Mis ma oskan kosta selle vahepealse kuu aja kohta? Katse sai maha. St üles võetud. Enamus biomassi on kaalutud, aga seemnete kaalumisega ma jändan poole jõuluni (haha ja nominaalselt käib mul abiks üks tudeng/intern kes peaks meie juures 100 töötundi tegema, aga ta on nii tiguaeglane, et ma vist loobun tast. Pmst tema teeb 22-24 proovi päevas st 3-4 tunniga. Mina teen ühe tunniga 14-15 proovi ja see on KOOS vahepeal interneti skrollimisega!). Proove on kokku ligi 1000.

Üks müstiline vahejuhtum oli ka – ärge arvake, et seni kui tudengid laboris seemneid kaaluvad mina lulli löön! Oo ei, ma panin ennast mullatöödele, mis on pealegi poolillegaalsed. Mul on oma 7,5 kuupmeetrit juurtega läbikasvanud mulda, mis tuleb kuidagi ära utiliseerida. Kuna mina olen kõrbeuuringute instituudi all, mitte põlluülikooli, siis põlluülikool saatis mu kurele kui ma tahtsin uurida kuidas nemad mulda jms utiliseerivad. Et pean ise hakkama saama. Aga kõrbetüüpidel ei teki kunagi kasvuhoones mingit märkimisväärset mullakogust, sest nad üldiselt teevad välikatseid. Nii et ma leidsin et kõige lihtsam variant on lihtsalt oma muld ühtlaselt üle campuse laiali pillutada. Meil on mingi pargilaadne metsaalune ülikooli taga, mida eriti ei majandata, aga keegi seal katseid ka ei tee ja looduskaitse all see minuteada kah pole, nii et väikeste kärutäite kaupa sinna, kõplaga mullasilindrid puruks ja siis rehaga laiali. Päris töömahukas, kuivõrd see pole kohe kasvuhoone taga vms ja kärusse mahub korraga 3-5 potitäit mulda olenevalt sellest kui märg see on ja kui juuri täis. Nii et selline gerilja-landscaping. Siiamaani keegi pole mölisema tulnud (aga ma olen ka lahti saanud umbes 60 potist ja kokku on neid 400).

Aga eelmisel nädalal jälitas mind suur paagiauto. Noo okei, tulin oma käruga siis tee pealt kõrvale – ja tuleb see ka kõrvale. Midahekki. Kallasin oma mulla maha ja läksin ära. Järgmisel päeval – läksin jälle mulda teisaldama, paagimehed on jälle platsis. Pritsivad torust mingit ulmelist briljantrohelist löga, kohati ulatub isegi sinna tee peale kus ma käruga olin. Vähemalt ei haise, aga noh ma poleks elu sees uskunud, et sinna kahtlasse võssa kuhu ma oma mulda tahtsin depositeerida tahab keegi teine midagi veel ulmelisemat laotada. Kallasin oma mullakolakad hoopis mõnikümmend meetrit eemale üle tee ääre alla, kus on ka mingi võss. Ja läksin siis küsisin oma vigases hispaania keeles, et midakuradit nad siin teevad. Neil oli väga lõbus. See mees, kes paagi otsas survet reguleeris ei kuulnud v kuulanud eriti seda, kes voolikust tulistas, nii et vahepeal pääses voolik lahti ja seda laga lendas igas suunas. Siis nad sõimlesid jälle omavahel natuke. Igatahes see pläust on ecofibra (ma pärast guugeldasin, mingi multš aga tõesõna näeb välja nagu ufo okse). Lubasin siis, et nad võivad mu mullahunnikuid sihtida – oleks ma teadnud, ma poleks nende purustamisega vaeva näinudki (ja neile palju rohkem mulda sihtmärgiks toonud).
Järgmine päev rääkisin sellest toredast vahejuhtumist bossile (Miguel, mitte juhendaja, aga üks kohalik väiksem ülemus). Näitasin pilti ka. Ta polnud eriti impressed. Tuleb välja, et nii Miguel kui veel üks kolleeg kes just mööda jalutas on mõlemad värvipimedad! Ma võiks pool instituuti briljantroheliseks värvida ja nad ei märkaks midagi!!!! Juba neljas värvipime hispaania bioloog keda ma tean!

Noh ja siis toimus veel üks valgustuslik hetk. See korterikaaslane, kes on vapsee imelik, aga vahest paneb mind uskuma et ma kujutan seda kõike ette ja tegelt just nii ongi normaalne nagu tema ütleb vms (ausõna, ma tean mis gaslightimine on, ma olen piisavalt toksiliste suhete kohta lugenud, sellega sa mind lohku ei tõmba!). Igatahes, tal on väike haisuprobleem, nii et ma soovitasin tal äkki voodipesu pesta vms (seda enam, et ta teatas et ta boyfriend tahab siia tulla mingiks nädalavahetuseks! Yikes!). Tõtt-öelda ma pole kogu selle aja jooksul ka ta hambaharja kunagi näinud… ja olen ta toa ust lihtsalt vaikselt kinni pannud kui sealt jälle haisu tuleb. Ahjaa, selle vee taaskasutamise asja ta tegi ka vahepeal – ja siis imestas sinna paaki brokkolipesuvett kallates, et mingi ilge lebra õhus on… jaa, su sibulapesuvesi oli seal vahepeal käärima läinud, iu!!! Kääritamine, kas tahtlik või mittetahtlik on ühistes eluruumides Väga Sitt Mõte. Ja ma ütlesin ka ammu juba, et see konkreetne idee on halb. No ja täna ma sattusin järgmise käärituseksperimendi otsa – kogemata ajasin külmkapi otsas ümber mingi purgi, mis oli paberkotis (ma arvasin et kartulid vms ja nihutasin lolli peaga). Seal oli hoopis vesikeefir, mille tegemiseks oli ta eile mult suhkrut laenanud (sest lisaks kommertsiaalsetele puhastusvahenditele ei tunnista ta ka suhkrut… nii et ta esimene ja viimane katse banaanileiba teha oli pmst pärmiga tellis). Igatahes see kleepjas kahtlane pläust voolas riiulisse laiali ja riiuli ja külmkapi vahele ja igale poole ning oli ilge ja tükiline. Võeh. Ma arvasin, et ta hoiab seda oma toas! Ja siis ta tuli koju ning ütles et oh kui hästi siin kõik lõhnab. Tõsiselt. Mul flippis selle peale korralikult ära ja järgnes tiraad sellest, et siin on halvaks läinud keedubrokkoli hais sest ta jättis selle kõik siia külmkappi kui nädalavahetuseks Katalooniasse läks ja nüüd see on prügikastis ja terve korter haiseb nagu üks faking kapsapeer! (noh okei veits tsenseeritumalt, siin on tsiteeritud mu mõtteid, aga võite ette kujutada kuidas mul meelekohal veen veits tuksles see hetk). Tõesti, nüüd ma kahtlustan et tal lihtsalt puudub haistmismeel, kuigi tal on kolm korda suurem nina kui mul!!! Aifakk, mille sümptom see nüüd oligi? Pärast ta veel ütles, et ta luges kuskilt taimedega fermenteerimise kohta ja tahtis teada, kas ma tean kus siin nõgeseid või võililli võiks kasvada. Ainult üle minu laiba! Veensin teda, et kõik nõgesed on kindlasti koerte poolt sada korda täiskustud, nii et mina küll ei tea (ja kui teaks siis ei ütleks – ma ei tea, mis su plaan on, aga mu ema tegi kunagi nõgesevirtsa ja see oli üks võikamaid odööre ever, mis sealt tünnist tõusis, see ajaks surnud ka nutma).

Ahjaa valgustuseni me ei jõudnudki. See oli varem. Esmaspäeval ma läksin Fra’ga autoga tööle (ta käib 1x nädalas ja auto = minu koosolek, sest sealt ei saa kumbki meist põgeneda). No ja Fra vaikselt uuris, et kuidas siis kooselu korterikaaslasega läheb. Ütlesin, et soovituskirja ma järgmisele üürileandjale just ei annaks. Fra arvas, et me võiks ta Tšehhi saata. Olen nõus, kuigi ma ei vihka otseselt Šuspat, aga näiteks Šmilauerile, vabalt (siinkohal ilmselt Killu naerab). No ja siis Fra ütles sellise pirni, et hahahahahahha oh ma ei saa. Tuleb välja, et mu korterikaaslane tahab järelejäänud kolme kuuga kirjutada artikli selle katse teemal, mida nad praegu CIEFis teevad!!! Okei no jah, saadame Tšehhi, ma olen ainult ühel juhul sellist ambitsioonikat hullumeelsust näinud ja see oli meil tööl kunagi härra Tomatimees (kelle päris nime ma olen juba ära unustanud). Pmst Fra’d on väga raske välja vihastada – ma olen talle lund püksi toppinud ja pohmas peaga ooperisse vedanud – aga persistentse sõgedusega on see siiski võimalik. Isegi loll olemine on andeksantav, khm, aga järjekindel hullumeelsus siiski… noh sa ei lähe endast poole vanema teadlase teadust usurpeerima ilma luba küsimata! Isegi minul pole olnud söakust ennast Fra pooleliolevatesse projektidesse toppida. Ja ma tean ainult üht inimest, kes sellise artikli valmiskujul paberile oksendamisega reaalselt ilmselt toime tuleks (tere Susanna!), aga 23 aastane bakatudeng, kellel puudub varasem kirjutamiskogemus ei ole see mitte. Tõtt-öelda ma kuni praeguseni arvasin, et korterikaaslane on üks neist geeniustest, kes on baka ja maka järjest hästi ruttu ära teinud ja nüüd oma internshipiga dokki ootab, aga ei. Ta oli mulle kägujaani ajanud vahepeal ilmselt või meelega hästi laialivalguvaks jäänud… aga for real, ma arvasin et ta on magister juba, lihtsalt hästi noor.

No ja kuna esmaspäev, ilmus välja ka Marta (itaalia postdokk, kes selle korterikaaslase mulle sokutas – ja arvas, et ma võiks üritada veenda teda aitama mind proovide kaalumisel… hell no, ma ei taha surra). Küsis et kuidas sujub. Ma tegin ainult mingi meeleheidet esitava häälitsuse ja ütlesin, et kolm kuud veel! Ta arvas, et on mulle õlle võlgu. Väga palju õlut, Marta, rohkem kui sa arvad!!! Tegelt ma õlut ei taha, aga veini on vist küll kulunud rohkem kui muidu. Pakkus, et viskab mu koju ära, selle pakkumise võtsin ka, tundus et tal oli midagi hinge peal. Rrrrright. Oligi. Kui mina pean taluma korterikaaslase imelikke harjumusi kodus, siis nemad käivad ju koos välitööl. Ja preili lihtsalt keeldub välitööl mingeid asju tegemast. Vaidleb ja jamab. Pmst Marta ütles välja, et pole piisavalt humble ja on sealjuures sõjakalt ambitsioonikas. Ja see asi, mis tüli tekitas – ma poleks selle peale tulnudki. Nimelt ei sobinud talle, et me transekti nurki märkivad kivid pihustivärviga ära märgime. Kamoon. 4 nurka, transekt on 20m pikk. Metallmärgised on ka muidugi seal kivi all, mida metalliotsijaga leida vaja aga tõesti… see väike kogus värvi nüüd nii hullult loodust kahjustab? Tuled ise otsid iga hommik detektoriga 2 tundi neid nurkasid v? (koordinaadid pole alati perfektse täpsusega). Ei, sa oled siin viieks kuuks, aga see katse on aastateks!!! Nii et praeguseks on ta ilmselt tööl ka kõik välja vihastanud juba. Ma tehnikutelt pole kuulnud midagi, aga noh varem või hiljem… ja tehnikud on teadusmaailma Chuck Norrised. Nendega kohe üldse ei tasu plõksida, siis on sul igasugune eksperimentaalpask garanteeritud.

Nii et nüüd ma mõtlen, kas jätta delikaatselt vedelema „The Scientists Guide to Writing“ või teha kodus nägu, et mina ei tea üldse mitte midagi ja loota, et Fra paneb ta mingit aeganõudvat, debiilset ja vastuvaidlemist mittetaluvat asja tegema. Näiteks proovide võtmist randomiseerima vmt. Either way, tõotab huvitavad kolm kuud tulla, ma tuleks kohe Eestisse kui mu enda monotoonne laborijämm läbi saab, aga ma kardan et mu kodu muudetakse selle ajaga bioreaktoriks ja tõesõna mul pole praegu mentaalset jõudu et mingite hiigelprussakatega sõda pidada.

P.S. Rital oli mu seikluste osas huvitav teooria. Et see on kõik tõsielusari ja tegelikult on akna taga kaamerad ning mäng käib selle peale, et vaadata mis mind lõpuks kõige hullemini närvi ajab. Või siis on mu korterikaaslane goblin. Tõesõna, see tundub täiesti realistlik hüpotees, ma just lugesin nende kohta vikipeediast.