Tundub, et mul on nüüd täiskohaga katastroofiblogi jah? Ei tegelt pole väga hullu. Katse sai üles pandud (sellest tuleb eraldi postitus) ja isegi sünnipäev sai mõningal määral tähistatud. Isegi väliskülalise sain – kes mäletab eelmisest blogist, siis seal oli selline karakter nagu Perfect Guy, kellele ma ära minnes naljaviluks pakkusin, et kui IIT üle viskab tulgu külla. Tegelikult ta plaanis juba märtsis tulla, aga jäi siis haigeks (ei olnud koroonaviirus) ja ei tulnud. Kohe peale seda tuli juba karantiin ka ja kõiksugu turism keelati ära kuni juulikuuni.

Praegu tundub, et õigel ajal käis – juuli esimesel nädalal ma panin alles katset üles, siis poleks saanud ja praegu on koroonaviiruse levik Hispaanias kahe nädalaga kolmekordistunud, Barcelona on uuesti mitteametlikult karantiinis ja karta on, et ka siin läheb asi paari nädalaga jälle käest ära. Eelmisel nädalal pani Eesti ka Hispaaniast tulijad uuesti isolatsioonikohustuse alla. Aga ma ei saaks niikuinii koju minna, kuigi mul on praegu puhkus: katse käib ja käib veel pikalt ning ühtki odavlendu ei paistnud enne päris augusti lõppu olevat. Aga siin ei saa nii pikalt ette planeerida üldse (külaline ostis piletid 3 päeva enne lendu). Nii et ma ei saa isegi agiteerida pereliikmeid mulle sügisel külla tulema, kuna jumal teab mis siis toimub.

Eelmine nädal oli seega suht huvitav, sain kodulinnas turistida. Siin on kohti, kuhu ma pole viitsinud jalutada sest liiga kaugel või liiga palav, võtsime need kõik ette. Itaallasi palavus ei heiduta ja mul õnnestus ka mitte ära kõrbeda. Murphy seaduse kohaselt tuli tegelikult pühapäeval vihma, nii et mul esmaspäeval pesu kõik kuivas elutoas ja teisipäeva õhtul oleksime ka äärepealt vihma kätte jäänud. Selle suve ainus vihm ma kahtlustan. Muidugi olid mu kaaslasel mingid valged tossud, ta ei arvestanud et Valencia nii mudane võib olla (ega minu kalduvusega valida täiesti suvaline rada). Selles suhtes oli muidugi hea, et tänu vihmale ilmselt pooled hispaanlased tühistasid oma õhtusöögiplaanid ja me leidsime väikse toreda restorani, kuhu muidu poleks kohta saanud. Sellele ma jätsin küll viietärni review (ja lubasime tagasi minna). Omanikud olid itaallased muideks, nii palju siis plaanist kohalikku kööki avastada – kuigi hispaania toite oli seal ka. Esmaspäeva õhtul sõime paellat kesklinnas, seal oli ettekandja itaallane. Nii et sisuliselt ei pidanud mu külaline ei inglise- ega hispaania keelega vaeva eriti nägema. Muidu ei olnud ka toidu osas vaja eriti vaeva näha – ma ei taibanud enne küsida, aga tuleb välja et külaline oli dieedil. Nii et selle pärast ka kõndisime päeval nii palju ja ta sõi ainult kalkunisinki, musta leiba ja riisikrõbuskeid. Musklivendade raske elu eksole, kõigepealt ajad end suureks põkiks ja siis hakkad vaikselt alla võtma, et lihased välja paistaks. Misteha. Mul on küll raske ette kujutada, kuidas keegi teeb niisama lambist (tahtejõu ja toitumisega st) poole aastaga 15-20 kilose kaalulanguse, ilma märkimisväärsete venitusarmideta ja puha. Mõni on lihtsalt kadestamisväärselt elastne. Ühesõnaga kui sellistega hängida, siis keskmine inimene kõngeks nälja kätte. Ma vb kaotasin ka kogemata paar kilo selle nädalaga, ei tea, kaalu mul pole aga arvestades koormust siis ilmselt need kaks õhtusööki ei balansseerinud seda ära. Teksad on ikka suht ümber, just proovisin (jah ma pole 2 kuud teksasid jalga pannud sest liiga palav on). Natuke turistisime Alicantes ka – algne plaan oli Granada, aga sinna pole mitte kuidagi võimalik üheks päevaks minna, sest see on liiga kaugel. 2×3 tundi maskiga rongis istuda oli niigi päris nilbe, nagu ka kell 5 ärkamine. Muidugi kirusime minu endist/tema praegust töökohta ja heietasime tulevikuplaanidest, mis koroona tõttu võssa läksid (ei lähe sa Harvardisse see aasta, ära mitte unistagi). Tegelikult me mõlemad pidanuks parasjagu tööl olema – mul õnnestus 3 päeva järjest vabaks võtta, nii et nüüd pean kiiresti reviewma üht artiklit mida lubasin. No ja tema ei öelnud IIT’s üldse et ta kuhugi läheb… ülesande A inimestele ütles, et on ülesandega B hõivatud ja vastupidi… ning tegelt läks Madridi muuseumitesse.

Sünnipäeva puhul viisin oma neli kolleegi, kes parasjagu välitöödel ei olnud ja tulla said ka sinna varasemalt avastatud itaallaste restorani. Nad kinkisid mulle kaktuste ja kalanhoede komplekti. Boss lubas ka kunagi mu sünnipäeva puhul viia ühte aianduskeskusesse, kuhu ainult autoga pääseb. Ja päris 18nda juuli öösel, kui Davide Madridist tagasi tuli sattusime rannas lambist ilutulestiku peale. Ikka selline pikk ja põhjalik kallis ilutulestik, mitmes järjestikuses asulas. Ma juba lootsin, et mingi kohalik suurpüha on minu sünnipäevale sattunud, aga ei – tuleb välja, et Fallas festival mis märtsis ära tühistati lasi nüüd oma raketid välja.

Ahjaa, murder hornets? Üks 2020 needustest – te ka mõtlesite, kuhu need kadusid? Tuleb välja, et minu kasvuhoonesse! Õnneks pesa on välisseinal, aga siiski instituut soovitab tungivalt seda piirkonda vältida. Keegi on Hispaanias sel aastal juba nende pärast surnud ka. Põhimõtteliselt on piibellikest needustest võimalikud veel rohutirtsude rünnak, ok tsikaadid… no maavärin ilmselt ka. Ma võtaks siiski konnauputuse.