Ja tee lõpus on ookean

See nädal lõppes väga veidralt. Tõotas tulla selline üritus, kus mina olen mean bitch, võtsin igaks juhuks isegi raamatu ja vihmavarju kaasa, et kui on eriti pointless siis ma lähen minema. Aga ei, väga lõbus oli. Ma pole nii hullumeelset seltskonda tükk aega kohanud ja mina ei ole siinkohal mingi põhiline sitamagnet vaid kõigest kõrvaltegelane. See oli kellegi teise novell. Niisiis üks Joaquin, kellega ma kunagi igiammu deidil käisin kutsus paellat tegema (ja see pold isegi tõsiseltvõetav deit muide, sest ta tahtis tund aega enne kokku saamist ära tühistada, aga ma olin nagu – hell no, ma olen end juba ilusaks teinud ja nüüd sa ütled et meil on ületamatud erinevused, las ma vähemalt intervjueerin sind, miks sa oled selline friik nagu sa oled). Enivei. Paella. Sellega mind meelitab, variant Valenciast välja saada tundus ka täitsa hea ja seltskonnaks lubati kaht lätlast ning ühte venelast. Selgus, et lätlasi on ikka ainult üks ja Joaquini sõber korjas meid rongijaamast ilusti auto peale (Massanassa, jah kohanimed on siin toredad). Tuleb välja, et koht kus me paellat tegema pidime hakkama oli päris eepiline. Selle foto ma tegin maja eest, aga ka rõdult oli vaade otse merele nii, et midagi muud ei paistnudki ja merel oli torm.

Lätlasi oli ainult üks, aga see üks – Charlotte, oli tõeline karakter. Ta saab kõik taktitundetuse maailmameistri auhinnad endale, aga keegi pole pahane. Tavaliselt olen mina see, kes mingi poliitiliselt ebakorrektse teema algatab, aga seekord ma ei üritanud kordagi, polnud vaja. Nii et vene poliitika sai kohe läbi kirutud, siis sundis ta Francesci näitama oma Grinderi fotosid ja rääkima sellest milline on geide elu hispaanias (mitte minu boss vaid see tüüp, kes meid rongijaamast ära tõi siis, et teil segi ei läheks. Minu boss muide eelmine nädal abiellus. Naisega). Mingit lauamängu mängisime ka, kus tuli hispaaniakeelseid sõnu seletada, kas siis joonistades, huultelt lugedes, miimikaga või mingid variandid olid veel. Tiimid olid ofkoors Putin Sucks (eestlane, lätlane ja venelane) ja Grindr Lion Milk (hispaanlased). Ausõna mina ei nimetanud neid 😀 a väga lõbus mäng oli ja eeeee idaeurooplased kippusid võitma, mis siis et vene tüdruk üldse hispaania keelt ei osanud. Charlotte oskas selle eest nii valencia, vene kui araabia keelt, mina oskan hästi joonistada ja huultelt lugeda ning mingid eriti hispaaniaspetsiifilised kaardid, mida isegi poisid (haha nad on peaegu 40) ei teadnud me viskasime kõik discard pile’i.

Paella muidugi läks veits kõrbema. No ja Charlotte on vegan, ta küll üritas mitte tüütu olla selle koha pealt, aga ma pidin naerust rabanduse saama kui Nastja ütles et ta pole kunagi elusat (living!) veganit näinud. See oli palju siiram huumor, kui kogu varasem veider innuendo kokku. Seda enam, et paella sees oli nii küülikut kui kana kui ka emma-kumma maks. Väidetavalt seda maksa ei sööda, see on ainult maitse pärast aga noh, ma siiski proovisin veits.

Ja kuigi Charlotte tekitas kõige rohkem intriigi, siis tegelikult on see siiski Nastja lugu. Kõrvad püsti nüüd! Ma nimelt valmistusin et tegu on mingi kahtlase värgiga, sest Joaquin on veits aferist. Nii et minu algne hüpotees oli, et raudselt on mail-order bride või midagi sellist kuna härral bioloogiline kell tiksub. Aga reaalselt ma ei narrinud teda sel teemal kordagi, kuigi ta on ikka suht pealiskaudne mees. Tuleb välja, et Nastja on arst ja nad olid plaaninud ta külaskäiku juba mingi juuli lõpust alates (tutvusid küll jah internetis, aga tegemist pole mingi lolli blondiiniga… kuigi ärakasutamise võimalusi selline tutvumine kahtlemata tekitab). Praegu ju naljalt Venemaalt välja ei saa, ta tuligi vist teisipäeval Türgi kaudu ja oli lennukis kui Putin mobilisatsiooni välja kuulutas. Tema jaoks oli see õhtu kahtlemata kõige sürreaalsem, sest tal on venemaal kolmeaastane laps ja ta kardab, et kui ta tagasi läheb siis saadetakse sõtta, sest ikkagi arst (ja Türgi kaudu praegu uuesti välja tulla… piletid on reaalselt mingi miljon rublat ehk 12 000€). Nii et ta käis vahepeal mitu korda sugulastele helistamas ja mingi Kanadas elav nõbu tahab et ta kindlasti tagasi ei läheks. Ehk nädalapikkune käsipagasiga puhkus tõotab pigem elumuutvaks sündmuseks kujuneda. Tal polnud eriti riideidki kaasas, kandis Joaquini mingit auklikku särki vahepeal. No ja siis kõrval su potentsiaalse tulevase mehe mingid imelikud sõbrad ajavad täiega segast juttu ja mängivad lauamängu, väljas peksab tormine meri vastu akent ja välku lööb. Mul oli väga imelik, sest ma saan ka tegelikult natuke vene keelest aru, aga ehk parem ongi, et valencialased ei saanud. Charlotte muidugi kasutas võimalust vene keeles põhjalikult vanduda/ülbitseda, aga mitte pahatahtlikult. Lõpuks ma lihtsalt… likvideerisin selle peo. Charlotte oli üksi veini juues puhta ülemeelikuks läinud ja tahtis seda lollakat mängu võita, paarike kindlasti tahtis rahu ja vaene Francesc tahtis koju ära minna tegelikult, aga ta oli liiga tore ja viisakas et seda välja öelda. Nii et ma ütlesin, et aitab küll, pimedaks läheb ja mul on homme ilgelt vara vaja tööl olla (tegelikult ei ole, aga see pidu vajas eutanaasiat enne kui keegi nutma hakkab, Nastja tundus väga kurnatud ja Francesc oli nõus kohe lõpetama, mitte isegi mingi kindla punktisummani edasi mängima). No ja siis läks Charlotte rõdule palvetama, siis kui väljas ikka juba korralik torm oli. Tuli sisse tagasi ja jõi otse pudelist veini 😀 nohjah. Mina selle veini sinna viisin, aga eriti keegi ei tahtnud seda (ma ise ka mitte), nii et see topiti talle lõpuks koju kaasa. Nii et moslemist läti alkohoolik, vegan, õpib siin inglise filli vist. Ausalt ma ei mõtle neid karaktereid välja, nad tekivad ise.

Tagatipuks kirjutas mulle veel Bernat. See Lena endine kallim, kellega mul ühine aiamaalapike oli. Ma suutsin edukalt temaga mitte suhelda juulikuust saati, kuna ta on tegelikult erinevalt neist ülejäänud hulludest surmigav ja sealjuures veel tüütu. Sa võid olla kas üks või teine, aga paluks mitte mõlemat korraga. Igatahes mingi täiskuu on vist, sest ta polnud mitu kuud midagi kirjutanud ja nüüd siis aktiveerus.

Francesc viskas meid lõpuks autoga Valenciasse ära. Allah võiks temale küll toreda boyfriendi organiseerida, sest Charlotte tegi tegelikult ainult nalja et ta võiks meid koju ära viia, aga ta viiski ja pidi sealjuures taluma Türgi räppi ja muud väga alternatiivset muusikat. Samas räme koerailm oli, täna tuli lõpuks sügis väga järsu muudatusena, ma pidin jaki selga panema õues olles. Charlotte kutsus mind veel talvel Türki külla ka, ta jaanuaris kolib. Mine tea, ehk lähengi, inimesed kes teavad täpselt mida nad elus tahavad on huvitavad. Aga rohkem ma tahan teada, mis Nastjast edasi saab.

Pidu katku ajal, Murphy seadused & murder hornets

Tundub, et mul on nüüd täiskohaga katastroofiblogi jah? Ei tegelt pole väga hullu. Katse sai üles pandud (sellest tuleb eraldi postitus) ja isegi sünnipäev sai mõningal määral tähistatud. Isegi väliskülalise sain – kes mäletab eelmisest blogist, siis seal oli selline karakter nagu Perfect Guy, kellele ma ära minnes naljaviluks pakkusin, et kui IIT üle viskab tulgu külla. Tegelikult ta plaanis juba märtsis tulla, aga jäi siis haigeks (ei olnud koroonaviirus) ja ei tulnud. Kohe peale seda tuli juba karantiin ka ja kõiksugu turism keelati ära kuni juulikuuni.

Praegu tundub, et õigel ajal käis – juuli esimesel nädalal ma panin alles katset üles, siis poleks saanud ja praegu on koroonaviiruse levik Hispaanias kahe nädalaga kolmekordistunud, Barcelona on uuesti mitteametlikult karantiinis ja karta on, et ka siin läheb asi paari nädalaga jälle käest ära. Eelmisel nädalal pani Eesti ka Hispaaniast tulijad uuesti isolatsioonikohustuse alla. Aga ma ei saaks niikuinii koju minna, kuigi mul on praegu puhkus: katse käib ja käib veel pikalt ning ühtki odavlendu ei paistnud enne päris augusti lõppu olevat. Aga siin ei saa nii pikalt ette planeerida üldse (külaline ostis piletid 3 päeva enne lendu). Nii et ma ei saa isegi agiteerida pereliikmeid mulle sügisel külla tulema, kuna jumal teab mis siis toimub.

Teadus- ja kunstimuuseumide piirkond

Eelmine nädal oli seega suht huvitav, sain kodulinnas turistida. Siin on kohti, kuhu ma pole viitsinud jalutada sest liiga kaugel või liiga palav, võtsime need kõik ette. Itaallasi palavus ei heiduta ja mul õnnestus ka mitte ära kõrbeda. Murphy seaduse kohaselt tuli tegelikult pühapäeval vihma, nii et mul esmaspäeval pesu kõik kuivas elutoas ja teisipäeva õhtul oleksime ka äärepealt vihma kätte jäänud. Selle suve ainus vihm ma kahtlustan. Muidugi olid mu kaaslasel mingid valged tossud, ta ei arvestanud et Valencia nii mudane võib olla (ega minu kalduvusega valida täiesti suvaline rada). Selles suhtes oli muidugi hea, et tänu vihmale ilmselt pooled hispaanlased tühistasid oma õhtusöögiplaanid ja me leidsime väikse toreda restorani, kuhu muidu poleks kohta saanud. Sellele ma jätsin küll viietärni review (ja lubasime tagasi minna). Omanikud olid itaallased muideks, nii palju siis plaanist kohalikku kööki avastada – kuigi hispaania toite oli seal ka. Esmaspäeva õhtul sõime paellat kesklinnas, seal oli ettekandja itaallane. Nii et sisuliselt ei pidanud mu külaline ei inglise- ega hispaania keelega vaeva eriti nägema. Muidu ei olnud ka toidu osas vaja eriti vaeva näha – ma ei taibanud enne küsida, aga tuleb välja et külaline oli dieedil. Nii et selle pärast ka kõndisime päeval nii palju ja ta sõi ainult kalkunisinki, musta leiba ja riisikrõbuskeid. Musklivendade raske elu eksole, kõigepealt ajad end suureks põkiks ja siis hakkad vaikselt alla võtma, et lihased välja paistaks. Misteha. Mul on küll raske ette kujutada, kuidas keegi teeb niisama lambist (tahtejõu ja toitumisega st) poole aastaga 15-20 kilose kaalulanguse, ilma märkimisväärsete venitusarmideta ja puha. Mõni on lihtsalt kadestamisväärselt elastne. Ühesõnaga kui sellistega hängida, siis keskmine inimene kõngeks nälja kätte. Ma vb kaotasin ka kogemata paar kilo selle nädalaga, ei tea, kaalu mul pole aga arvestades koormust siis ilmselt need kaks õhtusööki ei balansseerinud seda ära. Teksad on ikka suht ümber, just proovisin (jah ma pole 2 kuud teksasid jalga pannud sest liiga palav on). Natuke turistisime Alicantes ka – algne plaan oli Granada, aga sinna pole mitte kuidagi võimalik üheks päevaks minna, sest see on liiga kaugel. 2×3 tundi maskiga rongis istuda oli niigi päris nilbe, nagu ka kell 5 ärkamine. Muidugi kirusime minu endist/tema praegust töökohta ja heietasime tulevikuplaanidest, mis koroona tõttu võssa läksid (ei lähe sa Harvardisse see aasta, ära mitte unistagi). Tegelikult me mõlemad pidanuks parasjagu tööl olema – mul õnnestus 3 päeva järjest vabaks võtta, nii et nüüd pean kiiresti reviewma üht artiklit mida lubasin. No ja tema ei öelnud IIT’s üldse et ta kuhugi läheb… ülesande A inimestele ütles, et on ülesandega B hõivatud ja vastupidi… ning tegelt läks Madridi muuseumitesse.

Vaade Alicante kindluse otsast

Sünnipäeva puhul viisin oma neli kolleegi, kes parasjagu välitöödel ei olnud ja tulla said ka sinna varasemalt avastatud itaallaste restorani. Nad kinkisid mulle kaktuste ja kalanhoede komplekti. Boss lubas ka kunagi mu sünnipäeva puhul viia ühte aianduskeskusesse, kuhu ainult autoga pääseb. Ja päris 18nda juuli öösel, kui Davide Madridist tagasi tuli sattusime rannas lambist ilutulestiku peale. Ikka selline pikk ja põhjalik kallis ilutulestik, mitmes järjestikuses asulas. Ma juba lootsin, et mingi kohalik suurpüha on minu sünnipäevale sattunud, aga ei – tuleb välja, et Fallas festival mis märtsis ära tühistati lasi nüüd oma raketid välja.

Mul on vaja ettekäänet, et sinna uuesti tagasi minna

Ahjaa, murder hornets? Üks 2020 needustest – te ka mõtlesite, kuhu need kadusid? Tuleb välja, et minu kasvuhoonesse! Õnneks pesa on välisseinal, aga siiski instituut soovitab tungivalt seda piirkonda vältida. Keegi on Hispaanias sel aastal juba nende pärast surnud ka. Põhimõtteliselt on piibellikest needustest võimalikud veel rohutirtsude rünnak, ok tsikaadid… no maavärin ilmselt ka. Ma võtaks siiski konnauputuse.

nad ei teagi, et minu sünnipäev on