Poolaasta kokkuvõte

Ma pole oma kuus kuud vist bloginud. Kõige lollimal põhjusel. Nimelt, kui koroona oli (siiani on tegelt) siis ma tundsin et olen adekvaatne sellest midagi arvama, see puudutab otseselt mind, kõik siinsed reeglid mis olid Euroopas kõige karmimad jms. Aga mida on mul Ukraina sõjast arvata? Peale selle, et Ukraina peab muidugi võitma, ilmselgelt? No ja vahepeal on olnud igasuguseid asju, nii et blogimine pole otseselt prioriteet ka olnud. Need seitse püsilugejat võivad mulle messengeris ju kirjutada ka ja küsida kuidas läheb. Ajaloo huvides panen siiski kirja miskit:

  • Plaanisin oma tagasilendu Eestist selle baasil, et kas tuleb sõda või mitte. Mina arvasin, et tuleb ja on ainult aja küsimus. Ma ei tea miks ma kahtlustasin, et see lennuliiklusele mõju võiks avaldada… aga no koroonakogemus tegi ilmselt ettevaatlikuks. Ma pidasin EKAs loengut “Taimed ja Õudus”, olnuks variant tulla tagasi Hispaaniasse kohe sama päeva õhtul või jääda veel nädalaks. Loeng oligi tegelikult õhtul ja üldse oleks see logistika keeruliseks läinud, nii et jäin nädalaks veel. Venemaa kallaletungini Ukrainale oli siis veel 2 nädalat.
  • Koroona pole kuhugi kadunud, aga muud haigused ka mitte. Peale talvepuhkuselt tagasitulekut ja koroona põdemist (Eestis) suutsin ma siin mingisse järgmisesse tatitõppe jääda. Praegu on kaks kolleegi koroonas. Vahepeal sai veel ports sõpru koroona, kel siiani oli õnnestunud seda vältida. Kuu peale koroona põdemist sain siin kolmanda vaktsiinidoosi ja oli jälle paar päeva väga räme olla, palavik ja puha.
  • Mu granditaotlus ei saanud rahastust (kes teadusega tuttav pole, siis ma ütleks et see on selline isiklik katastroof aga globaalselt ei miskit erilist – enamiku teadlaste enamik taotlusi ei saa rahastust, nii et seda sorti rejection millega tasub varakult harjuda). Ise ma lugesin seda taotlust üle hiljuti ja vaatasin et jummala norm tekst, ma ei mäletagi et ma sedasi kirjutada oskan. Tuleb metoodika osa veits lihvida ja mõne muu riigi konkursile submittida, sest ega hindajad ei öelnud, et mu idee oleks halb või teadus sitt… hoopis mu CV ei olnud piisav (ja ka seal suudeti veits vastukäivat juttu ajada kahe eri hindaja poolt). Tõepoolest Higispaania oludes, ma pole kirjutamisele eriti rõhku pannud – koroonapiirangutest hoolimata tuli katseid teha ja elus hoida ning paraku ilma abitööjõuta. Päriselt, ma ei istutaks mitu päeva järjest 10 tundi päevas taimi või skänniks lehti, kui mul oleks võimalus see orjatöö kellegi teise kaela lükata. Juurte pesu oli kõige tüütum, ühe proovi ettevalmistus skännimiseks oli üle 8 tunni ja neid proove oli ikka omajagu, pmst terve novembri tegin seda. Praegu katse tahab iga päev tund aega käsitsi kastmist ka saada – ja mul on tegelikult kaks katset. Lisaks veel istutamine 40 kraadises kasvuhoones – hakka või mõtlema, et mõni teine töö oleks inimlikum. Ühesõnaga ettekäänded-ettekäänded. Sest ma pigem aitaks Frantat välitööl kui kirjutaks oma asja. Homme ongi Franta välitöö, wish me luck, kuumalaine on ka.
  • Kontoris pole sel aastal konditsioneeri. Kohe polegi. Läks katki ja see institutsioon, millelt me oma majatiiba üürime keeldub parandamast. Hispaanias käib kõik aeglaselt ka, nii et enne sügist niikuinii ei saaks ja üldse. Hoone muidugi on klaasist ja kasvuhooneeffekt on selline, et laboris 34 kraadi pole mingi üllatus. Ülikool pakkus meile asenduspinnaks mingit maja, mis on põhimõtteliselt varemetes. Seal pole aknaid ees, ega vett, elektrit jms. Ma ärgitasin teisi, et me peaks protestima, nt kõik vanad meesprofessorid võiks linnavalitsuse ees teha topless demonstratsiooni. Aga reaalselt vanameesprofessoreid kotib see olukord kõige vähem, nemad töötavad enamasti kodust või käivad korraks autoga instituudis. Minusugustel, kes tulevad hommikul bussiga ja enne kella kolme kuhugi ei pääse on jama. Aga ma pean iga päev kastmas käima (ja vahel mõnele teisele, kes kodust töötab mingi teene osutama a’la proovid ahjust välja võtma). Oma ventilaatori juba vedasin sinna, aga ega sellest suurt abi pole. Muidugi ei jaksa ma peale sellist päeva enam õhtul midagi teha (ja kui 6.30 on vaja ärgata, siis pole väga mõtet ka õhtul välja minna üritada).
  • Positiivse poole pealt – ma käisin Marseille’s konvekal. Väga armas väike konvekas oli, kuskil sadakond osalejat. Marina pidas keynote ettekannet ja minul oli poster. Ma isegi võitsin postriauhinna, jee! Seitsekümmend viis naela, kui ma selle kunagi Brexitlandist kätte saan. Noh postri printimise hinna katab ära 😀
  • Siis ma lootsin seda postrit taaskasutada Eestis, New Phytologisti Next Generation Scientistsi konverentsil. Aga võta näpust, seal mul sattus ettekanne. Nii et vahemikus 15-31 juuli võib mind Eestis kohata. Eeldusel, et ma leian kellegi, kes kastaks katset. Lennupiletid on juba ostetud, vastikult kallid olid kuna kõik nüüd reisivad miskipärast.
  • Ema käis külas. Sellest on juba oma kuu aega möödas. Tegime turistiasju.
  • Kuna küll küllale liiga ei tee, siis mul on IAVSi konverents ka plaanis. See on juba nädala pärast, Madridis. Appi!

Katkuhotell!!!


Tegin tööl oma laua korda, pakkisin kõik proovid ära ja kärutasin garaazi, koristasin laborist suurema läbu ära (loe : viisin kõik varastatud pudelid teise laborisse tagasi). Eile koristasin kasvuhoonet, koos tudengiga läks selle peale ainult paar tundi (üksi mul oleks palju kauem läind a koos on lõbusam). Arvutihiir andis otsad. Tööl vist parandatakse katust, mingi action seal käib. Paljud on juba jõulude puhul minema läinud. Ahjaa eelmine nädal oli suisa kaks riigipüha, nii et ma ei käinud kordagi kontoris kuna reaalselt tööpäev oleks olnud ainult neljapäev. Ja mul käis Helen külas, me olime gümnaasiumis klassikaaslased aga viimasel ajal pole mitu aastat näinud. Kuivõrd tal oli Hispaanias konvekas, siis maandus siin ja jäi suisa mitmeks päevaks. Saigi oma linnas turistida vahelduseks, üksi ma poleks vist viitsinud.Tegelt võtan vastu kihlveopakkumisi, kuidas mul Eestisse jõudmisega läheb. Pühapäeval peaksin jõudma, täna on kolmapäev. Helen läks nimelt reedel minema ja juba esmaspäeval ma sain uue asuka, sest loodus tühja kohta ei salli. Töökaaslane tuli puhkuselt, avastas et ta korterikaaslastest üks on koroonas ja kaks lähikontaktsed ning ei saanud koju minna. Lubasin siis enda poole. Paraku ta pidi ikkagi minema oma korterisse asju võtma. Jaiks. Kahe maskiga aga ikkagi. Vähemalt ta pole palju siin ja ei käi mulle närvidele, enne käis ronimas ja nüüd läks kuhugi jõuluõhtusöögile sõprade juurde. (Ok võtan tagasi selle eelmise lause, ma eile kirjutasin a ei postitanud veel – nimelt täna ta suutis hommikul ära minnes pliidi maksimumi peale jätta ja tahab õhtul party-party teha kui mina tahan pakkida). Tudengid ja nende sotsiaalne elu noh. Ilmselt ma jätan oma võtmed jälle ühele teisele sõbrannale – et ehk ta kastab vahest lilli ja vaatab et rõdu ei uputaks + kui on vaja kuhugi isoleeruda siis on koht olemas. Boss oli ka isolatsioonis tänaseni, kuna ta lapse õpetaja sai koroona. Ta vist pole siiani oma PCR testi tulemust kätte saanud, nii et vb peame homme skype teel hüvasti jätma/tööasju arutama. Tööd muidugi väga ei tee kui mingi action käib kogu aeg, Julia juba agiteeris et tuleb ikka lõunale minna vms enne kui kõik jõuluks laiali lähevad. Nii et hoidke pöialt mulle. Seekord ma tulen Barcelona kaudu, hotelli bookisin ka ära juba ammu ja sealt on otselend Tallinna. Tavaliselt ma jupitan kuidagi, aga seekord on hoopis alustuseks rongisõit Barcelonasse. Selles osas hea, et ma ei pea mingi vahemaandumisriigi reeglitega jamama. Itaalia näiteks otsustas täna omicrontüve leviku tõttu, et ka vaktsineeritud peavad testi tegema ja Inglismaal ning Norras-Taanis on asi üldse käest ära läinud. Siinkohal tuleb vist end veebiloengute tegemisega kurssi viia, vb on veebruari alguseks jälle distantsõpe. Sest Kunstiakadeemia tahtis et ma tuleks külalisloengut pidama, seekord mingil uuel teemal.

Vaktsineeritud ajee! Eesti, siit ma tulen!

Täna sain siis teise sutsu kirja. Eelmine oli kolme nädala eest. Pfizer. Täpselt nii napikas ajastus, et ma pääsen kahe nädala pärast teoreetiliselt Eestisse ilma et testima peaks. Eestis on Biotoopia konverents, piletid on ostetud. Saan suht piiratud seltskonnale sooja õhku välja ajada taimede meelitus- ja hoiatussignaalide kohta. Peaks slaide tegema, need pole veel valmis. Loodetavasti on tore, ma pole 3 aastat konvekal käinud. Ilus on kindlasti, sest üritus toimub Viinistu kunstimuuseumis ja esinejate hulgas on palju kunstnikke, kes näitavad ägedaid asju. Ja siis mõni teadlane. Ja filosoof. Selline interdistsiplinaarne värk, et kohvrisse tuleb ilmselt visata nii pikk õhtukleit kui ka matkasaapad.

Käsi on veits raske ja valus, aga see oli eelmine kord ka nii. Siis tuli tuumaväsimus, palavik ja paistes lümfisõlmed. Äkki seekord läheb paremini. Õnneks vähemalt pole hetkel kuumalainet – st soe on, riideid kandma ei pea, aga pole tunnet nagu oleks halvasti köetud saunas. Tuumaväsimus on niikuinii, sest ma öösel ei maganud eriti kuna aju ketras Biotoopia jaoks materjali ja vastasmajas oli keegi mingi prozektori põlema jätnud just nii, et see mulle voodisse paistis.

Vahepeal jõudsin ma katset teha ja selle pekki keerata. See tähendab, ma juba pea kolm nädalat tagasi kirjutasin ETAGisse, et appi mu taimed surevad, mis nüüd saab?! Kõik olid puhkusel, nii et mõnda aega ei saanud midagi, vaatasin vaikselt seda kõngemist – päris täiesti ära nad pole surnud, aga elus ka piisavalt pole, et nendega töötlusi oleks mõtet teha. No ja eelmisel reedel ma sain lõpuks teada milles kühvel. Siit ei mune isegi õnnetut artiklit teemal „kuidas mitte teha“ välja, sest see põhjus on lihtsalt nii loll. Tuli välja, et reedeti tuleb kasvuhoone veesüsteemist väetiselahust! Ja ofkoors keegi seda mulle ei olnud maininud, ei eelmine aasta ega nüüd. Millal ma kõige rohkem kastan? Reedeti! Et ei peaks nädalavahetusel tulema. Millal ma panin oma hüdropoonika üles? Ka reedel. Need taimed, mis neljapäeval sai vette pandud näevad veits paremad välja. Aga selle lobi jääke võib torustikus leiduda veel esmaspäevalgi ja ma ei tea mis see on või mis kontsentratsiooniga, aga igatahes pekki see mu katse keeras. Ja nüüd on liiga hilja uuesti alustada, sest a) meil pole seemneid, b) ma lähen 2 nädala pärast Eestisse ja planeerisin selle nii, et saaks puhkusel olla – ideaalse stsenaariumi järgi oleks katse siis juba lõppenud ning c) talv tuleb. Riis tahab kasvamiseks suvist fotoperioodi ja õitsemiseks üle 18 kraadist miinimumtemperatuuri. MA-SEN-DAV!

Mis siis veel? Suvi oli ja mingi hetk oli 40 kraadi. Väga nilbe. Lenale külla jõudsin alles eelmisel nädalavahetusel. Rohkem ei käinudki kuskil. Sünnipäeva pidasin väga minimaalselt: jõin Guille, Niko ja Juliaga õlut ja järgmine päev oli halb olla. Pärast, kui tüdrukud puhkuselt tagasi tulid siis tegime nendega eraldi väikse basseinipeo (ja nad tõid mulle tordi numbritega 331). Augustis on siin nii puhkus, et Niko teeb nalja, et ainult immigrandid on kohal (mina Eestist, tema Kreekast ja Cristina Rumeeniast). Kahju kohe, et Niko ära läheb, kellega ma siis kohvi joon ja lolli juttu ajan? Ahjaa õige, ise ma lähen ka 10 päeva hiljem ära ja kohvik läheb üldse puhkusele. Igatahes, Niko on sama arhetüüp, nagu mul kunagi oli Marge. Optimistlik/passionate, selline entusiastlik ja valjuhäälne. Ekstravert. Võiks olla veits tüütu, aga tegelt täitsa okei. Lõugab laboris mingeid kreeka punklugusid kaasa laulda. Tahab doktorantuuri minna. Orgunnib kõiki, kes vähegi kohal käivad kohvipausile.

Itaallased on ka ära ja nende toalilled (pool botaanikaaeda pmst) elavad minu juures. Fra on ka ära, nii et lisaks ma käin tema juures üle päeva kastmas, et ta aed/terrass/rõdu ära ei kuivaks. No ja tegelt peaks plaanima käbens mingi asenduskatse, mille veebruaris kasvuhoonesse panna (siin valgustust ega kütet pole, aga äkki mõned Eesti liigid oleks nõus kasvama). No ja alati võiks granti kirjutada, aga ma praegu lihtsalt ei jaksa. Tahan Eestisse, varbaidpidi samblasse juurduda ja et ei peaks ometigi kogu aeg linnas olema! Vaikust tahaks ka! Ja et ei oleks pidevalt nii palav, et isegi mõelda ei suuda.

Pmst, kes tahab kohtuda, siis võtke septembri alguse paiku ühendust, ma olen tõenäoliselt maal.

Müstiline roheline löga + mu korterikaaslane on goblin aka tomatimehe keiss

Mis ma oskan kosta selle vahepealse kuu aja kohta? Katse sai maha. St üles võetud. Enamus biomassi on kaalutud, aga seemnete kaalumisega ma jändan poole jõuluni (haha ja nominaalselt käib mul abiks üks tudeng/intern kes peaks meie juures 100 töötundi tegema, aga ta on nii tiguaeglane, et ma vist loobun tast. Pmst tema teeb 22-24 proovi päevas st 3-4 tunniga. Mina teen ühe tunniga 14-15 proovi ja see on KOOS vahepeal interneti skrollimisega!). Proove on kokku ligi 1000.


Üks müstiline vahejuhtum oli ka – ärge arvake, et seni kui tudengid laboris seemneid kaaluvad mina lulli löön! Oo ei, ma panin ennast mullatöödele, mis on pealegi poolillegaalsed. Mul on oma 7,5 kuupmeetrit juurtega läbikasvanud mulda, mis tuleb kuidagi ära utiliseerida. Kuna mina olen kõrbeuuringute instituudi all, mitte põlluülikooli, siis põlluülikool saatis mu kurele kui ma tahtsin uurida kuidas nemad mulda jms utiliseerivad. Et pean ise hakkama saama. Aga kõrbetüüpidel ei teki kunagi kasvuhoones mingit märkimisväärset mullakogust, sest nad üldiselt teevad välikatseid. Nii et ma leidsin et kõige lihtsam variant on lihtsalt oma muld ühtlaselt üle campuse laiali pillutada. Meil on mingi pargilaadne metsaalune ülikooli taga, mida eriti ei majandata, aga keegi seal katseid ka ei tee ja looduskaitse all see minuteada kah pole, nii et väikeste kärutäite kaupa sinna, kõplaga mullasilindrid puruks ja siis rehaga laiali. Päris töömahukas, kuivõrd see pole kohe kasvuhoone taga vms ja kärusse mahub korraga 3-5 potitäit mulda olenevalt sellest kui märg see on ja kui juuri täis. Nii et selline gerilja-landscaping. Siiamaani keegi pole mölisema tulnud (aga ma olen ka lahti saanud umbes 60 potist ja kokku on neid 400).

Aga eelmisel nädalal jälitas mind suur paagiauto. Noo okei, tulin oma käruga siis tee pealt kõrvale – ja tuleb see ka kõrvale. Midahekki. Kallasin oma mulla maha ja läksin ära. Järgmisel päeval – läksin jälle mulda teisaldama, paagimehed on jälle platsis. Pritsivad torust mingit ulmelist briljantrohelist löga, kohati ulatub isegi sinna tee peale kus ma käruga olin. Vähemalt ei haise, aga noh ma poleks elu sees uskunud, et sinna kahtlasse võssa kuhu ma oma mulda tahtsin depositeerida tahab keegi teine midagi veel ulmelisemat laotada. Kallasin oma mullakolakad hoopis mõnikümmend meetrit eemale üle tee ääre alla, kus on ka mingi võss. Ja läksin siis küsisin oma vigases hispaania keeles, et midakuradit nad siin teevad. Neil oli väga lõbus. See mees, kes paagi otsas survet reguleeris ei kuulnud v kuulanud eriti seda, kes voolikust tulistas, nii et vahepeal pääses voolik lahti ja seda laga lendas igas suunas. Siis nad sõimlesid jälle omavahel natuke. Igatahes see pläust on ecofibra (ma pärast guugeldasin, mingi multš aga tõesõna näeb välja nagu ufo okse). Lubasin siis, et nad võivad mu mullahunnikuid sihtida – oleks ma teadnud, ma poleks nende purustamisega vaeva näinudki (ja neile palju rohkem mulda sihtmärgiks toonud).
Järgmine päev rääkisin sellest toredast vahejuhtumist bossile (Miguel, mitte juhendaja, aga üks kohalik väiksem ülemus). Näitasin pilti ka. Ta polnud eriti impressed. Tuleb välja, et nii Miguel kui veel üks kolleeg kes just mööda jalutas on mõlemad värvipimedad! Ma võiks pool instituuti briljantroheliseks värvida ja nad ei märkaks midagi!!!! Juba neljas värvipime hispaania bioloog keda ma tean!

Noh ja siis toimus veel üks valgustuslik hetk. See korterikaaslane, kes on vapsee imelik, aga vahest paneb mind uskuma et ma kujutan seda kõike ette ja tegelt just nii ongi normaalne nagu tema ütleb vms (ausõna, ma tean mis gaslightimine on, ma olen piisavalt toksiliste suhete kohta lugenud, sellega sa mind lohku ei tõmba!). Igatahes, tal on väike haisuprobleem, nii et ma soovitasin tal äkki voodipesu pesta vms (seda enam, et ta teatas et ta boyfriend tahab siia tulla mingiks nädalavahetuseks! Yikes!). Tõtt-öelda ma pole kogu selle aja jooksul ka ta hambaharja kunagi näinud… ja olen ta toa ust lihtsalt vaikselt kinni pannud kui sealt jälle haisu tuleb. Ahjaa, selle vee taaskasutamise asja ta tegi ka vahepeal – ja siis imestas sinna paaki brokkolipesuvett kallates, et mingi ilge lebra õhus on… jaa, su sibulapesuvesi oli seal vahepeal käärima läinud, iu!!! Kääritamine, kas tahtlik või mittetahtlik on ühistes eluruumides Väga Sitt Mõte. Ja ma ütlesin ka ammu juba, et see konkreetne idee on halb. No ja täna ma sattusin järgmise käärituseksperimendi otsa – kogemata ajasin külmkapi otsas ümber mingi purgi, mis oli paberkotis (ma arvasin et kartulid vms ja nihutasin lolli peaga). Seal oli hoopis vesikeefir, mille tegemiseks oli ta eile mult suhkrut laenanud (sest lisaks kommertsiaalsetele puhastusvahenditele ei tunnista ta ka suhkrut… nii et ta esimene ja viimane katse banaanileiba teha oli pmst pärmiga tellis). Igatahes see kleepjas kahtlane pläust voolas riiulisse laiali ja riiuli ja külmkapi vahele ja igale poole ning oli ilge ja tükiline. Võeh. Ma arvasin, et ta hoiab seda oma toas! Ja siis ta tuli koju ning ütles et oh kui hästi siin kõik lõhnab. Tõsiselt. Mul flippis selle peale korralikult ära ja järgnes tiraad sellest, et siin on halvaks läinud keedubrokkoli hais sest ta jättis selle kõik siia külmkappi kui nädalavahetuseks Katalooniasse läks ja nüüd see on prügikastis ja terve korter haiseb nagu üks faking kapsapeer! (noh okei veits tsenseeritumalt, siin on tsiteeritud mu mõtteid, aga võite ette kujutada kuidas mul meelekohal veen veits tuksles see hetk). Tõesti, nüüd ma kahtlustan et tal lihtsalt puudub haistmismeel, kuigi tal on kolm korda suurem nina kui mul!!! Aifakk, mille sümptom see nüüd oligi? Pärast ta veel ütles, et ta luges kuskilt taimedega fermenteerimise kohta ja tahtis teada, kas ma tean kus siin nõgeseid või võililli võiks kasvada. Ainult üle minu laiba! Veensin teda, et kõik nõgesed on kindlasti koerte poolt sada korda täiskustud, nii et mina küll ei tea (ja kui teaks siis ei ütleks – ma ei tea, mis su plaan on, aga mu ema tegi kunagi nõgesevirtsa ja see oli üks võikamaid odööre ever, mis sealt tünnist tõusis, see ajaks surnud ka nutma).

Ahjaa valgustuseni me ei jõudnudki. See oli varem. Esmaspäeval ma läksin Fra’ga autoga tööle (ta käib 1x nädalas ja auto = minu koosolek, sest sealt ei saa kumbki meist põgeneda). No ja Fra vaikselt uuris, et kuidas siis kooselu korterikaaslasega läheb. Ütlesin, et soovituskirja ma järgmisele üürileandjale just ei annaks. Fra arvas, et me võiks ta Tšehhi saata. Olen nõus, kuigi ma ei vihka otseselt Šuspat, aga näiteks Šmilauerile, vabalt (siinkohal ilmselt Killu naerab). No ja siis Fra ütles sellise pirni, et hahahahahahha oh ma ei saa. Tuleb välja, et mu korterikaaslane tahab järelejäänud kolme kuuga kirjutada artikli selle katse teemal, mida nad praegu CIEFis teevad!!! Okei no jah, saadame Tšehhi, ma olen ainult ühel juhul sellist ambitsioonikat hullumeelsust näinud ja see oli meil tööl kunagi härra Tomatimees (kelle päris nime ma olen juba ära unustanud). Pmst Fra’d on väga raske välja vihastada – ma olen talle lund püksi toppinud ja pohmas peaga ooperisse vedanud – aga persistentse sõgedusega on see siiski võimalik. Isegi loll olemine on andeksantav, khm, aga järjekindel hullumeelsus siiski… noh sa ei lähe endast poole vanema teadlase teadust usurpeerima ilma luba küsimata! Isegi minul pole olnud söakust ennast Fra pooleliolevatesse projektidesse toppida. Ja ma tean ainult üht inimest, kes sellise artikli valmiskujul paberile oksendamisega reaalselt ilmselt toime tuleks (tere Susanna!), aga 23 aastane bakatudeng, kellel puudub varasem kirjutamiskogemus ei ole see mitte. Tõtt-öelda ma kuni praeguseni arvasin, et korterikaaslane on üks neist geeniustest, kes on baka ja maka järjest hästi ruttu ära teinud ja nüüd oma internshipiga dokki ootab, aga ei. Ta oli mulle kägujaani ajanud vahepeal ilmselt või meelega hästi laialivalguvaks jäänud… aga for real, ma arvasin et ta on magister juba, lihtsalt hästi noor.

No ja kuna esmaspäev, ilmus välja ka Marta (itaalia postdokk, kes selle korterikaaslase mulle sokutas – ja arvas, et ma võiks üritada veenda teda aitama mind proovide kaalumisel… hell no, ma ei taha surra). Küsis et kuidas sujub. Ma tegin ainult mingi meeleheidet esitava häälitsuse ja ütlesin, et kolm kuud veel! Ta arvas, et on mulle õlle võlgu. Väga palju õlut, Marta, rohkem kui sa arvad!!! Tegelt ma õlut ei taha, aga veini on vist küll kulunud rohkem kui muidu. Pakkus, et viskab mu koju ära, selle pakkumise võtsin ka, tundus et tal oli midagi hinge peal. Rrrrright. Oligi. Kui mina pean taluma korterikaaslase imelikke harjumusi kodus, siis nemad käivad ju koos välitööl. Ja preili lihtsalt keeldub välitööl mingeid asju tegemast. Vaidleb ja jamab. Pmst Marta ütles välja, et pole piisavalt humble ja on sealjuures sõjakalt ambitsioonikas. Ja see asi, mis tüli tekitas – ma poleks selle peale tulnudki. Nimelt ei sobinud talle, et me transekti nurki märkivad kivid pihustivärviga ära märgime. Kamoon. 4 nurka, transekt on 20m pikk. Metallmärgised on ka muidugi seal kivi all, mida metalliotsijaga leida vaja aga tõesti… see väike kogus värvi nüüd nii hullult loodust kahjustab? Tuled ise otsid iga hommik detektoriga 2 tundi neid nurkasid v? (koordinaadid pole alati perfektse täpsusega). Ei, sa oled siin viieks kuuks, aga see katse on aastateks!!! Nii et praeguseks on ta ilmselt tööl ka kõik välja vihastanud juba. Ma tehnikutelt pole kuulnud midagi, aga noh varem või hiljem… ja tehnikud on teadusmaailma Chuck Norrised. Nendega kohe üldse ei tasu plõksida, siis on sul igasugune eksperimentaalpask garanteeritud.

Nii et nüüd ma mõtlen, kas jätta delikaatselt vedelema „The Scientists Guide to Writing“ või teha kodus nägu, et mina ei tea üldse mitte midagi ja loota, et Fra paneb ta mingit aeganõudvat, debiilset ja vastuvaidlemist mittetaluvat asja tegema. Näiteks proovide võtmist randomiseerima vmt. Either way, tõotab huvitavad kolm kuud tulla, ma tuleks kohe Eestisse kui mu enda monotoonne laborijämm läbi saab, aga ma kardan et mu kodu muudetakse selle ajaga bioreaktoriks ja tõesõna mul pole praegu mentaalset jõudu et mingite hiigelprussakatega sõda pidada.

P.S. Rital oli mu seikluste osas huvitav teooria. Et see on kõik tõsielusari ja tegelikult on akna taga kaamerad ning mäng käib selle peale, et vaadata mis mind lõpuks kõige hullemini närvi ajab. Või siis on mu korterikaaslane goblin. Tõesõna, see tundub täiesti realistlik hüpotees, ma just lugesin nende kohta vikipeediast.

See teine laine on mingi tsunaami ju

Kuigi meil on siin pandeemia ja sada häda, siis ma pole üldse kirjutada suvatsenud. Tšiili poiss küll kirjutas kui tal kõrvalmaja põlema läks jne, aga minul on kohe korralik katastroof võtta, mille kõrval… noh ütleme et mulle meenub kuidas me Killuga tema seikluste üle irvitasime aastal 2011, but karma is a bitch.

Niisiis viimase aja update: kuskil septembris hakkasid mu katse taimed massiivselt lamanduma, bloki kaupa, lõpuks põhimõtteliselt kõik. Algul ma kahtlustasin mingit vihmutussüsteemi viga (see oli välja lülitatud) või muud kõrvalist põhjust, aga ilmselt olid nad lihtsalt liiga rasked ja umbrohi mis kasvatas juba seemneid hakkas kõike laiaks vajutama. Läksid nagu doominokivid põrandani välja. Ma küll üritasin neid bambuskeppide külge siduda ja sada imet, ning kulutasin selle peale oma nädal aega, aga põhimõtteliselt tuli neile siiski teha hädatapp enne kui vili küps… Teise kasvuhoonega läks veits paremini ja seda ma lõpetan praegu, aga ma suht soovin et oleks varem lõpetanud kuna a) siis ma vb oleks saanud eestisse tulla ja b) see oli suht pilootkatse, see pole nii oluline. Samas tundub, et sealt võiks mingit tulemust isegi tulla.

Oktoobris võtsin korterikaaslase. Uus töökaaslane sebis, et äkki ma võtaks meie uue interni enda poole ja ma siis mõtlesin et why not. Nüüd kahetsen. Kõik suudavad endast pooletunnise vestluse jooksul normaalse mulje jätta, pluss ma olin väga väsinud ja lasin endale augu pähe rääkida, et ta ei maksa kommunaale vaid ainult poole üürist. Loo moraal: ei tasu endale võtta töökaaslast koju elama, kuna sa ei saa temast tööl ka rahu ja üldse ei tasu võtta kedagi kui on pandeemia. Sest see tšikk on mingi 23 ja suht arvab et ta on invincible… ehk siis hängib mingite maskivastaste hipidega jne. Ma siiralt loodan, et me ei satu koos lockdowni, sest me ilmselt lööks maha üksteist suht ruttu. Noh vahest saab nalja muidugi ka, näiteks too õhtu kui ma tulin koju mingi kell 21 ja ta istus kurvalt ahju ees ja nälgis. Ahjus olid resti peal terved suured kartulid ja bataadid ja ta oli juba tund aega oodanud. Tuleb välja, et ta polnud kunagi varem ahjukartuleid teinud (nii et ootas siis 2 tundi veel – a kes elektriarvet maksab, mina ofkoors!). Takkapihta mingit suvalist olmejura a’la kui sa sööd elutoa laua taga pühi pärast ära, ära jäta mulle vannitoa põrandale lompi, kuivata ära ja pane see rätik pärast välja kuivama ka etc etc. Ma isegi kirusin Frantale mingi hetk, et appi mis sõgedus ja Fra nõustus ka, et ta on veits fundamentalist (aa ta tahtis köögiviljade pesemise vett taaskasutada a ma ei lubanud seda vetsuloputuskasti valada, sest kurat teab mis tuubul kuskil umbe läheb). Minu toalilled ka ei vaja nii palju vett. Dumpsterdive’ib ta ka (mis on ok), lihtsalt mõõdutunnet võiks olla. See tähendab esimesel nädalal meil oli esikus põrandal kast kuskilt prügikastist päästetud köögiviljadega (millele ma kogu aeg otsa koperdasin) ja mis vaikselt mädanema hakkas. Thank god mul on keraamilistest plaatidest põrand, nii et selle üle ma isegi ei mölisend eriti. Tõesõna, ma arvasin et itaallased ajasid mu närvi, aga see on uus level juba. Nõudepesust ma üldse ei räägigi. Või sellest, et mu köögirätikud on nüüdseks biohazard kuna ta keeldub majapidamispaberit kasutamast. Õnneks või kahjuks juhtus eile selline plot twist, et tšiki vend helistas paanitsedes mulle tööle (kuidas ta mu numbri sai üldse???) ja otsis oma õde taga. Et talle öelda, et hakaku enne kella 15 Kataloonia poole tulema kuna kella kuuest hommikul tuleb neil lockdown ja üle piiri ei lasta kuni esmaspäeva hommikuni. Paraku mina olin tööl ja tema mitte (finally on ta aru saanud, et ei pea iga päev kohal käima ja käib nüüd mingi 2 päeval nädalas). Kell oli juba mingi 14 selleks ajaks kui ta lõpuks oma õe kätte sai. Fast forward 2 tundi ja…

… kirjutab mulle Marta, meie uus Itaalia postdoc. Et ülikooli kasvuhoonetehnikul on koroona ja meie ainuke allesolev tehnik ning üks research assistant on karantiinis kuna nad käisid kahe päeva eest selle esimese tüübiga välitöödel. Tehnikuga ma ajasin esmaspäeval juttu, nii et see oli enne välitööd – aga täna ma käisin ta laua pealt võtit võtmas. Ja see research assistant on pre-docide toas suht igapäevaselt, ka teda ma olen vahepeal näinud. Mmmkay, aga mul on katse mahavõtmiseks veel 2 päeva vaja, võib-olla et isegi 3. Selleks ajaks kui korterikaaslane mu sõnumit nägi oli ta juba rongis… nii et Katalooniasse ta läks. Minul keegi isoleeruda ei käskinud, aga instituudi meie tiib oli täna hommikul tühi nagu kummitusmaja. Ainult mina (kes ma läksin kasvuhoonesse) ja Patricia (üks magistrant, kes siin ühele postdokile biomassi kaalub). Tavaliselt ikka tudengeid veits nägi, kuigi minu staatusega rahvas ammu juba kohal ei käi. Mul pole lihtsalt tudengeid, keda kasvuhoonesse enda eest orjama panna (ja internidele tuleb maksta, nad saavad mingi 600 euri kuus kätte, vähemalt mu korterikaaslane ütles nii, et kuna ta saab nii vähe raha siis äkki ta ei peaks kommunaale maksma).

Üldiselt nüüd läheb huvitavaks. Kas Kataloonia läheb päris lockdowni teed? Kas ma saan oma korterikaaslase tagasi? Kas ta üritab end üürist vabaks kaubelda aja eest, mis ta siin ei ole? Kas gaasitorustiku kontroll on scam või mitte? Kas tööl läheb katastroofiks enne, kui ma jõuan oma taimed maha võtta? (20 potti veel, pls nagu). Kas ma saan jõuludeks Eestisse? Ok see viimane on päris ebatõenäoline, lennupileteid praktiliselt pole ja mis on on midagi 500 eurot, ümberistumisega ja algusega mingist X kohast. Nii et samahästi võin osta suure kaktuse ja tigerist jõulumunad ning mõelda kuidas siin talv mööda saata. Aadressi võin ka anda, saate mulle postkasti manti saata.

Ahjaa, ma käisin käppelt poes eile ja ostsin ikkagi ID kaardi lugeja. Petitsioon, siit ma tulen!

Katseplaneerimine kui kobarkepp*, parasiidihorror ja muu huumus

Siinkohal tervitan Killut, kellega koos me tšiilipoisi blogi lugedes irvitasime ja tšiilipoissi ennast (Lauri Laanisto, ahoi!), kes võib nüüd muheleda minu postdokikannatuste üle. Mul on isegi Paco nimeline kaas(juhendaja), nii et njah.

Nüüd siis sellest nädalast. Tulin esmaspäeval tööle. Ilm oli rõve, vihma sadas. Keegi oli vaevaks võtnud parandada ära instituudi põrandaaugud, aga mitte katust, nii et natuke tilkus siin-seal. Külm oli ka, nii et panin jope selga. Ja siis läks asi huvitavaks, kuna tunne oli selline, et mingid tillukesed mutukad jooksevad mööda keha. Ja jooksevadki!!! Esmapilgul arvasin, et karantiini ajal on mingid väiksed ämblikud mu jope sisse pesa teinud… kuni käisin vetsus ja veidi hoolikamalt ringi vaadates avastasin, et need sealt pärinevad. Meil on akna peal need linnupesad – eks linnud olid lahkunud ja nende lestad olid otsustanud tuppa kolida ning uue toidu otsingule asuda. Jaaa ma sain hammustada ka. Lõpuks lugesin umbes minuteid, et koju duši alla saada (ja pärast pillasin pesu välja riputades oma alukad 2 korrus allpool naabri aknasirmi peale, sest kui juba korra veab viltu…). Tegelikult see polnud veel kõik. Öösel ma kuulsin kahtlast krõbinat ja avastasin oma magamistoa põrandalt ühe neist lõunamaistest hiigelprussakatest! Õnneks nad on suht lollid, nii et astusin ta plätuga laiaks… aga ma  olen teinud kõik, et neid ei tuleks – köögikapid tühjaks ja toit on nüüd ainult külmkapis, välisukse alla lasin mürki isegi. Ja ometi nad tulevad ikka. Seda ma ei tea, kas lennates ja lahtisest aknast või kuidagi muud moodi. Paraku ma olen näinud ainult suuri, millest ma eeldan et nad ei ela siin vaid alles avastavad maailma. Peale seda ei tahtnud uni ka väga tulla enam ja niikuinii tuli pool seitse üles tõusta. Lisaks – kui tavaliselt on mul teisel pool seina see sõjamängupoiss, siis nüüd otsustas ta oma emaga öösel tülli minna ja nad lõugasid üksteise peale.

Kindlasti leidub palju teadlasi, kellele meeldib katset planeerida. Ma tunnistan, et mulle ei meeldinud (peamiselt karantiini tõttu). Aga päriselt katse alustamine on midagi muud, sest see mis paberil on kena on päris elus sageli mingi totaalne bardakk. Eriti vahva kui see bardakk on veel teises riigis ja sisaldab teisi inimesi ka. Eile hakkasime siis lõpuks mulda segama (mina ja 2 tehnikut), ühe suure segumasinaga, kuhu mahub üle tuhande liitri mulda korraga sisse. Meie puhul küll turvast ja vermikuliiti. Kuna Dani oli oma seljavigastusega juba niigi rivist väljas ja määras enamuse ajast hoopis kontoris taimi, siis saime kolmekesi upitada. 225l turbakotti meetri kõrgusele segumasina suhu ajada on päris raske, isegi kolmekesi – see kott on tülika kujuga, libe ja raske. Boonusena oli mõni neist veel lõhki ka. Vermikuliit õnneks on vähemalt kerge, aga seda halvemini need kaks fraktsiooni segunevad. Lõpuks olime kõik üleni higised, mullased ja rõvedad. Täidetud saime umbes 60 potti 300st.

Täna selgus, et mulda pole piisavalt. Ma olin võtnud arvestusega, et noh umbes 10% on loomulik kadu ja teeme 250 potti. Paraku pottide arv vahepeal kasvas 292ni (1 pott on 18,5 liitrit). Ja täna selgus, et see turbakoti 225 liitrit on vägagi mööndustega – meil küll ei õnnestunud seda nii kohevaks kloppida, nii et ühe segumasina täiega sai täidetud eeldatava 45 poti asemel kuskil 32. Võid ise arvata kui lõbus on sellist puudujääki avastada. Vee lisamine ei tee ka eriti midagi – vermikuliit paisub, aga turvas tõmbab sama palju kokku. Seega peale paanilist telefonikõne Frantale, otsustasin et täna ma küll ei hakka seemneid idanema panema – sest kui nad kasvavad liiga suureks enne kui meil muld valmis, on kööga. Ahjaa pühendusega kõigile hõimuvaliku uurijatele – mu iga sordi seemned pärinevad kõik ühelt emataimelt. Ümbrikus pole mitte peotäis seemneid vaid viljapea pmst, nii et mu replikaadid on ikka väga replikaadid ja geneetiliselt ühtlased. Seega andsin ühele tehnikutest juhised tellida juurde nii 900l vermikuliiti kui mingi 2000l turvast ja loodan õudusega, et see värk jõuab piisavalt vara kohale. Kardetavasti homme mitte, aga äkki järgmisel nädalal. Nii ehk naa oleme me selle karantiini tõttu alustamisega üpris hiljaks jäänud ja noh… see lisamaterjal läheb ilmselt jälle mingi 500 euri maksma, vähemalt.

Olgu see viimane kord, kui ma midagi nii suurt ette võtan. Üldse pole tore enamus oma grandirahast kohe alguses hakkama panna – seda enam, et võib juhtuda, et ilmaasjata kui nt tuleb mingi eepiline kuumalaine või sügisel läheb liiga vara külmaks.

P.S. Veel üks asi, kus on perse majas. Concha ütles, et ma ei kasutaks vihmutusega kastmissüsteemi vaid kastaks oma potte voolikust, sest – meil on vees Legionella ja leegionäride haigus (veel üks atüüpiline kopsupõletik) on küll veel sellest katastroofist puudu. Nice to know.

*Clusterfuck – a disastrously mishandled situation or undertaking.