See teine laine on mingi tsunaami ju

Kuigi meil on siin pandeemia ja sada häda, siis ma pole üldse kirjutada suvatsenud. Tšiili poiss küll kirjutas kui tal kõrvalmaja põlema läks jne, aga minul on kohe korralik katastroof võtta, mille kõrval… noh ütleme et mulle meenub kuidas me Killuga tema seikluste üle irvitasime aastal 2011, but karma is a bitch.

Niisiis viimase aja update: kuskil septembris hakkasid mu katse taimed massiivselt lamanduma, bloki kaupa, lõpuks põhimõtteliselt kõik. Algul ma kahtlustasin mingit vihmutussüsteemi viga (see oli välja lülitatud) või muud kõrvalist põhjust, aga ilmselt olid nad lihtsalt liiga rasked ja umbrohi mis kasvatas juba seemneid hakkas kõike laiaks vajutama. Läksid nagu doominokivid põrandani välja. Ma küll üritasin neid bambuskeppide külge siduda ja sada imet, ning kulutasin selle peale oma nädal aega, aga põhimõtteliselt tuli neile siiski teha hädatapp enne kui vili küps… Teise kasvuhoonega läks veits paremini ja seda ma lõpetan praegu, aga ma suht soovin et oleks varem lõpetanud kuna a) siis ma vb oleks saanud eestisse tulla ja b) see oli suht pilootkatse, see pole nii oluline. Samas tundub, et sealt võiks mingit tulemust isegi tulla.

Oktoobris võtsin korterikaaslase. Uus töökaaslane sebis, et äkki ma võtaks meie uue interni enda poole ja ma siis mõtlesin et why not. Nüüd kahetsen. Kõik suudavad endast pooletunnise vestluse jooksul normaalse mulje jätta, pluss ma olin väga väsinud ja lasin endale augu pähe rääkida, et ta ei maksa kommunaale vaid ainult poole üürist. Loo moraal: ei tasu endale võtta töökaaslast koju elama, kuna sa ei saa temast tööl ka rahu ja üldse ei tasu võtta kedagi kui on pandeemia. Sest see tšikk on mingi 23 ja suht arvab et ta on invincible… ehk siis hängib mingite maskivastaste hipidega jne. Ma siiralt loodan, et me ei satu koos lockdowni, sest me ilmselt lööks maha üksteist suht ruttu. Noh vahest saab nalja muidugi ka, näiteks too õhtu kui ma tulin koju mingi kell 21 ja ta istus kurvalt ahju ees ja nälgis. Ahjus olid resti peal terved suured kartulid ja bataadid ja ta oli juba tund aega oodanud. Tuleb välja, et ta polnud kunagi varem ahjukartuleid teinud (nii et ootas siis 2 tundi veel – a kes elektriarvet maksab, mina ofkoors!). Takkapihta mingit suvalist olmejura a’la kui sa sööd elutoa laua taga pühi pärast ära, ära jäta mulle vannitoa põrandale lompi, kuivata ära ja pane see rätik pärast välja kuivama ka etc etc. Ma isegi kirusin Frantale mingi hetk, et appi mis sõgedus ja Fra nõustus ka, et ta on veits fundamentalist (aa ta tahtis köögiviljade pesemise vett taaskasutada a ma ei lubanud seda vetsuloputuskasti valada, sest kurat teab mis tuubul kuskil umbe läheb). Minu toalilled ka ei vaja nii palju vett. Dumpsterdive’ib ta ka (mis on ok), lihtsalt mõõdutunnet võiks olla. See tähendab esimesel nädalal meil oli esikus põrandal kast kuskilt prügikastist päästetud köögiviljadega (millele ma kogu aeg otsa koperdasin) ja mis vaikselt mädanema hakkas. Thank god mul on keraamilistest plaatidest põrand, nii et selle üle ma isegi ei mölisend eriti. Tõesõna, ma arvasin et itaallased ajasid mu närvi, aga see on uus level juba. Nõudepesust ma üldse ei räägigi. Või sellest, et mu köögirätikud on nüüdseks biohazard kuna ta keeldub majapidamispaberit kasutamast. Õnneks või kahjuks juhtus eile selline plot twist, et tšiki vend helistas paanitsedes mulle tööle (kuidas ta mu numbri sai üldse???) ja otsis oma õde taga. Et talle öelda, et hakaku enne kella 15 Kataloonia poole tulema kuna kella kuuest hommikul tuleb neil lockdown ja üle piiri ei lasta kuni esmaspäeva hommikuni. Paraku mina olin tööl ja tema mitte (finally on ta aru saanud, et ei pea iga päev kohal käima ja käib nüüd mingi 2 päeval nädalas). Kell oli juba mingi 14 selleks ajaks kui ta lõpuks oma õe kätte sai. Fast forward 2 tundi ja…

… kirjutab mulle Marta, meie uus Itaalia postdoc. Et ülikooli kasvuhoonetehnikul on koroona ja meie ainuke allesolev tehnik ning üks research assistant on karantiinis kuna nad käisid kahe päeva eest selle esimese tüübiga välitöödel. Tehnikuga ma ajasin esmaspäeval juttu, nii et see oli enne välitööd – aga täna ma käisin ta laua pealt võtit võtmas. Ja see research assistant on pre-docide toas suht igapäevaselt, ka teda ma olen vahepeal näinud. Mmmkay, aga mul on katse mahavõtmiseks veel 2 päeva vaja, võib-olla et isegi 3. Selleks ajaks kui korterikaaslane mu sõnumit nägi oli ta juba rongis… nii et Katalooniasse ta läks. Minul keegi isoleeruda ei käskinud, aga instituudi meie tiib oli täna hommikul tühi nagu kummitusmaja. Ainult mina (kes ma läksin kasvuhoonesse) ja Patricia (üks magistrant, kes siin ühele postdokile biomassi kaalub). Tavaliselt ikka tudengeid veits nägi, kuigi minu staatusega rahvas ammu juba kohal ei käi. Mul pole lihtsalt tudengeid, keda kasvuhoonesse enda eest orjama panna (ja internidele tuleb maksta, nad saavad mingi 600 euri kuus kätte, vähemalt mu korterikaaslane ütles nii, et kuna ta saab nii vähe raha siis äkki ta ei peaks kommunaale maksma).

Üldiselt nüüd läheb huvitavaks. Kas Kataloonia läheb päris lockdowni teed? Kas ma saan oma korterikaaslase tagasi? Kas ta üritab end üürist vabaks kaubelda aja eest, mis ta siin ei ole? Kas gaasitorustiku kontroll on scam või mitte? Kas tööl läheb katastroofiks enne, kui ma jõuan oma taimed maha võtta? (20 potti veel, pls nagu). Kas ma saan jõuludeks Eestisse? Ok see viimane on päris ebatõenäoline, lennupileteid praktiliselt pole ja mis on on midagi 500 eurot, ümberistumisega ja algusega mingist X kohast. Nii et samahästi võin osta suure kaktuse ja tigerist jõulumunad ning mõelda kuidas siin talv mööda saata. Aadressi võin ka anda, saate mulle postkasti manti saata.

Ahjaa, ma käisin käppelt poes eile ja ostsin ikkagi ID kaardi lugeja. Petitsioon, siit ma tulen!

Pidu katku ajal, Murphy seadused & murder hornets

Tundub, et mul on nüüd täiskohaga katastroofiblogi jah? Ei tegelt pole väga hullu. Katse sai üles pandud (sellest tuleb eraldi postitus) ja isegi sünnipäev sai mõningal määral tähistatud. Isegi väliskülalise sain – kes mäletab eelmisest blogist, siis seal oli selline karakter nagu Perfect Guy, kellele ma ära minnes naljaviluks pakkusin, et kui IIT üle viskab tulgu külla. Tegelikult ta plaanis juba märtsis tulla, aga jäi siis haigeks (ei olnud koroonaviirus) ja ei tulnud. Kohe peale seda tuli juba karantiin ka ja kõiksugu turism keelati ära kuni juulikuuni.

Praegu tundub, et õigel ajal käis – juuli esimesel nädalal ma panin alles katset üles, siis poleks saanud ja praegu on koroonaviiruse levik Hispaanias kahe nädalaga kolmekordistunud, Barcelona on uuesti mitteametlikult karantiinis ja karta on, et ka siin läheb asi paari nädalaga jälle käest ära. Eelmisel nädalal pani Eesti ka Hispaaniast tulijad uuesti isolatsioonikohustuse alla. Aga ma ei saaks niikuinii koju minna, kuigi mul on praegu puhkus: katse käib ja käib veel pikalt ning ühtki odavlendu ei paistnud enne päris augusti lõppu olevat. Aga siin ei saa nii pikalt ette planeerida üldse (külaline ostis piletid 3 päeva enne lendu). Nii et ma ei saa isegi agiteerida pereliikmeid mulle sügisel külla tulema, kuna jumal teab mis siis toimub.

Teadus- ja kunstimuuseumide piirkond

Eelmine nädal oli seega suht huvitav, sain kodulinnas turistida. Siin on kohti, kuhu ma pole viitsinud jalutada sest liiga kaugel või liiga palav, võtsime need kõik ette. Itaallasi palavus ei heiduta ja mul õnnestus ka mitte ära kõrbeda. Murphy seaduse kohaselt tuli tegelikult pühapäeval vihma, nii et mul esmaspäeval pesu kõik kuivas elutoas ja teisipäeva õhtul oleksime ka äärepealt vihma kätte jäänud. Selle suve ainus vihm ma kahtlustan. Muidugi olid mu kaaslasel mingid valged tossud, ta ei arvestanud et Valencia nii mudane võib olla (ega minu kalduvusega valida täiesti suvaline rada). Selles suhtes oli muidugi hea, et tänu vihmale ilmselt pooled hispaanlased tühistasid oma õhtusöögiplaanid ja me leidsime väikse toreda restorani, kuhu muidu poleks kohta saanud. Sellele ma jätsin küll viietärni review (ja lubasime tagasi minna). Omanikud olid itaallased muideks, nii palju siis plaanist kohalikku kööki avastada – kuigi hispaania toite oli seal ka. Esmaspäeva õhtul sõime paellat kesklinnas, seal oli ettekandja itaallane. Nii et sisuliselt ei pidanud mu külaline ei inglise- ega hispaania keelega vaeva eriti nägema. Muidu ei olnud ka toidu osas vaja eriti vaeva näha – ma ei taibanud enne küsida, aga tuleb välja et külaline oli dieedil. Nii et selle pärast ka kõndisime päeval nii palju ja ta sõi ainult kalkunisinki, musta leiba ja riisikrõbuskeid. Musklivendade raske elu eksole, kõigepealt ajad end suureks põkiks ja siis hakkad vaikselt alla võtma, et lihased välja paistaks. Misteha. Mul on küll raske ette kujutada, kuidas keegi teeb niisama lambist (tahtejõu ja toitumisega st) poole aastaga 15-20 kilose kaalulanguse, ilma märkimisväärsete venitusarmideta ja puha. Mõni on lihtsalt kadestamisväärselt elastne. Ühesõnaga kui sellistega hängida, siis keskmine inimene kõngeks nälja kätte. Ma vb kaotasin ka kogemata paar kilo selle nädalaga, ei tea, kaalu mul pole aga arvestades koormust siis ilmselt need kaks õhtusööki ei balansseerinud seda ära. Teksad on ikka suht ümber, just proovisin (jah ma pole 2 kuud teksasid jalga pannud sest liiga palav on). Natuke turistisime Alicantes ka – algne plaan oli Granada, aga sinna pole mitte kuidagi võimalik üheks päevaks minna, sest see on liiga kaugel. 2×3 tundi maskiga rongis istuda oli niigi päris nilbe, nagu ka kell 5 ärkamine. Muidugi kirusime minu endist/tema praegust töökohta ja heietasime tulevikuplaanidest, mis koroona tõttu võssa läksid (ei lähe sa Harvardisse see aasta, ära mitte unistagi). Tegelikult me mõlemad pidanuks parasjagu tööl olema – mul õnnestus 3 päeva järjest vabaks võtta, nii et nüüd pean kiiresti reviewma üht artiklit mida lubasin. No ja tema ei öelnud IIT’s üldse et ta kuhugi läheb… ülesande A inimestele ütles, et on ülesandega B hõivatud ja vastupidi… ning tegelt läks Madridi muuseumitesse.

Vaade Alicante kindluse otsast

Sünnipäeva puhul viisin oma neli kolleegi, kes parasjagu välitöödel ei olnud ja tulla said ka sinna varasemalt avastatud itaallaste restorani. Nad kinkisid mulle kaktuste ja kalanhoede komplekti. Boss lubas ka kunagi mu sünnipäeva puhul viia ühte aianduskeskusesse, kuhu ainult autoga pääseb. Ja päris 18nda juuli öösel, kui Davide Madridist tagasi tuli sattusime rannas lambist ilutulestiku peale. Ikka selline pikk ja põhjalik kallis ilutulestik, mitmes järjestikuses asulas. Ma juba lootsin, et mingi kohalik suurpüha on minu sünnipäevale sattunud, aga ei – tuleb välja, et Fallas festival mis märtsis ära tühistati lasi nüüd oma raketid välja.

Mul on vaja ettekäänet, et sinna uuesti tagasi minna

Ahjaa, murder hornets? Üks 2020 needustest – te ka mõtlesite, kuhu need kadusid? Tuleb välja, et minu kasvuhoonesse! Õnneks pesa on välisseinal, aga siiski instituut soovitab tungivalt seda piirkonda vältida. Keegi on Hispaanias sel aastal juba nende pärast surnud ka. Põhimõtteliselt on piibellikest needustest võimalikud veel rohutirtsude rünnak, ok tsikaadid… no maavärin ilmselt ka. Ma võtaks siiski konnauputuse.

nad ei teagi, et minu sünnipäev on