See on kõigest kokkuvõte minu viimasest kuust ajast kui mul oli hullumeelselt rõõmsameelne korterikaaslane. See, et ta lisaks kuskil keskmiselt kord nädalas maha oksendas ja mu diivani karvadega kattis on paratamatus, millega tuli lihtsalt leppida. Nunnu välimuse eest saab paljugi andeks, isegi minu käest. Iseloom oli ka okei, kuigi me ikka tülitsesime ka, mis seal salata tal oli küllaltki goblinlikke harjumusi nagu maast/prügikastist leitud asjade söömine näiteks. Duši all käis ka ainult ühe korra (oleks rohkem võinud). Arsti juures pidin ma temaga ka korra käima, sest tal olid… kirbud. Ja iga päev kaks korda rohtu andma, sest leishmannioos on ohtlik haigus. Õnneks koerale rohtu anda on palju valutum kui kassile – paned tableti lusikatäie maapähklivõi/pasteedi otsa ja ta vabatahtlikult võtab enamasti. Tõeline koerapidamise crash course. Aga õnnestus, mõlemad oleme elus ja siiamaani entusiastlikud taaskohtumise osas (ta rohud ununesid siia maha, nii et kohe järgmisel päeval pidi tagasi tulema ja ma pole veel näinud, et keegi oleks nii entusiastlik minu nägemise peale). Oksendamine on siiski palju rõlgem kui 3x päevas junni korjamine, sest enamasti ta suvatses ropsida öösel või hilja õhtul ja siis ise tülgastuse ja unega võideldes seda koristada polnud just meeldiv algus või lõpp päevale. Ise ta oli sealjuures ikka nii õnnelik, nii õnnelik. Aga ega ta üldse ei õpi, et kui kasvõi natuke pargis rohtu süüa, siis on varsti ilgelt paha olla.
Jack Russelli terjeri ja podenco ristand, ehk suurte kõrvadega ülekasvanud Jack Russelli terjer. Hüppab ja kalpsab suurest õnnest, nii et inimesed arvavad et ta on kutsikas (tegelikult 6-7 aastane). Inimesi armastab. Peaaegu kõiki ja valimatult – liftist tahtis mingite suvaliste naabritega kaasa minna. Kui mu sõber rihma võttis ja temaga minema astuma hakkas, siis läks ka entusiastlikult kaasa. Teisi koeri eriti ei salli, suurte peale haugub ja uriseb, nii et sellega on meil päris mitu piinlikku konflikti olnud. Tegelikult on ta täielik kaisuloom, mul läks tükk aega, et teda harjutada omaette elutoas magama ja ikka ta vahel öösiti vingus ja kraapis hommikul viie paiku ust (ma enamasti pidin 6.30 ärkama). Nii et unevõlg on mul küll põhjalik.
Higispaania 