Vat miuke pühadevahe

Jõulude ja aastavahetuse vahel ei juhtu tavaliselt midagi. Olks ma peaks oma uue aasta eelarve tegema, aga arvutis nikerdamine ei loe. Täpselt selline pointless aeg, et ühest söömingust toibuda ja siis järgmisele minna. Mul oli täiega plaan, kutsuti full slav peole kuhu ma oleks pmst õgima ja koera nunnutama läinud. Aga.
Et seda va 2021 saaks ikka korralikult ära saata, siis sain mina kah koroona. Nii ongi, vaktsineeritud olen ma küll aga no ju siis omicron on ikka liiga äge uuendus. Ma isegi pole eriti kindel kust ma selle sain, kogu pere sai positiivse testi täna pmst. Lennujaamas oli mu test kenasti negatiivne ja hispaanias ka, nii et Eesti suht kindlalt. Maitsemeel on (veel) alles, aga for real kui see ära kaob ma hakkan putru sööma. Muidu on kurk veits valus, ei köhi aga köhatan ja pea on tatti täis. Palavikku ka pole eriti, külmavärinad on. Kõndisin 6km maha, et pcr testil käia, õues oli palju parem hingata. Toas on ilmselt liiga kuiv õhk.
Ja kuna mul nüüd on 10 päeva toas passimist, siis ma panin Apelsinimarmelaadilt küsimustiku tuuri. Et kui nii mitu aastat blogitud, ehk võin end isegi blogijaks pidada. Hirrrmus, ma vist alustasin blogimisega kui ma olin mingi 15-16.

Mida sa tegid aastal 2021, mida sa varem teinud pole?

Esinesin konverentsil kutsutud esinejana, st mina ei maksnud ja kõik pidid mind kuulama. Väga meeldiv vahelduseks, selline edevam konvekakogemus. Arenguruumi muidugi on, ma ikka pärast vaatasin videost et seda ja toda saaks paremini (aga tegelikult publikule on see kõik laivis, nemad ei märka nii palju)

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ma vist ei lubanud midagi see kord. Uue aasta puhul võiks loobuda Pokemon Go mängimisest (õue nkn ei saa), võtta oma kunstihobi tõsisemalt ja minna lõpuks keelekursustele. See viimane sõltub veits kursuste hinnast ja täituvusest ka.

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Umbes kõik, kes veel pole saand. Õde ja Kati ja Rents.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2022, mida sul 2021. aastal ei olnud?

Tahtejõudu asju õigel ajal alustada ja lõpetada, mingit säilenõtkust ja plaan B’d juhuks kui kõik pekki läheb. Elukaaslane oleks ka tore.

6. Milliseid riike sa külastasid?

Eesti ja Hispaania ja Eesti ja Hispaania.

7. Milline 2021. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

Igaveseks ma ei teagi, ei juhtund midagi nii põrutavat. 31 detsember oleks muidugi lihtne meeles pidada, et näe sain koroona a loodetavasti see möödub igavalt.

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Biotoopia konverentsil läks päris hästi (see polnud ju võistlus aga nii palju komplimente ja kiitust omg).

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Ajalugu vaikib sellest

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Jaaajaa praegu põen.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?

Jalgratas? Tegelt ma arvan et see helitõke magamistoa seinas, mis isoleerib naabreid parandas mu elukvaliteeti kõige rohkem

12. Kelle teod väärisid tunnustust?

Hmm no tervitaks Sarah’d ja Nikot töölt ja Sarah koera ja…

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Goblin. Õnneks ta läks minema ja kadus mu radarilt, aga ta oli üsna tülgastav.

14. Millele kulus enamik su rahast?

Üür? Ma elan üksi kolmetoalises, pole väga odav.

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?

Ei mäletagi, et oleks ajanud

16. Milline laul jääb sulle alati 2021. aastat meenutama?

Whami „Last Christmas“? See kord ma sain whammitud. Taksos mängis „I Want to Know What Love Is“ ja see oli päris cheesy.

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

õnnelikum või kurvem? Suht sama

kõhnem või paksem? Paksem, aga mitte paks

rikkam või vaesem? Vist rikkam, aga näis kas inflatsioon ja hinnatõusud teevad oma töö

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Saanud rohkem sõpradega hängida, matkata ja sotsiaalne olla

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Uudiseid lugenud. Päriselt, uuel aastal loen vähem koroonauudiseid.

20. Kas sa armusid kellessegi 2021. aastal?

21. Mis oli su lemmik telesaade?

Mul pole telekat, nii et sellele ei saa vastata.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Nope. Pole uusi (isiklikke) vaenlasi. Null intriigi, väga igav.

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Bernard Kangro Tartu seeria. Poole peal olen, kui kellelgi leidub „Kivisild“ või „Must raamat“ andke mulle teada.

24. Mida sa tahtsid ja said?

Jõuluks Eestisse tulla.

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?

Ma vist ei vaadanud filme ka. Kinos kindlalt ei käinud.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

34 – läksin tehnikutega baari, jõin liiga palju õlut ja järgmisel päeval ropsisin tööl kraanikaussi.

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Kui pereliikmed oleks mulle saanud külla tulla? Tegelt ma kindlalt ei tea seda. Hispaania piires reisimine oleks ka tore olnud.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Kes ütles, et ma olen mõistuse juures?

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Hmm ma ei teagi. Kersti Kaljulaid oli päris ok president, aga et ma nüüd kedagi fännaks? Kuidagi on nii meelde jäänud kui keegi midagi lollakat ütles, neist võiks küll top kolme teha a ma ei tee.

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Sel aastal? Niko saab auhinna. Tegelt brasiillased on ka päris toredad.

31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2021. aastal said?

Iga tulemus ei olene sellest, kui kõvasti sina pingutad või tahad, mõnikord ongi sitad juhused, olukorrad või inimesed ja ükskõik kui palju sa ka tõmbleks, tulemus ei ole märgatavalt erinev.

Katkuhotell!!!

Tegin tööl oma laua korda, pakkisin kõik proovid ära ja kärutasin garaazi, koristasin laborist suurema läbu ära (loe : viisin kõik varastatud pudelid teise laborisse tagasi). Eile koristasin kasvuhoonet, koos tudengiga läks selle peale ainult paar tundi (üksi mul oleks palju kauem läind a koos on lõbusam). Arvutihiir andis otsad. Tööl vist parandatakse katust, mingi action seal käib. Paljud on juba jõulude puhul minema läinud. Ahjaa eelmine nädal oli suisa kaks riigipüha, nii et ma ei käinud kordagi kontoris kuna reaalselt tööpäev oleks olnud ainult neljapäev. Ja mul käis Helen külas, me olime gümnaasiumis klassikaaslased aga viimasel ajal pole mitu aastat näinud. Kuivõrd tal oli Hispaanias konvekas, siis maandus siin ja jäi suisa mitmeks päevaks. Saigi oma linnas turistida vahelduseks, üksi ma poleks vist viitsinud.Tegelt võtan vastu kihlveopakkumisi, kuidas mul Eestisse jõudmisega läheb. Pühapäeval peaksin jõudma, täna on kolmapäev. Helen läks nimelt reedel minema ja juba esmaspäeval ma sain uue asuka, sest loodus tühja kohta ei salli. Töökaaslane tuli puhkuselt, avastas et ta korterikaaslastest üks on koroonas ja kaks lähikontaktsed ning ei saanud koju minna. Lubasin siis enda poole. Paraku ta pidi ikkagi minema oma korterisse asju võtma. Jaiks. Kahe maskiga aga ikkagi. Vähemalt ta pole palju siin ja ei käi mulle närvidele, enne käis ronimas ja nüüd läks kuhugi jõuluõhtusöögile sõprade juurde. (Ok võtan tagasi selle eelmise lause, ma eile kirjutasin a ei postitanud veel – nimelt täna ta suutis hommikul ära minnes pliidi maksimumi peale jätta ja tahab õhtul party-party teha kui mina tahan pakkida). Tudengid ja nende sotsiaalne elu noh. Ilmselt ma jätan oma võtmed jälle ühele teisele sõbrannale – et ehk ta kastab vahest lilli ja vaatab et rõdu ei uputaks + kui on vaja kuhugi isoleeruda siis on koht olemas. Boss oli ka isolatsioonis tänaseni, kuna ta lapse õpetaja sai koroona. Ta vist pole siiani oma PCR testi tulemust kätte saanud, nii et vb peame homme skype teel hüvasti jätma/tööasju arutama. Tööd muidugi väga ei tee kui mingi action käib kogu aeg, Julia juba agiteeris et tuleb ikka lõunale minna vms enne kui kõik jõuluks laiali lähevad. Nii et hoidke pöialt mulle. Seekord ma tulen Barcelona kaudu, hotelli bookisin ka ära juba ammu ja sealt on otselend Tallinna. Tavaliselt ma jupitan kuidagi, aga seekord on hoopis alustuseks rongisõit Barcelonasse. Selles osas hea, et ma ei pea mingi vahemaandumisriigi reeglitega jamama. Itaalia näiteks otsustas täna omicrontüve leviku tõttu, et ka vaktsineeritud peavad testi tegema ja Inglismaal ning Norras-Taanis on asi üldse käest ära läinud. Siinkohal tuleb vist end veebiloengute tegemisega kurssi viia, vb on veebruari alguseks jälle distantsõpe. Sest Kunstiakadeemia tahtis et ma tuleks külalisloengut pidama, seekord mingil uuel teemal.

Kauneid jõule, kallid lugejad!

Kõige põrutavam uudis on ilmselt see, et ma ei sattunudki sel aastal Whamhallasse (eelmise aasta kohta ei mäleta, üleeelmisel läks napilt). Natuke aitas kaasa pandeemia (lennujaamas ei lastud mingit muusikat) ja natuke Higispaania (inglisekeelne jõulumuusika pole nii levinud kui nt Eestis).

No ja Eestisse jõudsin ka. 21 öösel kell 3 hakkasin tulema – kõige pealt taksoga lennujaama, siis lennujaamas paar tundi ootamist. Kuna minu kella 6ne lend oli kõige varasem, siis muud rahvast oli ülivähe. Veeautomaat pani mu mündid nahka, aga mingeid muid sekeldusi polnud. Lennukis istusime ka kõik ühekaupa. Mind sokutati hädaväljapääsu ritta, mõtlesin et ok lähen, minu ees olev mees oli just keeldunud. Lisa jalaruum jne. Miinusena oli see varuväljapääs ikkagi uks st rõvedalt külm.

Hollandis maandudes uudiseid lugedes vaatasin, et Inglismaa on nüüd ära blokeeritud. Mul oli üks lennuvariant 31 detsembril Inglismaa kaudu, hea et ma seda ei võtnud. Amsterdami lennujaam oli rõvedalt rahvarohke. Pugisin kiirkorras kuskil nurgas oma hommikusööki ja siis oligi aeg juba Eesti lennuks. Isegi mu passi ei tahetud eriti boardingul näha, pileti skaneerimisest piisas. Eestlased (ja venelased) muidugi lennul käitusid hämmastavalt suvaliselt. Minu kõrvale keegi õnneks ei istunud, aga kõrvalreas oli üks mees enamuse lennust ilma maskita ja keegi talle midagi ütlema ei läinud. Neid mask-nina-all või üldse maskita tüüpe oli veelgi. Ma katsusin veidike artiklit lugeda ja see lend läks ka ruttu. Kusjuures sellest ajast saati pole ma päikest näinud. Pilvede peal on täitsa olemas, allpool oli hall ja tatine nii Hollandis kui Eestis.

Vähemalt proovivõtmine oli Tallinna Lennujaamas kiire ja korralik. Numbriautomaat – järjekord – isikuandmed – pulk ninna – järgmine. Negatiivse tulemuse sain sõnumiga järgmisel hommikul juba. Samas maskita inimesi olid kõik kohad täis. Oleks pidanud ikka selle super cringy hispaania lipuvärvides maski ostma, siis äkki oleks nad must eemale hoidnud. Valencias ei võinud ilma piletita isikud lennujaama sisenedagi. Natuke mask ikka mõjub ka – kodu juures mingid vanakesed (maskita) astusid pmst sõiduteele, et minust (maskiga) lähedalt möödumist vältida.

Peale saabumist pidin käbe veel ETAGile selle aasta aruande ära esitama (ja uue aasta plaanidest ka rääkima, ülikooli koordinaator tundus olevat isegi üllatunud veidi et ma kavatsen Hispaaniasse tagasi minna). Mulle on jäänud mulje, et riik tahab koomale tõmmata raha kust vähegi annab… aga no minu projekt on täidetud nii palju kui ma sain. Iroonilisel kombel sain selleks et uuel aastal numbrid klapiks endale isegi natuke palgatõusu teha. Loodetavasti läheb läbi. Uuel aastal peaks muidugi uue hooga kirjutama hakkama, nii teadusartiklit kui misiganes see produkt on, mida ma teoreetilise bioloogia kevadkooli jaoks tavaliselt toodan (essee?).
Muidu on jõul nagu ikka – jaurame emaga teleka üle (tema tahab et telekas kogu aeg taustaks mängiks, mulle käib see pinda), küpsetasin verivorste ja parti, täna võiks mõned piparkoogid teha, ma olen need kõik ära õginud mis kodus vedelesid. Kuuske pole, aga teleka taga on mõned käbidega oksad. Ja jänku on – õde tõi oma suure halli küüliku jõuluks meile. See loom on sisimas ilmselt kobras, laamendab ja järab aga nunnu on ka. Nüüd on missioon aasta lõpuni kodus tiksuda, vanatädil külas käia, teine koroonatest teha ja noh siis võib-olla külastan mõnd julgemat sõpra ka kui keegi kutsub. Sellise ilmaga muidugi väga ei jaluta ka, mingit pläga sajab kogu aeg, mis pole lumi. Täna ma isegi triikisin viigipükse, sest why not. No ja eile selgus, et Tallinnas tulevad 28ndal ka piirangud, nii et ei saa ma KuMusse ega Kai kunstikeskusesse ega Fotografiskasse. Eelmine jõul oli mu lühike siinviibimine põhiliselt sõprade külastamine + kunstiüritused.

See teine laine on mingi tsunaami ju

Kuigi meil on siin pandeemia ja sada häda, siis ma pole üldse kirjutada suvatsenud. Tšiili poiss küll kirjutas kui tal kõrvalmaja põlema läks jne, aga minul on kohe korralik katastroof võtta, mille kõrval… noh ütleme et mulle meenub kuidas me Killuga tema seikluste üle irvitasime aastal 2011, but karma is a bitch.

Niisiis viimase aja update: kuskil septembris hakkasid mu katse taimed massiivselt lamanduma, bloki kaupa, lõpuks põhimõtteliselt kõik. Algul ma kahtlustasin mingit vihmutussüsteemi viga (see oli välja lülitatud) või muud kõrvalist põhjust, aga ilmselt olid nad lihtsalt liiga rasked ja umbrohi mis kasvatas juba seemneid hakkas kõike laiaks vajutama. Läksid nagu doominokivid põrandani välja. Ma küll üritasin neid bambuskeppide külge siduda ja sada imet, ning kulutasin selle peale oma nädal aega, aga põhimõtteliselt tuli neile siiski teha hädatapp enne kui vili küps… Teise kasvuhoonega läks veits paremini ja seda ma lõpetan praegu, aga ma suht soovin et oleks varem lõpetanud kuna a) siis ma vb oleks saanud eestisse tulla ja b) see oli suht pilootkatse, see pole nii oluline. Samas tundub, et sealt võiks mingit tulemust isegi tulla.

Oktoobris võtsin korterikaaslase. Uus töökaaslane sebis, et äkki ma võtaks meie uue interni enda poole ja ma siis mõtlesin et why not. Nüüd kahetsen. Kõik suudavad endast pooletunnise vestluse jooksul normaalse mulje jätta, pluss ma olin väga väsinud ja lasin endale augu pähe rääkida, et ta ei maksa kommunaale vaid ainult poole üürist. Loo moraal: ei tasu endale võtta töökaaslast koju elama, kuna sa ei saa temast tööl ka rahu ja üldse ei tasu võtta kedagi kui on pandeemia. Sest see tšikk on mingi 23 ja suht arvab et ta on invincible… ehk siis hängib mingite maskivastaste hipidega jne. Ma siiralt loodan, et me ei satu koos lockdowni, sest me ilmselt lööks maha üksteist suht ruttu. Noh vahest saab nalja muidugi ka, näiteks too õhtu kui ma tulin koju mingi kell 21 ja ta istus kurvalt ahju ees ja nälgis. Ahjus olid resti peal terved suured kartulid ja bataadid ja ta oli juba tund aega oodanud. Tuleb välja, et ta polnud kunagi varem ahjukartuleid teinud (nii et ootas siis 2 tundi veel – a kes elektriarvet maksab, mina ofkoors!). Takkapihta mingit suvalist olmejura a’la kui sa sööd elutoa laua taga pühi pärast ära, ära jäta mulle vannitoa põrandale lompi, kuivata ära ja pane see rätik pärast välja kuivama ka etc etc. Ma isegi kirusin Frantale mingi hetk, et appi mis sõgedus ja Fra nõustus ka, et ta on veits fundamentalist (aa ta tahtis köögiviljade pesemise vett taaskasutada a ma ei lubanud seda vetsuloputuskasti valada, sest kurat teab mis tuubul kuskil umbe läheb). Minu toalilled ka ei vaja nii palju vett. Dumpsterdive’ib ta ka (mis on ok), lihtsalt mõõdutunnet võiks olla. See tähendab esimesel nädalal meil oli esikus põrandal kast kuskilt prügikastist päästetud köögiviljadega (millele ma kogu aeg otsa koperdasin) ja mis vaikselt mädanema hakkas. Thank god mul on keraamilistest plaatidest põrand, nii et selle üle ma isegi ei mölisend eriti. Tõesõna, ma arvasin et itaallased ajasid mu närvi, aga see on uus level juba. Nõudepesust ma üldse ei räägigi. Või sellest, et mu köögirätikud on nüüdseks biohazard kuna ta keeldub majapidamispaberit kasutamast. Õnneks või kahjuks juhtus eile selline plot twist, et tšiki vend helistas paanitsedes mulle tööle (kuidas ta mu numbri sai üldse???) ja otsis oma õde taga. Et talle öelda, et hakaku enne kella 15 Kataloonia poole tulema kuna kella kuuest hommikul tuleb neil lockdown ja üle piiri ei lasta kuni esmaspäeva hommikuni. Paraku mina olin tööl ja tema mitte (finally on ta aru saanud, et ei pea iga päev kohal käima ja käib nüüd mingi 2 päeval nädalas). Kell oli juba mingi 14 selleks ajaks kui ta lõpuks oma õe kätte sai. Fast forward 2 tundi ja…

… kirjutab mulle Marta, meie uus Itaalia postdoc. Et ülikooli kasvuhoonetehnikul on koroona ja meie ainuke allesolev tehnik ning üks research assistant on karantiinis kuna nad käisid kahe päeva eest selle esimese tüübiga välitöödel. Tehnikuga ma ajasin esmaspäeval juttu, nii et see oli enne välitööd – aga täna ma käisin ta laua pealt võtit võtmas. Ja see research assistant on pre-docide toas suht igapäevaselt, ka teda ma olen vahepeal näinud. Mmmkay, aga mul on katse mahavõtmiseks veel 2 päeva vaja, võib-olla et isegi 3. Selleks ajaks kui korterikaaslane mu sõnumit nägi oli ta juba rongis… nii et Katalooniasse ta läks. Minul keegi isoleeruda ei käskinud, aga instituudi meie tiib oli täna hommikul tühi nagu kummitusmaja. Ainult mina (kes ma läksin kasvuhoonesse) ja Patricia (üks magistrant, kes siin ühele postdokile biomassi kaalub). Tavaliselt ikka tudengeid veits nägi, kuigi minu staatusega rahvas ammu juba kohal ei käi. Mul pole lihtsalt tudengeid, keda kasvuhoonesse enda eest orjama panna (ja internidele tuleb maksta, nad saavad mingi 600 euri kuus kätte, vähemalt mu korterikaaslane ütles nii, et kuna ta saab nii vähe raha siis äkki ta ei peaks kommunaale maksma).

Üldiselt nüüd läheb huvitavaks. Kas Kataloonia läheb päris lockdowni teed? Kas ma saan oma korterikaaslase tagasi? Kas ta üritab end üürist vabaks kaubelda aja eest, mis ta siin ei ole? Kas gaasitorustiku kontroll on scam või mitte? Kas tööl läheb katastroofiks enne, kui ma jõuan oma taimed maha võtta? (20 potti veel, pls nagu). Kas ma saan jõuludeks Eestisse? Ok see viimane on päris ebatõenäoline, lennupileteid praktiliselt pole ja mis on on midagi 500 eurot, ümberistumisega ja algusega mingist X kohast. Nii et samahästi võin osta suure kaktuse ja tigerist jõulumunad ning mõelda kuidas siin talv mööda saata. Aadressi võin ka anda, saate mulle postkasti manti saata.

Ahjaa, ma käisin käppelt poes eile ja ostsin ikkagi ID kaardi lugeja. Petitsioon, siit ma tulen!

Kaks kuud juba!

Need kriipsud käe peal tähistavad artiklilugemist, iga kriips on 25 minutit

Ohoh. Nii kaua on meil see lockdown siis kestnud, poolteist kuud oli puhas koduarest ja viimased 2 nädalat siis natuke leebem (sest see ühetunnine jalutuskäik aitab, kuigi mul on see vahest 1,5 või 2 tunniks veninud). Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige nõmedam hetk oli umbes 2 nädalat peale algust, kus oli see esimene tärmin, et nüüd peaks nagu lõppema. Siis oli veel paar nädalat kõhedust, umbes kuuga harjusin ära, nii et paari nädala eest oli rohkem nagu hirm, et nüüd lõpetatakse ära see karantiin ja ma pole jõudnud veel maalida ega midagi. Tööd teha pole ka eriti suutnud, kuigi viimased paar nädalat on ikka artiklite lugemisega juba õnnestunud tegeleda. Nüüd selle nädala algul sokutas boss mulle Thomase vana andmehunniku – mida ma siis peaks analüüsima ja sellest artikli kirjutama. Me muidgi juba teame, et seal eriti mingeid olulisi tulemusi pole, aga noh parem kui mitte midagi. Sest mu riisiseemned pole ikka veel välja ilmunud ja praegu pole ilmselt ka lootust üritada USAst midagi uuesti tellida enne järgmist aastat.

Välitöödele ma lõpuks ei saanudki – kuigi algul mul vastav paber oli. Nüüd keelati Fra’l ja Thomasel ka välitööl käimine ära. Põhimõtteliselt siinne suur ülemus ei taha riskida sellega, et kui keegi meist välismaalastest viiruse saab, siis me ülikooli kohtusse kaebaks. Nii, et peaksime ise oma koduülikoolilt uurima, mis nõuded selle teemaga võiks olla ja kas me saaks kuidagi deklareerida, et me ei kaeba kedagi kohtusse. Ma kahtlustan, et selle info teadasaamiseks ja paberiks vormistamiseks kulub nii palju aega, et selleks ajaks on karantiin läbi. Uuest nädalast saab ka Valencial olema faas 1, mis tähendab et rohkemad poed teevad uksed lahti ja sotsiaalset distantsi hoides võib baarides ja välikohvikutes käia… aga niisama jalutuskäigud jäävad ikka selle hommikuse ja õhtuse limiidiga nagu enne. Eile ma käisin näiteks vihmaga jalutamas, tundub et täna õhtul on sama. Inimesi on muidugi siis väljas vähem, aga samas ei ole pimedas mõtet ka sinna põlluvahele minna, kus natuke rohelust oli. Täna ma küpsetasin leiba ka, täitsa ilus tuli, ainult ma ei viitsinud juuretisega enam jännata ja kasutasin küpsetuspulbrit. Vahepeal on entroopia oma töö teinud ja alla on kukkunud üks kardinapuu ning oma ainukese veiniklaasi lõhkusin ka nõusid kuivama pannes ära. Üks gigantprussakas ilmus samuti see nädal vetsu, nii et ma pidin teda prügikastiga mõrvama. Nüüd ma panen ööseks aknad alati kinni, äkki siis neid rohkem ei tule.

P.S. Mulle võib jätkuvalt Skaipida, Zoomida või messengeris kirjutada – seda, et siin sõpradega näost näkku sotsialiseeruda saab ei tule ilmselt niipea! Nii et siin on ikka üksildane olla.

Karantiin, 4 nädalat kuu aega ja veits peale…. Okei 6 nädalat juba

Algus:
Jah, kohe on kuu aega täis. Läheb küll sassi mis päev on. Täna on näiteks suur reede, aga minu jaoks vahet pole, teen ikka samu asju mis muidu. Ainuke, mis natuke vaheldust toob on ilm. Täna on pilves, vahepeal oli mitu päikselist päeva nii et päris hea soe oli olla ja isegi akent lahti hoida. Ilmaga on muidugi selline tunne, et „see on ju alati nii olnud“. Ehk kui parasjagu paistab päike, on mulje nagu terve karantiini aja oleks selline ilm olnud ja kui sajab, ei kujuta ettegi et muud moodi ka saab. Eile mul õnnestus köögikubu küljest alla tõmmata mingi jublakas, mis oli õli täis. Nii, et mul oli umbes pool klaasi vana õli seina, pliidi ja panni peal. Õnneks mitte toidu sees, aga selle kokku koristamine oli tüütu siiski. Noh vähemalt nüüd ma tean mis jublakat tuleb näppida, kui jälle kuskilt õli tilgub. Mis õnneks ei juhtu niipea, sest ma ei prae eriti. Eile tegin hoopis ahjus kabatšokivormi, pošeeritud pirne ja suppi. Sest mul oli pool kilo hakkliha sügavkülmast välja võetud ning selle paari nädala taguse veggie boxi viimased asjad hakkasid halvaks minema.

Ühtlasi, ma poleks elu sees arvanud et minu tavaelu händikäp osutub mingis situatsioonis eeliseks. See, et ma olen harjunud üksi olema niisiis ja praegu ka üksi elan ning niisama ka väga sotsiaalne ei ole. Nii et ma eeldan, et keskmine hispaanlane vajab pärast seda kõike palju rohkem psühholoogilist abi kui mina. Ma isegi ei kaotanud selle karantiiniga midagi eriti sotsiaalselt – okei, pere ei saanud külla tulla ja lemmikbändi kontsert jäi ära, aga muidu ma käin niisama väljas vb korra või kaks kuus töökaaslastega baaris vms. Ainult oma pikkadest hulkumisjalutuskäikudest pidin loobuma – ja neid ma tegin enamasti niikuinii üksi.

Mingite suht suvaliste korterikaaslastega tuleks kindlasti cabin fever ja konfliktid (isegi kui ma olen pigem konflikte vältiva loomuga, siis nemad ei pruugi olla). Selliseid inimesi, kellega ma elukaaslasena kannataks nii pidevalt ninapidi koos olla, olen ma näinud üldse oma elu jooksul ainult paar tükki. Aga ma ei saa välistada, et ma pean nt majanduslikel põhjustel korterikaaslase võtma (kui omanik peaks tahtma üüri tõsta, tema kaotas üldse töö).

Teemavahetus:

No ja siis see teadlaste igikestev rahastusmure – erinevalt normaalse tavalise töö tegijatest, kelle tööleping on üldjuhul suht pikk või isegi tähtajatu olen ma sattunud mingi hämmastava eliidi rolli. Teadlased peavad üldjuhul mingi 1-3-5 aasta takka endale uut granti taotlema, et su ametikoht üldse säiliks (neid taotlusi kirjutad tihemini muidugi, sest tõenäosus raha saada on madal). Aga mul joppas ja teoreetiliselt on mul sellega rahu majas 2022 aastani. Eeldusel, et ma päris hullu ei hakka panema ja nt atesteerimiselt läbi ei saa. Nii et keegi mind kohe vallandama ei hakka. Inflatsioon on muidugi oht.

Ahjaa, kes arvab et koroonaviiruse tipp on käes siis tutvuge mägironimisseadustega (1)- see ei ole veel tipp, 2) kui sa arvad, et see on tipp, mine tagasi punkti 1 juurde). Üks hetk muidugi on tipp ka, aga ilmselt mitte veel. <- OK ma kirjutasin selle mustandi ammu, nüüd ilmselt on juba tipp ja hakkab vaikselt langema.

Ja viimasel ajal pole eriti kirjutanud. Sest ma üldiselt blogin pigem siis kui midagi toimub, arvamus- või sisekaemustüüpi postitusi pole mitu aastat teinud. Aga mõned mu lemmikblogijad teevad ja ma loen hea meelega, isegi kui seal pole mingit tegevus-süzeed. Tegelikult kui ma mõtlen selle peale, siis Rentsil on tublisti pooled postitused kommentaar mingile x teemale ajakirjanduses või internetis (ja teine pool on ronitripid ning spordiharrastus). „Kristallkuul“ ja „Kuidas Kasvatada Inimest“ kirjutavad pea ainult arvamust, mul pole õrna aimugi kuidas nad inimesena elavad. Murca kirjutab heietusi ja pildistab, ta päriselust ma tean ainult nii palju, kui facebookist näen.

Lõpp:

Meid siin Higispaanias lubatakse laupäeval, 2. mail jalutama. Lapsed lubati juba nädal varem välja, koos ühe vanemaga. Mul on küll nominaalselt tööluba juba paar nädalat ka, aga reaalselt mul pole sellega midagi peale hakata, mul pole enda välitöid ju. Autos võib korraga olla 2 inimest, nii et kui Fra võtab Thomase kasvuhoonetesse kaasa, siis mina ei saa. Ja neil korra juba oli politseiga seletamist.

Me oleme nüüd 10% sellest aastast toas passinud. Selle ajaga on mu akna taga olev raagus puu endale suured lehed kasvatanud ning mingid kahjurid söövad nüüd neid lehti. Tuvid, kes algul kudrutasid, on haudunud mune ja kasvatanud pojad lennuvõimeliseks. Kui esimesed paar nädalat oli külm ja vihmane kevad, siis nüüd on pool aprilli olnud kaunis Eestimaine varasuvi. Midagi sellist, nagu ma paari aasta eest kevadel Manchesteris kogesin – õitsev, lõhnav, värske ja roheline. Parkides on põlvekõrgune hein ja oksad vallutavad kõnniteid. Karantiini esimesel nädalal külvatd kressiseemnetest on saanud pikad vibalikud taimed, mis on siiski äratuntavalt kressid. Neil on lihtsalt pime, sest päike käib nüüd nii kõrgelt, et põrandal olev päikeselaik on ainult paarkümmend sentimeetrit lai, seal ei anna isegi päevitada enam. Selle kuue nädala jooksul olen ma kaks korda käinud supermarketis, kus oli kummaline vaikus, ei mingit taustamuusikat. Sisse astudes pead esimese asjana desinfitseerima käed ja panema kilekindad kätte.

Positiivse poole pealt – ma olen päris palju joonistanud. Siin on mõned pildid.

Elu koroona ajal

Noh, sain neti ja enam ei blogi? Vist ongi nii tegelikult, kuna võimalus uudistest õudusi lugeda võtab aja käest. Ma mõtlesin et ah, 10 päeva või 2 nädalat – mis see meie algne töökoha soovitus oli kodus püsida… 23ndani? Et ei jõua selle ajaga oma plaanitud kodusnokitsemisi ära teha. Tegelikult isegi poole kauema ajaga pole jõudnud. See tähendab potililled on kõik istutatud kuhu vaja, aga joonistanud ikka pole ja e-raamatud lähevad ka raamatukokku tagasi enne kui ma nad läbi jõuan lugeda. Puuviljad on peaaegu otsas, aga poodi ikkagi ei kipu. Nüüd keerati reegleid isegi rangemaks ja kõik riigi toimimiseks ebavajalikud (non-essential) töötajad peavad koju jääma. Enne võisid töökoha kirjaliku loa alusel käia. Nii et nüüd pole meie tehnikutel ilmselt muud varianti kui kasvuhoone kõrval telkida vms.

31.03.2020

Haa. Noh nüüd siis on ärevus või ma ei tea mis oma töö teinud. Ja kui ma esimesel nädalal ärkasin kell 8 ning läksin magama kell 23, ning sain isegi midagi loetud siis praegu – täna ärkasin kell 11, köögi kraanikauss on nõusid täis ja eilne õhtusöök jäi vahele, sest ma ei viitsinud. Magamistoa põrandal vedelevad need riided, millega ma viimati prügi viimas käisin. Ikaldus ja häda. Tegelt ma süüdistan naabreid – neid kes öösel kella 2ni lärmi teevad.

Ahjaa, midagi eriti õudset. Torukärbsed! Nägin üht aknakatte peal ja saatsin Indrale pildi, et mis kuramuse karvane peletis see veel on. Psychodidae… sobiv nimi. Üldjuhul enamasti ohutud, elavad torustikus, söövad orgaanikat, inimesi ei hammusta. AGA võivad põhjustada astmat (fakk) JA oportunistlikult muneda sulle naha alla (F**********!). Asjaolu, et mul on juba karantiini algusest seljal mingi punetav mühk, mis ei taha ära paraneda… ei tee midagi paremaks. Õeh troopilised rõvedused. Lisaks on need friigid surematud – hüdrofoobsed ja torusiil nende peale ei hakka. Panin igaks juhuks ikkagi torusiili nii vanni kui kraanikausi äravoolu. Aga see putukas oli akna peal. Mis tähendab, et nad tulevad õuest. ÕÕõõõ

1.04.2020

Kaua võib!? Ilmselgelt mu alateadvus oli otsustanud, et esimene aprill on see tärmin kus karantiin lõppema pidi ja nüüd on häda ning viletsus.

2.04.2020

Killu helistas. Enne osalesin veel veebi teel ülikooli seminaril ka – see toimis üllatavalt hästi kuniks ükshaaval räägiti. Lõpus kõik näitasid oma lapsi. Kodukontori võlud, ilmselgelt.

3-4.04.2020

Mitte sittagi ei juhtunud. Vist.

5.04.2020

Ja meil on rotid. Või noh, mul veel loodetavasti pole, aga laiendatud naabruskonnal kindlasti on. Lugesin elutoa diivanil kui kuulsin alt südantlõhestavat kahehäälset kriiset. Tavaliselt kriiskab see allkorruse tšikk üksi, ma tema meest ei kuule kiljumas üldjuhul. Kisale järgnes hüüatus „Puta! Rata!“. Seda vist väga mitmeti ei anna mõista. Aaa ja see kiljuv tšikk peaks politseinik olema, vähemalt minu korteriomaniku väitel. Mis on natuke kaheldav, sest politseinikud peaks praegu igati tööl olema.

HAAAA mul on internet ja ma pole 12 päeva postitanud. Uuups. Noh ütleme nii, et ega töö tegemine ka paremini ei suju. Kohe üldse ei suju. Kolmapäeval boss andis ülesande artiklit lugeda, et reedel arutame… kohe on esmaspäev ja see pole ikka loetud. Selle asemel ma olen avastanud Youtube’i võlud ning vaadanud hunniku PhilosophyTube’i videoid. Ilmselgelt kui sa teed video piisavalt teatraalse, aga sealjuures räägid ilusti ja ei tõmble liiga palju, siis ma vaatan. Sorry Harvardi Cooking & Science – sind ma enam vaadata ei viitsi, sest mulle käib pinda see üks kätega vehkiv õppejõud (seal on palju õppejõude, pmst ma võiks selle tondi edasi kerida, äkki teda pole terve esimese peatüki ulatuses).

No ja pühapäeval (eile?) olin ma ise videos. Keegi otsis mu Facebooki kaudu üles (ta otsiski Eestlasi kes jäid kriisi ajaks välismaale) ja tegi otsesaadet. Teemaks siis kuidas karantiin meie (töö) elu välismaal mõjutab. Peale minu oli veel üks osaleja Shanghaist ja keegi oli Floridas. Ülejäänud olid Eestis. Täitsa tore oli vahepeal eesti keeles ka rääkida. Aga ise ma ei kavatse vaadata mida ma rääkisin – ma ei kuulanud oma Achtung Lobjaka saadet ka, sest ennast kõrvalt näha on nii õehhh. Ma ei tea, mul on endast hoopis teistsugune ettekujutus ja siis vaatangi, et appi kas niimoodi teised mind näevadki? Enda häält on enivei imelik kuulda.