Nõndaks. Lõpuks lubati mind kontorisse ka, nüüd on meil siin faas 2 ja kõik on veits normaalsem (kaubanduskeskused tehakse lahti nt ja kuni 10 inimesega kokkusaamisi võib ka teha). Esimene tööpäev oli suht meh – kuna tehnikud olid kõik see aeg tööd vehkinud teha, siis praeguseks on osad ohutusnõuded sujuvalt kõrvale lükatud. Ma olin uksekoodi ära unustanud ja ukse juures oli ka desinfitseerimisvahendipudelike, aga seda kohta kus me oleks pidanud check-ini tegema küll polnud. Mina ei saa oma arvutist seda ka teha, sest mul pole IVIA arvuti, whatsappis mingile tädile tuli registreerida juhul kui välitööle lähed, et kellega ja millal – lõpuks kirjutasin lihtsalt instituudi bossile, et ma olen nüüd siin. Boss on minust ülejärgmises kontoris niikuinii. Peale minu olid veel tehnikud kohal ja üllatuslikult ka Cezar kes oli tulnud oma kliimajaama kapi mingit kesta võtma. Muidu on vaikne, enamus rahvast on kas põllul/välitööl (tehnikud) või kodus (kõik mu kontorikaaslased). Bussis oli meid nt hommikul umbes 5. Mingit fancyt näokatet ma ka ei saanud, ega maski või kindaid, kuigi kuskil oli kirjas et instituut jagab kõigile. Üllatuslikult mu laternlill polnud ära surnud, ainult krimpsu kuivanud peale kaht kuud kastmataolekut, aga siiski elus(tataval määral). (2. juuni)

Mõned päevad hiljem käisin juba välitööl (ja ei suvatsenud üldse end kuskile registreerida). Kuna meid oli autos neli, siis metsa jõudes viskasime mingi hetk ka maskid ja visiirid eest, sest kamoon kui keegi meist on haige, siis me oleme juba niikuinii jõudnud üksteist nakatada. See välitöö oli siis Franta mingi koosluseuuringu jaoks. Too päev tegime ainult 2 transekti (2x20m ristkülik). Õnneks oli koosluseks mets suht kõrgete puudega, nii et ma ei põlenud isegi ära ega saanud kuumarabandust. Kuuldavasti on mõni transekt ka ilma puudeta ja no see oleks küll eriti ebameeldiv. Kahjuks minust polnud küll erilist kasu seal, ma arvan nad oleks ilma minuta umbes sama ajaga valmis saanud. Üks tehnikutest istus ainult maas ja määras liike kuna ta oli selga vigastanud ja mina aitasin vahest prooviruute paika panna – aga see on selline täpselt 2 inimese tegevus ja liikide tundmise osas ma olin suht kasutu (siiski, on olemas selline taim nagu Asparagus horridus – ma istusin sellele veits peale ja eluaeg mäletan). Teine lemmiktaim on Bituminaria bituminoides – mingi lilla ristikumoodi suur taim, mis lõhnab nagu asfalt. Ja kõigest sellest hoolimata olin koju jõudes väsinud kui laip ning peale vannis käimist ei suutnud rohkem liigutada. Uskumatu kui väsitav elu on ikka. (5. juuni)