Kui Peeter Laurits mind kunagi selle aasta alguses Biotoopia pardale kutsus, siis ma eriti ei uskunud sellesse projekti. Tundus selline veidi hullumeelne ettevõtmine, eriti veel pandeemia ajal. Samas eks ma olen näiteks Talveakadeemial kordi osalenud, nii korraldaja kui esinejana, põlve otsas tehtud konverentse on ennegi nähtud – ja sellised grupiüritused ei jookse minu tahtejõu pealt, vaid alati on kuskil mõni aktivist ja entusiast, kes oskab niite tõmmata ja teab mida teha. Nii et need ettevõtmised, millesse ma ise eriti ei usu, neil kipub tegelikult päris hästi minema. Siis ei ole enam keeruline oma väike panus anda.

Seda, mis see Biotoopia siis on, on minult korduvalt küsitud. Põhimõtteliselt on tegu kunstide, filosoofia ja teadusealase ühisprojektiga. Kõlab väga interdistsiplinaarselt, aga tegelikult on see ühisosa täiesti olemas. Varem kogetud üritustest meenutab ta oma olemuselt teoreetilise bioloogia kevadkooli, aga olukorras kus korraldamiseks on palju rohkem raha, osalejad on palju nooremad ja seltskond rahvusvaheline.

Biotoopia ajaloost saab lühiülevaate siit: https://biotoopia.ee/about-biotoopia/ Kusjuures Biotoopia pretendeerib viie aasta pikkusele toimimisajale… ja siinkohal ma ütlen, et miks mitte. Kui esimene konverents nii hästi õnnestus, siis vabalt võib järgmisel aastal jälle teha, ehk õnnestub isegi mõni varem kahtlevalt suhtunud potentsiaalne sponsor ära meelitada. Isegi esinejaid ei tulnud pikalt moosida, kuigi mõni inimlik äpardus ikka juhtus ja mõni varem jah-sõna öelnud esineja ei saanud ikkagi tulla… aga noh seda enam on neil põhjust järgmisel aastal uuesti üritada. Peab lihtsalt vahepeal sotsiaalmeedias jms aktiivne olema, et inimestel meelest ära ei läheks, et tegemist pole ainult konverentsiga vaid igasugused muud haruüritused on ka olemas-tulemas. Ma ise võiks ka muidugi rohkem kirjutada ja millegi ägedaga lagedale tulla, äkki siis kutsutakse jälle kuskile esinema 😀

Siiamaani ma olen suhtunud interdistsiplinaarsetesse asjadesse mõningase skepsisega – näiteks kui ma Itaalias pidin inseneridega koos töötama, siis see oli üks paras nuhtlus kuna reaalselt kõik tahtsid nurgas oma asja teha ja see, et kuskil oli mingi botaanik kes tahtis et teda ka kampa võetakse… no ei läinud väga peale neile, kel oma projekt juba käsil niigi. Biotoopiaga läks natuke teistpidi, ma usun et siit võib täitsa huvitavaid kollaboratsioone tekkida. Näiteks Timuriga ma kirjutan aeg-ajalt siiamaani, kuna tal reaalselt ongi mingeid täiesti keerulisi bioloogia-alaseid küsimusi (mida siis ehk oma kunstis kajastada). Vicentega me oleks põhimõtteliselt peaaegu et kolleegid, tema uuris taimede liikumist ja meie ettekanded matchisid üsna hästi teema poolest. Mina uurisin taimede reaktsioone teistele taimedele – poteito potaato, tema töö on rohkem füsioloogia ja minu oma rohkem ökoloogia aga statistilisi meetodeid kasutame mõlemad, aga erialalt on ta pigem filosoof ökoloogiline psühholoog ja filosoofilisi ideid on võimalik enda teemasse üle tuua isegi siis, kui otseselt millegi kallal koos ei tööta. Teised esinejad olid ka väga toredad, aga muusikainimestega mul väga mingit klappi ei tekkinud ja osad põgenesid suht kohe peale konverentsi lõppu koju tagasi. Eesti esinejaid ma muidugi juba teadsin ka mingil määral. Margus Ott oli teoreetilise bioloogia kevadkoolist juba tuttav ka, ja nüüd ma saan öelda et ma olen Hasso Krulliga öösel teed joonud ja vaadanud kuidas suur ämblik hotelliköögis seikleb. Mõni kord võib hoopis hobide baasilt sõbruneda, korraldustiimis oli üks teefänn veel, kes Eestis teeõhtuid korraldab.

Minu poolt skoorib konverents maksimumpunktid esteetika eest – asukoht oli väga ilus, ma pole kunagi varem kunstimuuseumis ettekannet pidanud. Kunstnikud ilmselgelt oskavad asju mõjuvalt teha (tõesõna, see multšist lava oli tatsamiseks väga mõnus). Siinkohal oli muidugi boonuseks ka konverentsi väiksus. Ma olen käinud üle tuhande osalejaga mammutkonverentsidel, kus on kümme paralleelsessiooni ja kõik kogu aeg jooksevad, et kuskile jõuda. Selliseid asju ei saagi korraldada kuskil mujal, kui urbanistlikus ja üksluises konverentsikeskuses. Biotoopial oli paralleeltegevusi vähe, põhiasjad toimusid kõik saalis, kust toimus ka videoülekanne ja koha peal oli 128 kokku osalejat. Lisaks veel võrdluses tavaliste teaduskonverentsidega, puudus nö võistlusmoment. Sa ei saa eriti kelleltki publikut ära tõmmata, kui nende alternatiiviks samal ajal on mingi väike rühmatöö või äärmisel juhul restoranis passimine. Keegi ei tee su ettekande ajal tagapingis slaide. Õues oli kogu see aeg räme torm, nii et kellelgi polnud eriti kiusatust jalutama ka minna. Taimede liikumise ettekande ajaks muidugi sobis väga hästi, et kahel pool esinejat on aken, mille taga rabeleb puu.

Kunagi ammu ma veidi pelgasin ka seda, et konverents kisub jube esoteeriliseks. Piiripealsed kunstiüritused kõlab täpselt nagu miski, mis tõmbaks hästi ligi pseudoteadust ja igasugu vandenõuteoreetikuid. Noh seda ei juhtunud. Filosoofidel võivad olla küll kohati sõgedad ideed, aga need siiski üldjuhul põhinevad millelgi… loogilisel. Psühhedeelikumide kasutamisest rääkis nii mõnigi esineja õhtusöögilauas küll, aga keegi ei üritanud oma kogemusi teistele pähe määrida kui absoluutset tõde, kedagi convertida või midagi müüa. Iroonilisel kombel Timuri üks põhiprojekte on idee poolest kommertsiaalne pseudoreligioon, aga messiaanliku sõgeduse asemel… osutus ta hoopis väga toredaks ja maalähedaseks inimeseks. Selliseks, kes on nõus rabast otse pohli sööma, mida ameerikas üles kasvanud inimesed pigem ei tee. Matkal ta 3D skännis oma telefoniga seeni ja puutüvesid – näis kas mõni Eesti puutüvi tema kunstis ka välja ilmub.

Nii palju komplimente ja positiivset tagasisidet pole ma ka oma ettekande kohta vist kunagi saanud. Väike egopaitamine on ikka tore. Algul ma küll mõtlesin et appike, mida ma teen siin, need teised esinejad on ju maailmakuulsad või vähemalt üsna tuntud oma riigis/erialal (Timur Si-Qin teeb näitusi New Yorgis ja Euroopas ja Hiinas, Andreas Weber, Rein Raud ja Ewa Domanska on professorid ja kirjutavad raamatuid jne jne). Tegelikult ei olnud üldse kohatu olla – kunstnikud ja filosoofid on üsna ekstsentriline ja aktsepteeriv seltskond. Üks teine esineja isegi flirtis minuga suht häbitult gaalaõhtusöögist peale 😀 (see oli Von Krahli teatris muide – eriti ebakultuurse inimesena, ma polnud seal kunagi varem käinud).

Enda seisukohalt ma saan öelda, et Eesti ühiskonda taasintegreerumise mõttes oli see üritus ka huvitav. Ilmselt mitte miski, mis Peetril algselt plaanis olnuks, aga nii ta välja kukkus – Kunstiakadeemiast kirjutati mulle ja kutsuti kunstitudengitele taimede käitumisest rääkima. See oli väga tore, nad küsisid nii palju küsimusi ja olid täiega mõttega asja juures! Ma mäletan oma tudengiajast, et eriti keegi ei julgenud küsida midagi isegi seminaris, kus oli oma tuttav õppejõud. Nii et tuleb välja, et ma polegi lektorina täiesti lootusetu juhtum, keegi ei jäänud magama ja diskussioon oli oma kolmveerand tundi pikk.

P.S. Ettekannete salvestused, fotod ja muu kraam läheb ilmselt paari kuu pärast kodulehele üles, siis saate ka näha millest tegelikult räägiti.

Veel linke:
https://www.muurileht.ee/me-vajame-optimistlikke-biotoopiaid/

https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/elus-ja-age-vark/

https://sirp.ee/s3-pressiteated/biotoopia-otsib-koostoovorme-kunstide-teaduse-ja-biosfaari-vahel/