Ma leidsin kodu!

Muidugi mitte otse maaklerifirma kaudu vaid üks kontorikaaslane ütles, et ta sõber teab kedagi kellel on korter üürida ja kuulutust pole veel välja pandud. Maaklerite kaudu ma olin siiani käinud 3 kohta vaatamas, neist üks oleks isegi minu valinud aga – seal oli hallitus ja elutoal polnud akent ning magamistubade aknad avanesid koridori (selline rõdu moodi koridor mis läheb kõigi akende tagant läbi).

Praeguse koha ma siis võtsin – üür 600 + kommunaalid, rõdu ega lifti pole, viies korrus. Mööblit ka pole ning too hetk kui ma vaatamas käisin oli ka pliit ära lammutatud. Sinna gaasipliidi asemel nad panid õnneks uue induktsioonipliidi. Soe vesi käib gaasiballooniga, mida ma ilma liftita kuidagi ise üles ega alla ei saa, nii et tuleb tellida gaasimees iga kord. Laura käib oma ratastega kotiga ja liftiga ise ballooni täitmas bensukas.
Maroko stiilis põrandad on. Ja palju tühja ruumi. See, mis mööbel tuleb on üllatus (laud ja paar tooli pidi neil omanikel olemas olema). Töölepingut seekord näha ei küsitud, aga maakleritasu + 2 kuu üüri summa tagatisrahaks tuleb kohe välja käia. Ma pole oma Itaalia tagatisraha siiamaani tagasi saanud muideks.

Köögiaken on kinni teibitud mingi läbikumava kilega, aga koridori aknast paistab selline Süüria.

Poole Benimacleti pesu paistab siit

Teisel pool on tavaline suur tänav trammipeatusega ja metrooga. Tõenäoliselt ma pean elutoa ja magamistoa asukoha ära vahetama, see metroo võib öösiti lärmakas olla. Aga ma saan terve elutoa potililli täis panna ja keegi ei kobise. Külalised mahuvad ka ära. Täitsa ootan seda, 10 päeva veel. Ma isegi lugesin Marie Kondo „Spark Joy“ korrastamisekunsti raamatu läbi. Kuna mul alguses vähemalt eriti palju asju pole, siis peaks lihtne olema kõike korras hoida. Aga ma kavatsen häbitult raamatuid koguda – seda pole mitu aastat juhtunud, et ma järjest samas kohas 3 aastat püsiks. Purde ühikas vist olin nii kaua – baka teisest aastast Tšehhi minekuni nii et pea 4 aastat olin seal.

Asukoht on ka hea, boss elab paarisaja meetri kaugusel ja selle linnaosa vanalinn, mis on siis see ilus kant on ka viieminutise jalutuskäigu kaugusel ning randa on trammiga 15 minti.

Uputus!

See ei ole normaalne. Eile ma ei tulnud kontorisse sest ilm oli nii jäle. Täna siis üritasin selle 7.20 bussi peale hääletada, õnnestuski. Nüüd lööb välku, laest niriseb vett (hetkel on ämbriloendus koridorides 25 peal, ilmselt meil rohkem pole sest niisama loike on ka igal pool). Tuul on nii kõva, et maja küljes olevad plekid teevad ülirõvedat häält ja palmid on pahupidi. Vahepeal tuli rahet ka. Takkapihta on keskpäev aga ikka täiesti pime veel. Vesi voolab juba seinapistikute ja juhtmete peale, nii et meie printer suri ja paar külmakirstu saime evakueeritud. Itaalias meil oli instituudi katus veits juustust, aga siin on ikka palju hullem. Tehnikud käivad moppidega ringi ja ahastavad. Maja taha on tekkinud tühja põllu asemel tiik. Kohvipausile minnes vettisid mu teksad totaalselt ära ja see oli mingi 50m distants koos vihmavarjuga. Ega Meteoalarm ilma asjata 3ndat päeva järjest punast hoiatust ei näita. Teised küll ütlevad, et selline ilm pole tavapärane – eelmine aasta kohe kindlasti midagi sellist ei olnud. Ühe ennelõunaga sadas maha 70mm vett mis on… kahe jaanuarikuu norm.

Toas on praegu 17 kraadi, hommikul oli 15. Ja ma tulin siia, sest ma arvasin et siin on soojem kui „kodus“. Vist ongi, aga mitte oluliselt. Homme on mingi kohaliku pühaku päev ja seega vaba päev, nii et mina siia õnneks tulema ei pea. Punastest pistikutest on elekter hetkel väljas ja tavalistest võetakse ka ohutuse mõttes. Punased on siis külmkappidele ja muudele masinatele, mis vajadusel generaatori pealt tuleb. Õnneks kohe on lõuna ka.