes on see 100 000 inimese nakatumiskordaja mingi 500. Hispaanias on poole madalam. Iroonilisel kombel Valencia kandis ka tõuseb, aga noh. Goblin on siiski rõvedam kui koroona… ma olen vahepeal veel korra mölisenud ta kallal, et äkki peseks nt 2 korda nädalas mitte korra kahe nädala tagant vms. Raudselt ta nüüd kasutab juhust ja ei pese järgmised 2 kuud. Aga noh see on ka rõve, kui ma astun trepikojast esikusse ja goblini hais lööb näkku. Isegi läbi maski. Vähemalt ma sain nüüd ahvikiirusel proovid kaalutud – 2 tükki on kadunud, aga mul pole aega neid enam otsida (ega ka väga suurt tõenäosust neid üles leida), nii et pakkisin kõik kastidesse ja kärutasin garaazi. Goblin tuli täna tööle rattaga (ma panin ta prooviahjud hommikul huugama, nii et talle oli see igatahes ajavõit). Rattateed siin eriti pole, nii et eks ta eksperimenteeris mingitel põlluvaheteedel ja ilmus välja nagu viimane mudakoll. Konkreetselt ta tooli alla on riiete küljest mudahunnik pudenend praeguseks laboris. No ja eks see mudane ratas on ilmselt ilma igasugu puhastamiseta minu elutoas varsti jälle (khm, meil on valged seinad). Ta ikka suudab mind keskmiselt üle päeva üllatada millegagi. Nt esmaspäeval oli vannitoas mingi kahtlane jäätisekarp maas millele ma varbaga pihta läksin – tühjana on see karp seal mu meelest kogu aeg olnud, aga seekord läigatas sealt välja midagi… no eeldame et oli ammoniaagilõhnaline vesi, mitte mingi kusilahus. Tema ust ma panen ka jätkuvalt aegajalt kinni… nagu mis tegelane see on, kes ei pese oma voodipesu peaaegu 3 kuud juba??? Toa põrandat ta korra siiski pühkis ja siis oli pärast kühvli peal selline jänesesuurune juukse ja tolmurull. Tõesõna, ma pole nii suurt tolmurulli kunagi näinud. Isegi mitte siis kui ma Reena pool elasin ja koer oli. Kuidas ta üldse hispaania suvel eksisteerib, ma ei taha teada. Igatahes ma panen enne äraminekut prussakalõkse igale poole, nii igaks juhuks. Ma tean küll, et ta hoiab osa oma dumpsterdivingu puuvilju oma toas ja seal need vaikselt hallitavad. Eelmisel aastal ilmusid need värdjad märtsis. Prussakad siis.

Teine tõukejõud on külm – mu korter on konkreetne külmkapp, ma istun kodus kinnaste ja mütsiga. Külmuse hea omadus on muidugi see, et goblin hängib suurema tõenäosusega oma toas teki all v puhuri ees, aga mitte minuga elutoas. Ta tahtis oma boyfriendi ka nüüd just 4 päevaks enne minu äraminekut külla kutsuda, aga mul õnnestus neid ümber veenda (pikk nädalavahetus kataloonias, liikumiskeeld neid ilmselgelt ei takista). Neil on 2 kuud aega lulli lüüa siin, ilma et mina midagi nägema või kuulma peaks. Isegi veits rohkem, sest goblin küsis kas ta võib nädalakese kauemaks jääda. Ma lubasin selle peale mõelda, kuivõrd mu kolimisplaan langes vahepeal ära. Õues kusjuures pole üldse nii külm, me käisime eelmisel nädalavahetusel gobliniga matkal ja keset päeva oli täitsa 20 kraadi vahepeal. Lihtsalt hommikuti on mingi viis. Matkakoht oli väga kaunis, ma ilmselt külastan seda kohta veel. Goblin oli nagu goblin ikka, ma keelasin tal mingit looduskaitsealust lillekest lahata lihtsalt seepärast et ta tahab teada mis sees on. Üks makatudeng oli ka meiega kaasas, nii et veits botaniseerisime ikka. Kogu rada oli u20 km. Viimase kolmandiku peal pani goblin muidugi minema, sest tal oli vaja tagasi jõuda ja oma mudahipidega lõunale minna (üle 6 inimese kokkusaamised on jätkuvalt keelatud btw). Me Patriciaga võtsime rahulikult ja uimerdasime ülejäänud tee.

Nii et tõukejõud on peamiselt goblin ja tema ~~imelikud~~ rõvedad harjumused (st ta pole hooletu vaid süstemaatiliselt tülgastav, see mittepesemine ongi filosoofia tal ja minust olevat ebaviisakas seda mainida… hahaha, haiseda on ka ebaviisakas). Tõmbejõuks on muidugi see, et ma näen üle aasta aja oma peret ja sõpru! (no okei eneseisolatsioonis pean uue aastani ikka istuma pmst või kuni teise negatiivse testini). Hambaarsti juures peaks ka käima, sest ema ma ei ole krokodill, aga mul tuleb juba viies tarkusehammas! Sinna poole, kust paari aasta eest üks ära tõmmati. Nagu— pole vaja. Pandagu see kaltsium luudesse või midagi. Boss juba luges ka vaikselt sõnad peale, et ma ikka Eestis artiklit kirjutaks. Lisaks tuli just ETAGist kiri, et aruandlus ETISes olgu 22. detsembriks olla… nii et ma pean nüüd sellega ka veel käppelt tegelema (ja ametlikult ma olen üldse puhkusel, 3ndast detsembrist kuni homseni aga noh… iga jummala päev tööl käinud). Ma lootsin, et see tuleb vähemalt hiljem ja ma saan kodus isolatsioonis tiksuda neid bürokraatilisi vormeleid, aga ei. Andmesisestamist on ka veel kõriauguni ja lisaks peaks enne jõule ühe artikli kommentaarid ära saatma. Tegelikult peaks oma SLA analüüsi ka ära tegema, äkki õnnestub Tartus kellegi WinRhizot kasutada – pildid on juba skännitud ja puha.

Ahjaa, muidugi on mu lend Hollandi kaudu ja Holland läks üleeile täielikult lockdowni. Isegi lennujaamapoed ja restoranid on kinni va üks apteek ja üks toidupood. Testi nõuavad nad saabujatelt ka nüüd, aga õnneks mul on transfer ja peaks kehtima Eesti reeglid.

Pulk ninna!

Kahe koroona vahel

Nonii. Peaaegu nädal peale külalise lahkumist on juba suht ilmne, et me oleme teises laines omadega. Olime juba eelmisel nädalal, aga siis polnud numbrid veel nii märgatavad. Barcelona läks lockdowni teise faasi tagasi päev enne minu sünnipäeva ja paar väiksemat linna pandi jälle karantiini, aga siis veel paistis, et see on hallatav olukord. Isegi Madrid ei teinud igal pool maskikandmist veel kohustuslikuks – mujal juba oli. Praeguseks on Eesti, Norra ja Inglismaa pannud Hispaaniast tulijatele kohustuse 10-14 päevaks isoleeruda. Ilmselt mõni teine riik ka, ma lihtsalt ei tea seda.

Minu harjumustes võrreldes maikuuga on muutusi omajagu:
1) Ma enam ei desinfitseeri oma tallaaluseid kohe korterisse astudes
2) Ma ei desinfitseeri ka poest ostetud asju
3) Ma kaotasin üldse oma desinfitseerimisgeeli pudeli ära, pihusti on õnneks alles ja kasutuses kogu aeg peale ukselinkide, prügikasti, raha jms puudutamist.
4) Ma olen käinud väljas söömas/kohvikus juulikuu jooksul 4 korda. Ilmselt lähiajal rohkem ei lähe.
5) Kuskil juuli algul otsustasin, et metroo ja tramm on ka ok. Viimati kasutasin nädala eest, liiga palju rahvast oli.

Poes katsun käia endiselt siis kui pole tipptund, aga poeskäike tuleb ette tihemini, vast isegi 3 korda nädalas. Mind siiralt üllatab, et nõudepesuvahend pole otsa saanud, päris kindlasti on mul see karantiinieelne pudel veel kasutuses. Igaks juhuks on kapis teine ka. Aga ma tõesti loodan, et töölkäimise keeldu jälle ei tule – kui leiduks ka keegi, kes nõus on mu taimi kastma, siis mõõtmist ei saaks ma kellelegi sokutada – ühe kasvuhoone peale kulub terve päev ja mul on teises kasvuhoones ka taimed.

P.S. Jah ma pesen ja korduvkasutan oma ühekordseid maske, kuskilt läheb mõistliku plastikutootmise piir ka. Kui mõni ütleb, et see on keelatud siis noh… eks tulge ja takistage.

P.P.S. Mul olid tühjad maalialused seina peal märtsis. Mõtlesin, et jõuan karantiinis olles maalimiseni, aga ei jõudnud.

Pidu katku ajal, Murphy seadused & murder hornets

Tundub, et mul on nüüd täiskohaga katastroofiblogi jah? Ei tegelt pole väga hullu. Katse sai üles pandud (sellest tuleb eraldi postitus) ja isegi sünnipäev sai mõningal määral tähistatud. Isegi väliskülalise sain – kes mäletab eelmisest blogist, siis seal oli selline karakter nagu Perfect Guy, kellele ma ära minnes naljaviluks pakkusin, et kui IIT üle viskab tulgu külla. Tegelikult ta plaanis juba märtsis tulla, aga jäi siis haigeks (ei olnud koroonaviirus) ja ei tulnud. Kohe peale seda tuli juba karantiin ka ja kõiksugu turism keelati ära kuni juulikuuni.

Praegu tundub, et õigel ajal käis – juuli esimesel nädalal ma panin alles katset üles, siis poleks saanud ja praegu on koroonaviiruse levik Hispaanias kahe nädalaga kolmekordistunud, Barcelona on uuesti mitteametlikult karantiinis ja karta on, et ka siin läheb asi paari nädalaga jälle käest ära. Eelmisel nädalal pani Eesti ka Hispaaniast tulijad uuesti isolatsioonikohustuse alla. Aga ma ei saaks niikuinii koju minna, kuigi mul on praegu puhkus: katse käib ja käib veel pikalt ning ühtki odavlendu ei paistnud enne päris augusti lõppu olevat. Aga siin ei saa nii pikalt ette planeerida üldse (külaline ostis piletid 3 päeva enne lendu). Nii et ma ei saa isegi agiteerida pereliikmeid mulle sügisel külla tulema, kuna jumal teab mis siis toimub.

Eelmine nädal oli seega suht huvitav, sain kodulinnas turistida. Siin on kohti, kuhu ma pole viitsinud jalutada sest liiga kaugel või liiga palav, võtsime need kõik ette. Itaallasi palavus ei heiduta ja mul õnnestus ka mitte ära kõrbeda. Murphy seaduse kohaselt tuli tegelikult pühapäeval vihma, nii et mul esmaspäeval pesu kõik kuivas elutoas ja teisipäeva õhtul oleksime ka äärepealt vihma kätte jäänud. Selle suve ainus vihm ma kahtlustan. Muidugi olid mu kaaslasel mingid valged tossud, ta ei arvestanud et Valencia nii mudane võib olla (ega minu kalduvusega valida täiesti suvaline rada). Selles suhtes oli muidugi hea, et tänu vihmale ilmselt pooled hispaanlased tühistasid oma õhtusöögiplaanid ja me leidsime väikse toreda restorani, kuhu muidu poleks kohta saanud. Sellele ma jätsin küll viietärni review (ja lubasime tagasi minna). Omanikud olid itaallased muideks, nii palju siis plaanist kohalikku kööki avastada – kuigi hispaania toite oli seal ka. Esmaspäeva õhtul sõime paellat kesklinnas, seal oli ettekandja itaallane. Nii et sisuliselt ei pidanud mu külaline ei inglise- ega hispaania keelega vaeva eriti nägema. Muidu ei olnud ka toidu osas vaja eriti vaeva näha – ma ei taibanud enne küsida, aga tuleb välja et külaline oli dieedil. Nii et selle pärast ka kõndisime päeval nii palju ja ta sõi ainult kalkunisinki, musta leiba ja riisikrõbuskeid. Musklivendade raske elu eksole, kõigepealt ajad end suureks põkiks ja siis hakkad vaikselt alla võtma, et lihased välja paistaks. Misteha. Mul on küll raske ette kujutada, kuidas keegi teeb niisama lambist (tahtejõu ja toitumisega st) poole aastaga 15-20 kilose kaalulanguse, ilma märkimisväärsete venitusarmideta ja puha. Mõni on lihtsalt kadestamisväärselt elastne. Ühesõnaga kui sellistega hängida, siis keskmine inimene kõngeks nälja kätte. Ma vb kaotasin ka kogemata paar kilo selle nädalaga, ei tea, kaalu mul pole aga arvestades koormust siis ilmselt need kaks õhtusööki ei balansseerinud seda ära. Teksad on ikka suht ümber, just proovisin (jah ma pole 2 kuud teksasid jalga pannud sest liiga palav on). Natuke turistisime Alicantes ka – algne plaan oli Granada, aga sinna pole mitte kuidagi võimalik üheks päevaks minna, sest see on liiga kaugel. 2×3 tundi maskiga rongis istuda oli niigi päris nilbe, nagu ka kell 5 ärkamine. Muidugi kirusime minu endist/tema praegust töökohta ja heietasime tulevikuplaanidest, mis koroona tõttu võssa läksid (ei lähe sa Harvardisse see aasta, ära mitte unistagi). Tegelikult me mõlemad pidanuks parasjagu tööl olema – mul õnnestus 3 päeva järjest vabaks võtta, nii et nüüd pean kiiresti reviewma üht artiklit mida lubasin. No ja tema ei öelnud IIT’s üldse et ta kuhugi läheb… ülesande A inimestele ütles, et on ülesandega B hõivatud ja vastupidi… ning tegelt läks Madridi muuseumitesse.

Sünnipäeva puhul viisin oma neli kolleegi, kes parasjagu välitöödel ei olnud ja tulla said ka sinna varasemalt avastatud itaallaste restorani. Nad kinkisid mulle kaktuste ja kalanhoede komplekti. Boss lubas ka kunagi mu sünnipäeva puhul viia ühte aianduskeskusesse, kuhu ainult autoga pääseb. Ja päris 18nda juuli öösel, kui Davide Madridist tagasi tuli sattusime rannas lambist ilutulestiku peale. Ikka selline pikk ja põhjalik kallis ilutulestik, mitmes järjestikuses asulas. Ma juba lootsin, et mingi kohalik suurpüha on minu sünnipäevale sattunud, aga ei – tuleb välja, et Fallas festival mis märtsis ära tühistati lasi nüüd oma raketid välja.

Mul on vaja ettekäänet, et sinna uuesti tagasi minna

Ahjaa, murder hornets? Üks 2020 needustest – te ka mõtlesite, kuhu need kadusid? Tuleb välja, et minu kasvuhoonesse! Õnneks pesa on välisseinal, aga siiski instituut soovitab tungivalt seda piirkonda vältida. Keegi on Hispaanias sel aastal juba nende pärast surnud ka. Põhimõtteliselt on piibellikest needustest võimalikud veel rohutirtsude rünnak, ok tsikaadid… no maavärin ilmselt ka. Ma võtaks siiski konnauputuse.

Esimene tööpäev peale kaht ja poolt kuud

Nõndaks. Lõpuks lubati mind kontorisse ka, nüüd on meil siin faas 2 ja kõik on veits normaalsem (kaubanduskeskused tehakse lahti nt ja kuni 10 inimesega kokkusaamisi võib ka teha). Esimene tööpäev oli suht meh – kuna tehnikud olid kõik see aeg tööd vehkinud teha, siis praeguseks on osad ohutusnõuded sujuvalt kõrvale lükatud. Ma olin uksekoodi ära unustanud ja ukse juures oli ka desinfitseerimisvahendipudelike, aga seda kohta kus me oleks pidanud check-ini tegema küll polnud. Mina ei saa oma arvutist seda ka teha, sest mul pole IVIA arvuti, whatsappis mingile tädile tuli registreerida juhul kui välitööle lähed, et kellega ja millal – lõpuks kirjutasin lihtsalt instituudi bossile, et ma olen nüüd siin. Boss on minust ülejärgmises kontoris niikuinii. Peale minu olid veel tehnikud kohal ja üllatuslikult ka Cezar kes oli tulnud oma kliimajaama kapi mingit kesta võtma. Muidu on vaikne, enamus rahvast on kas põllul/välitööl (tehnikud) või kodus (kõik mu kontorikaaslased). Bussis oli meid nt hommikul umbes 5. Mingit fancyt näokatet ma ka ei saanud, ega maski või kindaid, kuigi kuskil oli kirjas et instituut jagab kõigile. Üllatuslikult mu laternlill polnud ära surnud, ainult krimpsu kuivanud peale kaht kuud kastmataolekut, aga siiski elus(tataval määral). (2. juuni)

Mõned päevad hiljem käisin juba välitööl (ja ei suvatsenud üldse end kuskile registreerida). Kuna meid oli autos neli, siis metsa jõudes viskasime mingi hetk ka maskid ja visiirid eest, sest kamoon kui keegi meist on haige, siis me oleme juba niikuinii jõudnud üksteist nakatada. See välitöö oli siis Franta mingi koosluseuuringu jaoks. Too päev tegime ainult 2 transekti (2x20m ristkülik). Õnneks oli koosluseks mets suht kõrgete puudega, nii et ma ei põlenud isegi ära ega saanud kuumarabandust. Kuuldavasti on mõni transekt ka ilma puudeta ja no see oleks küll eriti ebameeldiv. Kahjuks minust polnud küll erilist kasu seal, ma arvan nad oleks ilma minuta umbes sama ajaga valmis saanud. Üks tehnikutest istus ainult maas ja määras liike kuna ta oli selga vigastanud ja mina aitasin vahest prooviruute paika panna – aga see on selline täpselt 2 inimese tegevus ja liikide tundmise osas ma olin suht kasutu (siiski, on olemas selline taim nagu Asparagus horridus – ma istusin sellele veits peale ja eluaeg mäletan). Teine lemmiktaim on Bituminaria bituminoides – mingi lilla ristikumoodi suur taim, mis lõhnab nagu asfalt. Ja kõigest sellest hoolimata olin koju jõudes väsinud kui laip ning peale vannis käimist ei suutnud rohkem liigutada. Uskumatu kui väsitav elu on ikka. (5. juuni)

Esimene legaalne jalutuskäik

Panin kella seitsmeks äratuse. Laupäeva hommikul. Tegelikult juba kuuest oleks võinud, aga ma nii ekstreemne (veel) pole. Aga esimene ilma maskita jalutuskäik kuue nädala jooksul sai tehtud. Maski võtsin kaasa igaks juhuks siiski. Kell seitse on alles umbes päikesetõus, ma pole poolteist kuud nii vara tõusnud. Aga tundub, et olukord on seda väärt. Õues valitseb suhteline tühjus, taevas on pilves ja tänavakoristajad (siin enamuses naised!) on oma neoontriibuliste vormide ja koristuskärudega tööd tegemas. Muud rahvast eriti pole peale paari koerajalutaja. Üldine selline Iisraeli kõrbe vaib on. Seal ma ärkasin iga päev pool kuus, et minna kõrbesse päikesetõusu vaatama.

Siin on küll koos minu kõiksugu varasemate reiside elamused, ma ei tea kuidas. Lillelõhn, värskus ja taevas kriiskavad piiritajad. See oleks nagu esimene koolipäev. Kahtlaste siltidega (aga kinni) asutused ja kohvikud, see oleks nagu Tšehhi. Cerveceria on lihtsalt tõlgitav õllekaks, aga kuidas sa bocaderia’t tõlgid? Pargid on nagu Inglismaa (lukus!) ja see jooksu/rattarada, kuhu ma lõpuks välja jõudsin meenutas mulle väga kohta Hollandis, kus ma kuue aasta eest oma hommikujooksu tegin. Igati põllumajanduslik. Korraks paistsid silmapiiril mäed ka, nagu Itaalias.

Ja ma nüüd kirjutasin vahemikus 9.30-11.30 seda juttu ja sõin hommikust ja… kuhu see aeg kaob sedasi? Ma ei teind midagi omast arust ju.

Õhtu: homme peaks 6.30 ärkama. Õhtuse õueskäigu ma jätan õhtuinimestele (pimedas ei botaniseeri väga), neid tundub suht palju ka. Ja paljud on maskideta, võib-olla isegi enamus. Ma ei teinudki midagi kasulikku, sest pea on laiali otsas. Ahjaa, püüdsin uurida, mis tingimused võiks allelopaatia evolutsioneerumist põhjustada… ei mõelnud välja. Kui keegi teab, siis öelge mulle ka. Kuigi ilmselt ma võin oma asjadega rahulikult edasi minna ka ilma seda teadmata.

(2.mai 2020)