Konvekablogi ahoi!

Sai siis IAVSil käidud. Minu arust oli see mul kolmas IAVS, esimene oli 2013 Eestis ja järgmine kus ma käisin oli 2015 Tšehhis. Eelmine aasta oli virtuaalne, see ei lähe arvesse. Sel aastal oli aga täiesti päris ja Madridis – kui ma juba niikuinii olen Hispaanias otsustasin minna. Ja nüüd ma veits kahetsen seda otsust, sest kohe peale seda tekkis võimalus minna Marseilles’ konverentsile… ja et ikka korralikult saaks siis valiti mind ka New Phytologisti omale Tartus, nii et ma peaks selle jaoks ka käbe ettekande valmistama. Ehk siis sel aastal tuleb kolm konvekat suht lühikese aja sees. Samas enne oli neli aastat ikaldust, nii et keskmiselt oleme tasakaalus. Finantsiliselt… IAVS oli neist kõige kallim ja paraku piinarikkaim 😀 aga noh, mis teha. Kui sulle ei meeldi kirumist lugeda siis… võid siinkohal lugemise lõpetada, ma garanteerin, edasi on ainult esmaklassiline ving ja hala.

Ma läksin kiirrongiga. See rong on lahe, 1 tunni ja 40 minutiga sõidab Valenciast Madriidi (see vahemaa on kuskil 350-400 km). Kuna piletid said viimasel hetkel ostetud, sest oli lootus et läheme koos Feliciaga ja Frantaga autoga, siis hind oli muidugi kirves. 154€ kokku. Ryanairiga Marseille’i minek oli palju odavam. Esimene emotsioon Madridis oli, et oi kui jahe, oleks pidanud rohkem pika varukaga asju võtma. Jahe oli siis 26 kraadi, võrreldes Valencia 34 + niiskusega.

Elukohaks Felicia sebis meile tudengite hosteli, samas campuses kus konverents toimus. Õnnetuseks päris kaugel. Õnneks odav. Ilmselt poleks odavat hotelli olnud lihtne leida, kuna konvekaga samal ajal oli toimumas NATO summit ja kohe peale seda geiparaad. Põkke politseinikke ja vikerkaarelippe oli terve linn täis. Hosteli fuajees kohtasin kohe Šuspat, kes oli väga rõõmus mind nähes ja ise nägi välja samasugune, nagu kümme aastat tagasi. Selline ülientusiastlik suvine jõuluvana, lühkarite ja sandaalide ja harali habemega. Õhtune tervitus-vastuvõtt oli väga mõtetu, kuivõrd tervitamas meid otseselt keegi polnud, lihtsalt mingi aeg catering ütles et võib snäkke võtta. Need neetud snäkid jäid mind kummitama terve konveka ajaks, põhiliselt juust, sink ja tortilla tükikesed.

Ideaalne koroonajagamiskoht

Hostelis oli muideks öösiti räigelt külm. Ma olin võtnud konditsioneeriga toa, eeldades neljakümnekraadist palavust, aga ei, kordagi ei lülitanud seda sisse. Kontinentaalsem kliima ja kuumalaine oli ka just läbi saanud, varahommikuks laskus temperatuur 15 kraadini (Valencias alla 25 eriti ei lähe ja siis on ka higistamaajavalt palav, sest õhuniiskus on kuskil 90%). Ma suht värisesin seal lina all, lõpuks tõmbasin veel saunalina ka endale peale ja panin ainukesed pikad püksid jalga. Õnneks ma olin taibanud kurgusprei kaasa võtta, seda küll konditsioneerihaiguse kartuses. Esimesel päeval ma suutsin lisaks duši all käies veel tulekahjualarmi ka tööle panna. See oli suht vaikne st kõlas kuskil koridoris. Ma arvasin algul, et äkki Fra pani midagi põlema, aga ei ikka mina olin. Tuli kuri valvur, seletas et ma pean toa akna kohe lahti tegema kui duši alt tulen.

Hommikusöök oli kell 8. Keynote ettekanded kippusid kell 8.30 algama, mistõttu need eriti hinnas ei olnud meie seltskonna seas. Õnneks need polnud mulle isiklikult mingil südamelähedasel teemal enamasti. Hästi palju oli igasuguseid Lõuna-Ameerika teadlasi seekord, Felicia sõpru ja endine ülemus jne jne. Hispaanlasi oli hämmastavalt vähe. Tšehhide vana kaardivägi Šuspa ja Herben olid muidugi olemas, aga noorematest kedagi keda ma teaks polnud. Eestlasi oli koos minuga 4, kuigi vastavalt sellele kes mida huvitavat tegi võisin ma ka Tšehhi või Hispaania tiimi kuuluda 😀 . Üldist korralduspornot oli sellel konvekal jube palju, ma polnud ainuke kes kirus. Ausõna, see Eesti IAVS oli ikka ülihästi korraldatud sellega võrreldes, sest meil oli näiteks… toitu. Ja ühelgi bürokraadil ei lastud rääkida üle aja, mis siin kohe alguses juhtus.

Lõunaks oli selle esimese õhtu snäkilaua koopia. Iga päev. Neli päeva. Lõpupoole lisandus natuke suurem snäkivalik, aga juustu-sinki-tortillat ei taha nüüd tükk aega näha. Selle vähesegi pärast toimus suur rabamine, nii et kelle sessioon kauem kestis see ilma jäi. Ma pole elus nii palju limonaadi joonud kui too nädal. Kahjuks polnud kõnnitavas kauguses ühtki toidupoodi ega restorani ka – ülikoolilinnakus on küllap mingi äritsemise keeld. Esimese päris konvekapäeva lõpus oli nö direktori vastuvõtt. Tegelikult siis järgmine snäkilaud, aga õues (lõuna oma oli ka algul parkimisplatsil, aga see oli ikka debiilne, edaspidi tehti koridoris posterite juures). Õhtusöögi snäkid olid õnneks varieeruvamad, direktori sõnavõtt olevat läbi kukkunud st kui mina sujuvalt hilinedes saabusin, polnud tast jälgegi. Aga ettekandjad olid natuke taibukamad, tuvastades neid kes on eriti näljase tudengi näoga (khm, Franta, Felicia ja mina) ja tulid ringiga lõpus meie juurde tagasi kui kandikul veel midagi alles oli. Rohi oli pehme ja päris mitmed ajasid selle peale kingad jalast, sest hea värske ju. Kahjuks vallutasid selle ürituse peagi lendsipelgad… õnneks nad ei hammustanud, aga tüütud ikkagi.

Ettekannete ruumis olid jaburalt kõrge seljatoega toolid. Ma ei tea, kuidas lühikesed inimesed tagapool üldse midagi nägid (ekraanid olid ka väga pisikesed, nii et enamus teksti polnud näha). Ma katsusin lihtsalt mitte tukkuda, kuna kui enam polnud ilgelt palav siis… keha leidis et nüüd võiks unevõlga vähendada. Parimal hetkel tukkus minust ühel pool Franta ja teisel pool Šuspa. Mingil kohvipausil rääkis Herben mulle oma unenäost, kus oli üheks tegelaseks meie ühine tuttav Martin, kes sekeldab alati mingite ulmeliste projektidega. See unenägu vist ei olnud siiski ettekannete ajal nähtud, ma loodan.

Konverentsi keskel olev ekskursioon oli päris hea. Neid oli neli, kuigi algul valikus oli rohkem ,aga eks vähempopulaarsemad valikud tühistati. Lamemaalasena ma muidugi võtsin mäe – Sierra Guadarrama, umbes 2500m. Eelmisel õhtul sai veel itaallasi narritud, et nad ei saa sööma minna kuna peavad särke triikima. Riietuse skaala ühes otsas olidki itaallased, alati perfektselt klanitud ja teises mingid tšehhi metsjeesused matkasaabaste ja mitu päeva samade riietega. Ilkusin mis ma ilkusin itaallaste üle, aga tegelikult mul oli endal väike reisitriikraud kaasas. Kohvri põhjas, matkasaapa sees. Mägi õnneks väga raske polnud, kuna kõik olid bioloogid siis seal mingit tempot väga ei arenda – jäädakse lillekesi imetlema kogu aeg. Ma olin küll koos ühe raseda naisega kõige lõpus enamuse tõusust, aga meil jagus jaksu isegi juttu ajada. Mäe otsas oli kena niit, Meelis Pärtel ütles et nagu Eesti rannaniit aga mägedes. Mina kasutasin muidugi võimalust nende libedate aruheinte ja tarnade peal liugu lasta. Ükski kivi õnneks ette ei jäänud. Teisel pool mäeharja oli väike järv, aga kui me seal varbaid leotada tahtsime ilmus kuskilt kuri pargivaht, kes hakkas meie poole jooksma, nii et kadusime käbe väljapoole piiret tagasi 🙂 veel oli seal mägilehmi ja latakad kadakad, maad ligi ja perfektselt ringikujulised. Üldmulje oli küll selline, et mõnda mudaauku oleks jõehobud sobinud mulistama. Ja seda nägime ka, kuidas kaks helikopterit harjutasid tulekahjude kustutamist (või siis tegid pargivahile dušši).

Peale konveka lõppu saime alles Madridis olles juba e-maili, et neli koroonakeissi. Noh jah ühest ma teadsin, selle kohta käisid kõlakad juba varem ka.

Aga sellega ma praegu lõpetan, sest sünnipäev vajab eeltähistamist ja ma pean minema hakkama. Enda peole oleks natuke mark hilineda, kuigi ma ei usu et keegi täpselt tuleb.

Vat miuke pühadevahe

Jõulude ja aastavahetuse vahel ei juhtu tavaliselt midagi. Olks ma peaks oma uue aasta eelarve tegema, aga arvutis nikerdamine ei loe. Täpselt selline pointless aeg, et ühest söömingust toibuda ja siis järgmisele minna. Mul oli täiega plaan, kutsuti full slav peole kuhu ma oleks pmst õgima ja koera nunnutama läinud. Aga.
Et seda va 2021 saaks ikka korralikult ära saata, siis sain mina kah koroona. Nii ongi, vaktsineeritud olen ma küll aga no ju siis omicron on ikka liiga äge uuendus. Ma isegi pole eriti kindel kust ma selle sain, kogu pere sai positiivse testi täna pmst. Lennujaamas oli mu test kenasti negatiivne ja hispaanias ka, nii et Eesti suht kindlalt. Maitsemeel on (veel) alles, aga for real kui see ära kaob ma hakkan putru sööma. Muidu on kurk veits valus, ei köhi aga köhatan ja pea on tatti täis. Palavikku ka pole eriti, külmavärinad on. Kõndisin 6km maha, et pcr testil käia, õues oli palju parem hingata. Toas on ilmselt liiga kuiv õhk.
Ja kuna mul nüüd on 10 päeva toas passimist, siis ma panin Apelsinimarmelaadilt küsimustiku tuuri. Et kui nii mitu aastat blogitud, ehk võin end isegi blogijaks pidada. Hirrrmus, ma vist alustasin blogimisega kui ma olin mingi 15-16.

  1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa varem teinud pole?

Esinesin konverentsil kutsutud esinejana, st mina ei maksnud ja kõik pidid mind kuulama. Väga meeldiv vahelduseks, selline edevam konvekakogemus. Arenguruumi muidugi on, ma ikka pärast vaatasin videost et seda ja toda saaks paremini (aga tegelikult publikule on see kõik laivis, nemad ei märka nii palju)

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ma vist ei lubanud midagi see kord. Uue aasta puhul võiks loobuda Pokemon Go mängimisest (õue nkn ei saa), võtta oma kunstihobi tõsisemalt ja minna lõpuks keelekursustele. See viimane sõltub veits kursuste hinnast ja täituvusest ka.

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Umbes kõik, kes veel pole saand. Õde ja Kati ja Rents.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2022, mida sul 2021. aastal ei olnud?

Tahtejõudu asju õigel ajal alustada ja lõpetada, mingit säilenõtkust ja plaan B’d juhuks kui kõik pekki läheb. Elukaaslane oleks ka tore.

6. Milliseid riike sa külastasid?

Eesti ja Hispaania ja Eesti ja Hispaania.

7. Milline 2021. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

Igaveseks ma ei teagi, ei juhtund midagi nii põrutavat. 31 detsember oleks muidugi lihtne meeles pidada, et näe sain koroona a loodetavasti see möödub igavalt.

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Biotoopia konverentsil läks päris hästi (see polnud ju võistlus aga nii palju komplimente ja kiitust omg).

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Ajalugu vaikib sellest

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Jaaajaa praegu põen.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?

Jalgratas? Tegelt ma arvan et see helitõke magamistoa seinas, mis isoleerib naabreid parandas mu elukvaliteeti kõige rohkem

12. Kelle teod väärisid tunnustust?

Hmm no tervitaks Sarah’d ja Nikot töölt ja Sarah koera ja…

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Goblin. Õnneks ta läks minema ja kadus mu radarilt, aga ta oli üsna tülgastav.

14. Millele kulus enamik su rahast?

Üür? Ma elan üksi kolmetoalises, pole väga odav.

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?

Ei mäletagi, et oleks ajanud

16. Milline laul jääb sulle alati 2021. aastat meenutama?

Whami „Last Christmas“? See kord ma sain whammitud. Taksos mängis „I Want to Know What Love Is“ ja see oli päris cheesy.

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

õnnelikum või kurvem? Suht sama

kõhnem või paksem? Paksem, aga mitte paks

rikkam või vaesem? Vist rikkam, aga näis kas inflatsioon ja hinnatõusud teevad oma töö

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Saanud rohkem sõpradega hängida, matkata ja sotsiaalne olla

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Uudiseid lugenud. Päriselt, uuel aastal loen vähem koroonauudiseid.

20. Kas sa armusid kellessegi 2021. aastal?

Ei

21. Mis oli su lemmik telesaade?

Mul pole telekat, nii et sellele ei saa vastata.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Nope. Pole uusi (isiklikke) vaenlasi. Null intriigi, väga igav.

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Bernard Kangro Tartu seeria. Poole peal olen, kui kellelgi leidub „Kivisild“ või „Must raamat“ andke mulle teada.

24. Mida sa tahtsid ja said?

Jõuluks Eestisse tulla.

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?

Ma vist ei vaadanud filme ka. Kinos kindlalt ei käinud.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

34 – läksin tehnikutega baari, jõin liiga palju õlut ja järgmisel päeval ropsisin tööl kraanikaussi.

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Kui pereliikmed oleks mulle saanud külla tulla? Tegelt ma kindlalt ei tea seda. Hispaania piires reisimine oleks ka tore olnud.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Kes ütles, et ma olen mõistuse juures?

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Hmm ma ei teagi. Kersti Kaljulaid oli päris ok president, aga et ma nüüd kedagi fännaks? Kuidagi on nii meelde jäänud kui keegi midagi lollakat ütles, neist võiks küll top kolme teha a ma ei tee.

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Sel aastal? Niko saab auhinna. Tegelt brasiillased on ka päris toredad.

31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2021. aastal said?

Iga tulemus ei olene sellest, kui kõvasti sina pingutad või tahad, mõnikord ongi sitad juhused, olukorrad või inimesed ja ükskõik kui palju sa ka tõmbleks, tulemus ei ole märgatavalt erinev.

Katkuhotell!!!


Tegin tööl oma laua korda, pakkisin kõik proovid ära ja kärutasin garaazi, koristasin laborist suurema läbu ära (loe : viisin kõik varastatud pudelid teise laborisse tagasi). Eile koristasin kasvuhoonet, koos tudengiga läks selle peale ainult paar tundi (üksi mul oleks palju kauem läind a koos on lõbusam). Arvutihiir andis otsad. Tööl vist parandatakse katust, mingi action seal käib. Paljud on juba jõulude puhul minema läinud. Ahjaa eelmine nädal oli suisa kaks riigipüha, nii et ma ei käinud kordagi kontoris kuna reaalselt tööpäev oleks olnud ainult neljapäev. Ja mul käis Helen külas, me olime gümnaasiumis klassikaaslased aga viimasel ajal pole mitu aastat näinud. Kuivõrd tal oli Hispaanias konvekas, siis maandus siin ja jäi suisa mitmeks päevaks. Saigi oma linnas turistida vahelduseks, üksi ma poleks vist viitsinud.Tegelt võtan vastu kihlveopakkumisi, kuidas mul Eestisse jõudmisega läheb. Pühapäeval peaksin jõudma, täna on kolmapäev. Helen läks nimelt reedel minema ja juba esmaspäeval ma sain uue asuka, sest loodus tühja kohta ei salli. Töökaaslane tuli puhkuselt, avastas et ta korterikaaslastest üks on koroonas ja kaks lähikontaktsed ning ei saanud koju minna. Lubasin siis enda poole. Paraku ta pidi ikkagi minema oma korterisse asju võtma. Jaiks. Kahe maskiga aga ikkagi. Vähemalt ta pole palju siin ja ei käi mulle närvidele, enne käis ronimas ja nüüd läks kuhugi jõuluõhtusöögile sõprade juurde. (Ok võtan tagasi selle eelmise lause, ma eile kirjutasin a ei postitanud veel – nimelt täna ta suutis hommikul ära minnes pliidi maksimumi peale jätta ja tahab õhtul party-party teha kui mina tahan pakkida). Tudengid ja nende sotsiaalne elu noh. Ilmselt ma jätan oma võtmed jälle ühele teisele sõbrannale – et ehk ta kastab vahest lilli ja vaatab et rõdu ei uputaks + kui on vaja kuhugi isoleeruda siis on koht olemas. Boss oli ka isolatsioonis tänaseni, kuna ta lapse õpetaja sai koroona. Ta vist pole siiani oma PCR testi tulemust kätte saanud, nii et vb peame homme skype teel hüvasti jätma/tööasju arutama. Tööd muidugi väga ei tee kui mingi action käib kogu aeg, Julia juba agiteeris et tuleb ikka lõunale minna vms enne kui kõik jõuluks laiali lähevad. Nii et hoidke pöialt mulle. Seekord ma tulen Barcelona kaudu, hotelli bookisin ka ära juba ammu ja sealt on otselend Tallinna. Tavaliselt ma jupitan kuidagi, aga seekord on hoopis alustuseks rongisõit Barcelonasse. Selles osas hea, et ma ei pea mingi vahemaandumisriigi reeglitega jamama. Itaalia näiteks otsustas täna omicrontüve leviku tõttu, et ka vaktsineeritud peavad testi tegema ja Inglismaal ning Norras-Taanis on asi üldse käest ära läinud. Siinkohal tuleb vist end veebiloengute tegemisega kurssi viia, vb on veebruari alguseks jälle distantsõpe. Sest Kunstiakadeemia tahtis et ma tuleks külalisloengut pidama, seekord mingil uuel teemal.

Higispaania sügis

Kõige pealt ütlen, et ostsin lennupileti ära, tulen Eestisse 19 detsembril. See kord oli võimalik Barcelonast odavalt lennata, 60€ (noh sinna tuleb juurde teist sama palju rongipilet ja siis veel Barcelonas ööbimine aga siis ongi põhjust natuke turistida ka). Võrreldes eelmise aastaga on see köömes, siis oli üks ots üle 350, pluss siis veel tagasitulek teist sama palju ja 2 koroonatesti veel 150 eurot otsa. Muidugi vaatasin ma PÄRAST pileti ostmist, et ahjaa ma olin pannud selleks aastaks puhkuse detsembri algusest juba. Noh mis seal siis ikka, paindlik graafik ja käin ikka tööl edasi, päriselt puhkan siis kui Eestisse tulen. Ega granditaotlused, artiklid või katsed ei küsi millal sa tegelikult puhkust tahad (suvel! Aga siis taimed kasvavad). Õnneks hakkasid Eesti koroonanumbrid ka vaikselt langema just siis kui ma pileti ostetud sain, detsembri lõpuks võiks juba päris ok olla ja päevased nakatumised kuskil 600 peal. Siin on jätkuvalt väga chill, incidence küll tõusis 70ni, aga ei miskit katastroofilist, Eestil on jätkuvalt 1500.

Tööst nii palju, et ma olen pea viimased kuu aega juuri pesnud. Vihkan seda mulda mis meil on turbakarvadega, see on täiesti jõle. Pärast ei jaksa kirjutada ka mitte, kuigi ma kahtlustan et see võib ka bussi süü olla, ja varase ärkamise. Nimelt hommikune ärkamine 6.30 pole minu jaoks, ega ka päevas 1,5h bussisõitu, mis ajab südame pahaks. Aga kirjutama peaks, lubasin Fra’le novembris artikli sissejuhatuse, lisaks tuli üks artikkel mida ma reviewsin uuele ringile ja noh, granditaotlust võiks teha mingitki kuna mul on ainult 1 aasta siin jäänud. Ma just maksin 150€ oma diplomi hispaania keelde tõlkimise ja valideerimise eest, see oleks nõme kui ma seda paberit nüüd millekski ei kasutaks.

Järgmine boilerineedus tabas mind ka. Siin korteris oldud poole aasta jooksul juba teine kord. Nüüd on mul uus elektriboiler, äkki see peab kauem vastu. Jõle tüütu. Eelmises kohas oli ka vähemalt üks boilerijama ja üks gaasijama. Siin õnneks gaasijama ei tulnud, gaasimõõturimees vaatas et mõõtur on aknast nii kaugel väljaspool, et tema oma eluga riskima ei hakka ja ei hakanud seda isegi ära võtma. Seevastu boilerivahetaja, kes oli nii paks et sai üle oma kõhu vaevu boileri üles tõsta võttis vana boileri korstna küll akna tagant ära, nii et ma pelgasin et ta alla kukub. Nüüd ma tean seda ka, et mu köögilett kannatab u 120 kilost raskust ilma erilise vaevata (ikkagi graniit). Ahjaa mingi elektrijama on ka, üks kolmest köögi laelambist teeb diskot. Kirjutasin Fra’le aga ta tuletas meelde mis eelmine kord juhtus kui ta aitas mul lambipirni vahetada (läks nii klaas kui pirn ning lõpuks kutsusime elektriku) ja jäime seisukohale, et on vast parem kui ma ise üritan. Aga selleks tuleb naabrilt redelit laenata ja see tuleb mulle alati meelde alles siis kui juba pime on.

Headest asjadest – olen vahepeal käinud rattaga sõitmas, korra Saguntos „matkamas“, nunnutanud sõbranna koera ja söönud mõõdutundetult mangosid. Praegu on ideaalne matka/linnaretke ilm ka olnud – kuidagi kuiv on see sügis, eriti ei saja. Vara läheb pimedaks küll aga vähemalt pole enam palav. Kahju ainult, et enamus ägedaid kohti pole rongiga ligipääsetavad. Mu brasiilia sõbrad üritasid autot rentida, aga nende juhiluba ei läinud läbi nii et jätkuvalt on limiteerivaks teguriks rong ja koer (keskmaarongi neid lubatakse, aga bussi ja metroosse mitte). Rannailm on selleks aastaks siiski läbi, nüüd ujuvad ainult põhjamaa meeleheitlikud turistid ja hullumeelsed. Veetemperatuur on jätkuvalt selline, et mu õde ilmselt ujuks. Mina va reptiloid lähen nüüd aga duši alla end soojendama, nii glamuurne see postdokielu ongi.

Peaks vist lennupileteid ostma (järjekordne koroonapostitus)

Kaks kuud jõuludeni. Bossile/korteriomanikule lubasin suure suuga, et teen talvel pikema puhkuse ja olen kuu aega Eestis. Elektriarve ka väiksem (jajaa meil on siin ka täiesti ulmelised elektrihinnad ja see on mu ainus küttemeetod). Eile käisin viimast korda meres ujumas, täna on totaalne sügis kohal halluse ja vihma ja tuulega. Praegu sajab padukat, nii et mul rõdul ujuvad lillepotid ringi ja evakueerisin juba kaktuseid. Ilmselt rannailma tuleks edaspidigi, aga sellist kus lained on sügiseselt liiga suured. Vesi iseenesest oli väga soe veel, ma üldse temperatuuri osas ei vingu. Õhk oli ka eile korraks 25, mis on ideaalne Eesti suveilm ju. Nüüd tuleb rohkem rattaga sõita, ma ostsin kevadel juba ratta, aga ei sõitnud sellega terve suve üldse. Uue mobiili ostsin ka, vana oli nii täis et isegi äpid ei mahtunud ära ja aku pidas ka ainult paar tundi.

Tehniliselt võttes ma prokrastineerin praegu, Fra ütles et olgu järgmiseks reedeks metoodika kirja pandud, aga ma ei viitsi sellega reede õhtul tegeleda. Ja nädala sees ma pesen juuri, mis on eriti nüri ja aegavõttev töö, aga õhtuks ma olen sellest nii läbi et ei taha mingit kirjatööd enam näha ka.

Igatahes. Minu kõhutunne/prognoos/laisk teadlasesilm ütleb, et ma võin sattuda Eestisse mingil koroonapiirangute tippajal. Jah osa neist piirangutest on ilmselgelt totrad peamiselt tänu valimistele. Ilmselt ei tahetud enne valimisi kruvisid pingumale keerata, aga pärast oli juba hilja. Ja seda ma ei usu, et nad enne poleks teadnud et kõik jälle pekki kisub, seda oli juba rohkem kui nädala eest näha ju. Läti ka veel hoiatava näitena kohe kõrval. Ma vaikselt lootsin, et saan asju teha, näiteks Veljestos oma loengu ära pidada – miski, mida ma olen juba vähemalt kaks aastat lubanud teha. Ma isegi teeks neile ekstra eraldi loengu, mitte ei taaskasutaks oma suvist taimede signaliseerimise ettekannet. Nüüd tundub, et realistlik plaan on Killu juures metsas olla, aga kõiksugu kultuuriambitsioonid võib heaga maha matta. Tartus tahtsin ka pikemalt olla – eelmisel talvel oli täitsa tore Uexkülli maja pööningukambrikeses artiklit kirjutada ja õdedega ERMis käia. Sügisel õnnestus sealt ainult läbi sõita, aga asi seegi.


Hispaania tänaste koroonadiagnooside arv oli muide madalam kui Lätis või Leedus (ja Hispaania rahvaarv on 25x suurem kui Lätil). Üldse on praegu aktiivne nakatumine madalaim alates 2020 suvest st rohkem kui aasta eest. Maske kantakse ikka, isegi tänaval. Ma tunnen ennast vahest juba mingi imeliku maskivastasena, sest õues ma ikka ei viitsi eriti. Ühistranspordis ja poes jms on kohustuslik. Tööl ka. Seda viimast reeglit ma vahest rikun, nt täna ei olnud laboris kedagi peale minu ja kasvuhoones ka enamasti ei ole.

Igatahes, kuna üldiselt katastroofilised koroonatõusud ei lähe kiiremini alla kui nad kerkisid ja kui eeldada, et kaks nädalat kerkib Eestis veel… siis oktoobri alguse seisuni (~600 uut juhtu päevas) me jõuame ehk kuskil detsembri keskpaigaks (ja see on eeldusel, et tulebki enam-vähem lockdown kuna meditsiinisüsteem ei halda seda hulka ära). Ahjaa, varrobiitidel on ju homme veel see 5000 osalejaga meeleavaldus plaanis. No ma loodan, et ilm on hästi jõle vähemalt, neil siis, siin läheb jälle ilusaks. Ise ma võiks suurest õelusest võtta rannabaaris värvilise vihmavarjukesega kokteili ja veebi teel jälgida seda rongiõnnetust.


Rents pani selle juba kirja muidu, mis esmaspäevast muutub, nii et seda ma üle kommenteerima ei hakka https://rameshwar.wordpress.com/2021/10/22/a-mis-siis-esmaspaevast-muutub/


Lihtsalt ütlen, et siin on teisiti. Enamus rahvast, nii 80% sai suve lõpuks vaktsineeritud, maske kantakse ja praeguse seisuga ei küsi sult koroonapassi keegi kuskil mujal kui lennujaamas. El Paisi kodulehel pole koroonauudised isegi esilehel enam. Ühe leidsin peale pikka otsimist. Praegu on olukord stabiilne ja hea, incidence on ~40 (versus Eesti 1195). Eks talvepoole läheb ilmselt olukord jälle kehvemaks, siin ka hakkab osadel esimesest vaktsiinist aasta täis saama nii et üle 70 aastastele antakse kolmas süst. Minu vanusegrupp on veel värskelt vaktsineeritud, ma sain oma teise süsti augustis. Veel nooremad said veel hiljem ja ma ei teagi töölt kedagi kes poleks vaktsineeritud. Ilmselt mignit megalainet enam oodata pole, nii et võite end mulle külla kaubelda. Külalistetuba lahtikäiva diivaniga on olemas ja veebruarist peaks ilm jälle kevadiseks minema.

Ei ole paremaid ja halvemaid aegu

Et kõik on jälle pekkis? Koroonaga siis. Vahepeal oli täiesti chill, nädala eest isegi võeti maskikohustus maha (õues – bussis ja kontoris peab ikka kandma). Paari nädala eest oli incidence Valencias alla 50 ja lubati isegi siseruumiüritusi. Ma käisin kontserdil üleeelmisel nädalavahetusel. Praegu on incidence üle sajaviiekümne (noorte seas 3x kõrgem veel) ja kasvab jõudsalt, sest juunis mingid lapsed käisid Mallorcal koolilõppu tähistamas, nakatusid (umbes tuhat tükki) ja panid mööda hispaaniat laiali. Nüüd on päevane diagnooside arv 3000-4000 pealt hetkega 12 000ni hüpanud, suur osa sellest on delta tüvi just. Kuna enamus nakatunuid on vanuses 20-29 siis suremus õnneks ei ole eriti palju tõusnud. Suur osa vanakesi on vaktsineeritud ka juba. Boss sai ka paari nädala eest sutsu kirja, minu vanusegrupini jõutakse juba juulis. Aga siiski suht pekkis. Ma baaridest väga ei hooli, aga kui rand kinni pannakse vms oleks küll kurb. Ja töö buss on täis vaktsineerimata noori. Samas Valencia reovees on koroonaviiruse hulk viiekordistunud võrreldes eelmise nädalaga, nii et sellise kiirusega leviku puhul ikka on suht pupu.

 Ma pole kolm kuud kirjutanud pmst, aga ega midagi eriti öelda ka polnud. Katsega alustan alles nüüd uuel nädalal (jah, eriline executive dysfunction, ammu oleks pidanud alustama juba… vb isegi 2 kuu eest). Goblin tõmbas lõplikult minema (st töölt ka). Boiler oli katki vahepeal. Hambaarstil käisin, peale seda kui ma 10 päeva oma katkise hambaga kannatanud olin piinati veel juurekanalites urgitsemisega ka. Väga rõve. Madridis käisin 1,5 päevaks. Matkal käisin, see oli päris tore kuigi ma olin kõige aeglasem. Praegune hobi on reede õhtul naaberlaborist käia mikroskoopilisi ainekoguseid pätsamas – meie enda laboril pole pooli asju, aga ma tean et kõrvallaboril on ammooniummolübdaat-tetrahüdraati ja mul on ainult 0.1 grammi vaja ja no nii väikest kogust on mõtetu tellida. OK tegelt mul on tsinksulfaati vaja, mida pole absoluutselt kuskil nii et tuleb õigele tädile küsiv meil saata. Takkapihta ma eksin igasuguste reeglite vastu ka, tehes lahuseid kandes oma tavalisi riideid ja sandaale. EI tasu jala peale läigatada, kuigi enamus sellest värgist ei ole söövitav.

Peale selle olen ma okupeerinud Fra kabineti, kuna ta ise ei käi eriti kunagi kohal ja siin on jahedam. Ja kui ma üksi istun ei pea maski kandma ka. Negatiivse poole pealt – mürki saanud suured prussakad tulevad siia kapi peale surema.

Sotsialiseerimisvajaduse eest hoolitseb meie uus kreeklasest intern Nikolas, kes hirmsasti tahab doktorantuuri minna aga on ise alles 22. Mõnel lebomal päeval saab isegi kaks kohvipausi teha ja entusiastlikud inimesed on alati toredad (kuigi poliitikateemasid tasub vb vältida, eilne kohvipaus oli 1,5 tundi pikk lõpuks). Erinevalt Goblinist ta ei ürita mingit võimu ka haarata ja saab kõigiga hästi läbi. Iroonilisel kombel on ta aga fenotüübilt ehtne vene oss. Siilisoeng. Sigaret. Suur hambavahe. „Hoia arbuuse“ kehaasend. Ropendab nagu vene madrus (ka vene keeles!). Aga samas sõbralik ja sisimas ilmselt üdini pehmo. See tähendab, ongi veits pehmo. Ma tegin võllanalja, et mis koduvägivald see olgu, et sul on biitsepsil hunnik sinikaid. Siis ta ütleski, et ta girlfriendile meeldib teda näpistada aga ta läheb selle peale siniseks nagu ploom. Tõepoolest näpujäljed olid. Girlfriend on vasakukäeline, tuvastas mu sisemine Sherlock Holmes. Igatahes vahelduseks üks positiivne tegelane ka. Kõik, kes aitavad mul mulda segada on positiivsed tegelased, muidugi.

P.S. Kataloonia R number on 2,5 ja meil on kuumalaine (38 kraadi vuih) ja eile tuli sõnum süsteemilt, et andku ma teada mis nädalatel ma vaktsineerima EI saa tulla. Panin optimistlikult, et augusti lõpus ja septembris ei saa pls tehke enne ära. Ahjaa keskmine nakatumus 100 000 kohta on riigis 153. Mis tähendab isoleerimiskohustust. Ehks kui ma tahaks augustis supsti Eestis konvekal käia vb ainult mõneks päevaks siis… no 6 päevase isolatsiooniga tuleb ilmselt arvestada kui mind ei jõuta enne vaktsineerida.

Rotid põgenevad uppuvalt laevalt?

Nüüd ma olen veidi aega Hispaanias juba. Viis korda sain koroonatesti teha kokku viimase 2,5 kuu jooksul. Neist kaks maksin ise – palun vaktsineerige mind, see on odavam!
Goblinit pole. Lännu. Juhuuu! Mingi jubina ta suutis maha jätta, a pole hullu, viskan kunagi tööle ära. Gaasipaak oli muidugi täis ja tundus, et minu toas on ka vahepeal ringi nuhitud. Märg mopp vannitoa nurgas. Hallitust siin-seal külmkapis. Aga üldiselt väga tühi kõik, isegi mingid minu asjad olid ära pandud.

Bossiga sain kohe saabumispäeva õhtul kokku, vaatasime uue korteri üle ja sain võtmed kätte. Ühe köögi laelambi boss lõhkus ka ära (tahtsime pirni välja võtta, et seda vahetada). Naaber on tore vanamutike, tema ei hakka öösiti lällama – näis mis teise poole naaber teeb. Praeguse seisuga mul on üks magamistuba ja üks „kontor“ kuhu võib külalistele madratsi panna maha. Rõdu on mõistlik, sinna saab panna lilli kasvama. Köök on veits pime, aga noh summaarselt vist on võit.

Koroonaga on siin ka (praegu) hästi, aktiivne nakatumine on 75 / 100 000 kohta. Sama madal, kui suve lõpus. Vahepeal jaanuaris käis korra 2000 peal ära, sest inimesed jõuluajal ei suutnud end talitseda. Aga vähem kui kuu pärast on lihavõtted, siis võib jälle käest ära minna. Nüüd näeb metroos inimesi isegi 2 maskiga. Riidest maske ei näe pea üldse, enamusel on sinised kirurgilised või need valged taskukujulised. Üht maskita meest nägin eile, a see oli hull – karjus tänaval suvaliste inimeste peale ja peksis suvalisi ettejuhtuvaid objekte jne. Baaride avamise osas diskussioon veel käib, välikohvikud lubati nädala eest teatud piirini lahti teha. Poes on inimesi suht hõredalt. Komandanditund algab 22st. Liikuda on lubatud oma comunidadi piires. Helikopterid lendavad ka iga päev ringi. Nii et teoreetiliselt Lena võib mulle külla tulla, ta elab Alicantes mis on ainult 130km kaugusel.

Et siis edu selle Eesti tüve arendamisega, paistab et potentsiaali on. Hispaanias on lockdowni kehtestamisest möödas peaaegu aasta (10ndal märtsil aasta eest oli juba paanika õhus, ma ostsin tatart ning tegin ülevaatuse, et mis raamatuid mul on ja PopBio konvekas jäeti ära). Sealt edasi oli totaalse liikumiskeeluni kolm päeva. Siis ma küll mõtlesin varsti et appi, oleks pidanud Eestisse minema, seal ei kehtestatud eriti mingeid reegleid aga noh… lennud pandi ka kinni. No ja praegu on vastupidi, hea et tulema sain, äkki õnnestub selle aasta katse ikkagi kasvama panna.

P.S. Ei ma ei kasutanud neid lockdowni ajaks varutud maalialuseid ega lugenud kõiki raamatuid läbi.

Kuidas koroonaajal reisida vol 2

Niisiis ostsin mina omale tagasisõidupiletid. Ilusti Goblini lahkumisele järgmiseks päevaks, et ma seda lõusta enam kunagi nägema ei peaks (kes tahab, ma võin pilti näidata, a siia ei pane). Kõige pealt tegin muidugi ilma asjata draamat… või noh, see inimene kes Synlabis kirjadele vastab ilmselt arvab et ma olen veits tainas. E-maili teel ei saa eriti draamat teha, aga lennupiletite ostmine on alati stressirikas protsess. Põhimõtteliselt mul võiks olla assistent, kes selliste asjadega tegeleb… ja mu andmed võiks ta ka sisse trükkida (a milleks siis mind vaja on? Hmmm hea küsimus). Igatahes. Ma juba jõudsin piletiostuga peaaegu lõpuni, kui selgus et Holland tahab et reisijatel oleks antikehatest ette näidata. Tehtud vähem kui 4 tundi enne lennu väljumist. No tuhajüriküll, KLM miks sa ei või seda panna oma kodulehel kõige ette ja kohe suurelt, mitte mingis pisikeses tekstis hetk enne maksmist! Minu lend läheb 7.25 ja ma olin just uudistest lugenud, et lennujaamas saab antikehatesti teha küll, aga see oli mingil mõistlikul päevasel kellaajal. Ofkoors ma kirjutasin sinna Synlabi klienditoele, kuhu ma juba olin varem kirjutanud just et oma PCR testi aega saada enne lendu, et oiappimisnüüd!!!!?

Ja siis vaatasin Tallinna Lennujaama lehte, et aa okei, Hollandi lennu hommikul saab seal kiirtesti teha alates kella neljast hommikul. Aa ja neid teste teeb hoopis Confido, mitte Synlab. No tore. Kirjutasin uuesti Synlabi et pls ignoge mu seda eelmist kirja ja andke teada millal ma PCR testile võin tulla. Maksin ära ka, 58 euri oli. Antikehatest on veel 40 sinna otsa.

No tore, ma saan pool ööd lennujaamas passida teoreetiliselt, aga ma saan vähemalt minema. Vaatasin veel lende, et peale Hollandi kas kuskilt mujalt kaudu ka saaks. Not really, ma ei taha Brexitlandi kaudu minna, ma ei tea miks sealt mingeid odavlende näitas. Madridi ja Barcelonasse sealtkaudu saaks, aga liiga riskantne. Nii et ostsin oma 300 eurose pileti Hollandi kaudu ära. Üleeile.

Järgmine päev kirjutasin Goblinile, et nii mul on nüüd tagasisõit orgunnitud, pliis ära oma kola midagi maha jäta ja võti anna bossi kätte kui ära lähed. JA SIIS see geenius hakkas täpselt pinnima, et mis päeval ma ikka tulen ja ta ikka tahaks veel nädalaks jääda. EI sa ei või, sa juba said oma ekstra nädala nagu meil kokku lepitud oli, rohkem ei saa. Tuleb välja, et ta oli mingi Valencia Ülikooli inimesega tutvunud ja sebinud endale mingi lisa koostöö tulevikuks, aga kuna koroonareeglite kohaselt võõraste inimestega kohtuda ei või, siis ta lootis selle lisanädala jooksul seda uut inimest tundma õppida. No jumal sinuga, skaipige ja on kõigil parem! Ma tahan oma kodu tagasi, mis ma muidu oleks nii kauaks talvel Eestisse jäänud, kui Valencias juba kevad on, agh??? No ok, seda viimast ma talle ei öelnud, aga pmst nii on. Mul on sellest lumest siiber juba. Ja Eestis on koroona korralikult vohama hakanud. Valencia incidence oli kuu aja eest üle 2100 aga praegu on midagi 700 kanti ja langeb. Hispaania keskmine on juba madalam kui Eestil ja langustrendis. Õige aeg jeed tõmmata. Samas lennuni on aega, ma loodan et me pole selleks ajaks veel mustas nimekirjas Hispaania jaoks.

Tänane päev tõi muidugi olukorda veel ühe plot twisti. Boss vastas mu kirjale, et jaa skaibime ja arutame andmeid, aga muide ta plaanib Goblinile väikest töölepingut pakkuda. Märtsi keskpaigast, et ta ei arvaks nagu ta võiks nõuda minu korterisse kauemaks jäämist. Ta JUBA nõudis, lihtsalt oota kuni ta välja kolib ja siis paku talle tööd. Nii et tõenäoliselt ma ikkagi pean ta lõusta tööl ka edaspidi nägema, which is fine, ma võin haistmiskauguse ulatuses distantsi hoida. Arutasime andmeid. Lubasin teha homseks mingid joonised ja kogu andmehunniku selliseks, et saab R’is analüüsida ja siis skripti alguse ka kirjutada – bossil on uuel nädalal puhkus, st kõik probleemid tuleb enne ära lahendada. Aaa ja sinna kus on tuleb muidugi juurde. Üks mu sõber, kes bioloogia ja kunstialast konverentsi korraldab küsis kas ma saaks KOHE saata oma pildi ja kirjutada oma biograafia ja soovitatavasti ka ettekande abstracti. Ta kindlalt oli seda jutu sees kunagi ammu maininud, aga mitte kontekstis et mis ajaks st ma olin selle vahepeal ära unustanud. Ettekande teemas ma pole siiani eriti kindel kusjuures. Ja kas te teate kui raske oli leida endast normaalset selfit ilma maskita eelmisest aastast? Ma pidin veebruarisse skrollima!

Kauneid jõule, kallid lugejad!

Kõige põrutavam uudis on ilmselt see, et ma ei sattunudki sel aastal Whamhallasse (eelmise aasta kohta ei mäleta, üleeelmisel läks napilt). Natuke aitas kaasa pandeemia (lennujaamas ei lastud mingit muusikat) ja natuke Higispaania (inglisekeelne jõulumuusika pole nii levinud kui nt Eestis).

No ja Eestisse jõudsin ka. 21 öösel kell 3 hakkasin tulema – kõige pealt taksoga lennujaama, siis lennujaamas paar tundi ootamist. Kuna minu kella 6ne lend oli kõige varasem, siis muud rahvast oli ülivähe. Veeautomaat pani mu mündid nahka, aga mingeid muid sekeldusi polnud. Lennukis istusime ka kõik ühekaupa. Mind sokutati hädaväljapääsu ritta, mõtlesin et ok lähen, minu ees olev mees oli just keeldunud. Lisa jalaruum jne. Miinusena oli see varuväljapääs ikkagi uks st rõvedalt külm.

Hollandis maandudes uudiseid lugedes vaatasin, et Inglismaa on nüüd ära blokeeritud. Mul oli üks lennuvariant 31 detsembril Inglismaa kaudu, hea et ma seda ei võtnud. Amsterdami lennujaam oli rõvedalt rahvarohke. Pugisin kiirkorras kuskil nurgas oma hommikusööki ja siis oligi aeg juba Eesti lennuks. Isegi mu passi ei tahetud eriti boardingul näha, pileti skaneerimisest piisas. Eestlased (ja venelased) muidugi lennul käitusid hämmastavalt suvaliselt. Minu kõrvale keegi õnneks ei istunud, aga kõrvalreas oli üks mees enamuse lennust ilma maskita ja keegi talle midagi ütlema ei läinud. Neid mask-nina-all või üldse maskita tüüpe oli veelgi. Ma katsusin veidike artiklit lugeda ja see lend läks ka ruttu. Kusjuures sellest ajast saati pole ma päikest näinud. Pilvede peal on täitsa olemas, allpool oli hall ja tatine nii Hollandis kui Eestis.

Vähemalt proovivõtmine oli Tallinna Lennujaamas kiire ja korralik. Numbriautomaat – järjekord – isikuandmed – pulk ninna – järgmine. Negatiivse tulemuse sain sõnumiga järgmisel hommikul juba. Samas maskita inimesi olid kõik kohad täis. Oleks pidanud ikka selle super cringy hispaania lipuvärvides maski ostma, siis äkki oleks nad must eemale hoidnud. Valencias ei võinud ilma piletita isikud lennujaama sisenedagi. Natuke mask ikka mõjub ka – kodu juures mingid vanakesed (maskita) astusid pmst sõiduteele, et minust (maskiga) lähedalt möödumist vältida.

Peale saabumist pidin käbe veel ETAGile selle aasta aruande ära esitama (ja uue aasta plaanidest ka rääkima, ülikooli koordinaator tundus olevat isegi üllatunud veidi et ma kavatsen Hispaaniasse tagasi minna). Mulle on jäänud mulje, et riik tahab koomale tõmmata raha kust vähegi annab… aga no minu projekt on täidetud nii palju kui ma sain. Iroonilisel kombel sain selleks et uuel aastal numbrid klapiks endale isegi natuke palgatõusu teha. Loodetavasti läheb läbi. Uuel aastal peaks muidugi uue hooga kirjutama hakkama, nii teadusartiklit kui misiganes see produkt on, mida ma teoreetilise bioloogia kevadkooli jaoks tavaliselt toodan (essee?).
Muidu on jõul nagu ikka – jaurame emaga teleka üle (tema tahab et telekas kogu aeg taustaks mängiks, mulle käib see pinda), küpsetasin verivorste ja parti, täna võiks mõned piparkoogid teha, ma olen need kõik ära õginud mis kodus vedelesid. Kuuske pole, aga teleka taga on mõned käbidega oksad. Ja jänku on – õde tõi oma suure halli küüliku jõuluks meile. See loom on sisimas ilmselt kobras, laamendab ja järab aga nunnu on ka. Nüüd on missioon aasta lõpuni kodus tiksuda, vanatädil külas käia, teine koroonatest teha ja noh siis võib-olla külastan mõnd julgemat sõpra ka kui keegi kutsub. Sellise ilmaga muidugi väga ei jaluta ka, mingit pläga sajab kogu aeg, mis pole lumi. Täna ma isegi triikisin viigipükse, sest why not. No ja eile selgus, et Tallinnas tulevad 28ndal ka piirangud, nii et ei saa ma KuMusse ega Kai kunstikeskusesse ega Fotografiskasse. Eelmine jõul oli mu lühike siinviibimine põhiliselt sõprade külastamine + kunstiüritused.

„Ajee Eestimaa, siit ma tulen!“ ehk tõmbe- ja tõukejõud

Neli päeva lennuni. Peaaegu kolm. Ei ole veel ära tühistatud, pileti ostsin vähem kui 2 nädala eest. Üks ots, üle kolmesaja euro. Tõele au andes, siis kui mul siin preili goblinit poleks siis ma istuks rahumeeli jõulud siin ja tuleks Eestisse kui teine laine läbi on. Eesti koroonanäitajad on päris hullud – viimase 2 nädala lõikes on see 100 000 inimese nakatumiskordaja mingi 500. Hispaanias on poole madalam. Iroonilisel kombel Valencia kandis ka tõuseb, aga noh. Goblin on siiski rõvedam kui koroona… ma olen vahepeal veel korra mölisenud ta kallal, et äkki peseks nt 2 korda nädalas mitte korra kahe nädala tagant vms. Raudselt ta nüüd kasutab juhust ja ei pese järgmised 2 kuud. Aga noh see on ka rõve, kui ma astun trepikojast esikusse ja goblini hais lööb näkku. Isegi läbi maski. Vähemalt ma sain nüüd ahvikiirusel proovid kaalutud – 2 tükki on kadunud, aga mul pole aega neid enam otsida (ega ka väga suurt tõenäosust neid üles leida), nii et pakkisin kõik kastidesse ja kärutasin garaazi. Goblin tuli täna tööle rattaga (ma panin ta prooviahjud hommikul huugama, nii et talle oli see igatahes ajavõit). Rattateed siin eriti pole, nii et eks ta eksperimenteeris mingitel põlluvaheteedel ja ilmus välja nagu viimane mudakoll. Konkreetselt ta tooli alla on riiete küljest mudahunnik pudenend praeguseks laboris. No ja eks see mudane ratas on ilmselt ilma igasugu puhastamiseta minu elutoas varsti jälle (khm, meil on valged seinad). Ta ikka suudab mind keskmiselt üle päeva üllatada millegagi. Nt esmaspäeval oli vannitoas mingi kahtlane jäätisekarp maas millele ma varbaga pihta läksin – tühjana on see karp seal mu meelest kogu aeg olnud, aga seekord läigatas sealt välja midagi… no eeldame et oli ammoniaagilõhnaline vesi, mitte mingi kusilahus. Tema ust ma panen ka jätkuvalt aegajalt kinni… nagu mis tegelane see on, kes ei pese oma voodipesu peaaegu 3 kuud juba??? Toa põrandat ta korra siiski pühkis ja siis oli pärast kühvli peal selline jänesesuurune juukse ja tolmurull. Tõesõna, ma pole nii suurt tolmurulli kunagi näinud. Isegi mitte siis kui ma Reena pool elasin ja koer oli. Kuidas ta üldse hispaania suvel eksisteerib, ma ei taha teada. Igatahes ma panen enne äraminekut prussakalõkse igale poole, nii igaks juhuks. Ma tean küll, et ta hoiab osa oma dumpsterdivingu puuvilju oma toas ja seal need vaikselt hallitavad. Eelmisel aastal ilmusid need värdjad märtsis. Prussakad siis.

Teine tõukejõud on külm – mu korter on konkreetne külmkapp, ma istun kodus kinnaste ja mütsiga. Külmuse hea omadus on muidugi see, et goblin hängib suurema tõenäosusega oma toas teki all v puhuri ees, aga mitte minuga elutoas. Ta tahtis oma boyfriendi ka nüüd just 4 päevaks enne minu äraminekut külla kutsuda, aga mul õnnestus neid ümber veenda (pikk nädalavahetus kataloonias, liikumiskeeld neid ilmselgelt ei takista). Neil on 2 kuud aega lulli lüüa siin, ilma et mina midagi nägema või kuulma peaks. Isegi veits rohkem, sest goblin küsis kas ta võib nädalakese kauemaks jääda. Ma lubasin selle peale mõelda, kuivõrd mu kolimisplaan langes vahepeal ära. Õues kusjuures pole üldse nii külm, me käisime eelmisel nädalavahetusel gobliniga matkal ja keset päeva oli täitsa 20 kraadi vahepeal. Lihtsalt hommikuti on mingi viis. Matkakoht oli väga kaunis, ma ilmselt külastan seda kohta veel. Goblin oli nagu goblin ikka, ma keelasin tal mingit looduskaitsealust lillekest lahata lihtsalt seepärast et ta tahab teada mis sees on. Üks makatudeng oli ka meiega kaasas, nii et veits botaniseerisime ikka. Kogu rada oli u20 km. Viimase kolmandiku peal pani goblin muidugi minema, sest tal oli vaja tagasi jõuda ja oma mudahipidega lõunale minna (üle 6 inimese kokkusaamised on jätkuvalt keelatud btw). Me Patriciaga võtsime rahulikult ja uimerdasime ülejäänud tee.

Nii et tõukejõud on peamiselt goblin ja tema imelikud rõvedad harjumused (st ta pole hooletu vaid süstemaatiliselt tülgastav, see mittepesemine ongi filosoofia tal ja minust olevat ebaviisakas seda mainida… hahaha, haiseda on ka ebaviisakas). Tõmbejõuks on muidugi see, et ma näen üle aasta aja oma peret ja sõpru! (no okei eneseisolatsioonis pean uue aastani ikka istuma pmst või kuni teise negatiivse testini). Hambaarsti juures peaks ka käima, sest ema ma ei ole krokodill, aga mul tuleb juba viies tarkusehammas! Sinna poole, kust paari aasta eest üks ära tõmmati. Nagu— pole vaja. Pandagu see kaltsium luudesse või midagi. Boss juba luges ka vaikselt sõnad peale, et ma ikka Eestis artiklit kirjutaks. Lisaks tuli just ETAGist kiri, et aruandlus ETISes olgu 22. detsembriks olla… nii et ma pean nüüd sellega ka veel käppelt tegelema (ja ametlikult ma olen üldse puhkusel, 3ndast detsembrist kuni homseni aga noh… iga jummala päev tööl käinud). Ma lootsin, et see tuleb vähemalt hiljem ja ma saan kodus isolatsioonis tiksuda neid bürokraatilisi vormeleid, aga ei. Andmesisestamist on ka veel kõriauguni ja lisaks peaks enne jõule ühe artikli kommentaarid ära saatma. Tegelikult peaks oma SLA analüüsi ka ära tegema, äkki õnnestub Tartus kellegi WinRhizot kasutada – pildid on juba skännitud ja puha.

Ahjaa, muidugi on mu lend Hollandi kaudu ja Holland läks üleeile täielikult lockdowni. Isegi lennujaamapoed ja restoranid on kinni va üks apteek ja üks toidupood. Testi nõuavad nad saabujatelt ka nüüd, aga õnneks mul on transfer ja peaks kehtima Eesti reeglid.

Pulk ninna!