New Phytologist next generation scientists meeting, Tartu, 19-22 juuli 2022

Ehk kuidas kõik oli alguses kena ja siis lõpuks ikka eepiliselt pekki läks

Okei, see oli üks paremini korraldatud konvekaid. Selle aasta omadest kindlalt parim, kuigi Marseille’s oma oli väga nunnu ja noh see IAVS oli nii kohutav, et seda pole raske üle trumbata (nägin tšiilipoissi, ehk meie originaalset konvekablogijat, tema ütles et ta juba tundis ette et see saab jube olema ja isegi ei üritanud minna – ja ilmselt jäime me selle tõttu ilma tema suurepärasest halapostitusest, aga noh meil on minu halapostitus ja tema vist piinab end Teravmägedel praegu, nii et olgu mäed talle teravad).

Nii et mis siis see kord hästi oli? No esiteks toimus konvekas Eestis, suvine Tartu on veits väljasurnud aga ilus. Ja mu sünnipäev oli päev enne konvekat, nii et esimest korda mingi alates 2018 suvest õnnestus sünnipäeval Eestis olla. Tõsi, kuna mu sõpradest enamus on viimase viie aasta seas pungunud siis on nendega keeruline kohtuda, aga mul õnnestus tolle esmaspäeva jooksul Tartu piires eraldi kokku saada viie erineva sõbraga! Sorry, see polnud üldse konvekaga seotud. Aga noh põhiline erinevus IAVSiga oli, et meil oli toitu! Isegi taimetoitlaste peale oli mõeldud ja üldse. Tõsi, magustoitu õnnestus mul haarata ainult kõige esimesel päeval, kuna näljaste noorteadlaste ritsikahord oli kõik ära haaranud selleks ajaks kui minu järjekord kätte jõudis. Aga vähemalt ma ei usu, et keegi nälga oleks jäänud, mina kaalusin vähemalt pärast konvekat täpselt sama palju kui enne. Me Feliciaga olime isegi nii õelad, et postitasime sellest pilte IAVSi „non-working“ whatsappi gruppi. Väike väiklus, aga mis siis.

Ööbimisega oli ka hästi. Esimese öö ma olin küll Triinu juures (ta ise oli hoopis välitööl, aga tänks Triin!) ja siis edasi Dorpati hotellis. Ma polegi varem Tartus olles hotellis ööbinud. Staresti hostel ja muu olümpiaadiaegne majutus lapsepõlves ei lähe arvesse. Ahjaa, airbnb’s siiski olen, kui me üks talv otsustasime õdedega tüdrukuteürituse teha.

Konvekas ise oli meeldivalt teemakohane, minu ettekanne polnud isegi ainus riisiteemaline ja taimekommunikatsiooni-inimesi oli täitsa mitu. Tõsi, mõne molekulaarsema ettekande ajal ma veidike hiberneerusin või joonistasin märkmikku kriksatrulle. Eestlasi oli suht vähe, nii et ma teadsin neid kõiki ja Felicia väitis, et UK päritolu tegelased on üleesindatud… aga päris nii see polnud. UK ülikoolid ülid küll üleesindatud, aga need esindajad olid sageli mõne eksootilisema riigi kodanikud. Üldse see oli väga poliitkorrektne üritus ja iga ekremehe õudusunenägu – oma pronounse sai ka nimesildil valida ning posteriauhinna võitis üks tüüp, kes kandis väga fabuloosseid kleite. Ma ka hääletasin ta poolt, tal oli väga äge teadus.

Minu enda ettekanne oli viimase päeva viimane noorteadlase ettekanne (pärast oli miskine plenaar veel), nii et see vb veits limiteeris seda, et keegi selle alusel tutvuma tuleks, aga ei kurda, vähemalt ühe e-maili sain ja noh New Phytologist ka kohe lajatas artikliga, mida ma arvustama peaks. Ofkoors ma ei saada neid puu taha, kuigi mul on kiire ja üldse, teema oli ka huvitav.

Kliimamuutusi keegi ei eita, bioloogilise mitmekesisuse kadu on päris probleem ja mingis kirjastuse inimeste publitseerimisteemalises paneelis said editorid ja kirjastuste esindajad ka mõnusalt puid alla – aga ma arvan, nad teadsid mis neid ootab, praeguse avaldamise süsteemiga lihtsalt polegi keegi rahul ja ega keegi midagi hullult paatikõigutavat ei öelnud ka, lihtsalt vaikselt loksub teine ja vett tuleb üle ääre.

Ekskursiooni muide polnud, kui mitte arvestada väikest linna- ja botaanikaaiatuuri. Ühelt poolt, oleks olnud ideaalne aeg Eesti suvist loodust näidata, teisalt ma usun et need kes kohe lennukile ei rutanud leidsid ise midagi vaatamisväärset ja neli päeva oli põhimõtteliselt sama pikk kui IAVS ilma ekskursioonita. Mina otsustasin endale ise ekskursiooni teha ja läksin tagasi Soome kaudu. Üks eelmise aasta Biotoopia osaleja ammu juba kutsus ja mina ajasin tagasi, et mis, siis tulen kui mingi põhjus on veel, pealegi Soome on ju nii Eesti moodi. Noh nüüd oligi põhjus, odavaim tagasilend oli Helsingi-Alicante (vb tegelikult see praami ja rongiga kombineerimine lõpuks ikka ei tule soodsam aga noh näis, ma praegu lennukis kirjutan). Soome oli väga nunnu ja üldse mitte Eesti moodi, soovitan soojalt. Muidugi mu sõbrad andsid ka endast maksimumi, aga mind ei ole tegelikult üldse keeruline rõõmustada. Pmst sööda kõht täis ja lase metsa lahti ning pärast küüri saunas muda maha. Igatahes, mu sõbrad elavad Espoos ülikoolilinnakus ja see on ütlemata lahe koht. Meri on kohe lähedal, seal on palju saari ja mustikametsa ning igasugu lahedaid kivimügaraid ja samblikunõmmesid. Need väiksed jaburad graniidist mäed on mu lemmikud, sellised pehme vormiga nagu elevandid ja samas piisavalt karedad, et ma ei libastunud kordagi (pikali käisin paar korda siiski, aga enamasti oli süüdi mingi juurikas või lögane samblik). Kui nad on meres, kasvavad seal otsas ebaproportsionaalselt suured puud ka veel, ilmselt küll tänu sellele, et lahtedes pole nii jõhker tuul kui avamerel. Need puud nägid kinni hoidmisega ilgelt vaeva muidugi ja sageli väänles üle kivipinna mitme meetri pikkuseid juurikaid, mis kuskil kaugemal vist mulda nägid. Hirvesid nägin ka. Valgepõsk-lagled on ikka sama tropid kui vanasti. Käisime poro-pizzat söömas baaris, kus on kohalik rebane… see küll ei andnud näole too päev. Mulle anti hommikusöögiks mustikatega puuviljasalatit ja õhtusöögiks praejuustu murakatega. Kõige lõpuks käisin Prismas ja ostsin hunniku Soome komme. Sorry spaanjalased, te saate kõik lagritsat. Santi saab eriti vänget lagritsat, sest tema trikitas mind kunagi ghost pepperiga kommi sööma, saatanasigidik selline 😀 (ta on umbes 50 aastane laboritehnik, ei tundu esimese hooga selline tüüp kes oleks räme troll, aga ma võin auga tunnistada et meil oli kaks aastat kõik väga respectful ja siis mina ehmatasin ta pooleks, misjärel ta ikka üritab üle trumbata).

No ja te ilmselt ootate, millal siis kõik eepiliselt pekki läks, sest ega ma muidu ei blogiks ja see eelnev tundub kõik liiga ilus onju. Nii ongi. Mõtlesin, et kui mul on otselend Alicantesse Norwegian Airlinesiga, siis see pole ju mingi pidevalt streikiv Ryanair või Lufthansa ja kui mul pole vaja kuskil X kohas ümber istuda siis ma ei jää kuskilt maha ka, olen ilusti keskööks kodus. Well, no. Lennujaamas kõige pealt turvakontroll võttis põhjalikult proove mu kommikotist, et no äkki on plahvatusohtlik vms. Ma sattusin jälle kenasti hädaväljapääsuritta, nii et jalaruumi oli mõnusasti. Ilusti jõudsime mingi 15 minti lennata ja siis läks lennuk katki. Kõrvad hakkasid plõksuma ja ilgelt külmaks läks nii et kõigi käed sirutusid esimese hooga ventilaatorit kinni panema. Hapnikumaskid ei kukkunud alla, õnneks me veel nii kõrgel polnud, aga lennuk pööras otsa ringi. Mingi aja pärast teatati valjuhäälditest ka et sorry, mingi jama oli, me otsustasime tagasi Helsingisse minna ja kontrollida mis värk on. Tagasilend oli ofc mingi kolm korda pikem, ilmselt tuli oodata et sellele üllatusmaandumisele ruumi tehtaks. Ja siis passisime lennukis veel mingi tunni, kuni mehhaanikud uurisid et milles kühvel. Viga ei leitud, aga kuna meeskonnal oleks liiga pikk päev tulnud kui nad nüüd oleks pidanud Alicantesse ja tagasi lendama siis…. Palju õnne, saime veel 2 tundi oodata kuni uus meeskond tuli. Väljusime kuskil kell 8 õhtul, kuigi kell 7 oleks ma pidanud juba Alicantesse jõudma. Reaalselt, jõudsin millalgi veits enne keskööd. Õnneks ma sain vähemalt taksoga Lena juurde minna (rõvedalt kallis takso) ja tema diivanil magada. Ja siis ma ei hakanud hommikul enam San Vicentest tagasi Alicantesse minema, plaanisin kohalikust väiksest rongipeatusest aeglase rongiga koju saada. Ha! Kõige pealt selgus, et piletimasin on katki ja no neile „vajuta siia nupule ja teata kui midagi valesti on“ kõnedele ei vasta reaalselt keegi. Takkapihta selgus, et see mis õigel ajal saabus ja mille peale ma läksin oli vale rong. Õnneks see piletikontrollionu vaatas, et ahah lollakas turist ja saatis mu järgmises jaamas õigesse kohta. Paraku jaamas nad ei saanud müüa pileteid rongile, mis oli graafiku järgi juba väljunud ja järgmine rong oleks olnud mingi 56€, mis on isegi kiirrongi kohta täielik ulme nii lühikese vahemaa peale. Veel järgmine Valencia rong oleks tulnud õhtul kell seitse. Õnneks see hilinev minevikurong ikka tuli, ma leidsin piletikontrolli kohe üles ja sain talt paarikümne euroga pileti siiski. Nii et pärastlõunaks olen kodus, aga ausõna, mis karma see on? Kaks päeva mingit väsitavat transpordijama, üks blogipostitus ja eee mingi veerand artiklit läbi loetud. Ahjaa siin on 36 kraadi sooja väljas, ma ilmselt põlen kohe tuhaks nagu vampiir kui rongist välja astun, sest ma olen riides ikka samamoodi nagu Soomes.

Konvekablogi ahoi!

Sai siis IAVSil käidud. Minu arust oli see mul kolmas IAVS, esimene oli 2013 Eestis ja järgmine kus ma käisin oli 2015 Tšehhis. Eelmine aasta oli virtuaalne, see ei lähe arvesse. Sel aastal oli aga täiesti päris ja Madridis – kui ma juba niikuinii olen Hispaanias otsustasin minna. Ja nüüd ma veits kahetsen seda otsust, sest kohe peale seda tekkis võimalus minna Marseilles’ konverentsile… ja et ikka korralikult saaks siis valiti mind ka New Phytologisti omale Tartus, nii et ma peaks selle jaoks ka käbe ettekande valmistama. Ehk siis sel aastal tuleb kolm konvekat suht lühikese aja sees. Samas enne oli neli aastat ikaldust, nii et keskmiselt oleme tasakaalus. Finantsiliselt… IAVS oli neist kõige kallim ja paraku piinarikkaim 😀 aga noh, mis teha. Kui sulle ei meeldi kirumist lugeda siis… võid siinkohal lugemise lõpetada, ma garanteerin, edasi on ainult esmaklassiline ving ja hala.

Ma läksin kiirrongiga. See rong on lahe, 1 tunni ja 40 minutiga sõidab Valenciast Madriidi (see vahemaa on kuskil 350-400 km). Kuna piletid said viimasel hetkel ostetud, sest oli lootus et läheme koos Feliciaga ja Frantaga autoga, siis hind oli muidugi kirves. 154€ kokku. Ryanairiga Marseille’i minek oli palju odavam. Esimene emotsioon Madridis oli, et oi kui jahe, oleks pidanud rohkem pika varukaga asju võtma. Jahe oli siis 26 kraadi, võrreldes Valencia 34 + niiskusega.

Elukohaks Felicia sebis meile tudengite hosteli, samas campuses kus konverents toimus. Õnnetuseks päris kaugel. Õnneks odav. Ilmselt poleks odavat hotelli olnud lihtne leida, kuna konvekaga samal ajal oli toimumas NATO summit ja kohe peale seda geiparaad. Põkke politseinikke ja vikerkaarelippe oli terve linn täis. Hosteli fuajees kohtasin kohe Šuspat, kes oli väga rõõmus mind nähes ja ise nägi välja samasugune, nagu kümme aastat tagasi. Selline ülientusiastlik suvine jõuluvana, lühkarite ja sandaalide ja harali habemega. Õhtune tervitus-vastuvõtt oli väga mõtetu, kuivõrd tervitamas meid otseselt keegi polnud, lihtsalt mingi aeg catering ütles et võib snäkke võtta. Need neetud snäkid jäid mind kummitama terve konveka ajaks, põhiliselt juust, sink ja tortilla tükikesed.

Hostelis oli muideks öösiti räigelt külm. Ma olin võtnud konditsioneeriga toa, eeldades neljakümnekraadist palavust, aga ei, kordagi ei lülitanud seda sisse. Kontinentaalsem kliima ja kuumalaine oli ka just läbi saanud, varahommikuks laskus temperatuur 15 kraadini (Valencias alla 25 eriti ei lähe ja siis on ka higistamaajavalt palav, sest õhuniiskus on kuskil 90%). Ma suht värisesin seal lina all, lõpuks tõmbasin veel saunalina ka endale peale ja panin ainukesed pikad püksid jalga. Õnneks ma olin taibanud kurgusprei kaasa võtta, seda küll konditsioneerihaiguse kartuses. Esimesel päeval ma suutsin lisaks duši all käies veel tulekahjualarmi ka tööle panna. See oli suht vaikne st kõlas kuskil koridoris. Ma arvasin algul, et äkki Fra pani midagi põlema, aga ei ikka mina olin. Tuli kuri valvur, seletas et ma pean toa akna kohe lahti tegema kui duši alt tulen.

Hommikusöök oli kell 8. Keynote ettekanded kippusid kell 8.30 algama, mistõttu need eriti hinnas ei olnud meie seltskonna seas. Õnneks need polnud mulle isiklikult mingil südamelähedasel teemal enamasti. Hästi palju oli igasuguseid Lõuna-Ameerika teadlasi seekord, Felicia sõpru ja endine ülemus jne jne. Hispaanlasi oli hämmastavalt vähe. Tšehhide vana kaardivägi Šuspa ja Herben olid muidugi olemas, aga noorematest kedagi keda ma teaks polnud. Eestlasi oli koos minuga 4, kuigi vastavalt sellele kes mida huvitavat tegi võisin ma ka Tšehhi või Hispaania tiimi kuuluda 😀 . Üldist korralduspornot oli sellel konvekal jube palju, ma polnud ainuke kes kirus. Ausõna, see Eesti IAVS oli ikka ülihästi korraldatud sellega võrreldes, sest meil oli näiteks… toitu. Ja ühelgi bürokraadil ei lastud rääkida üle aja, mis siin kohe alguses juhtus.

Lõunaks oli selle esimese õhtu snäkilaua koopia. Iga päev. Neli päeva. Lõpupoole lisandus natuke suurem snäkivalik, aga juustu-sinki-tortillat ei taha nüüd tükk aega näha. Selle vähesegi pärast toimus suur rabamine, nii et kelle sessioon kauem kestis see ilma jäi. Ma pole elus nii palju limonaadi joonud kui too nädal. Kahjuks polnud kõnnitavas kauguses ühtki toidupoodi ega restorani ka – ülikoolilinnakus on küllap mingi äritsemise keeld. Esimese päris konvekapäeva lõpus oli nö direktori vastuvõtt. Tegelikult siis järgmine snäkilaud, aga õues (lõuna oma oli ka algul parkimisplatsil, aga see oli ikka debiilne, edaspidi tehti koridoris posterite juures). Õhtusöögi snäkid olid õnneks varieeruvamad, direktori sõnavõtt olevat läbi kukkunud st kui mina sujuvalt hilinedes saabusin, polnud tast jälgegi. Aga ettekandjad olid natuke taibukamad, tuvastades neid kes on eriti näljase tudengi näoga (khm, Franta, Felicia ja mina) ja tulid ringiga lõpus meie juurde tagasi kui kandikul veel midagi alles oli. Rohi oli pehme ja päris mitmed ajasid selle peale kingad jalast, sest hea värske ju. Kahjuks vallutasid selle ürituse peagi lendsipelgad… õnneks nad ei hammustanud, aga tüütud ikkagi.

Ettekannete ruumis olid jaburalt kõrge seljatoega toolid. Ma ei tea, kuidas lühikesed inimesed tagapool üldse midagi nägid (ekraanid olid ka väga pisikesed, nii et enamus teksti polnud näha). Ma katsusin lihtsalt mitte tukkuda, kuna kui enam polnud ilgelt palav siis… keha leidis et nüüd võiks unevõlga vähendada. Parimal hetkel tukkus minust ühel pool Franta ja teisel pool Šuspa. Mingil kohvipausil rääkis Herben mulle oma unenäost, kus oli üheks tegelaseks meie ühine tuttav Martin, kes sekeldab alati mingite ulmeliste projektidega. See unenägu vist ei olnud siiski ettekannete ajal nähtud, ma loodan.

Konverentsi keskel olev ekskursioon oli päris hea. Neid oli neli, kuigi algul valikus oli rohkem ,aga eks vähempopulaarsemad valikud tühistati. Lamemaalasena ma muidugi võtsin mäe – Sierra Guadarrama, umbes 2500m. Eelmisel õhtul sai veel itaallasi narritud, et nad ei saa sööma minna kuna peavad särke triikima. Riietuse skaala ühes otsas olidki itaallased, alati perfektselt klanitud ja teises mingid tšehhi metsjeesused matkasaabaste ja mitu päeva samade riietega. Ilkusin mis ma ilkusin itaallaste üle, aga tegelikult mul oli endal väike reisitriikraud kaasas. Kohvri põhjas, matkasaapa sees. Mägi õnneks väga raske polnud, kuna kõik olid bioloogid siis seal mingit tempot väga ei arenda – jäädakse lillekesi imetlema kogu aeg. Ma olin küll koos ühe raseda naisega kõige lõpus enamuse tõusust, aga meil jagus jaksu isegi juttu ajada. Mäe otsas oli kena niit, Meelis Pärtel ütles et nagu Eesti rannaniit aga mägedes. Mina kasutasin muidugi võimalust nende libedate aruheinte ja tarnade peal liugu lasta. Ükski kivi õnneks ette ei jäänud. Teisel pool mäeharja oli väike järv, aga kui me seal varbaid leotada tahtsime ilmus kuskilt kuri pargivaht, kes hakkas meie poole jooksma, nii et kadusime käbe väljapoole piiret tagasi 🙂 veel oli seal mägilehmi ja latakad kadakad, maad ligi ja perfektselt ringikujulised. Üldmulje oli küll selline, et mõnda mudaauku oleks jõehobud sobinud mulistama. Ja seda nägime ka, kuidas kaks helikopterit harjutasid tulekahjude kustutamist (või siis tegid pargivahile dušši).

Peale konveka lõppu saime alles Madridis olles juba e-maili, et neli koroonakeissi. Noh jah ühest ma teadsin, selle kohta käisid kõlakad juba varem ka.

Aga sellega ma praegu lõpetan, sest sünnipäev vajab eeltähistamist ja ma pean minema hakkama. Enda peole oleks natuke mark hilineda, kuigi ma ei usu et keegi täpselt tuleb.

Poolaasta kokkuvõte

Ma pole oma kuus kuud vist bloginud. Kõige lollimal põhjusel. Nimelt, kui koroona oli (siiani on tegelt) siis ma tundsin et olen adekvaatne sellest midagi arvama, see puudutab otseselt mind, kõik siinsed reeglid mis olid Euroopas kõige karmimad jms. Aga mida on mul Ukraina sõjast arvata? Peale selle, et Ukraina peab muidugi võitma, ilmselgelt? No ja vahepeal on olnud igasuguseid asju, nii et blogimine pole otseselt prioriteet ka olnud. Need seitse püsilugejat võivad mulle messengeris ju kirjutada ka ja küsida kuidas läheb. Ajaloo huvides panen siiski kirja miskit:

Plaanisin oma tagasilendu Eestist selle baasil, et kas tuleb sõda või mitte. Mina arvasin, et tuleb ja on ainult aja küsimus. Ma ei tea miks ma kahtlustasin, et see lennuliiklusele mõju võiks avaldada… aga no koroonakogemus tegi ilmselt ettevaatlikuks. Ma pidasin EKAs loengut “Taimed ja Õudus”, olnuks variant tulla tagasi Hispaaniasse kohe sama päeva õhtul või jääda veel nädalaks. Loeng oligi tegelikult õhtul ja üldse oleks see logistika keeruliseks läinud, nii et jäin nädalaks veel. Venemaa kallaletungini Ukrainale oli siis veel 2 nädalat.
Koroona pole kuhugi kadunud, aga muud haigused ka mitte. Peale talvepuhkuselt tagasitulekut ja koroona põdemist (Eestis) suutsin ma siin mingisse järgmisesse tatitõppe jääda. Praegu on kaks kolleegi koroonas. Vahepeal sai veel ports sõpru koroona, kel siiani oli õnnestunud seda vältida. Kuu peale koroona põdemist sain siin kolmanda vaktsiinidoosi ja oli jälle paar päeva väga räme olla, palavik ja puha.
Mu granditaotlus ei saanud rahastust (kes teadusega tuttav pole, siis ma ütleks et see on selline isiklik katastroof aga globaalselt ei miskit erilist – enamiku teadlaste enamik taotlusi ei saa rahastust, nii et seda sorti rejection millega tasub varakult harjuda). Ise ma lugesin seda taotlust üle hiljuti ja vaatasin et jummala norm tekst, ma ei mäletagi et ma sedasi kirjutada oskan. Tuleb metoodika osa veits lihvida ja mõne muu riigi konkursile submittida, sest ega hindajad ei öelnud, et mu idee oleks halb või teadus sitt… hoopis mu CV ei olnud piisav (ja ka seal suudeti veits vastukäivat juttu ajada kahe eri hindaja poolt). Tõepoolest Higispaania oludes, ma pole kirjutamisele eriti rõhku pannud – koroonapiirangutest hoolimata tuli katseid teha ja elus hoida ning paraku ilma abitööjõuta. Päriselt, ma ei istutaks mitu päeva järjest 10 tundi päevas taimi või skänniks lehti, kui mul oleks võimalus see orjatöö kellegi teise kaela lükata. Juurte pesu oli kõige tüütum, ühe proovi ettevalmistus skännimiseks oli üle 8 tunni ja neid proove oli ikka omajagu, pmst terve novembri tegin seda. Praegu katse tahab iga päev tund aega käsitsi kastmist ka saada – ja mul on tegelikult kaks katset. Lisaks veel istutamine 40 kraadises kasvuhoones – hakka või mõtlema, et mõni teine töö oleks inimlikum. Ühesõnaga ettekäänded-ettekäänded. Sest ma pigem aitaks Frantat välitööl kui kirjutaks oma asja. Homme ongi Franta välitöö, wish me luck, kuumalaine on ka.
Kontoris pole sel aastal konditsioneeri. Kohe polegi. Läks katki ja see institutsioon, millelt me oma majatiiba üürime keeldub parandamast. Hispaanias käib kõik aeglaselt ka, nii et enne sügist niikuinii ei saaks ja üldse. Hoone muidugi on klaasist ja kasvuhooneeffekt on selline, et laboris 34 kraadi pole mingi üllatus. Ülikool pakkus meile asenduspinnaks mingit maja, mis on põhimõtteliselt varemetes. Seal pole aknaid ees, ega vett, elektrit jms. Ma ärgitasin teisi, et me peaks protestima, nt kõik vanad meesprofessorid võiks linnavalitsuse ees teha topless demonstratsiooni. Aga reaalselt vanameesprofessoreid kotib see olukord kõige vähem, nemad töötavad enamasti kodust või käivad korraks autoga instituudis. Minusugustel, kes tulevad hommikul bussiga ja enne kella kolme kuhugi ei pääse on jama. Aga ma pean iga päev kastmas käima (ja vahel mõnele teisele, kes kodust töötab mingi teene osutama a’la proovid ahjust välja võtma). Oma ventilaatori juba vedasin sinna, aga ega sellest suurt abi pole. Muidugi ei jaksa ma peale sellist päeva enam õhtul midagi teha (ja kui 6.30 on vaja ärgata, siis pole väga mõtet ka õhtul välja minna üritada).
Positiivse poole pealt – ma käisin Marseille’s konvekal. Väga armas väike konvekas oli, kuskil sadakond osalejat. Marina pidas keynote ettekannet ja minul oli poster. Ma isegi võitsin postriauhinna, jee! Seitsekümmend viis naela, kui ma selle kunagi Brexitlandist kätte saan. Noh postri printimise hinna katab ära 😀
Siis ma lootsin seda postrit taaskasutada Eestis, New Phytologisti Next Generation Scientistsi konverentsil. Aga võta näpust, seal mul sattus ettekanne. Nii et vahemikus 15-31 juuli võib mind Eestis kohata. Eeldusel, et ma leian kellegi, kes kastaks katset. Lennupiletid on juba ostetud, vastikult kallid olid kuna kõik nüüd reisivad miskipärast.
Ema käis külas. Sellest on juba oma kuu aega möödas. Tegime turistiasju.
Kuna küll küllale liiga ei tee, siis mul on IAVSi konverents ka plaanis. See on juba nädala pärast, Madridis. Appi!

Kuidas ma pandeemia ajal konvekal käisin

Kui Peeter Laurits mind kunagi selle aasta alguses Biotoopia pardale kutsus, siis ma eriti ei uskunud sellesse projekti. Tundus selline veidi hullumeelne ettevõtmine, eriti veel pandeemia ajal. Samas eks ma olen näiteks Talveakadeemial kordi osalenud, nii korraldaja kui esinejana, põlve otsas tehtud konverentse on ennegi nähtud – ja sellised grupiüritused ei jookse minu tahtejõu pealt, vaid alati on kuskil mõni aktivist ja entusiast, kes oskab niite tõmmata ja teab mida teha. Nii et need ettevõtmised, millesse ma ise eriti ei usu, neil kipub tegelikult päris hästi minema. Siis ei ole enam keeruline oma väike panus anda.

Seda, mis see Biotoopia siis on, on minult korduvalt küsitud. Põhimõtteliselt on tegu kunstide, filosoofia ja teadusealase ühisprojektiga. Kõlab väga interdistsiplinaarselt, aga tegelikult on see ühisosa täiesti olemas. Varem kogetud üritustest meenutab ta oma olemuselt teoreetilise bioloogia kevadkooli, aga olukorras kus korraldamiseks on palju rohkem raha, osalejad on palju nooremad ja seltskond rahvusvaheline.

Biotoopia ajaloost saab lühiülevaate siit: https://biotoopia.ee/about-biotoopia/ Kusjuures Biotoopia pretendeerib viie aasta pikkusele toimimisajale… ja siinkohal ma ütlen, et miks mitte. Kui esimene konverents nii hästi õnnestus, siis vabalt võib järgmisel aastal jälle teha, ehk õnnestub isegi mõni varem kahtlevalt suhtunud potentsiaalne sponsor ära meelitada. Isegi esinejaid ei tulnud pikalt moosida, kuigi mõni inimlik äpardus ikka juhtus ja mõni varem jah-sõna öelnud esineja ei saanud ikkagi tulla… aga noh seda enam on neil põhjust järgmisel aastal uuesti üritada. Peab lihtsalt vahepeal sotsiaalmeedias jms aktiivne olema, et inimestel meelest ära ei läheks, et tegemist pole ainult konverentsiga vaid igasugused muud haruüritused on ka olemas-tulemas. Ma ise võiks ka muidugi rohkem kirjutada ja millegi ägedaga lagedale tulla, äkki siis kutsutakse jälle kuskile esinema 😀

Siiamaani ma olen suhtunud interdistsiplinaarsetesse asjadesse mõningase skepsisega – näiteks kui ma Itaalias pidin inseneridega koos töötama, siis see oli üks paras nuhtlus kuna reaalselt kõik tahtsid nurgas oma asja teha ja see, et kuskil oli mingi botaanik kes tahtis et teda ka kampa võetakse… no ei läinud väga peale neile, kel oma projekt juba käsil niigi. Biotoopiaga läks natuke teistpidi, ma usun et siit võib täitsa huvitavaid kollaboratsioone tekkida. Näiteks Timuriga ma kirjutan aeg-ajalt siiamaani, kuna tal reaalselt ongi mingeid täiesti keerulisi bioloogia-alaseid küsimusi (mida siis ehk oma kunstis kajastada). Vicentega me oleks põhimõtteliselt peaaegu et kolleegid, tema uuris taimede liikumist ja meie ettekanded matchisid üsna hästi teema poolest. Mina uurisin taimede reaktsioone teistele taimedele – poteito potaato, tema töö on rohkem füsioloogia ja minu oma rohkem ökoloogia aga statistilisi meetodeid kasutame mõlemad, aga erialalt on ta pigem ~~filosoof~~ ökoloogiline psühholoog ja filosoofilisi ideid on võimalik enda teemasse üle tuua isegi siis, kui otseselt millegi kallal koos ei tööta. Teised esinejad olid ka väga toredad, aga muusikainimestega mul väga mingit klappi ei tekkinud ja osad põgenesid suht kohe peale konverentsi lõppu koju tagasi. Eesti esinejaid ma muidugi juba teadsin ka mingil määral. Margus Ott oli teoreetilise bioloogia kevadkoolist juba tuttav ka, ja nüüd ma saan öelda et ma olen Hasso Krulliga öösel teed joonud ja vaadanud kuidas suur ämblik hotelliköögis seikleb. Mõni kord võib hoopis hobide baasilt sõbruneda, korraldustiimis oli üks teefänn veel, kes Eestis teeõhtuid korraldab.

Minu poolt skoorib konverents maksimumpunktid esteetika eest – asukoht oli väga ilus, ma pole kunagi varem kunstimuuseumis ettekannet pidanud. Kunstnikud ilmselgelt oskavad asju mõjuvalt teha (tõesõna, see multšist lava oli tatsamiseks väga mõnus). Siinkohal oli muidugi boonuseks ka konverentsi väiksus. Ma olen käinud üle tuhande osalejaga mammutkonverentsidel, kus on kümme paralleelsessiooni ja kõik kogu aeg jooksevad, et kuskile jõuda. Selliseid asju ei saagi korraldada kuskil mujal, kui urbanistlikus ja üksluises konverentsikeskuses. Biotoopial oli paralleeltegevusi vähe, põhiasjad toimusid kõik saalis, kust toimus ka videoülekanne ja koha peal oli 128 kokku osalejat. Lisaks veel võrdluses tavaliste teaduskonverentsidega, puudus nö võistlusmoment. Sa ei saa eriti kelleltki publikut ära tõmmata, kui nende alternatiiviks samal ajal on mingi väike rühmatöö või äärmisel juhul restoranis passimine. Keegi ei tee su ettekande ajal tagapingis slaide. Õues oli kogu see aeg räme torm, nii et kellelgi polnud eriti kiusatust jalutama ka minna. Taimede liikumise ettekande ajaks muidugi sobis väga hästi, et kahel pool esinejat on aken, mille taga rabeleb puu.

Kunagi ammu ma veidi pelgasin ka seda, et konverents kisub jube esoteeriliseks. Piiripealsed kunstiüritused kõlab täpselt nagu miski, mis tõmbaks hästi ligi pseudoteadust ja igasugu vandenõuteoreetikuid. Noh seda ei juhtunud. Filosoofidel võivad olla küll kohati sõgedad ideed, aga need siiski üldjuhul põhinevad millelgi… loogilisel. Psühhedeelikumide kasutamisest rääkis nii mõnigi esineja õhtusöögilauas küll, aga keegi ei üritanud oma kogemusi teistele pähe määrida kui absoluutset tõde, kedagi convertida või midagi müüa. Iroonilisel kombel Timuri üks põhiprojekte on idee poolest kommertsiaalne pseudoreligioon, aga messiaanliku sõgeduse asemel… osutus ta hoopis väga toredaks ja maalähedaseks inimeseks. Selliseks, kes on nõus rabast otse pohli sööma, mida ameerikas üles kasvanud inimesed pigem ei tee. Matkal ta 3D skännis oma telefoniga seeni ja puutüvesid – näis kas mõni Eesti puutüvi tema kunstis ka välja ilmub.

Nii palju komplimente ja positiivset tagasisidet pole ma ka oma ettekande kohta vist kunagi saanud. Väike egopaitamine on ikka tore. Algul ma küll mõtlesin et appike, mida ma teen siin, need teised esinejad on ju maailmakuulsad või vähemalt üsna tuntud oma riigis/erialal (Timur Si-Qin teeb näitusi New Yorgis ja Euroopas ja Hiinas, Andreas Weber, Rein Raud ja Ewa Domanska on professorid ja kirjutavad raamatuid jne jne). Tegelikult ei olnud üldse kohatu olla – kunstnikud ja filosoofid on üsna ekstsentriline ja aktsepteeriv seltskond. Üks teine esineja isegi flirtis minuga suht häbitult gaalaõhtusöögist peale 😀 (see oli Von Krahli teatris muide – eriti ebakultuurse inimesena, ma polnud seal kunagi varem käinud).

Enda seisukohalt ma saan öelda, et Eesti ühiskonda taasintegreerumise mõttes oli see üritus ka huvitav. Ilmselt mitte miski, mis Peetril algselt plaanis olnuks, aga nii ta välja kukkus – Kunstiakadeemiast kirjutati mulle ja kutsuti kunstitudengitele taimede käitumisest rääkima. See oli väga tore, nad küsisid nii palju küsimusi ja olid täiega mõttega asja juures! Ma mäletan oma tudengiajast, et eriti keegi ei julgenud küsida midagi isegi seminaris, kus oli oma tuttav õppejõud. Nii et tuleb välja, et ma polegi lektorina täiesti lootusetu juhtum, keegi ei jäänud magama ja diskussioon oli oma kolmveerand tundi pikk.

P.S. Ettekannete salvestused, fotod ja muu kraam läheb ilmselt paari kuu pärast kodulehele üles, siis saate ka näha millest tegelikult räägiti.

Veel linke:
https://www.muurileht.ee/me-vajame-optimistlikke-biotoopiaid/

https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/elus-ja-age-vark/

https://sirp.ee/s3-pressiteated/biotoopia-otsib-koostoovorme-kunstide-teaduse-ja-biosfaari-vahel/