Kuidas pidada karvast korterikaaslast

See on kõigest kokkuvõte minu viimasest kuust ajast kui mul oli hullumeelselt rõõmsameelne korterikaaslane. See, et ta lisaks kuskil keskmiselt kord nädalas maha oksendas ja mu diivani karvadega kattis on paratamatus, millega tuli lihtsalt leppida. Nunnu välimuse eest saab paljugi andeks, isegi minu käest. Iseloom oli ka okei, kuigi me ikka tülitsesime ka, mis seal salata tal oli küllaltki goblinlikke harjumusi nagu maast/prügikastist leitud asjade söömine näiteks. Duši all käis ka ainult ühe korra (oleks rohkem võinud). Arsti juures pidin ma temaga ka korra käima, sest tal olid… kirbud. Ja iga päev kaks korda rohtu andma, sest leishmannioos on ohtlik haigus. Õnneks koerale rohtu anda on palju valutum kui kassile – paned tableti lusikatäie maapähklivõi/pasteedi otsa ja ta vabatahtlikult võtab enamasti. Tõeline koerapidamise crash course. Aga õnnestus, mõlemad oleme elus ja siiamaani entusiastlikud taaskohtumise osas (ta rohud ununesid siia maha, nii et kohe järgmisel päeval pidi tagasi tulema ja ma pole veel näinud, et keegi oleks nii entusiastlik minu nägemise peale). Oksendamine on siiski palju rõlgem kui 3x päevas junni korjamine, sest enamasti ta suvatses ropsida öösel või hilja õhtul ja siis ise tülgastuse ja unega võideldes seda koristada polnud just meeldiv algus või lõpp päevale. Ise ta oli sealjuures ikka nii õnnelik, nii õnnelik. Aga ega ta üldse ei õpi, et kui kasvõi natuke pargis rohtu süüa, siis on varsti ilgelt paha olla.

Jack Russelli terjeri ja podenco ristand, ehk suurte kõrvadega ülekasvanud Jack Russelli terjer. Hüppab ja kalpsab suurest õnnest, nii et inimesed arvavad et ta on kutsikas (tegelikult 6-7 aastane). Inimesi armastab. Peaaegu kõiki ja valimatult – liftist tahtis mingite suvaliste naabritega kaasa minna. Kui mu sõber rihma võttis ja temaga minema astuma hakkas, siis läks ka entusiastlikult kaasa. Teisi koeri eriti ei salli, suurte peale haugub ja uriseb, nii et sellega on meil päris mitu piinlikku konflikti olnud. Tegelikult on ta täielik kaisuloom, mul läks tükk aega, et teda harjutada omaette elutoas magama ja ikka ta vahel öösiti vingus ja kraapis hommikul viie paiku ust (ma enamasti pidin 6.30 ärkama). Nii et unevõlg on mul küll põhjalik.

Poolaasta kokkuvõte

Ma pole oma kuus kuud vist bloginud. Kõige lollimal põhjusel. Nimelt, kui koroona oli (siiani on tegelt) siis ma tundsin et olen adekvaatne sellest midagi arvama, see puudutab otseselt mind, kõik siinsed reeglid mis olid Euroopas kõige karmimad jms. Aga mida on mul Ukraina sõjast arvata? Peale selle, et Ukraina peab muidugi võitma, ilmselgelt? No ja vahepeal on olnud igasuguseid asju, nii et blogimine pole otseselt prioriteet ka olnud. Need seitse püsilugejat võivad mulle messengeris ju kirjutada ka ja küsida kuidas läheb. Ajaloo huvides panen siiski kirja miskit:

  • Plaanisin oma tagasilendu Eestist selle baasil, et kas tuleb sõda või mitte. Mina arvasin, et tuleb ja on ainult aja küsimus. Ma ei tea miks ma kahtlustasin, et see lennuliiklusele mõju võiks avaldada… aga no koroonakogemus tegi ilmselt ettevaatlikuks. Ma pidasin EKAs loengut “Taimed ja Õudus”, olnuks variant tulla tagasi Hispaaniasse kohe sama päeva õhtul või jääda veel nädalaks. Loeng oligi tegelikult õhtul ja üldse oleks see logistika keeruliseks läinud, nii et jäin nädalaks veel. Venemaa kallaletungini Ukrainale oli siis veel 2 nädalat.
  • Koroona pole kuhugi kadunud, aga muud haigused ka mitte. Peale talvepuhkuselt tagasitulekut ja koroona põdemist (Eestis) suutsin ma siin mingisse järgmisesse tatitõppe jääda. Praegu on kaks kolleegi koroonas. Vahepeal sai veel ports sõpru koroona, kel siiani oli õnnestunud seda vältida. Kuu peale koroona põdemist sain siin kolmanda vaktsiinidoosi ja oli jälle paar päeva väga räme olla, palavik ja puha.
  • Mu granditaotlus ei saanud rahastust (kes teadusega tuttav pole, siis ma ütleks et see on selline isiklik katastroof aga globaalselt ei miskit erilist – enamiku teadlaste enamik taotlusi ei saa rahastust, nii et seda sorti rejection millega tasub varakult harjuda). Ise ma lugesin seda taotlust üle hiljuti ja vaatasin et jummala norm tekst, ma ei mäletagi et ma sedasi kirjutada oskan. Tuleb metoodika osa veits lihvida ja mõne muu riigi konkursile submittida, sest ega hindajad ei öelnud, et mu idee oleks halb või teadus sitt… hoopis mu CV ei olnud piisav (ja ka seal suudeti veits vastukäivat juttu ajada kahe eri hindaja poolt). Tõepoolest Higispaania oludes, ma pole kirjutamisele eriti rõhku pannud – koroonapiirangutest hoolimata tuli katseid teha ja elus hoida ning paraku ilma abitööjõuta. Päriselt, ma ei istutaks mitu päeva järjest 10 tundi päevas taimi või skänniks lehti, kui mul oleks võimalus see orjatöö kellegi teise kaela lükata. Juurte pesu oli kõige tüütum, ühe proovi ettevalmistus skännimiseks oli üle 8 tunni ja neid proove oli ikka omajagu, pmst terve novembri tegin seda. Praegu katse tahab iga päev tund aega käsitsi kastmist ka saada – ja mul on tegelikult kaks katset. Lisaks veel istutamine 40 kraadises kasvuhoones – hakka või mõtlema, et mõni teine töö oleks inimlikum. Ühesõnaga ettekäänded-ettekäänded. Sest ma pigem aitaks Frantat välitööl kui kirjutaks oma asja. Homme ongi Franta välitöö, wish me luck, kuumalaine on ka.
  • Kontoris pole sel aastal konditsioneeri. Kohe polegi. Läks katki ja see institutsioon, millelt me oma majatiiba üürime keeldub parandamast. Hispaanias käib kõik aeglaselt ka, nii et enne sügist niikuinii ei saaks ja üldse. Hoone muidugi on klaasist ja kasvuhooneeffekt on selline, et laboris 34 kraadi pole mingi üllatus. Ülikool pakkus meile asenduspinnaks mingit maja, mis on põhimõtteliselt varemetes. Seal pole aknaid ees, ega vett, elektrit jms. Ma ärgitasin teisi, et me peaks protestima, nt kõik vanad meesprofessorid võiks linnavalitsuse ees teha topless demonstratsiooni. Aga reaalselt vanameesprofessoreid kotib see olukord kõige vähem, nemad töötavad enamasti kodust või käivad korraks autoga instituudis. Minusugustel, kes tulevad hommikul bussiga ja enne kella kolme kuhugi ei pääse on jama. Aga ma pean iga päev kastmas käima (ja vahel mõnele teisele, kes kodust töötab mingi teene osutama a’la proovid ahjust välja võtma). Oma ventilaatori juba vedasin sinna, aga ega sellest suurt abi pole. Muidugi ei jaksa ma peale sellist päeva enam õhtul midagi teha (ja kui 6.30 on vaja ärgata, siis pole väga mõtet ka õhtul välja minna üritada).
  • Positiivse poole pealt – ma käisin Marseille’s konvekal. Väga armas väike konvekas oli, kuskil sadakond osalejat. Marina pidas keynote ettekannet ja minul oli poster. Ma isegi võitsin postriauhinna, jee! Seitsekümmend viis naela, kui ma selle kunagi Brexitlandist kätte saan. Noh postri printimise hinna katab ära 😀
  • Siis ma lootsin seda postrit taaskasutada Eestis, New Phytologisti Next Generation Scientistsi konverentsil. Aga võta näpust, seal mul sattus ettekanne. Nii et vahemikus 15-31 juuli võib mind Eestis kohata. Eeldusel, et ma leian kellegi, kes kastaks katset. Lennupiletid on juba ostetud, vastikult kallid olid kuna kõik nüüd reisivad miskipärast.
  • Ema käis külas. Sellest on juba oma kuu aega möödas. Tegime turistiasju.
  • Kuna küll küllale liiga ei tee, siis mul on IAVSi konverents ka plaanis. See on juba nädala pärast, Madridis. Appi!

Vat miuke pühadevahe

Jõulude ja aastavahetuse vahel ei juhtu tavaliselt midagi. Olks ma peaks oma uue aasta eelarve tegema, aga arvutis nikerdamine ei loe. Täpselt selline pointless aeg, et ühest söömingust toibuda ja siis järgmisele minna. Mul oli täiega plaan, kutsuti full slav peole kuhu ma oleks pmst õgima ja koera nunnutama läinud. Aga.
Et seda va 2021 saaks ikka korralikult ära saata, siis sain mina kah koroona. Nii ongi, vaktsineeritud olen ma küll aga no ju siis omicron on ikka liiga äge uuendus. Ma isegi pole eriti kindel kust ma selle sain, kogu pere sai positiivse testi täna pmst. Lennujaamas oli mu test kenasti negatiivne ja hispaanias ka, nii et Eesti suht kindlalt. Maitsemeel on (veel) alles, aga for real kui see ära kaob ma hakkan putru sööma. Muidu on kurk veits valus, ei köhi aga köhatan ja pea on tatti täis. Palavikku ka pole eriti, külmavärinad on. Kõndisin 6km maha, et pcr testil käia, õues oli palju parem hingata. Toas on ilmselt liiga kuiv õhk.
Ja kuna mul nüüd on 10 päeva toas passimist, siis ma panin Apelsinimarmelaadilt küsimustiku tuuri. Et kui nii mitu aastat blogitud, ehk võin end isegi blogijaks pidada. Hirrrmus, ma vist alustasin blogimisega kui ma olin mingi 15-16.

  1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa varem teinud pole?

Esinesin konverentsil kutsutud esinejana, st mina ei maksnud ja kõik pidid mind kuulama. Väga meeldiv vahelduseks, selline edevam konvekakogemus. Arenguruumi muidugi on, ma ikka pärast vaatasin videost et seda ja toda saaks paremini (aga tegelikult publikule on see kõik laivis, nemad ei märka nii palju)

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ma vist ei lubanud midagi see kord. Uue aasta puhul võiks loobuda Pokemon Go mängimisest (õue nkn ei saa), võtta oma kunstihobi tõsisemalt ja minna lõpuks keelekursustele. See viimane sõltub veits kursuste hinnast ja täituvusest ka.

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Umbes kõik, kes veel pole saand. Õde ja Kati ja Rents.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2022, mida sul 2021. aastal ei olnud?

Tahtejõudu asju õigel ajal alustada ja lõpetada, mingit säilenõtkust ja plaan B’d juhuks kui kõik pekki läheb. Elukaaslane oleks ka tore.

6. Milliseid riike sa külastasid?

Eesti ja Hispaania ja Eesti ja Hispaania.

7. Milline 2021. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

Igaveseks ma ei teagi, ei juhtund midagi nii põrutavat. 31 detsember oleks muidugi lihtne meeles pidada, et näe sain koroona a loodetavasti see möödub igavalt.

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Biotoopia konverentsil läks päris hästi (see polnud ju võistlus aga nii palju komplimente ja kiitust omg).

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Ajalugu vaikib sellest

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Jaaajaa praegu põen.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?

Jalgratas? Tegelt ma arvan et see helitõke magamistoa seinas, mis isoleerib naabreid parandas mu elukvaliteeti kõige rohkem

12. Kelle teod väärisid tunnustust?

Hmm no tervitaks Sarah’d ja Nikot töölt ja Sarah koera ja…

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Goblin. Õnneks ta läks minema ja kadus mu radarilt, aga ta oli üsna tülgastav.

14. Millele kulus enamik su rahast?

Üür? Ma elan üksi kolmetoalises, pole väga odav.

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?

Ei mäletagi, et oleks ajanud

16. Milline laul jääb sulle alati 2021. aastat meenutama?

Whami „Last Christmas“? See kord ma sain whammitud. Taksos mängis „I Want to Know What Love Is“ ja see oli päris cheesy.

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

õnnelikum või kurvem? Suht sama

kõhnem või paksem? Paksem, aga mitte paks

rikkam või vaesem? Vist rikkam, aga näis kas inflatsioon ja hinnatõusud teevad oma töö

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Saanud rohkem sõpradega hängida, matkata ja sotsiaalne olla

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Uudiseid lugenud. Päriselt, uuel aastal loen vähem koroonauudiseid.

20. Kas sa armusid kellessegi 2021. aastal?

Ei

21. Mis oli su lemmik telesaade?

Mul pole telekat, nii et sellele ei saa vastata.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Nope. Pole uusi (isiklikke) vaenlasi. Null intriigi, väga igav.

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Bernard Kangro Tartu seeria. Poole peal olen, kui kellelgi leidub „Kivisild“ või „Must raamat“ andke mulle teada.

24. Mida sa tahtsid ja said?

Jõuluks Eestisse tulla.

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?

Ma vist ei vaadanud filme ka. Kinos kindlalt ei käinud.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

34 – läksin tehnikutega baari, jõin liiga palju õlut ja järgmisel päeval ropsisin tööl kraanikaussi.

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Kui pereliikmed oleks mulle saanud külla tulla? Tegelt ma kindlalt ei tea seda. Hispaania piires reisimine oleks ka tore olnud.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Kes ütles, et ma olen mõistuse juures?

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Hmm ma ei teagi. Kersti Kaljulaid oli päris ok president, aga et ma nüüd kedagi fännaks? Kuidagi on nii meelde jäänud kui keegi midagi lollakat ütles, neist võiks küll top kolme teha a ma ei tee.

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Sel aastal? Niko saab auhinna. Tegelt brasiillased on ka päris toredad.

31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2021. aastal said?

Iga tulemus ei olene sellest, kui kõvasti sina pingutad või tahad, mõnikord ongi sitad juhused, olukorrad või inimesed ja ükskõik kui palju sa ka tõmbleks, tulemus ei ole märgatavalt erinev.

Katkuhotell!!!


Tegin tööl oma laua korda, pakkisin kõik proovid ära ja kärutasin garaazi, koristasin laborist suurema läbu ära (loe : viisin kõik varastatud pudelid teise laborisse tagasi). Eile koristasin kasvuhoonet, koos tudengiga läks selle peale ainult paar tundi (üksi mul oleks palju kauem läind a koos on lõbusam). Arvutihiir andis otsad. Tööl vist parandatakse katust, mingi action seal käib. Paljud on juba jõulude puhul minema läinud. Ahjaa eelmine nädal oli suisa kaks riigipüha, nii et ma ei käinud kordagi kontoris kuna reaalselt tööpäev oleks olnud ainult neljapäev. Ja mul käis Helen külas, me olime gümnaasiumis klassikaaslased aga viimasel ajal pole mitu aastat näinud. Kuivõrd tal oli Hispaanias konvekas, siis maandus siin ja jäi suisa mitmeks päevaks. Saigi oma linnas turistida vahelduseks, üksi ma poleks vist viitsinud.Tegelt võtan vastu kihlveopakkumisi, kuidas mul Eestisse jõudmisega läheb. Pühapäeval peaksin jõudma, täna on kolmapäev. Helen läks nimelt reedel minema ja juba esmaspäeval ma sain uue asuka, sest loodus tühja kohta ei salli. Töökaaslane tuli puhkuselt, avastas et ta korterikaaslastest üks on koroonas ja kaks lähikontaktsed ning ei saanud koju minna. Lubasin siis enda poole. Paraku ta pidi ikkagi minema oma korterisse asju võtma. Jaiks. Kahe maskiga aga ikkagi. Vähemalt ta pole palju siin ja ei käi mulle närvidele, enne käis ronimas ja nüüd läks kuhugi jõuluõhtusöögile sõprade juurde. (Ok võtan tagasi selle eelmise lause, ma eile kirjutasin a ei postitanud veel – nimelt täna ta suutis hommikul ära minnes pliidi maksimumi peale jätta ja tahab õhtul party-party teha kui mina tahan pakkida). Tudengid ja nende sotsiaalne elu noh. Ilmselt ma jätan oma võtmed jälle ühele teisele sõbrannale – et ehk ta kastab vahest lilli ja vaatab et rõdu ei uputaks + kui on vaja kuhugi isoleeruda siis on koht olemas. Boss oli ka isolatsioonis tänaseni, kuna ta lapse õpetaja sai koroona. Ta vist pole siiani oma PCR testi tulemust kätte saanud, nii et vb peame homme skype teel hüvasti jätma/tööasju arutama. Tööd muidugi väga ei tee kui mingi action käib kogu aeg, Julia juba agiteeris et tuleb ikka lõunale minna vms enne kui kõik jõuluks laiali lähevad. Nii et hoidke pöialt mulle. Seekord ma tulen Barcelona kaudu, hotelli bookisin ka ära juba ammu ja sealt on otselend Tallinna. Tavaliselt ma jupitan kuidagi, aga seekord on hoopis alustuseks rongisõit Barcelonasse. Selles osas hea, et ma ei pea mingi vahemaandumisriigi reeglitega jamama. Itaalia näiteks otsustas täna omicrontüve leviku tõttu, et ka vaktsineeritud peavad testi tegema ja Inglismaal ning Norras-Taanis on asi üldse käest ära läinud. Siinkohal tuleb vist end veebiloengute tegemisega kurssi viia, vb on veebruari alguseks jälle distantsõpe. Sest Kunstiakadeemia tahtis et ma tuleks külalisloengut pidama, seekord mingil uuel teemal.

Higispaania sügis

Kõige pealt ütlen, et ostsin lennupileti ära, tulen Eestisse 19 detsembril. See kord oli võimalik Barcelonast odavalt lennata, 60€ (noh sinna tuleb juurde teist sama palju rongipilet ja siis veel Barcelonas ööbimine aga siis ongi põhjust natuke turistida ka). Võrreldes eelmise aastaga on see köömes, siis oli üks ots üle 350, pluss siis veel tagasitulek teist sama palju ja 2 koroonatesti veel 150 eurot otsa. Muidugi vaatasin ma PÄRAST pileti ostmist, et ahjaa ma olin pannud selleks aastaks puhkuse detsembri algusest juba. Noh mis seal siis ikka, paindlik graafik ja käin ikka tööl edasi, päriselt puhkan siis kui Eestisse tulen. Ega granditaotlused, artiklid või katsed ei küsi millal sa tegelikult puhkust tahad (suvel! Aga siis taimed kasvavad). Õnneks hakkasid Eesti koroonanumbrid ka vaikselt langema just siis kui ma pileti ostetud sain, detsembri lõpuks võiks juba päris ok olla ja päevased nakatumised kuskil 600 peal. Siin on jätkuvalt väga chill, incidence küll tõusis 70ni, aga ei miskit katastroofilist, Eestil on jätkuvalt 1500.

Tööst nii palju, et ma olen pea viimased kuu aega juuri pesnud. Vihkan seda mulda mis meil on turbakarvadega, see on täiesti jõle. Pärast ei jaksa kirjutada ka mitte, kuigi ma kahtlustan et see võib ka bussi süü olla, ja varase ärkamise. Nimelt hommikune ärkamine 6.30 pole minu jaoks, ega ka päevas 1,5h bussisõitu, mis ajab südame pahaks. Aga kirjutama peaks, lubasin Fra’le novembris artikli sissejuhatuse, lisaks tuli üks artikkel mida ma reviewsin uuele ringile ja noh, granditaotlust võiks teha mingitki kuna mul on ainult 1 aasta siin jäänud. Ma just maksin 150€ oma diplomi hispaania keelde tõlkimise ja valideerimise eest, see oleks nõme kui ma seda paberit nüüd millekski ei kasutaks.

Järgmine boilerineedus tabas mind ka. Siin korteris oldud poole aasta jooksul juba teine kord. Nüüd on mul uus elektriboiler, äkki see peab kauem vastu. Jõle tüütu. Eelmises kohas oli ka vähemalt üks boilerijama ja üks gaasijama. Siin õnneks gaasijama ei tulnud, gaasimõõturimees vaatas et mõõtur on aknast nii kaugel väljaspool, et tema oma eluga riskima ei hakka ja ei hakanud seda isegi ära võtma. Seevastu boilerivahetaja, kes oli nii paks et sai üle oma kõhu vaevu boileri üles tõsta võttis vana boileri korstna küll akna tagant ära, nii et ma pelgasin et ta alla kukub. Nüüd ma tean seda ka, et mu köögilett kannatab u 120 kilost raskust ilma erilise vaevata (ikkagi graniit). Ahjaa mingi elektrijama on ka, üks kolmest köögi laelambist teeb diskot. Kirjutasin Fra’le aga ta tuletas meelde mis eelmine kord juhtus kui ta aitas mul lambipirni vahetada (läks nii klaas kui pirn ning lõpuks kutsusime elektriku) ja jäime seisukohale, et on vast parem kui ma ise üritan. Aga selleks tuleb naabrilt redelit laenata ja see tuleb mulle alati meelde alles siis kui juba pime on.

Headest asjadest – olen vahepeal käinud rattaga sõitmas, korra Saguntos „matkamas“, nunnutanud sõbranna koera ja söönud mõõdutundetult mangosid. Praegu on ideaalne matka/linnaretke ilm ka olnud – kuidagi kuiv on see sügis, eriti ei saja. Vara läheb pimedaks küll aga vähemalt pole enam palav. Kahju ainult, et enamus ägedaid kohti pole rongiga ligipääsetavad. Mu brasiilia sõbrad üritasid autot rentida, aga nende juhiluba ei läinud läbi nii et jätkuvalt on limiteerivaks teguriks rong ja koer (keskmaarongi neid lubatakse, aga bussi ja metroosse mitte). Rannailm on selleks aastaks siiski läbi, nüüd ujuvad ainult põhjamaa meeleheitlikud turistid ja hullumeelsed. Veetemperatuur on jätkuvalt selline, et mu õde ilmselt ujuks. Mina va reptiloid lähen nüüd aga duši alla end soojendama, nii glamuurne see postdokielu ongi.

Peaks vist lennupileteid ostma (järjekordne koroonapostitus)

Kaks kuud jõuludeni. Bossile/korteriomanikule lubasin suure suuga, et teen talvel pikema puhkuse ja olen kuu aega Eestis. Elektriarve ka väiksem (jajaa meil on siin ka täiesti ulmelised elektrihinnad ja see on mu ainus küttemeetod). Eile käisin viimast korda meres ujumas, täna on totaalne sügis kohal halluse ja vihma ja tuulega. Praegu sajab padukat, nii et mul rõdul ujuvad lillepotid ringi ja evakueerisin juba kaktuseid. Ilmselt rannailma tuleks edaspidigi, aga sellist kus lained on sügiseselt liiga suured. Vesi iseenesest oli väga soe veel, ma üldse temperatuuri osas ei vingu. Õhk oli ka eile korraks 25, mis on ideaalne Eesti suveilm ju. Nüüd tuleb rohkem rattaga sõita, ma ostsin kevadel juba ratta, aga ei sõitnud sellega terve suve üldse. Uue mobiili ostsin ka, vana oli nii täis et isegi äpid ei mahtunud ära ja aku pidas ka ainult paar tundi.

Tehniliselt võttes ma prokrastineerin praegu, Fra ütles et olgu järgmiseks reedeks metoodika kirja pandud, aga ma ei viitsi sellega reede õhtul tegeleda. Ja nädala sees ma pesen juuri, mis on eriti nüri ja aegavõttev töö, aga õhtuks ma olen sellest nii läbi et ei taha mingit kirjatööd enam näha ka.

Igatahes. Minu kõhutunne/prognoos/laisk teadlasesilm ütleb, et ma võin sattuda Eestisse mingil koroonapiirangute tippajal. Jah osa neist piirangutest on ilmselgelt totrad peamiselt tänu valimistele. Ilmselt ei tahetud enne valimisi kruvisid pingumale keerata, aga pärast oli juba hilja. Ja seda ma ei usu, et nad enne poleks teadnud et kõik jälle pekki kisub, seda oli juba rohkem kui nädala eest näha ju. Läti ka veel hoiatava näitena kohe kõrval. Ma vaikselt lootsin, et saan asju teha, näiteks Veljestos oma loengu ära pidada – miski, mida ma olen juba vähemalt kaks aastat lubanud teha. Ma isegi teeks neile ekstra eraldi loengu, mitte ei taaskasutaks oma suvist taimede signaliseerimise ettekannet. Nüüd tundub, et realistlik plaan on Killu juures metsas olla, aga kõiksugu kultuuriambitsioonid võib heaga maha matta. Tartus tahtsin ka pikemalt olla – eelmisel talvel oli täitsa tore Uexkülli maja pööningukambrikeses artiklit kirjutada ja õdedega ERMis käia. Sügisel õnnestus sealt ainult läbi sõita, aga asi seegi.


Hispaania tänaste koroonadiagnooside arv oli muide madalam kui Lätis või Leedus (ja Hispaania rahvaarv on 25x suurem kui Lätil). Üldse on praegu aktiivne nakatumine madalaim alates 2020 suvest st rohkem kui aasta eest. Maske kantakse ikka, isegi tänaval. Ma tunnen ennast vahest juba mingi imeliku maskivastasena, sest õues ma ikka ei viitsi eriti. Ühistranspordis ja poes jms on kohustuslik. Tööl ka. Seda viimast reeglit ma vahest rikun, nt täna ei olnud laboris kedagi peale minu ja kasvuhoones ka enamasti ei ole.

Igatahes, kuna üldiselt katastroofilised koroonatõusud ei lähe kiiremini alla kui nad kerkisid ja kui eeldada, et kaks nädalat kerkib Eestis veel… siis oktoobri alguse seisuni (~600 uut juhtu päevas) me jõuame ehk kuskil detsembri keskpaigaks (ja see on eeldusel, et tulebki enam-vähem lockdown kuna meditsiinisüsteem ei halda seda hulka ära). Ahjaa, varrobiitidel on ju homme veel see 5000 osalejaga meeleavaldus plaanis. No ma loodan, et ilm on hästi jõle vähemalt, neil siis, siin läheb jälle ilusaks. Ise ma võiks suurest õelusest võtta rannabaaris värvilise vihmavarjukesega kokteili ja veebi teel jälgida seda rongiõnnetust.


Rents pani selle juba kirja muidu, mis esmaspäevast muutub, nii et seda ma üle kommenteerima ei hakka https://rameshwar.wordpress.com/2021/10/22/a-mis-siis-esmaspaevast-muutub/


Lihtsalt ütlen, et siin on teisiti. Enamus rahvast, nii 80% sai suve lõpuks vaktsineeritud, maske kantakse ja praeguse seisuga ei küsi sult koroonapassi keegi kuskil mujal kui lennujaamas. El Paisi kodulehel pole koroonauudised isegi esilehel enam. Ühe leidsin peale pikka otsimist. Praegu on olukord stabiilne ja hea, incidence on ~40 (versus Eesti 1195). Eks talvepoole läheb ilmselt olukord jälle kehvemaks, siin ka hakkab osadel esimesest vaktsiinist aasta täis saama nii et üle 70 aastastele antakse kolmas süst. Minu vanusegrupp on veel värskelt vaktsineeritud, ma sain oma teise süsti augustis. Veel nooremad said veel hiljem ja ma ei teagi töölt kedagi kes poleks vaktsineeritud. Ilmselt mignit megalainet enam oodata pole, nii et võite end mulle külla kaubelda. Külalistetuba lahtikäiva diivaniga on olemas ja veebruarist peaks ilm jälle kevadiseks minema.

Vaktsineeritud ajee! Eesti, siit ma tulen!

Täna sain siis teise sutsu kirja. Eelmine oli kolme nädala eest. Pfizer. Täpselt nii napikas ajastus, et ma pääsen kahe nädala pärast teoreetiliselt Eestisse ilma et testima peaks. Eestis on Biotoopia konverents, piletid on ostetud. Saan suht piiratud seltskonnale sooja õhku välja ajada taimede meelitus- ja hoiatussignaalide kohta. Peaks slaide tegema, need pole veel valmis. Loodetavasti on tore, ma pole 3 aastat konvekal käinud. Ilus on kindlasti, sest üritus toimub Viinistu kunstimuuseumis ja esinejate hulgas on palju kunstnikke, kes näitavad ägedaid asju. Ja siis mõni teadlane. Ja filosoof. Selline interdistsiplinaarne värk, et kohvrisse tuleb ilmselt visata nii pikk õhtukleit kui ka matkasaapad.

Käsi on veits raske ja valus, aga see oli eelmine kord ka nii. Siis tuli tuumaväsimus, palavik ja paistes lümfisõlmed. Äkki seekord läheb paremini. Õnneks vähemalt pole hetkel kuumalainet – st soe on, riideid kandma ei pea, aga pole tunnet nagu oleks halvasti köetud saunas. Tuumaväsimus on niikuinii, sest ma öösel ei maganud eriti kuna aju ketras Biotoopia jaoks materjali ja vastasmajas oli keegi mingi prozektori põlema jätnud just nii, et see mulle voodisse paistis.

Vahepeal jõudsin ma katset teha ja selle pekki keerata. See tähendab, ma juba pea kolm nädalat tagasi kirjutasin ETAGisse, et appi mu taimed surevad, mis nüüd saab?! Kõik olid puhkusel, nii et mõnda aega ei saanud midagi, vaatasin vaikselt seda kõngemist – päris täiesti ära nad pole surnud, aga elus ka piisavalt pole, et nendega töötlusi oleks mõtet teha. No ja eelmisel reedel ma sain lõpuks teada milles kühvel. Siit ei mune isegi õnnetut artiklit teemal „kuidas mitte teha“ välja, sest see põhjus on lihtsalt nii loll. Tuli välja, et reedeti tuleb kasvuhoone veesüsteemist väetiselahust! Ja ofkoors keegi seda mulle ei olnud maininud, ei eelmine aasta ega nüüd. Millal ma kõige rohkem kastan? Reedeti! Et ei peaks nädalavahetusel tulema. Millal ma panin oma hüdropoonika üles? Ka reedel. Need taimed, mis neljapäeval sai vette pandud näevad veits paremad välja. Aga selle lobi jääke võib torustikus leiduda veel esmaspäevalgi ja ma ei tea mis see on või mis kontsentratsiooniga, aga igatahes pekki see mu katse keeras. Ja nüüd on liiga hilja uuesti alustada, sest a) meil pole seemneid, b) ma lähen 2 nädala pärast Eestisse ja planeerisin selle nii, et saaks puhkusel olla – ideaalse stsenaariumi järgi oleks katse siis juba lõppenud ning c) talv tuleb. Riis tahab kasvamiseks suvist fotoperioodi ja õitsemiseks üle 18 kraadist miinimumtemperatuuri. MA-SEN-DAV!

Mis siis veel? Suvi oli ja mingi hetk oli 40 kraadi. Väga nilbe. Lenale külla jõudsin alles eelmisel nädalavahetusel. Rohkem ei käinudki kuskil. Sünnipäeva pidasin väga minimaalselt: jõin Guille, Niko ja Juliaga õlut ja järgmine päev oli halb olla. Pärast, kui tüdrukud puhkuselt tagasi tulid siis tegime nendega eraldi väikse basseinipeo (ja nad tõid mulle tordi numbritega 331). Augustis on siin nii puhkus, et Niko teeb nalja, et ainult immigrandid on kohal (mina Eestist, tema Kreekast ja Cristina Rumeeniast). Kahju kohe, et Niko ära läheb, kellega ma siis kohvi joon ja lolli juttu ajan? Ahjaa õige, ise ma lähen ka 10 päeva hiljem ära ja kohvik läheb üldse puhkusele. Igatahes, Niko on sama arhetüüp, nagu mul kunagi oli Marge. Optimistlik/passionate, selline entusiastlik ja valjuhäälne. Ekstravert. Võiks olla veits tüütu, aga tegelt täitsa okei. Lõugab laboris mingeid kreeka punklugusid kaasa laulda. Tahab doktorantuuri minna. Orgunnib kõiki, kes vähegi kohal käivad kohvipausile.

Itaallased on ka ära ja nende toalilled (pool botaanikaaeda pmst) elavad minu juures. Fra on ka ära, nii et lisaks ma käin tema juures üle päeva kastmas, et ta aed/terrass/rõdu ära ei kuivaks. No ja tegelt peaks plaanima käbens mingi asenduskatse, mille veebruaris kasvuhoonesse panna (siin valgustust ega kütet pole, aga äkki mõned Eesti liigid oleks nõus kasvama). No ja alati võiks granti kirjutada, aga ma praegu lihtsalt ei jaksa. Tahan Eestisse, varbaidpidi samblasse juurduda ja et ei peaks ometigi kogu aeg linnas olema! Vaikust tahaks ka! Ja et ei oleks pidevalt nii palav, et isegi mõelda ei suuda.

Pmst, kes tahab kohtuda, siis võtke septembri alguse paiku ühendust, ma olen tõenäoliselt maal.

Rotid põgenevad uppuvalt laevalt?

Nüüd ma olen veidi aega Hispaanias juba. Viis korda sain koroonatesti teha kokku viimase 2,5 kuu jooksul. Neist kaks maksin ise – palun vaktsineerige mind, see on odavam!
Goblinit pole. Lännu. Juhuuu! Mingi jubina ta suutis maha jätta, a pole hullu, viskan kunagi tööle ära. Gaasipaak oli muidugi täis ja tundus, et minu toas on ka vahepeal ringi nuhitud. Märg mopp vannitoa nurgas. Hallitust siin-seal külmkapis. Aga üldiselt väga tühi kõik, isegi mingid minu asjad olid ära pandud.

Bossiga sain kohe saabumispäeva õhtul kokku, vaatasime uue korteri üle ja sain võtmed kätte. Ühe köögi laelambi boss lõhkus ka ära (tahtsime pirni välja võtta, et seda vahetada). Naaber on tore vanamutike, tema ei hakka öösiti lällama – näis mis teise poole naaber teeb. Praeguse seisuga mul on üks magamistuba ja üks „kontor“ kuhu võib külalistele madratsi panna maha. Rõdu on mõistlik, sinna saab panna lilli kasvama. Köök on veits pime, aga noh summaarselt vist on võit.

Koroonaga on siin ka (praegu) hästi, aktiivne nakatumine on 75 / 100 000 kohta. Sama madal, kui suve lõpus. Vahepeal jaanuaris käis korra 2000 peal ära, sest inimesed jõuluajal ei suutnud end talitseda. Aga vähem kui kuu pärast on lihavõtted, siis võib jälle käest ära minna. Nüüd näeb metroos inimesi isegi 2 maskiga. Riidest maske ei näe pea üldse, enamusel on sinised kirurgilised või need valged taskukujulised. Üht maskita meest nägin eile, a see oli hull – karjus tänaval suvaliste inimeste peale ja peksis suvalisi ettejuhtuvaid objekte jne. Baaride avamise osas diskussioon veel käib, välikohvikud lubati nädala eest teatud piirini lahti teha. Poes on inimesi suht hõredalt. Komandanditund algab 22st. Liikuda on lubatud oma comunidadi piires. Helikopterid lendavad ka iga päev ringi. Nii et teoreetiliselt Lena võib mulle külla tulla, ta elab Alicantes mis on ainult 130km kaugusel.

Et siis edu selle Eesti tüve arendamisega, paistab et potentsiaali on. Hispaanias on lockdowni kehtestamisest möödas peaaegu aasta (10ndal märtsil aasta eest oli juba paanika õhus, ma ostsin tatart ning tegin ülevaatuse, et mis raamatuid mul on ja PopBio konvekas jäeti ära). Sealt edasi oli totaalse liikumiskeeluni kolm päeva. Siis ma küll mõtlesin varsti et appi, oleks pidanud Eestisse minema, seal ei kehtestatud eriti mingeid reegleid aga noh… lennud pandi ka kinni. No ja praegu on vastupidi, hea et tulema sain, äkki õnnestub selle aasta katse ikkagi kasvama panna.

P.S. Ei ma ei kasutanud neid lockdowni ajaks varutud maalialuseid ega lugenud kõiki raamatuid läbi.

Kuidas koroonaajal reisida vol 2

Niisiis ostsin mina omale tagasisõidupiletid. Ilusti Goblini lahkumisele järgmiseks päevaks, et ma seda lõusta enam kunagi nägema ei peaks (kes tahab, ma võin pilti näidata, a siia ei pane). Kõige pealt tegin muidugi ilma asjata draamat… või noh, see inimene kes Synlabis kirjadele vastab ilmselt arvab et ma olen veits tainas. E-maili teel ei saa eriti draamat teha, aga lennupiletite ostmine on alati stressirikas protsess. Põhimõtteliselt mul võiks olla assistent, kes selliste asjadega tegeleb… ja mu andmed võiks ta ka sisse trükkida (a milleks siis mind vaja on? Hmmm hea küsimus). Igatahes. Ma juba jõudsin piletiostuga peaaegu lõpuni, kui selgus et Holland tahab et reisijatel oleks antikehatest ette näidata. Tehtud vähem kui 4 tundi enne lennu väljumist. No tuhajüriküll, KLM miks sa ei või seda panna oma kodulehel kõige ette ja kohe suurelt, mitte mingis pisikeses tekstis hetk enne maksmist! Minu lend läheb 7.25 ja ma olin just uudistest lugenud, et lennujaamas saab antikehatesti teha küll, aga see oli mingil mõistlikul päevasel kellaajal. Ofkoors ma kirjutasin sinna Synlabi klienditoele, kuhu ma juba olin varem kirjutanud just et oma PCR testi aega saada enne lendu, et oiappimisnüüd!!!!?

Ja siis vaatasin Tallinna Lennujaama lehte, et aa okei, Hollandi lennu hommikul saab seal kiirtesti teha alates kella neljast hommikul. Aa ja neid teste teeb hoopis Confido, mitte Synlab. No tore. Kirjutasin uuesti Synlabi et pls ignoge mu seda eelmist kirja ja andke teada millal ma PCR testile võin tulla. Maksin ära ka, 58 euri oli. Antikehatest on veel 40 sinna otsa.

No tore, ma saan pool ööd lennujaamas passida teoreetiliselt, aga ma saan vähemalt minema. Vaatasin veel lende, et peale Hollandi kas kuskilt mujalt kaudu ka saaks. Not really, ma ei taha Brexitlandi kaudu minna, ma ei tea miks sealt mingeid odavlende näitas. Madridi ja Barcelonasse sealtkaudu saaks, aga liiga riskantne. Nii et ostsin oma 300 eurose pileti Hollandi kaudu ära. Üleeile.

Järgmine päev kirjutasin Goblinile, et nii mul on nüüd tagasisõit orgunnitud, pliis ära oma kola midagi maha jäta ja võti anna bossi kätte kui ära lähed. JA SIIS see geenius hakkas täpselt pinnima, et mis päeval ma ikka tulen ja ta ikka tahaks veel nädalaks jääda. EI sa ei või, sa juba said oma ekstra nädala nagu meil kokku lepitud oli, rohkem ei saa. Tuleb välja, et ta oli mingi Valencia Ülikooli inimesega tutvunud ja sebinud endale mingi lisa koostöö tulevikuks, aga kuna koroonareeglite kohaselt võõraste inimestega kohtuda ei või, siis ta lootis selle lisanädala jooksul seda uut inimest tundma õppida. No jumal sinuga, skaipige ja on kõigil parem! Ma tahan oma kodu tagasi, mis ma muidu oleks nii kauaks talvel Eestisse jäänud, kui Valencias juba kevad on, agh??? No ok, seda viimast ma talle ei öelnud, aga pmst nii on. Mul on sellest lumest siiber juba. Ja Eestis on koroona korralikult vohama hakanud. Valencia incidence oli kuu aja eest üle 2100 aga praegu on midagi 700 kanti ja langeb. Hispaania keskmine on juba madalam kui Eestil ja langustrendis. Õige aeg jeed tõmmata. Samas lennuni on aega, ma loodan et me pole selleks ajaks veel mustas nimekirjas Hispaania jaoks.

Tänane päev tõi muidugi olukorda veel ühe plot twisti. Boss vastas mu kirjale, et jaa skaibime ja arutame andmeid, aga muide ta plaanib Goblinile väikest töölepingut pakkuda. Märtsi keskpaigast, et ta ei arvaks nagu ta võiks nõuda minu korterisse kauemaks jäämist. Ta JUBA nõudis, lihtsalt oota kuni ta välja kolib ja siis paku talle tööd. Nii et tõenäoliselt ma ikkagi pean ta lõusta tööl ka edaspidi nägema, which is fine, ma võin haistmiskauguse ulatuses distantsi hoida. Arutasime andmeid. Lubasin teha homseks mingid joonised ja kogu andmehunniku selliseks, et saab R’is analüüsida ja siis skripti alguse ka kirjutada – bossil on uuel nädalal puhkus, st kõik probleemid tuleb enne ära lahendada. Aaa ja sinna kus on tuleb muidugi juurde. Üks mu sõber, kes bioloogia ja kunstialast konverentsi korraldab küsis kas ma saaks KOHE saata oma pildi ja kirjutada oma biograafia ja soovitatavasti ka ettekande abstracti. Ta kindlalt oli seda jutu sees kunagi ammu maininud, aga mitte kontekstis et mis ajaks st ma olin selle vahepeal ära unustanud. Ettekande teemas ma pole siiani eriti kindel kusjuures. Ja kas te teate kui raske oli leida endast normaalset selfit ilma maskita eelmisest aastast? Ma pidin veebruarisse skrollima!

Kauneid jõule, kallid lugejad!

Kõige põrutavam uudis on ilmselt see, et ma ei sattunudki sel aastal Whamhallasse (eelmise aasta kohta ei mäleta, üleeelmisel läks napilt). Natuke aitas kaasa pandeemia (lennujaamas ei lastud mingit muusikat) ja natuke Higispaania (inglisekeelne jõulumuusika pole nii levinud kui nt Eestis).

No ja Eestisse jõudsin ka. 21 öösel kell 3 hakkasin tulema – kõige pealt taksoga lennujaama, siis lennujaamas paar tundi ootamist. Kuna minu kella 6ne lend oli kõige varasem, siis muud rahvast oli ülivähe. Veeautomaat pani mu mündid nahka, aga mingeid muid sekeldusi polnud. Lennukis istusime ka kõik ühekaupa. Mind sokutati hädaväljapääsu ritta, mõtlesin et ok lähen, minu ees olev mees oli just keeldunud. Lisa jalaruum jne. Miinusena oli see varuväljapääs ikkagi uks st rõvedalt külm.

Hollandis maandudes uudiseid lugedes vaatasin, et Inglismaa on nüüd ära blokeeritud. Mul oli üks lennuvariant 31 detsembril Inglismaa kaudu, hea et ma seda ei võtnud. Amsterdami lennujaam oli rõvedalt rahvarohke. Pugisin kiirkorras kuskil nurgas oma hommikusööki ja siis oligi aeg juba Eesti lennuks. Isegi mu passi ei tahetud eriti boardingul näha, pileti skaneerimisest piisas. Eestlased (ja venelased) muidugi lennul käitusid hämmastavalt suvaliselt. Minu kõrvale keegi õnneks ei istunud, aga kõrvalreas oli üks mees enamuse lennust ilma maskita ja keegi talle midagi ütlema ei läinud. Neid mask-nina-all või üldse maskita tüüpe oli veelgi. Ma katsusin veidike artiklit lugeda ja see lend läks ka ruttu. Kusjuures sellest ajast saati pole ma päikest näinud. Pilvede peal on täitsa olemas, allpool oli hall ja tatine nii Hollandis kui Eestis.

Vähemalt proovivõtmine oli Tallinna Lennujaamas kiire ja korralik. Numbriautomaat – järjekord – isikuandmed – pulk ninna – järgmine. Negatiivse tulemuse sain sõnumiga järgmisel hommikul juba. Samas maskita inimesi olid kõik kohad täis. Oleks pidanud ikka selle super cringy hispaania lipuvärvides maski ostma, siis äkki oleks nad must eemale hoidnud. Valencias ei võinud ilma piletita isikud lennujaama sisenedagi. Natuke mask ikka mõjub ka – kodu juures mingid vanakesed (maskita) astusid pmst sõiduteele, et minust (maskiga) lähedalt möödumist vältida.

Peale saabumist pidin käbe veel ETAGile selle aasta aruande ära esitama (ja uue aasta plaanidest ka rääkima, ülikooli koordinaator tundus olevat isegi üllatunud veidi et ma kavatsen Hispaaniasse tagasi minna). Mulle on jäänud mulje, et riik tahab koomale tõmmata raha kust vähegi annab… aga no minu projekt on täidetud nii palju kui ma sain. Iroonilisel kombel sain selleks et uuel aastal numbrid klapiks endale isegi natuke palgatõusu teha. Loodetavasti läheb läbi. Uuel aastal peaks muidugi uue hooga kirjutama hakkama, nii teadusartiklit kui misiganes see produkt on, mida ma teoreetilise bioloogia kevadkooli jaoks tavaliselt toodan (essee?).
Muidu on jõul nagu ikka – jaurame emaga teleka üle (tema tahab et telekas kogu aeg taustaks mängiks, mulle käib see pinda), küpsetasin verivorste ja parti, täna võiks mõned piparkoogid teha, ma olen need kõik ära õginud mis kodus vedelesid. Kuuske pole, aga teleka taga on mõned käbidega oksad. Ja jänku on – õde tõi oma suure halli küüliku jõuluks meile. See loom on sisimas ilmselt kobras, laamendab ja järab aga nunnu on ka. Nüüd on missioon aasta lõpuni kodus tiksuda, vanatädil külas käia, teine koroonatest teha ja noh siis võib-olla külastan mõnd julgemat sõpra ka kui keegi kutsub. Sellise ilmaga muidugi väga ei jaluta ka, mingit pläga sajab kogu aeg, mis pole lumi. Täna ma isegi triikisin viigipükse, sest why not. No ja eile selgus, et Tallinnas tulevad 28ndal ka piirangud, nii et ei saa ma KuMusse ega Kai kunstikeskusesse ega Fotografiskasse. Eelmine jõul oli mu lühike siinviibimine põhiliselt sõprade külastamine + kunstiüritused.