24.03.2020 Me kõik mäletame aasta pärast, kus me aasta eest olime

Üldiselt on igasuguste ennustuste jaoks liiga vara, eriti majanduslike. Kui teil näiteks läheb USA majandus eepiliselt pekki, siis palju õnne ongi ülemaailmne majanduskriis ja suurfirmadel siis väga vahet pole, mis Eestis saab… ja kui Eesti jääkski puutumata võrreldes kõigi ümbritsevate maadega, siis me ei võidaks majanduslikult ikkagi. Vaataks esialgu, et võimalikult palju inimesi ellu jääks, et oleks kellele pärast üldse kaupa ja teenuseid müüa. Nii et sorry kaubanduskeskused.

Aga siiski, mõned asjad mille peale ma vahepeal olen mõelnud:

Kui läheb katastroofiliselt halvasti ja näiteks USAs saab suremuse protsent olema mitte 1 või 3 vaid 10, siis kes remondib pärast seda kollektiivset psühholoogilist traumat? No ja neil on Trump…kes tundub et aktiivselt saboteerib olukorda ning mingid poliitikud kelle meelest on mõneprotsendine suremus täiesti aktsepteeritav võrreldes majanduslangusega (mis ei jää siis ammugi tulemata). Okei mingi iva neil on – peale sõdu nt kui kõik on ära hävitatud, siis tõesti üldjuhul sai vanasti kasvu näidata, sest oli vaba maad kuhu levida ja tootmisnišše mida täita ning kõik tuli jälle üles ehitada AGA sõjaeelse heaolutaseme saavutamiseks läks üldjuhul mitu aastat või isegi aastakümneid.
Kas tõesti on inimestele oma mugavuse kõrvalt millestki loobumine nii hirmuäratav? Isegi mitte igaveseks vaid natukeseks? Oli ju okei tudengiajal makaronidest toituda ja ühikas elada, selle nimel et äkki tulevikus saab siis normaalset palka? Kõik need pandeemia ajal pidutsejad… ei ole tuttavad Stanfordi vahukommieksperimendiga?
Ega maailm sellest viirusest kõik korraga lahti ei saa. Huvitav kuidas reisimine peale seda hakkab toimima? Ja millised piirid jäävadki kinni? USAsse ei tasu ilmselt tükk aega minna peale seda kui Euroopa on viirusest jagu saanud.
Ära ole amööb, mõtle kaugemale tulevikule kui kaks päeva. Eestil on ainult paarsada intensiivravikohta.

P.S. Ma pakun, et nigu esimene koroonasurm tuleb, hakkab meie iibeministrilt veel rohkem sünnituspropagandat tulema. Sest kui tema valitsuses oleku ajal eestlaste loomulik iive langeb (sünnid miinus surmad) siis ju ta ei ole oma tööd hästi teinud. [selline väga küüniline mõte siis lõpuks].

P.P.S Ja ei ma ei ole õnnelik, et Eesti läks ühe päevaga kümnest sajani ja eelnevatele minimaalsetele piirangutele lisandus telefoni kaudu inimeste liikumise jälgimine. Kui Hispaania saab ilma selleta hakkama, siis eestlased mis teil viga on?

23.03.20 Jess! Internet!

Täna on juba esmaspäev ja Hispaanias on eriolukord kehtinud 9 päeva. Ma eeldan, et minu lugejad on mõistlikud ja ei lähe kambakesti kaubanduskeskusesse hängima… aga ärge minge eksju. Ma mõtlesin täna minna varusid täiendama, aga ei läinud. Tuleb vähem värsket kraami süüa ja lõpuks saavad maiustused otsa, mis seal siis ikka.

Internetimees saabus poolteist tundi enne lubatud aega, oli ähmi täis ja lonkas. Sest tal selg valutas. Ma pole nii närvis hispaanlast ammu näinud. Peaaegu oleks ära murdnud ruuteri plastikust lause, mis ei tahtnud hästi ruuteri külge klikkida. Niigi ta pidi all käima ja teise ruuteri tooma kui algselt plaanis. Nina sügamiseks võttis ikka maski eest. Nigu ta läinud oli, moppisin üle kõik põrandad ja tuulutasin tube. Ja siis ma ei teinud mitte mingit kasulikku tööasja, kuigi täna on esmaspäev. Tiksusin sotsiaalmeedias ja lugesin Eesti uudiseid, nagu polekski kümnepäevast meediapaastu teinud. Vaatasin Margaret Atwoodi dokfilmi ka ära, see oli armas. Ja Orelipoisi kontserdi.

Täna oli Hispaanias koroonaviirusesse uusi nakatunuid 6368. Seda on rohkem kui Itaalias täna oli ja ligilähedane Itaalia laupäevase maksimumiga (6557). Nii et kui tõesti Itaalias numbrid nüüd langema hakkavad, siis võib juhtuda et Hispaanias kasvavad ikka edasi, mõnd aega vähemalt. USA on muidugi ammu kõiki ületanud (10 033).

Karantiinipäevik vol 2

17.03.20 Õnneks täna on ka sitt ilm

Selle ainuke miinus on, et külm ja rõske on. Magamistoa lagi vist laseb läbi, värv lipendab kahtlaselt. Üldiselt tundub, et hall ja tatine ilm siiski takistab inimeste muusikalist eneseväljendust, keegi naljalt aknast mingit oopust ei lase. Õnneks. Ööpäevarütmi saab selle kodukarantiiniga küll paika, nimelt mul oli juba pool üksteist tuumauni. Magama pidin villasokkidega, sest tõesti varbad külmetasid.

18.03.20 Pistsin nina korraks välja

Pmst mõtlesin kui pikaks ma saan oma prügiviimistreti teha, ilma et see kahtlane ei tunduks… mitte eriti, teiselt poolt maja tagasi tulles on ikka ülilühike maa. Kõndisin siis Lidlisse, tundub et kuniks ma ühistransporti ei ürita kasutada siis kedagi ei huvita. Kohe poe uksel lasti pihku ports desogeeli. Mingid mehed ei hoidnud pikivahet. Kõik eripakkumiste kaubad olid ära pandud, et inimesed neid ei näpiks. Keegi ostis pool kärutäit kanafileesid ja pool kärutäit mune. Rukkileiba polnud, aga ostsin veel ühe paki jäätist ja karbi mune. Tagasiteel lugesin Facebookist, et Hispaanias majades olijad loobivad tänaval hulkujate pihta mune… hmmm mul on 3 vana muna veel alles! Aga kõik tänavalolijad tundusid kuhugi kiirustavat, niisama vahtijaid oli vähe. Võib-olla see on kuskil vanalinnas teemaks. Ma nüüd ka mitu päeva ei ürita (homme on mingi riigipüha ja pühapäeval pole kellelgi üldse põhjust väljas olla, sest tööd pole ja poed on kinni).

Helistasin vanatädile ja soovisin õnne (ta sai 93, aga kuna ta talvel väljas ei käi siis õnneks tema elukorraldus on suht harjumuspärane). 93 on päääris uhke vanus – sisuliselt ta on näinud esimese Eesti Vabariigi aega, teist maailmasõda, käinud ülikoolis nii et Tartu oli veel rusudes, elanud üle terve nõukaaja, näinud Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ja 20 aasta jagu uut sajandit. Päris muljetavaldav.

Tundub, et meil on siiski mingi liikumiskeeld tulekul. Õhtul läksin katusele ja vaatasin kuidas politsei (6 politseinikku, 1 auto, 2 motikat) peatavad ristmikul kõiki jalakäijaid, jalgrattureid ja autosid ning ajavad nendega juttu. Tõsi ta on, poed pannakse kaheksast kinni. Peale seda on ainult apteek mõeldav sihtkoht.

19.03.20 Kirjutasin juttu

Tegin hommikul putru – targem oleks kreeka jogurt hapukoore asenduseks hoida. Õhtul teen tatart (Poola pood on muide kinni, ju siis pole eluliselt oluline toidupood. Samas igasugu puu- ja köögiviljapoekesed on lahti). Kui ma lõpupoole matkatoitu oleks nõus sööma, siis vb saaks isegi kuu aega hakkama siin ilma poodi minemata. Juuretise panin ka hakkama, saab ise küpsetada saia vms. Mullitab hetkel, aga tundub et väga õnnelikult ei ela. Baklazaaniseemned panin mulda. Kahju, et joogamatti ei taibanud osta enne… täna oli isegi peaaegu et piisavalt soe korraks. See tähendab, me oleme jõudnud vahemeremaade tavalisse kevadesse, kus väljas päikse käes on soojem kui toas. Ja toas on nii külm, et ma otsisin pätikindad välja uuesti.

Kuna Universitas Tartuensis tahtis teha lugu teadlase igapäevaelust, siis ma kirjutasin neile. Praegu on mu igapäevaelu küll erakordselt igav. Erinevad lugemismaterjalid sulavad ka kuidagi ühte. Uudiseid veits jälgin, aga üldiselt saab sealgi kõik paar nädalat ainult sitemaks minna, enne kui on lootust et paremaks läheb. Panin uksele kirja, et kas naabrid palun jagaks netti. Näis kas saab. Prügikott oli küll ukse taga. Ma ennustan, et me hakkame nägema palju prussakaid. See tähendab mina juba näengi – oma köögis. Nad tunduvad sellised arglikud maadeavastajad, kellele saab üldjuhul majapidamispaberiga pihta ilma suurema vaevata. Lõksud panin juba paari nädala eest, tea kas mul on külmkapi all nüüd kari surnud prussakaid?

Laura kirjutas, et nende kandis majade vahel hängis ka hommikul politsei. Noh Pokemon Go sõltuvuse vastu aitab see kindlasti hästi. Samas mul on kohe kodu kõrval üks pokestop ja gym nii lähedal, et hädakorral ulatuks.

20.03.20 Hiilib lähemale

Okou. Statistiliselt läheb asi tõsisemaks ja tunda on ka. Politseiautod sõidavad ringi ja kutsuvad kõlaritest üles toas olema. Isegi helikoptereid nägin (väidetavalt on nende eesmärk hirmutada inimesi katusel hängimast). Täna ma kusjuures nägin esimest korda katusele minnes kedagi – kõrvaltrepikoja katusel oli üks mees kruusi ja suitsu ja koeraga. Ta koer haukus mu peale. Selline väike valge põrsahaabitusega buldog. Sõprade sõpradest-sugulastest on kaks haigusega kodus ja üks haiglas (Madridis), nii et veits hirmus. Katsun homme või esmaspäeval kohaliku kõnekaardi osta, kui siis veel saab. See 0,2GB on ikka hale kui sellega terve päeva peab toime tulema, pole siit mingit sotsiaalmeediasse panustamist loota niimoodi.

21.03.20 Ei saa vist netti niipea

Nõndaks. Kuna naabrid pole mu kirja peale ikka ööd ega mütsi vastand (ei saa ka pahaks panna, tundub olevat 2 lapsega pere, eks neil kulub endalgi ära), siis üritasin üle tee Orangest kõnekaarti saada. Tuleb välja, et juba alates 17ndast ei müü nad seal selliseid asju, ega tegele numbri ega paketivahetamisega jne. Üks teine telefonipood ülikoolilinnaku juures on üldse laupäeval kinni (julgesingi nii kaugele minna, tervelt kilomeeter). Tavapoodide lahtiolekuaeg on lühendatud 19ni ja puuviljapoodidesse võib minna korraga ainult üks inimene. Teised ootavad tänaval järjekorras.

Panin mopi varrega teisel pool oleva naabri aknale kirjakese, et äkki tema on nõus wifit jagama, aga ta vb isegi ei näe seda. Pluss ta on teisest trepikojast, me pole isegi kunagi kohtunud.

Kolmas variant on veel, mis on veel riskantsem, võtab tõenäoliselt sada aastat ja sisaldab seda, et keegi tuleb mu koju. Fra saaks helistada netifirmale, kes siis tuleks ja paigaldaks. Mul on esmaspäevani aega mõelda selle peale (kui see siis veel lubatud on). Ilmselt võtangi selle, sest mu Eesti kõnekaardile mingi roamingu külgepookimine ei tasuks ära.

Hakkasin käepärastest vahenditest maski ehitama. Nüüd on väljas maskikandjad juba enamuses. Kahjuks pole mul liimi, aga noh on teipi ja niit-nõel ning tõepoolest hügieenisidemed, niisked salfakad ja rinnahoidja sisud valikus. Teekoti sulgemise klambrid ka. Ühekordsest pabermaskist tuleb see vast isegi tõhusam. Niisama hingata kõlbab, aga trepist käies võtab hinge kinni.

Muidu on enesetunne suht okei. Isegi mu stressi-akne on end tagasi tõmmanud, vahepeal oli lõug kahtlaselt kärnas. Ainult küünarnukk valutab, see mille ma kunagi mitu aastat tagasi akrofestivalil ära tõmbasin. Ärkan ikka umbes 8.30 ja siis tuleb see arusaamise hetk et ohjah väljas on viirus, sinna eriti ei tasu minna. See tähendab „väljas“ on tegelikult suht ok, tõenäosus nakatuda on ilmselt suurem kuskil poes või pagariäris. Ma tegin endale isegi mingi päevakava, mida ma täiega rikun, sest ma olen liiga hajameelne, et midagi teaduslikku kirjutada. Lugesin küll (Susanna uut artiklit uuesti, see on hästi tehtud). Joonistama pole veel hakanud, ega küpsetanud midagi. Uudiseid tšekin enne õhtusööki tavaliselt, siis on Itaalia uued numbrid just tulnud. Kui üldse, siis teaduse lugemise faasi jõuab mu aju õhtul enne magamaminekut. Praegu nt on kell 18 ja ma tegin Mendeley lahti sealt kust eile pooleli jäi. Aga e-raamatuid peaks lugema enne kui need raamatukokku tagasi lähevad… nõme aint et ma seda telefonist tegema pean.

22.03.2020 Olen siis hommikuinimene või?

Karantiin on jõudnud sinnamaale, et ma ei tea enam mis päev on (sellega oli ka vanasti raskusi vahel), aga ka mitte seda mis kell on. Olla pühapäeva hommikul enne kaheksat üleval… ei ole minu jaoks tavapärane. Nii et mu keha on lisaks muule minetanud ka arusaamise sellest, mis kell on. Eile ma kuulasin enne und õudus-podcasti (lorepodcast, soovitan, räägib igast õudsate lugude ajaloost, mina kuulasin episoodi 136, mustast koerast rääkis). Ma avastasin selle podcasti kunagi Inglismaal laboris töötades kui väljas oli torm ja jõledus ning kõik olid kuskil ära ning mina üksi mässasin oma proovidega. Vähemal nii ma arvan, õudusjutte kuulasin ma siis kindlasti ja podcaste otsisin ka… kuigi võib-olla ma leidsin selle ikkagi natuke hiljem. Hommikul kuulasin balansiks peale Tissidendi podcasti. Tänaval ei liigu mitte kedagi, sest täna on isegi toidupood kinni. Öösel sadas vihma, aga nüüd piilub päike pilvede vahelt. Mina kaevasin sahtlist välja oma kõige suurema ja soojema kampsuni, sest ei ole normaalne oma kodus külmetada… ja kui see koroonaviirus peaks mu kätte saama, siis selle alla juba mingit muud külmetushaigust omada on kahtlemata riskantne. Kuidas need muud pisikud üldse saavad kätte karantiinis inimesi (no ma pole ideaalselt isoleeritud, ilmselgelt, aga kui oleks)? Passivad su organismis ja ootavad hetke? Tulevad aknast?

Kui joppab, siis ma saan kolmapäeval neti. Nii et nüüd ma kuulan oma kriisiajavarusid, sest varsti saab äkki uued… või sotsiaalmeediat, ja seal end väga ei hari ning hulludega vaielda ma enam ei viitsi, lakkuge ukselinke kui tahate. Aga Marju Lepajõe „Miks haridus on püha?“ käima, ja läheb. Väljas mingi linnuke karjub end pooleks – neid muidu liiklusmüraga ei kuulekski – ja kõik hispaanlased on kuss. Ma pole alumisi naabreid mitu päeva kuulnud ja mulle tundub, et üks vastasmaja perekond on linnast pagenud kuna juba mitu päeva ei tule keegi õhtul rõdule plaksutama. Mu akna all korrus allpool istub üks kruugutaja tuvi pesal, nemad teevad ka vahel oma uhuu uhuu häält, aga muidu on ainult trammid.

Ja Hispaania pikendas karantiini veel kahe nädala võrra, ehk siis 11. aprillini. Samas seda oligi oodata. Lugesin Eesti uudiseid ja ikka imestan, et seal veel lubatakse ringi käia ja isegi baarid on lahti, kuigi öist alkoholimüüki üritatakse keelata. Alkassiriik, pole midagi öelda. Väidetavalt Hispaanias on ka poes veiniriiulid tühjad, aga ma ei tea, pole ammu vaatama läinud, kui ma viimati käisin ei tundunud nagu millestki puudust. Ja eks ma nüüd lepin sellega, et niipea Eestisse ei saa. Oleks ma sinna läinud, ei saaks ma tagasi ja siinset üüri maksaks ikkagi. Tupikus oleks ma seal niikuinii, sest kuhu ma end peale lennureisi isoleeriks? Pealegi lennukid on väga nakkusohtlikud kohad. Ühel USA sõbral soovitasin ka kindlalt jääda Prantsusmaale, kus ta praegu on, sest USA on põhimõtteliselt veel sitemas seisus kui meie. See tähendab numbrite poolest täna veel pole, aga …tra on küll. Just tulid uued numbrid, neil on nüüd 32 000 nakatunut, neist 8000 on diagnoositud täna. Nad läksid sellega ühe päevaga Hispaaniast mööda ja 4 päevaga lähevad Itaaliast ka mööda ning sealt 1 päevaga Hiinast mööda. Aa ja enamus sellest on New York, palju õnne, kindlalt on selleteemaline katastroofifilm olemas.

Eestis ma julgeks pakkuda on praegu umbes 1700 nakatunut, eeldusel et vähemalt alguses raporteeritud numbrid mingilgi määral tõele vastasid. Ahjaa, keegi tõlkis väga hea artikli eesti keelde koroonaviiruse kohta – „Haamer ja Tants“. Päevalehes oli täispikkuses saadaval.

Pikk jutt…

12.03.20 Pre-apokalüptiline hämu

Eile ma juba olin kodus, täna käisin siiski tööl. Käisin on õige sõna, sest artiklit ma ei kirjutanud sõnagi. Päev möödus palavikuliselt uudiseid skrollides, artikleid ja podcaste alla laadides. Kodus mul jätkuvalt netti pole. Aga tundub et jama on nüüd juba käegakatsutavas kauguses. St minu uue mudeli järgi, mis on eksponentsiaalne, läheb Hispaania ka esmaspäevast lockdowni, sest viirusessenakatunute arv ligineb 10 000le. Praegu on 3000. Hispaania rahvaarv on muide pea kolmandiku võrra väiksem kui Itaalial (40 vs 60 miljonit).

Õnneks mul pole hetkel käimasolevat katset (sest need seemned tulevad USAst juba kuu aega ning mulda ka ikka veel pole). Isegi kui oleks, siis kui instituudi buss ei käi ja Fra mind ei sõiduta, ei saaks ma siia kuidagi. Pidasime lõunapausijärgse kohvipausi maja ees vöötrajal/kõnnitee äärel istudes ja õhtupoole vedas Fra mind ja Thomast uuesti diivanipoodi. Mul on eelmisest diivanipoeskäigust pilt, kus ta õndsalt mingis vanaisatugitoolis istub, aga ta ei luband seda postitada 😀 . Igatahes, nüüd tal on kodu jaoks teine diivan ka olemas.

Enivei. Kui me koju minema sättisime, siis Suur Boss ütles et ärgu me parem homme tulgu. OK. Kuna mul pole instituudi meiliaadressi, siis igasugune info jõuab minuni tavaliselt palju hiljem kui teisteni… seekord siis jõudis varem. Tehniliselt võttes meie majajupike pole ülikool vaid eraldi uurimisasutus st loengud on mujal, meil aint juhendatakse makasid ja doktorante. Aga mingitele keskkooliõpilastele näidatakse meid iga jumala nädal – st ongi ekskursioon, kes pistab pea uksest sisse ja vahib ringi… nii et me oleme veits ahvid loomaaias küll. Selle värgi võiks nüüd ära jätta, üleeile nad alles olid siin terve suure karjaga.

Teel koju – terve Valencia oli mingisse suitsu mattunud. Selline tihe valkjashall pilv. Pilve all oli jahe ja udune nagu Inglismaa. Kuskil ilmselt põles midagi suurt, aga mis – ei tea. Suht apokalüptiline nägi välja igatahes, sest tööl oli päiksepaiste ja sinine taevas.

13.03.2020 Sa saadana poksiklüps!

Ei tegelt kõik on väga rahulik. Ma lihtsalt mõtlesin hommikul, et peaks veel 2 paaki joogivett endale koju vedama ja küpsetuspaberit oleks vaja ja prügikotte ka. Läksin Mercadonasse ja taandusin sama targalt tagasi, seal oli mingi maania ja jaanikapaanika. Vetsupaber oli otsas (sellest saavad semiootikud kunagi kirjutada) ja värskete lihatoodete lett oli ka tühi. Läksin hoopis veits maad edasi Consumisse, seal oli vaikne. Aga rändritsikakarjad olid sealt ilmselgelt juba üle käinud ja lihatoodete leti ees oli mutikestest saba. Panin oma veepaagid sellesse ratastega korvi, mida saab järgi vedada ja siis selgus et sel korvil puudub üks ratas. Osssajuudas mis kriiksumist ja kriiskamist see asi tegi. Ma ei oodanud nii palju tähelepanu, aga seda oli kindlalt üle terve poe kuulda. Igatahes koju ma need veepaagid sain. Peale seda läksin parki raamatut lugema. Peale ühe jalgratastel saksa turismigrupi polnud seal eriti kedagi, nii et leidsin kõige inimtühjema nurgakese apelsinipuude all. Täna oli natuke külm ainult, st 20 kraadi ja tuul, vb poleks tasunud paljasääri õue minna aga noh. Nüüd tuli Suure Bossi ametlik kiri ka, et kõik kes vähegi saavad jääge koju 23nda märtsini. Sümptomiteta „regular staff“ võb tööle minna soovi korral, aga selleks tuleb eraldi märku anda täna kella 15ks… noh ma olen ilmselt piisavalt irregulaarne, et ma pole isegi üldises meililistis.

Pesin põrandad ära ja lugesin Plant Horrorist peaükki Alraunide (mandrake) kohtlemise kohta Harry Potteris. Tomatisalatit tegin ka, sest tomatid hakkasid veits vanaks minema. Pool kurki on ka, nii et homme saab ka salatit ja siis salatit mõnd aega ei saa. Idee poolest esmaspäeval peaks olema hispaania keele tund, siis ehk. Homme ma küll poodi ei lähe, sest laupäeval paanikašoppavad need, kes reedel tööl olid. Kuuldavasti on ka Eesti nüüd paanikašoppamise lainel. Peaks veits midagi tööalast ka lugema, nime poolest oleme me ju kodusel õppel/tööl. Tänaval nägi igatahes sallid näo ees või maskiga inimesi päris palju juba ja hispaania nakatunute arv on ametlikult üle 4300. Eile oli ainult 3146, nii et pea kolmandiku võrra on see kasvanud. Nädala eest kui ma soolaleivapeo tegin oli ainult umbes 500, nii et me oleme kohe 10x hullemas seisus kui siis.

See jama korreleerub kusjuures suurepäraselt lehetäidega minu uue kinglille peal (mille ma ostsin 2 nädalat tagasi ja siis võis seal olla vabalt 1 lehetäi). Mõne päeva eest vaatasin et näh mõned lehetäid… aga need ju paljunevad sünnitades. See tähendab kloonivad end iga x päeva järel. Lõpuks kasvavad nii suureks, et kasvatavad tiivad ja lähevad uusi taimi otsima. Täna nägin esimest tiivastega tegelast, pagendasin taime kööki ja pihustasin alkoholilahusega üle (aga nad aint irvitavad selle peale).

Nõndaks, Hispaania kuulutas ka eriolukorra välja täna õhtul. Nüüd on totaalne kobarkepp ja puntranuss, ma igaks juhuks ei pista nina välja homme. Keegi tainas laseb ilutulestikku. Ma lähen siin täielikult vanamutimoodi. Lasin kardinad ette, et naabrid mulle aknast sisse ei vaataks (elutoas on see raudvõre/tormikate ja mingi läbipaistmatu valge ruloo kuhu saaks teoorias projektoriga pilte lasta vms). Nüüd istun hommikumantlis ja kuulan raadiot… sest ma panin oma telefonile raadioäpi ja siis kunagi ei kasutanud seda, aga kui kõrvaklapijuhet saab kasutada antennina siis täitsa funkab. Nüüd sorteerin jaamu läbi ja kirjutan artikli serva peale (96,1 – Star Fm pmst, 96,6 – freaky shit, 99,0 Star Fm vol 2 jne, ilgelt palju on neid ja lühiajalise kuulamise peale ei oska kohe klassifitseerida ka- 102,7 on imelik Portugalikeelne usuraadio LOL).

14.03.2020 Kollektiivne koduarest alga, nüüd!

Täna hommikul viisin prügi välja ja töllerdasin veits ringi. Mercadona ees oli saba – mitte suur, vb 20-30 inimest kes ootasid oma ratastega poekottidega, et uksed lahti tehtaks. Ma tegin hoopis väikse pokemonipüüdmistiiru (jah, ma mängin seda ikka veel, kuigi ilmselt mitte kauaks). Lugesin raamatut, tegin lõunaks omletti (sest nii munade kui juustu kuupäev oli ilmselgelt lähedal) ning avastasin siis uudistest, et esmaspäevast võib-olla (suht kindlasti) tuleb totaalne lockdown. St kui praegu sa võid teoreetiliselt oma sõbrale külla minna v misiganes, siis peale seda võib minna ainult a)poodi, b)apteeki, c)haiglasse, d)tööle kui su tööd pole võimalik kodust teha ja e)koju. Huvitav kas mu keeletund läheks arvesse? Sisuliselt on see mu ametlikust kodust sissekirjutusjärgsesse koju liikumine ja tagasi. Tõenäoliselt keegi ei kontrolli selle 270 meetri peal mind keegi, aga noh vaatab.

Igaks juhuks käisin pärastlõunal korra pargis veel. Selles väikses, kus eilegi. Ma ausalt öeldes arvasin, et see on lukus, sest sinna saab ühe maja alt ja ust kinni panna tundub suht lihtne – aga veel ei olnud. Nii et sain oma paar kilomeetrit kõnnitud. Ma tean küll, et mul tuleb motoorne rahutus kui ma paigal pean passima nagu selle kipsiga. Ainult et siin ma passin üksi, korterikaaslasi pole (see-eest ruumi on rohkem). Vaade aknast on umbes sama nõme aga siiski veits avaram ja ilma trellideta. Samas on siin hulgem igasuguseid naabreid ja nende ilgeid muusikamaitseid. No ja veits mul on usku sellesse, et hispaanlased peavad oma karantiinist kinni ja ei korralda pidusid ega lähe kambakesti tänavale… kuigi eks me paari päeva pärast näeme. Ühe päeva suudab igaüks toas passida. Samas ilmselt need Madridi tudengid pakkisid oma kohvrid ja läksid (ühis)transpordiga igale poole laiali, nii et saame näha. Praegu on Valencia piirkonnas koroonaviiruse diagnoosi saanud 192 inimest (eilse seisuga on need andmed vist), nii et nakatumise tõenäosus peaks suht väike olema… aga samas Madrid pandi ka kinni alles hiljuti, nii et ilmselt hakkab siin ka tõusma see mõne päeva pärast. Ja mina olen piisavalt neurootiline, et ma võin lugeda küll kooliasju, aga ega need mulle kohale ei jõua. See ehtne loen-sama-lõiku-mitu-korda-järjest, nagu funktsionaalne lugemisoskus on kadunud sest aju mõtleb oma juttu samal ajal. Ja ilge uni on, kuigi kell pole veel 22gi. Raudselt on selline tüngakas, et kui voodisse lähen on kadunud.

Aa ja reaalset välja poodi minemise vajadust arvestame apelsinide pealt. Kui ma teen iga päev 1 klaasi apelsinimahla, milleks kulub 2 apelsini… siis praeguseks mul on järel 15 apelsini. See teeb 7 päeva. Kas ma kirjutasin teorbio kevadkooli jutu valmis? Eip. Ei tulnud meeldegi. Noh loodame, et nad saavad see aasta siiski sügiskooli teha.

P.S. Kell 22 kõik vilistasid ja plaksutasid rõdudel tervishoiutöötajate auks. Vastasmajast keegi kolkis kastrulit ja lusikat kokku. Päris muljetavaldav kui mitu korrusmaja nii teeb.

15.03.2020 Nüüd oleme päriselt luku taga

Ärkasin harjumusest ikka enne kaheksat. Tundub, et täna esitab see tüütuim 1% ühiskonnast oma muusikamaitset kõigile taaskord. Kõigepealt allkorruse reggaetoni-naaber. Ikka lahtise aknaga. Kusjuures kui minu aken on kinni kostub see mööda seina kuidagi eriti selgelt tuppa. Ja siis pärast hoovi teisel pool mingid marokolased vist (jummala suvaline üldistus), lasksid oma prantsusekeelset ininamuusikat. Selle metallikõlalise vingumise kõrval hakkab Koit Toome ninahääl juba päris talutavana tunduma. Keegi lasi neile vastu Euroopa Liidu hümni, mis on omajagu geniaalne. Laulis kaasa ka. Kui mul oleks kõlarid, ma laseks alumistele Tšehhi folkrokki, see on vast kõige imelikum asi mis mul on ja no kellele ei meeldiks viiulid? Tegelt seal on terve sümfooniaorkester mängus.

Õnneks pärast lõunat nad rahunesid kõik maha, siesta ikkagi. Järgmine level heliterrorit tuli alles päris kesköö paiku kui ma magama minna üritasin, aga naabritel teisel pool seina oli vist skaibi teel mingi mängu jälgmine vms. Ehk siis nad rääkisid mega valjusti, vahepeal karjusid ja ropendasid ka veel. Mees karjus. Laps, kes ilmselt ka pealt vaatas karjus. Koputasin neile paar korda vastu seina, laps koputas mulle vastu. Ma teadsin, et neid kõrvatroppe võib vaja minna, mis ma eelmine nädal ostsin!

16.03.20 Vihma saajab kõik ujub, lastel paha on tuju (raudselt see pealkiri on juba olnud)

Täna on õnneks vihmane ilm, nii et õue ei tõmba. Lugesin, et trahvitakse juba ka üksiliikuvaid jalgrattureid jms. Hispaania keele tunniga otsustasime ka oodata. Molutamine tuleb mul ilmselgelt hästi välja, sest kell on juba 12.30 ja ma olen lugenud ainult ühe peatüki raamatut. Lõunaks tuleb ette võtta mingi pikemat keetmist-küpsetamist nõudev asi nt osso buco, siis on vähemalt köögis soe. Ja mulle võib messengeris kirjutada ka, aga ärge videoid saatke, mul on ainult 5,9 Gb järgmise 24 päeva peale. Ja kohe on vähem sest ma teen ikkagi hotspotti ja postitan blogi ära.

10.03.20 (teisipäev) PAANIKA KERKIB

Ärkasin enne kella ja läksin seekord tavatult vara koos Fra’ga tööle. Susanna oli hommikul mulle sõnumi kirjutanud, et Tšehhid jätavad ära kõik rohkem kui 100 osalejaga üritused (mida PopBio kindlasti on). Noh vähemalt ei jõudnud ma osalemistasu ära maksta, kuigi eile jõudsin kirjutada Tartusse ja küsida mis siis saab kui ma olen maksnud ja konvekas tühistatakse. Vastuseks tuli mingi siseveebi link, mida ma ei jõudnudki vaadata ja nüüd nagu pole enam vaja. Proovisin tuludeklaratsiooni teha, aga Eesti poolele seda selgeks teha kuidas ja kui palju ma Itaaliast palka sain on natuke porr. Nad tahavad mingit registreerimisnumbrit selle asutuse kohta, mis mulle maksis. Itaallased muidugi ei jaganud matsu ja saatsid mulle mu enda VAT koodi. See polnud kohe kindlasti see, mida küsiti.

Üldiselt möödus päev pigem uudiseid lugedes kui midagi kasulikku tehes. Tegelikult teorbio artikli tähtaeg on vist pühapäeval, sinna peaks midagi kirjutama kui tahta struktuurselt prokrastineerida. Kohale ma niikuinii ei lähe. Tundub, et tööl on arenemas üks väike armudraama, nimesid nimetamata ütleme et noormees ja neiu on väga rõõmsad ja toredad, aga neiu on suhtes ja me kõik teame ta boyfriendi nii et meil on natuke imelik seda kõrvalt vaadata… aga nagu ütles Fra, kes on tema et hukka mõista. Ma ka ei hakka midagi ütlema, nad näevad välja kadestamisväärselt õnnelikud.

Fra naine hakkab mulle võib-olla hispaania keelt õpetama. Eratund native speakeriga, vaatame kuidas see läheb. Kindlasti edevam kui Thomase väikse grupi keelekursus, kallim ka, aga äkki efektiivsem. Klassitunnis on liiga lihtne liugu lasta, oma grammatikaharjutusi ülejala teha või sõnu pinginaabrilt küsida.

Peale tööd läksime mingisse farmi köögivilju ostma (okei, avokaado, puuvili oled!), saime boonusena väikse ajalooloengu ja siis Fra poetas meid Consumi juurde maha, kuna ta naine oli talle jätnud paanikašopinguülesande. Mina haarasin ainult Poola poest paki tatart (Poola tädi lootis, et ma olen poolakas, haha ilmselgelt hispaanlase kohta oleks ma liiga blond, kuigi ta rääkis harjumusest minuga hispaania keeles… mõnus kognitiivne dissonants, kuna ma võiks talle tegelikult Poola keeles tere ja aitäh öelda küll). Ahjaa, ainuke koht, kus ma siin lihakonserve olen näinud, on see sama Poola pood – Mercadonas on ainult tuunikala. Nüüd kuulan arvutist Eesti muusikat ja võitlen unega. Minu kehal on ainult kaks stressivastust – „mul on uni“ ja „tahaks süüa“. Tegelikult kolmas on ka „tühi kast“. See on see, kus võid ajuvabalt nt uudiseid refreshida või avada Facebooki, mis siis et selle just kinni panid. Põhimõtteliselt kui sundida end artiklit lugema/kirjutama tuleb üks neist kolmest. Millegi pärast on mul aga tunne, et varsti keelatakse ülikooli buss ära ja ma saan läbi lugeda kõik pooleliolevad raamatud. Ma hakkasin just uut raamatut lugema – Jared Diamondi „Upheaval“, sellest kuidas erinevad riigid kriise on lahendanud ja kuidas nende identiteet selle tulemusel on muutunud. Ma tõesti ei kujuta ette, mis ajendil ma selle tellisin, aga ma olen suht kindel et ma tellisin selle siis kui koroonaviirus ei olnud veel teema. „Plant Horror“ ja Frantalt saadud ökoloogiaraamat on siiani pooleli, nagu ka üks audioraamat ja hispaaniakeelne lasteraamat. Ursula LeGuini „Disposessed“ on nii pikalt pooleli, et seda peab suisa uuesti otsast alustama. Ja ükski neist pole halb raamat! Isegi „Scientists Guide to Writing“ on päris hea. Aga see „Upheaval“ on nii meeldivalt kirjutatud, et ma lugesin vabatahtlikult eessõna.

09.03.20 (esmaspäev) KODURAHU HUVIDES

Kui ma eile pargis olin ja pingile tahtsin istuda, et jalga puhata ja vaadata koroonaviirusesse nakatunute arvu kasvu, kukkus mulle mingi tõru pähe. Ei, see polnud tammepuu vaid mingi pooltroopiline raagus võra, tõru ennast ma ei näinudki aga läksin igaks juhuks järgmise puu alla, kus oli ka pink. Puu otsas tundus mingeid kuivanud vilju ka olevat, aga mitte täpselt minu kohal. 555 uut. Ai raisk, Higispaania sa lähed meil varsti karantiini. Minu PopBiole minek niigi täna tühistus, kõik Hispaaniast tulijad peaks 2 nädalat karantiinis olema… aga kui samas vaimus edasi läheb, siis küllap ei toimu kogu konvekat. Oleks iseenesest olnud huvitav Vit Latzelile tema enda artiklist ettekannet teha (küllap seal oleks veel selle kaasautoreid osalejate hulgas).

Nii et hiivasin oma piraka maalialuse uuesti puusale ja otsustasin peale koju jõudmist veel väikese poetreti teha. Ma ostsin Lidl’ist kampaania puhul maalialuseid (ja markerid ja akvarelluvad vildikad). Lidl oli kusjuures täitsa tühi, seal oli peale minu vb veel 10 inimest. Ma sain isegi viimase kätegeeli pudeli endale, ilma mingi rabelemiseta (huvitav, kas see on see tester, mida kõik näppisid?). Koju vedasin ma oma varanduse muidugi jalgsi, sest metrood vist oleks targem vältida (kuigi üleeile ma sõitsin alles trammiga, haha). Mercadonas seevastu oli apokalüpsieelne rahutus. Inimesed ostsid asju kokku küll suuremates kogustes kui muidu… ühe mehe kärus oli paarkümmend kapsapead ja paar suurt kotti sibulaid. (Samas keegi arvas täna, et see võis olla Fallas’e mingi suurema roa küpsetamiseks nt). Aga üldmulje oli siiski esmaspäeva õhtu kohta rahutu ja isegi külmutatud köögiviljade suhtes tunti huvi. Desinfitseerimisvahendid ja kraadiklaasid on juba ammu-ammu otsas. Mina ostsin dekadentlikku nipet-näpet. Suitsulõhe, pardifilee, makroonid, toonik.

Soolaleivapidu

Kuu peale sissekolimist tegin ikkagi soolaleivapeo ka. Kuna inglise keeles on see „housewarming party“ siis leiba ega soola sellega ei kaasnenud. Küll aga on mul nüüd rohkem poolikuid snäkipakke kui alguses, kraanikausitäis musti nõusid ja rohkem õlut kui enne. Lugesin üle. Enne oli 2 karpi ehk kokku 24 pudelit, praegu on 1 karp, 4 üksikut pudelit ja 16 purki. Külalised tõid ka potitäie pisikesi sukulente ja 2 potti mullaga (see oli küll kuskilt kasvuhoone tagant välja kaevatud ja vanades eksperimendipottides, aga kaktusi turbas ei kasvata väga, nii et ma olen tänulik et see vähemalt veits liiva sisaldab). Kokku käis eile siin üle 10 inimese, teiste hulgas ka mu kontorikaaslase laps (väga cool laps, algul joonistas ja siis jäi keset pidu magama) ning viimase vindi peal rase naine. Nii et ofkoors oli omajagu sünnitusjuttu, aga väga tore oli. Ükski boss ei tulnud (Fra’d ma kutsusin, aga ta arvas ka et ta on liiga boss selleks). Õnneks Fra ei mäleta seda kuidas ma talle Toomemäel lund püksi toppisin, peale seda kui ta oli mu mäest alla lükanud. St lükkamise osa ta mäletas küll, a mitte seda mis edasi sai [kontekst: instituudiga käisime kelgutamas, mitu aastat tagasi, kui veel lumi olemas oli].

Kuna mul tolmuimejat pole, siis nüüd peab köögis mõnd aega moppima ja ettevaatlik olema – Thomas suutis eile koristamisehoos ühe pudeli puruks pillata ja ma ei usu, et me kõik killud kätte saime. Ofkoors kõik olid sokkis, sest ma šokeerisin inimesi sellega et välisjalanõudega tuppa ei tulda. Sellest kontseptsioonist on neil ilmselgelt raske aru saada :D. Suitsetajad sai õnneks katusele pagendada… kuigikuigi. Suht õhtu lõpus tuli Maya ja sai kohe oma mehelt sõnumi, et nad pidid kassipoegadega evakueeruma, kuna nende maja katus läks põlema. Tõenäoliselt ilutulestikurakett. Nad elavad esimesel korrusel tornmajas, nii et Guille võttis kiisupojad ja läks koos nende ja korterikaaslasega baari :D.

Ja päev varem käisin ma ikkagi oma perearstikaarti tegemas. Kuna ma siin ravikindlustust ei maksa, siis ma pean seda iga 6 kuu järel uuendamas käima. Veel sotsiaalset elu – kuna Sarah ei saanud mu peole tulla (miks ma tean kolme ameerika Sarah’d?), siis me käisime hoopis plaadipoes ja kaltsukas. Samasugune Humana kui Eestis, aga ma sain 2 nõgesest välitöösärki, ühed püksid ja ühe ülivärvilise pluusi. Päris tore oli – ma võin arvata, et ma olen liiga värviline ja siis tuleb Sarah oma punaste teksade ja kärtsroosa topiga. Oranzid juuksed oli küll vahepeal mustaks värvinud aga ikkagi. Ta põgeneb Fallas’e ajaks koos oma peikaga Põhja-Aafrikasse. Hea plaan ma ütleks, sest siis kui me kaltsukas olime hakkas keskpäevane ilutulestik pihta – Vertical Mascleta, põhiliselt toss ja pauk, kõlab nagu sõda.

Nõndaks. Ma nüüd viin tühjad pudelid ära ja lähen randa. Pilves ilm on ja suht jahe = ohtu ära põleda eriti pole ja peaks saama rahus raamatut lugeda.

P.S: Ei toiminud. Igal pool on sõda, paugud ja püssirohuhais, aga rannas oli nii tuuline ja külm, et ei kannatanud eriti olla.

Tegin koleda mudeli

Pmst tegelt Excel tegi, ma panin lihtsalt numbrid sisse ja käskisin joone teha 4 päeva pikemaks.

Tegelikult nakkuse levimise mudelid on kõige lihtsamad üldse, kui ainsaks parameetriks võtta kui palju iga nakatunu uusi nakatab. Siin on siis kuni tänaseni päriselu numbrid, sealt edasi on prognoos. Itaalia graafikul on tänane 14. päev ja Hispaania omal on täna 9. Sinine joon on juhtumid kokku ja oranz on igapäevane kasv. Tundub, et Hispaanias lisandub uusi nakatumisi suht lineaarselt, praegu pole veel nii hullult lappesse läinud kui Itaalial 9ndaks päevaks, aga mingi 215 tuleb täna ilmselt ära ja reede õhtuks u 325.

Kuidas koroonaviirus mu elu mõjutab (ja väike vandenõuteoreetiline analüüs)

Nii. Nüüd läks pekki. See ei ole enam mu isiklik needus, sest see on liiga globaalne. Aga isiklikku ebaõnne tuli siit sellegipoolest. Nimelt pidi mulle nädalavahetusel Itaaliast külaline tulema, aga ei tulnud kuna ta jäi haigeks. Me veel jaanuaris lõõpisime, et teeme pidu katku ajal, aga nagu eeldusega et see värk oli ja jääb Hiinasse. Võib-olla ei ole koroonaviirus, võib-olla on, nõme igatahes ja siiani pole ta terveks saanud. Praegu on Pisas ja Pontederas veel ülikool avatud, aga eks näis kui kauaks, Piaggio muuseum nt pani ajutiselt uksed kinni ja kõik, kes Pisast põhja pool on ei tohiks reisida.

Ma loodan, et siin nii eepiliselt pupu pole, et avalikud üritused ära keelataks, sest mul on 23ndal The Cat Empire kontsert ja peale seda pidi perekond külla tulema (kellel on lennu vahemaandumine Milanos, oh õudu). Aga tõenäoliselt on selleks ajaks siin ka üsna halvasti. Fra’ga ühel hommikul tööle sõites arutasime. Tema arvates on Itaalias lollide protsent kõrgem kui siin ja kuna itaallasi on rohkem ka, siis summaarselt on neil eriti palju lollakaid (poliitikuid) kes hoiatusi tõsiselt ei võta, käsi ei pese või halvas mõttes peast poliitikud on. No ja nende meditsiinisüsteem – niipalju kui mul sellega kogemusi oli – oli veits debiilne. Kuidas siin on, mul pole olnud aega uurida. Nüüd mul on lõpuks isikukood ja peaks endale perearsti orgunnima, aga tahan ma jee praegu kuskil haiglas mingit paberimajandust teha.

Ilmselt on praeguseks selge see, et kõik need kes ütlevad et see pole ju hullem kui tavaline gripp võivad seenele sõita. St minul isiklikult on ärasuremise tõenäosus jah üsna väike, sest ma olen suht noor, naine, normaalses toitumuses ja arvatavasti üsna normaalse immuunsüsteemiga (või ma ei tea palju üks alaäge liigesepõletik + aasta aega hallitavas majas elamist asju hullemaks teeb? Hommikuiti köhin ikka nagu suitsetaja). Aga ma võin oma lähemast tutvusringkonnast nimetada üsna mitu inimest, kes on kas väga vanad (vanatädi saab kohe 93) või viletsa immuunsusega kroonilised haiged, kes peavad sageli meditsiiniasutusi külastama. Neile ei lõppeks selline asi hästi.

Aga asi mis mind natuke küsimusi esitama ajab tuleb hoopis koroonaviiruse üldtabelist (www.worldometers.info/coronavirus/ ). Nimelt : kus on Poola ja Ungari? Ma ei usu, et seal üldse ei reisita ja piirid on kinni mis kinni, öelgu nende valitsejad mida tahes. Suured riigid, suure rahvaarvuga, ma ei usu et neil keegi nakatunud pole. No ja Valgevene ja Ukraina, ärgem unustagem Euroopa pirakamaid maalappe, see ei loe et nad Euroopa Liit pole.

Teiseks: Kuidas Itaalial läheb nii palju halvemini kui Lõuna Koreal? Mõlemas on väga palju väga vanu inimesi. Lõuna-Koreas on eeldatav eluiga (life expectancy) 82 ja üle 65 aastasi 14% (7,2 miljonit), Itaalias on eeldatav eluiga samuti 82 ja üle 65 aastasi 22,7% (13,7 miljonit).

Lõuna-Koreas on praegu nakatunuid 4335 ja hukkunuid 28, samas kui Itaalias on nakatunuid poole vähem (2036) aga hukkunuid pea poole rohkem (52). Lisaks on Koreas see jama kauem kestnud = oleks nagu rohkematel haigestunutel olnud aega jõuda kriitilisse seisu. Samas tõenäoliselt on Koreas nakatunute hulgas arvuliselt vähem väga vanu. Ja Itaalias on kriitilises seisus 166 inimest, see oli umbes 10% eilseks nakatunute arvust (tänast pole veel tabelisse kantud), Koreas ainult 27.

Tabelis neljandal kohal on Iraan. 1501 nakatunut, neist 523 viimase päeva jooksul, hukkunuid 66. Iraanis on üle 65 aastasi ainult 6% aga see-eest on neil suht vilets tervishoiusüsteem ja eeeee diktatuur. Ma eeldan, et nad lähevad Itaaliast paari päevaga mööda. Järgmine on Diamond Princessi kruiisilaev, 705 nakatunut aga ainult 7 hukkunut (praeguseks), hoolimata sellest et kruiisid meelitavad vanu inimesi, läheb sellel alusel protsentuaalselt palju paremini kui Itaalial.

Jaapan – on vist saanud leviku pidama. Tasa aga targu, epideemia kestab juba päris kaua aga ainult 274 nakatunut.

Prantsusmaa ja Saksamaa – on jõudnud faasi, kus päevas lisandub ~30% uusi nakatumisi, siin võib olukord veel päris halvaks minna.

Hispaania – 120 nakatunut, neist viimase päeva jooksul 36. Kohalikke uudiseid jälgides, siis mitte kõigil juhtudel pole algallikas selge nii et tõenäoliselt seikleb see viirus väljaspool meditsiinisüsteemi ja kõiki nakatumisi ei leita üles.

Singapur ja Hong Kong – tundub, et panid levikule piiri.

USA – 99 nakatunut, neist viimase päevaga 24 ja hukkunuid 6, mis on sama palju kui Jaapanis. Neist 6 surmast 5 eilse päeva jooksul. Siin on ka potentsiaali asjade väga halvaks minekuks, mitte ainult seepärast et nende „diktaator“ on lollakas, vaid seepärast et nende meditsiinisüsteem on näkane ja arstiabi kättesaadavuselt vb isegi Iraaniga võrreldav ja sama värk mis Hispaaniaski – nakatuvad inimesed kellel pole omateada kokkupuudet kellegagi, kes oleks teadaolevast nakkuskoldest tulnud.

Nõndaks. Ja kuna parem karta kui kahetseda + ma sisimas olen Jääaja orav, siis ma olen endale kokkuoravdanud igavese hunniku igasugust toidukraami, sest mine sa tea. Ja minu kodu = võin kõik köögikapid asju täis panna kui tahan, igatahes paari nädala toiduvaru on kindlasti olemas. Lisaks ka pinu raamatuid ja zentangle joonistusmustreid. Kui saatus peaks tahtma, et ma JÄLLE kuu aega kodus passin, siis vähemalt on mul jalg ilma kipsita ja ma võin lugeda kõiki neid asju, mida ma olen ammu lugeda plaaninud. Netti kodus niikuinii ei ole. Igaks juhuks täitsin välisministeeriumi kodulehel vormi ka ära, et nad teaks et ma siin olen. Ja kohe päris kindlasti ei kavatse ma Fallase festivalist osa võtta. St ega ma sellest ei pääse, eile jalutas terve orkester akna alt mööda ja ilutulestikupaukude peale võib oma nahast välja hüpata, aga ma ei lähe suurte rahvamasside sisse vabatahtlikult hängima (ha ha varsti on igal väljakul ja tänavanurgal öösiti kontserdid) ega söö mingit kahtlast tänavatoitu. Kahtlane tänavatoit ongi kahtlane st see Fallas toimub meil siin suurte kortermajade vahel. Panebki terve trepikoja või maja rahvas raha kokku ja ehitavad neid skulptuure, kokkavad ja söövad koos ning müüvad teistelegi, ma pakuks et sealne toiduohutus on suht nullilähedane neis trepikoja/tänavakohvikutes.

Välitööd olid põnevad, et te teaks

Kes pilte nägi, siis nägi Facebookist. Ma olin nii üle- kui alahinnanud seda üritust. Ma mõtlesin, et tuleb rohkem selline matka moodi asi, aga meil oli terve refugio kinni pandud ja ei tulnudki magada nagu kilud karbis. Kuigi oleks võinud, sitaks külm oli. Madratsid olid kohapeal, minul oli laenatud magamiskott mille komfort oli +15 ja madratsivirna vahelt hiivatud omanikuta tekk (no ja rätik peas nagu väiksel slaavi vanaemal). Nii et mõni teine kannatas ikka hullemini. Õhtune sissejuhatus oli ka paras katsumus, sest kõige pealt me tegime kaminas grilli ja alles peale kaht klaasi veini ja ligi keskööl otsustas Alicia teha ettekande sellest, mis meid järgmine päev ees ootab. Kui minul on une aeg + peale kaht klaasi veini ei õnnestu teil mulle kohe kindlasti midagi selgeks teha. Mõttetu üritus. Seda enam kui äratus on juba 6.30.

Välitöö ise oli OK. Transekt oli kõver nagu joodiku jalutuskäik, aga me tegime kahestes gruppides ja sai hakkama küll. Saatuse arooniana oli meie seltskonna 3 mehest 2 värvipimedad. Ei neid ei pandud kokku, mina sain ühe ja Thomas teise. Oli raske küll. Nad tõesti ei näinud neid värvilisi kumme, mis taimede ümber olid ja takkapihta said ka märgistustest täiesti omamoodi aru. Liigid tundsid õnneks ära (mina neid ei tundnud aga neid oli õnneks ainult 5). Märgistusnöörid olid aga valged, mustad, beežid, rohelised, punased, lillakasroosad ja sinised. Riccardol oli neist raskusi vahetegemisel beeži ja valge vahel, punase ja rohelise vahel ning roosa ja sinine kippusid ka sageli sassi minema. Ehk siis segadust kui palju. Iga taime külge tuli panna 1 igast värvist + 5 valget. Neid nööre oli tülikas siduda ka, sest need tuli panna selle aasta kasvu alla st nii tippu kui vähegi annab. Enamus taimi olid peenemad kui see nöör. Selline juudijõulupuu on siis tulemuseks.

Vaade oli väga kaunis ja kui päike paistis oli meeldivalt soe ka, aga miinusena oli see üks ebamugavamaid välitöösaite, sest maapind oli kaetud teravate kristallidega, kükitamisest läksid mul põlved rõvedalt paiste ja kuskil silmapiiril oli mingi kivitehas kust kostis lakkamatut kolkimist. Või maantee laiemaks kaevamine. Võis ka see olla. Õhtul me nägime öökulle ning ma kobisin üksi sinna külmale pööningule magama. Päris OK oli kuni kõik tulid oma madratseid alla veeretama, sest seal olla soojem ja hoidsid ust pikalt lahti. Ving ja hala ühesõnaga. Aga ma keeldusin alla ka kolimast, sest eelmisel ööl keegi norskas. Hommikul leidsid poisid, et ilgelt tore on toas jalgpalli mängida ja ofkoors rihtisid ära kamina peal oleva kombo, kus oli mumifitseerunud kärnkonn ja mingid purgid-vaasid okstega ning silt „ära ole siga ja korista enda järel“. Kogu see värk kukkus maha ja läks puruks, välja arvatud see kuivanud konn, mis ilmselgelt oma surnud olekust enam kuidagi hullemaks ei saanud minna.

Ja siis lasksid pre-dokid kollektiivselt jalga (ehk Lola, Carmen ja Thomas läksid Almeriasse rannapuhkusele, logardid rsk). Kuna minul seda rõõmu polnud, sain veel ühe päeva välitööd kohas, kus maapinnakristallid olid veel suuremad ja teravamad ning maas vedelesid mingi suure looma luud. Aga seal olid taimeruudud ja ma pold nende tehnikaga tuttav + ainult 2 paari sai korraga ruute teha, nii et ma jäin totaalselt üle ning hulkusin niisama ringi. Ringihulkumise tulemusel leidsin kauni põllutäie Matthiola nimelisi lillasid lilli, mingi suure looma kondid, ühe kirstu ja sügelusussid. Sügelusussid on mingid mändide kahjurid, mille kohta teised rääkisid et kui neid esimene kord näpid, läheb nahk veits punaseks, teisel korral tuleb totaalne allergia ja kolmandal korral võid maha surra. Nice to know. Õnneks see pusa puu otsas nägi piisavalt rõve välja, et ei kutsund eriti katsuma.

Ja siis lõunasöögi ajal jõudis pärale, et muu maailm on ka olemas. Nimelt Itaalias oli koroonaviirusesse nakatunute hulk päevaga kahekordistunud ja Hispaaniast leiti ka esimene juhtum. Terve aja restoranis oli telekas see teema taustaks. Kuni praeguseni seda eriti ei olnud mainitud, meie omavahelistes vestlusteski eriti.

Ja õhtul viis Alicia meid mauri teemajja. See oli äge koht, nagu pisike Alhambra, mis on veel kasutuses ka. Sisseastumise eest küsiti 7€, selle hinna sees oli 1 tee ja maiustus. Ja see tundus päris popp koht arvestades, et alkoholi ega tubakat ei pakutud ning asukoht oli nii totaalne võsa kui üldse annab olla – mööda mingit külavaheteed sõitsime sinna, läheduses polnud isegi ühtki maja rohkem. Põhimõtteliselt see maja oli hiiglaslik! Ja koosnes üleni igasugustest urgastest ja nurgatagustest, ma eksisin vetsu minnes kaks korda ära. Tahaks seda päevavalgel näha, aga see oli hirmus kaugel ja sinna minekuks on autot vaja. Fra oli muidugi veits pahane, sest selleks ajaks kui me auto tagasi tõime oli juba nii kesköö, et raadiost lasti rõvedaid hispaania-inglise remikse (Riccil hea niimoodi lubadusi üle lasta, ta kolib kohe mitmeks kuuks Mehhikosse).