Ma olen viimasel ajal olnud selline sitamagnet, et ise ka ei usu. Noh vähemalt varsti võiks hakata paremini ka minema, sest see on juba jabur. Mu paadunud optimism räägib siin, eksole. Muidu on aga ving ja hala. Ilm on külm, kontori laest kukub müstilisi klaaskuule ja töö kohvik tõstis kohvi+sarvesaia hinda 25%. Tegelikult ma ei peaks täna kontoris enam istuma, ametlikult mul sai eile leping läbi… aga noh kui ma olen veel 3 nädalat Hispaanias, siis miks mitte. Täna olema pidanud seminar jäi küll ära, aga vähemalt ma sain kasvuhoone põranda püha veega (10% bleach solution) üle tõmmata. Kusjuures meie uus Hiina doktorant otsustas, et siinsed töötingimused on liiga hullumeelsed ja tema katkestab/läheb kuhugi mujale. Vat siis. Muidu on siin mingit uut rahvast nii palju, et minu laua pärast läheb vist rabamiseks ja üldse lubati graafikud teha, et kes millal kontoris käib.
Aga eepilistest seiklustest siis – mul varastati esmaspäeval pargis seljakott ära. Seal sees oli tahvelarvuti, mis just eelmine kuu ostetud, optilised päikseprillid, lab journal / isiklik märkmik, rahakott sularaha ja pangakaardiga ning hulgem väiksemat kribu-krabu, nagu müts ja kindad. Minule kokku pea 300 eurine laks, vargale aga oluliselt väiksema väärtusega saak. Ma varem eeldasin, et kui keegi midagi varastab, siis ehk mu koti kui ma rannas ujumas olen – ja seetõttu sageli sinna isegi ei võtnud telefoni kaasa. Paraku aga ei, pargis päise päeva ajal ja väga sneakylt! Mina istusin pargipingil, klapid peas ja märkmik käes. Tuli mingi tüüp elektritõuksiga, küsima et kustkohast siin jõge ületada saab. Ma jõudsin veel mõelda, et veits debiilne ta jõe poolt üldse tuli ja miks küsida kelleltki, kes istub pargis, mitte tänaval… noh see aeg kui ma käe tõstsin et osutada sinna jõe poole tõmmatigi mul käe alt kott ära. Ja seda tõmbajat ma tegelt ei näinud, kuna tõuksimees oli mu ees ja pani kohe ajama hoopis teises suunas (et karma ta kätte saaks, sest mina ei saanud). Õnneks võtmed olid mul seekord vähemalt taskus. Politseisse kõndisin, see oli mingi 600m kaugusel ainult. No ja tegin nimekirja, et mis varastati ning siis ootasin 1,5 tundi…. kuni nad mulle sellest paberist koopia tegid. Tuleb välja, et rääkida ei tahtnud muga keegi, et mis siis täpselt juhtus vms. Nüüd tuleb siis 3 nädalat ilma pangakaardita läbi ajada… tehtav, aga nõme. Ilmselt pean kelleltki sula laenama ja keegi peab aitama mul rongipiletid osta, lennupilet on õnneks olemas.
Toredamatest asjadest ka – laupäeval ma käisin Parchel külas. Ta oli väga rõõmus, tema portree edeneb ka päris hästi… kuigi nüüd ma pean valima kas minna stiililt realismi või puhta kitši peale. Õnneks ta on koer, inimestest ma ei oska normaalset pilti joonistada.
Higispaania 