OK, keda huvitab kuidas ratastooli-inimesed lennukisse saavad, siis minu puhul vähemalt tuli monsterbuss, mille eesküljel oli tõstukplatvorm, meid veeretati platvormile (üks teine oli veel) ja see tõusis siis bussi teise korruseni ja me  läksime bussi. Peale seda see kahtlane torn sõitis lennuki kõrvale, kõikus mõnusalt ja siis pani platvormi vastu hädaväljapääsu. Lihtne. Mul oli isegi oma privaatne pingirida kuni mingi paks onu siia maandus, et eesistujatega juttu ajada. Üldiselt ma hängisin lennujaamas liiga kaua, ma pole elu sees nii kiiresti läbi security saanud. Lõhkeainekleepsuga lihviti mu kips ka üle. Ja nüüd on kõht tühi (ofkoors mu ratastool pargiti lennujaamas kuskile hullult kaugele restoranidest, nii et ma ei saand seda maha jätta).

Franta pakkus, et võib mu esmaspäeval tööle viia, a ma ei tea kas see on esmamulje mida ma tahan kõigile jätta. Ma kujutasin natuke teisiti ette seda – et viin Itaalia maiustusi ja emblen kõigiga, aga praegu mul on ainult kaks mode’i „Doctor House“, ehk tõre tõbras kes osutab karguga ja „recovery mode“ ehk söö-maga-söö-maga-söö. Üht korterit plaanisime ka uuel nädalal vaatama minna, aga HAHA see on kolmandal korrusel ja ilma liftita majas. Piltide pealt tundus ilus (ja kallis ka, aga mere lähedal ja tõesti ma pigem maksan enamuse oma palgast üüriks kui et veel mingis etteplaneerimatus kommuunis elan, võeh, inimesed). Koduotsingu limiit ongi, et võiks alla 700€ jääda + 100 kommunaalideks, siis pmst jääbki ainult toiduraha üle. Selle hinnaga võib leida kas stuudiokorteri kesklinna lähedal või mingis tornmajas või siis natuke suurema korteri mingis natuke kaugemas kohas. Asukoha poolest ma eelistaks, et võiks Franta lähedal olla (ta elab ilusas nunnus, aga kallis linnaosas) ja tööbussi trajektoorist mitte kaugemal kui pool tundi jala. Soovitatavalt mere poole, mitte põllumajanduse poole. Eriline boonus oleks, kui ei ole stuudiokorter, sest siis saab külalisi ka pidada. Ja ma vaatan vannitoa ja diivanitaguse kasvõi luubiga üle, et ei hallitaks. Konditsioneer võiks ka olla, sest siin läheb suvel max 45 kraadini. See millele me pilgu peale viskasime on magamistoaga, kus pole akent ja mingit mööblit ka eriti mitte, a muidu tundus kobe. Asjaolu, et me vaatasime seda kuulutust oktoobris ja see ikka veel alles on vihjab muidugi, et seal võib mingi peidetud viga olla.

Laurale pean ka kingituse leidma, ta tuli mulle lennujaama vastu ja puha. Ja tal on armsad kassid (kuigi eelmine kord üks kriimustas mind, see ei ole unustatud). Pluss ta peab taluma nädal aega seda kui ma poolfunktsionaalne olen (loe: jätan apelsinikoored jms laua peale vedelema, sest taldriku/lõikelaua ja karkudega küll ei liigu). Itaalias jäi minust maha ka paras hulk igasugu poolikuid riisi ja pastapakke, moose jms, eks Gülce vaatab mida ta sealt tahab ja mis ära visata. Giuseppe võib crossdresseriks hakata, ma jätsin kappi ühe kleidi ja paar seelikut, mis olid kas nõmedad või liiga kitsad. Ja põranda mõõdukalt mustaks, sest ma arvasin et ma saan tolmuimejaga hakkama aga reaalselt see oli siuke pooleperseline ettevõtmine, et vannitoa osas andsin alla. Niikuinii kõik käivad seal saabastega.

Nii ja nüüd mul oleks mingit „tagasi ökoloogiks“ programmi vaja, sest ma olen aasta aega millegi muuga tegelenud + kuu aega isegi mitte tööl kohal käinud, nii et igasugused harjumused on täiesti võsas.