Algus:
Jah, kohe on kuu aega täis. Läheb küll sassi mis päev on. Täna on näiteks suur reede, aga minu jaoks vahet pole, teen ikka samu asju mis muidu. Ainuke, mis natuke vaheldust toob on ilm. Täna on pilves, vahepeal oli mitu päikselist päeva nii et päris hea soe oli olla ja isegi akent lahti hoida. Ilmaga on muidugi selline tunne, et „see on ju alati nii olnud“. Ehk kui parasjagu paistab päike, on mulje nagu terve karantiini aja oleks selline ilm olnud ja kui sajab, ei kujuta ettegi et muud moodi ka saab. Eile mul õnnestus köögikubu küljest alla tõmmata mingi jublakas, mis oli õli täis. Nii, et mul oli umbes pool klaasi vana õli seina, pliidi ja panni peal. Õnneks mitte toidu sees, aga selle kokku koristamine oli tüütu siiski. Noh vähemalt nüüd ma tean mis jublakat tuleb näppida, kui jälle kuskilt õli tilgub. Mis õnneks ei juhtu niipea, sest ma ei prae eriti. Eile tegin hoopis ahjus kabatšokivormi, pošeeritud pirne ja suppi. Sest mul oli pool kilo hakkliha sügavkülmast välja võetud ning selle paari nädala taguse veggie boxi viimased asjad hakkasid halvaks minema.
Ühtlasi, ma poleks elu sees arvanud et minu tavaelu händikäp osutub mingis situatsioonis eeliseks. See, et ma olen harjunud üksi olema niisiis ja praegu ka üksi elan ning niisama ka väga sotsiaalne ei ole. Nii et ma eeldan, et keskmine hispaanlane vajab pärast seda kõike palju rohkem psühholoogilist abi kui mina. Ma isegi ei kaotanud selle karantiiniga midagi eriti sotsiaalselt – okei, pere ei saanud külla tulla ja lemmikbändi kontsert jäi ära, aga muidu ma käin niisama väljas vb korra või kaks kuus töökaaslastega baaris vms. Ainult oma pikkadest hulkumisjalutuskäikudest pidin loobuma – ja neid ma tegin enamasti niikuinii üksi.
Mingite suht suvaliste korterikaaslastega tuleks kindlasti cabin fever ja konfliktid (isegi kui ma olen pigem konflikte vältiva loomuga, siis nemad ei pruugi olla). Selliseid inimesi, kellega ma elukaaslasena kannataks nii pidevalt ninapidi koos olla, olen ma näinud üldse oma elu jooksul ainult paar tükki. Aga ma ei saa välistada, et ma pean nt majanduslikel põhjustel korterikaaslase võtma (kui omanik peaks tahtma üüri tõsta, tema kaotas üldse töö).
Teemavahetus:
No ja siis see teadlaste igikestev rahastusmure – erinevalt normaalse tavalise töö tegijatest, kelle tööleping on üldjuhul suht pikk või isegi tähtajatu olen ma sattunud mingi hämmastava eliidi rolli. Teadlased peavad üldjuhul mingi 1-3-5 aasta takka endale uut granti taotlema, et su ametikoht üldse säiliks (neid taotlusi kirjutad tihemini muidugi, sest tõenäosus raha saada on madal). Aga mul joppas ja teoreetiliselt on mul sellega rahu majas 2022 aastani. Eeldusel, et ma päris hullu ei hakka panema ja nt atesteerimiselt läbi ei saa. Nii et keegi mind kohe vallandama ei hakka. Inflatsioon on muidugi oht.
Ahjaa, kes arvab et koroonaviiruse tipp on käes siis tutvuge mägironimisseadustega (1)- see ei ole veel tipp, 2) kui sa arvad, et see on tipp, mine tagasi punkti 1 juurde). Üks hetk muidugi on tipp ka, aga ilmselt mitte veel. <- OK ma kirjutasin selle mustandi ammu, nüüd ilmselt on juba tipp ja hakkab vaikselt langema.
Ja viimasel ajal pole eriti kirjutanud. Sest ma üldiselt blogin pigem siis kui midagi toimub, arvamus- või sisekaemustüüpi postitusi pole mitu aastat teinud. Aga mõned mu lemmikblogijad teevad ja ma loen hea meelega, isegi kui seal pole mingit tegevus-süzeed. Tegelikult kui ma mõtlen selle peale, siis Rentsil on tublisti pooled postitused kommentaar mingile x teemale ajakirjanduses või internetis (ja teine pool on ronitripid ning spordiharrastus). „Kristallkuul“ ja „Kuidas Kasvatada Inimest“ kirjutavad pea ainult arvamust, mul pole õrna aimugi kuidas nad inimesena elavad. Murca kirjutab heietusi ja pildistab, ta päriselust ma tean ainult nii palju, kui facebookist näen.
Lõpp:
Meid siin Higispaanias lubatakse laupäeval, 2. mail jalutama. Lapsed lubati juba nädal varem välja, koos ühe vanemaga. Mul on küll nominaalselt tööluba juba paar nädalat ka, aga reaalselt mul pole sellega midagi peale hakata, mul pole enda välitöid ju. Autos võib korraga olla 2 inimest, nii et kui Fra võtab Thomase kasvuhoonetesse kaasa, siis mina ei saa. Ja neil korra juba oli politseiga seletamist.
Me oleme nüüd 10% sellest aastast toas passinud. Selle ajaga on mu akna taga olev raagus puu endale suured lehed kasvatanud ning mingid kahjurid söövad nüüd neid lehti. Tuvid, kes algul kudrutasid, on haudunud mune ja kasvatanud pojad lennuvõimeliseks. Kui esimesed paar nädalat oli külm ja vihmane kevad, siis nüüd on pool aprilli olnud kaunis Eestimaine varasuvi. Midagi sellist, nagu ma paari aasta eest kevadel Manchesteris kogesin – õitsev, lõhnav, värske ja roheline. Parkides on põlvekõrgune hein ja oksad vallutavad kõnniteid. Karantiini esimesel nädalal külvatd kressiseemnetest on saanud pikad vibalikud taimed, mis on siiski äratuntavalt kressid. Neil on lihtsalt pime, sest päike käib nüüd nii kõrgelt, et põrandal olev päikeselaik on ainult paarkümmend sentimeetrit lai, seal ei anna isegi päevitada enam. Selle kuue nädala jooksul olen ma kaks korda käinud supermarketis, kus oli kummaline vaikus, ei mingit taustamuusikat. Sisse astudes pead esimese asjana desinfitseerima käed ja panema kilekindad kätte.
Positiivse poole pealt – ma olen päris palju joonistanud. Siin on mõned pildid.
Higispaania 