Sai siis IAVSil käidud. Minu arust oli see mul kolmas IAVS, esimene oli 2013 Eestis ja järgmine kus ma käisin oli 2015 Tšehhis. Eelmine aasta oli virtuaalne, see ei lähe arvesse. Sel aastal oli aga täiesti päris ja Madridis – kui ma juba niikuinii olen Hispaanias otsustasin minna. Ja nüüd ma veits kahetsen seda otsust, sest kohe peale seda tekkis võimalus minna Marseilles’ konverentsile… ja et ikka korralikult saaks siis valiti mind ka New Phytologisti omale Tartus, nii et ma peaks selle jaoks ka käbe ettekande valmistama. Ehk siis sel aastal tuleb kolm konvekat suht lühikese aja sees. Samas enne oli neli aastat ikaldust, nii et keskmiselt oleme tasakaalus. Finantsiliselt… IAVS oli neist kõige kallim ja paraku piinarikkaim 😀 aga noh, mis teha. Kui sulle ei meeldi kirumist lugeda siis… võid siinkohal lugemise lõpetada, ma garanteerin, edasi on ainult esmaklassiline ving ja hala.

Ma läksin kiirrongiga. See rong on lahe, 1 tunni ja 40 minutiga sõidab Valenciast Madriidi (see vahemaa on kuskil 350-400 km). Kuna piletid said viimasel hetkel ostetud, sest oli lootus et läheme koos Feliciaga ja Frantaga autoga, siis hind oli muidugi kirves. 154€ kokku. Ryanairiga Marseille’i minek oli palju odavam. Esimene emotsioon Madridis oli, et oi kui jahe, oleks pidanud rohkem pika varukaga asju võtma. Jahe oli siis 26 kraadi, võrreldes Valencia 34 + niiskusega.

Elukohaks Felicia sebis meile tudengite hosteli, samas campuses kus konverents toimus. Õnnetuseks päris kaugel. Õnneks odav. Ilmselt poleks odavat hotelli olnud lihtne leida, kuna konvekaga samal ajal oli toimumas NATO summit ja kohe peale seda geiparaad. Põkke politseinikke ja vikerkaarelippe oli terve linn täis. Hosteli fuajees kohtasin kohe Šuspat, kes oli väga rõõmus mind nähes ja ise nägi välja samasugune, nagu kümme aastat tagasi. Selline ülientusiastlik suvine jõuluvana, lühkarite ja sandaalide ja harali habemega. Õhtune tervitus-vastuvõtt oli väga mõtetu, kuivõrd tervitamas meid otseselt keegi polnud, lihtsalt mingi aeg catering ütles et võib snäkke võtta. Need neetud snäkid jäid mind kummitama terve konveka ajaks, põhiliselt juust, sink ja tortilla tükikesed.

Hostelis oli muideks öösiti räigelt külm. Ma olin võtnud konditsioneeriga toa, eeldades neljakümnekraadist palavust, aga ei, kordagi ei lülitanud seda sisse. Kontinentaalsem kliima ja kuumalaine oli ka just läbi saanud, varahommikuks laskus temperatuur 15 kraadini (Valencias alla 25 eriti ei lähe ja siis on ka higistamaajavalt palav, sest õhuniiskus on kuskil 90%). Ma suht värisesin seal lina all, lõpuks tõmbasin veel saunalina ka endale peale ja panin ainukesed pikad püksid jalga. Õnneks ma olin taibanud kurgusprei kaasa võtta, seda küll konditsioneerihaiguse kartuses. Esimesel päeval ma suutsin lisaks duši all käies veel tulekahjualarmi ka tööle panna. See oli suht vaikne st kõlas kuskil koridoris. Ma arvasin algul, et äkki Fra pani midagi põlema, aga ei ikka mina olin. Tuli kuri valvur, seletas et ma pean toa akna kohe lahti tegema kui duši alt tulen.

Hommikusöök oli kell 8. Keynote ettekanded kippusid kell 8.30 algama, mistõttu need eriti hinnas ei olnud meie seltskonna seas. Õnneks need polnud mulle isiklikult mingil südamelähedasel teemal enamasti. Hästi palju oli igasuguseid Lõuna-Ameerika teadlasi seekord, Felicia sõpru ja endine ülemus jne jne. Hispaanlasi oli hämmastavalt vähe. Tšehhide vana kaardivägi Šuspa ja Herben olid muidugi olemas, aga noorematest kedagi keda ma teaks polnud. Eestlasi oli koos minuga 4, kuigi vastavalt sellele kes mida huvitavat tegi võisin ma ka Tšehhi või Hispaania tiimi kuuluda 😀 . Üldist korralduspornot oli sellel konvekal jube palju, ma polnud ainuke kes kirus. Ausõna, see Eesti IAVS oli ikka ülihästi korraldatud sellega võrreldes, sest meil oli näiteks… toitu. Ja ühelgi bürokraadil ei lastud rääkida üle aja, mis siin kohe alguses juhtus.

Lõunaks oli selle esimese õhtu snäkilaua koopia. Iga päev. Neli päeva. Lõpupoole lisandus natuke suurem snäkivalik, aga juustu-sinki-tortillat ei taha nüüd tükk aega näha. Selle vähesegi pärast toimus suur rabamine, nii et kelle sessioon kauem kestis see ilma jäi. Ma pole elus nii palju limonaadi joonud kui too nädal. Kahjuks polnud kõnnitavas kauguses ühtki toidupoodi ega restorani ka – ülikoolilinnakus on küllap mingi äritsemise keeld. Esimese päris konvekapäeva lõpus oli nö direktori vastuvõtt. Tegelikult siis järgmine snäkilaud, aga õues (lõuna oma oli ka algul parkimisplatsil, aga see oli ikka debiilne, edaspidi tehti koridoris posterite juures). Õhtusöögi snäkid olid õnneks varieeruvamad, direktori sõnavõtt olevat läbi kukkunud st kui mina sujuvalt hilinedes saabusin, polnud tast jälgegi. Aga ettekandjad olid natuke taibukamad, tuvastades neid kes on eriti näljase tudengi näoga (khm, Franta, Felicia ja mina) ja tulid ringiga lõpus meie juurde tagasi kui kandikul veel midagi alles oli. Rohi oli pehme ja päris mitmed ajasid selle peale kingad jalast, sest hea värske ju. Kahjuks vallutasid selle ürituse peagi lendsipelgad… õnneks nad ei hammustanud, aga tüütud ikkagi.

Ettekannete ruumis olid jaburalt kõrge seljatoega toolid. Ma ei tea, kuidas lühikesed inimesed tagapool üldse midagi nägid (ekraanid olid ka väga pisikesed, nii et enamus teksti polnud näha). Ma katsusin lihtsalt mitte tukkuda, kuna kui enam polnud ilgelt palav siis… keha leidis et nüüd võiks unevõlga vähendada. Parimal hetkel tukkus minust ühel pool Franta ja teisel pool Šuspa. Mingil kohvipausil rääkis Herben mulle oma unenäost, kus oli üheks tegelaseks meie ühine tuttav Martin, kes sekeldab alati mingite ulmeliste projektidega. See unenägu vist ei olnud siiski ettekannete ajal nähtud, ma loodan.

Konverentsi keskel olev ekskursioon oli päris hea. Neid oli neli, kuigi algul valikus oli rohkem ,aga eks vähempopulaarsemad valikud tühistati. Lamemaalasena ma muidugi võtsin mäe – Sierra Guadarrama, umbes 2500m. Eelmisel õhtul sai veel itaallasi narritud, et nad ei saa sööma minna kuna peavad särke triikima. Riietuse skaala ühes otsas olidki itaallased, alati perfektselt klanitud ja teises mingid tšehhi metsjeesused matkasaabaste ja mitu päeva samade riietega. Ilkusin mis ma ilkusin itaallaste üle, aga tegelikult mul oli endal väike reisitriikraud kaasas. Kohvri põhjas, matkasaapa sees. Mägi õnneks väga raske polnud, kuna kõik olid bioloogid siis seal mingit tempot väga ei arenda – jäädakse lillekesi imetlema kogu aeg. Ma olin küll koos ühe raseda naisega kõige lõpus enamuse tõusust, aga meil jagus jaksu isegi juttu ajada. Mäe otsas oli kena niit, Meelis Pärtel ütles et nagu Eesti rannaniit aga mägedes. Mina kasutasin muidugi võimalust nende libedate aruheinte ja tarnade peal liugu lasta. Ükski kivi õnneks ette ei jäänud. Teisel pool mäeharja oli väike järv, aga kui me seal varbaid leotada tahtsime ilmus kuskilt kuri pargivaht, kes hakkas meie poole jooksma, nii et kadusime käbe väljapoole piiret tagasi 🙂 veel oli seal mägilehmi ja latakad kadakad, maad ligi ja perfektselt ringikujulised. Üldmulje oli küll selline, et mõnda mudaauku oleks jõehobud sobinud mulistama. Ja seda nägime ka, kuidas kaks helikopterit harjutasid tulekahjude kustutamist (või siis tegid pargivahile dušši).

Peale konveka lõppu saime alles Madridis olles juba e-maili, et neli koroonakeissi. Noh jah ühest ma teadsin, selle kohta käisid kõlakad juba varem ka.

Aga sellega ma praegu lõpetan, sest sünnipäev vajab eeltähistamist ja ma pean minema hakkama. Enda peole oleks natuke mark hilineda, kuigi ma ei usu et keegi täpselt tuleb.