Ja tee lõpus on ookean

See nädal lõppes väga veidralt. Tõotas tulla selline üritus, kus mina olen mean bitch, võtsin igaks juhuks isegi raamatu ja vihmavarju kaasa, et kui on eriti pointless siis ma lähen minema. Aga ei, väga lõbus oli. Ma pole nii hullumeelset seltskonda tükk aega kohanud ja mina ei ole siinkohal mingi põhiline sitamagnet vaid kõigest kõrvaltegelane. See oli kellegi teise novell. Niisiis üks Joaquin, kellega ma kunagi igiammu deidil käisin kutsus paellat tegema (ja see pold isegi tõsiseltvõetav deit muide, sest ta tahtis tund aega enne kokku saamist ära tühistada, aga ma olin nagu – hell no, ma olen end juba ilusaks teinud ja nüüd sa ütled et meil on ületamatud erinevused, las ma vähemalt intervjueerin sind, miks sa oled selline friik nagu sa oled). Enivei. Paella. Sellega mind meelitab, variant Valenciast välja saada tundus ka täitsa hea ja seltskonnaks lubati kaht lätlast ning ühte venelast. Selgus, et lätlasi on ikka ainult üks ja Joaquini sõber korjas meid rongijaamast ilusti auto peale (Massanassa, jah kohanimed on siin toredad). Tuleb välja, et koht kus me paellat tegema pidime hakkama oli päris eepiline. Selle foto ma tegin maja eest, aga ka rõdult oli vaade otse merele nii, et midagi muud ei paistnudki ja merel oli torm.

Lätlasi oli ainult üks, aga see üks – Charlotte, oli tõeline karakter. Ta saab kõik taktitundetuse maailmameistri auhinnad endale, aga keegi pole pahane. Tavaliselt olen mina see, kes mingi poliitiliselt ebakorrektse teema algatab, aga seekord ma ei üritanud kordagi, polnud vaja. Nii et vene poliitika sai kohe läbi kirutud, siis sundis ta Francesci näitama oma Grinderi fotosid ja rääkima sellest milline on geide elu hispaanias (mitte minu boss vaid see tüüp, kes meid rongijaamast ära tõi siis, et teil segi ei läheks. Minu boss muide eelmine nädal abiellus. Naisega). Mingit lauamängu mängisime ka, kus tuli hispaaniakeelseid sõnu seletada, kas siis joonistades, huultelt lugedes, miimikaga või mingid variandid olid veel. Tiimid olid ofkoors Putin Sucks (eestlane, lätlane ja venelane) ja Grindr Lion Milk (hispaanlased). Ausõna mina ei nimetanud neid 😀 a väga lõbus mäng oli ja eeeee idaeurooplased kippusid võitma, mis siis et vene tüdruk üldse hispaania keelt ei osanud. Charlotte oskas selle eest nii valencia, vene kui araabia keelt, mina oskan hästi joonistada ja huultelt lugeda ning mingid eriti hispaaniaspetsiifilised kaardid, mida isegi poisid (haha nad on peaegu 40) ei teadnud me viskasime kõik discard pile’i.

Paella muidugi läks veits kõrbema. No ja Charlotte on vegan, ta küll üritas mitte tüütu olla selle koha pealt, aga ma pidin naerust rabanduse saama kui Nastja ütles et ta pole kunagi elusat (living!) veganit näinud. See oli palju siiram huumor, kui kogu varasem veider innuendo kokku. Seda enam, et paella sees oli nii küülikut kui kana kui ka emma-kumma maks. Väidetavalt seda maksa ei sööda, see on ainult maitse pärast aga noh, ma siiski proovisin veits.

Ja kuigi Charlotte tekitas kõige rohkem intriigi, siis tegelikult on see siiski Nastja lugu. Kõrvad püsti nüüd! Ma nimelt valmistusin et tegu on mingi kahtlase värgiga, sest Joaquin on veits aferist. Nii et minu algne hüpotees oli, et raudselt on mail-order bride või midagi sellist kuna härral bioloogiline kell tiksub. Aga reaalselt ma ei narrinud teda sel teemal kordagi, kuigi ta on ikka suht pealiskaudne mees. Tuleb välja, et Nastja on arst ja nad olid plaaninud ta külaskäiku juba mingi juuli lõpust alates (tutvusid küll jah internetis, aga tegemist pole mingi lolli blondiiniga… kuigi ärakasutamise võimalusi selline tutvumine kahtlemata tekitab). Praegu ju naljalt Venemaalt välja ei saa, ta tuligi vist teisipäeval Türgi kaudu ja oli lennukis kui Putin mobilisatsiooni välja kuulutas. Tema jaoks oli see õhtu kahtlemata kõige sürreaalsem, sest tal on venemaal kolmeaastane laps ja ta kardab, et kui ta tagasi läheb siis saadetakse sõtta, sest ikkagi arst (ja Türgi kaudu praegu uuesti välja tulla… piletid on reaalselt mingi miljon rublat ehk 12 000€). Nii et ta käis vahepeal mitu korda sugulastele helistamas ja mingi Kanadas elav nõbu tahab et ta kindlasti tagasi ei läheks. Ehk nädalapikkune käsipagasiga puhkus tõotab pigem elumuutvaks sündmuseks kujuneda. Tal polnud eriti riideidki kaasas, kandis Joaquini mingit auklikku särki vahepeal. No ja siis kõrval su potentsiaalse tulevase mehe mingid imelikud sõbrad ajavad täiega segast juttu ja mängivad lauamängu, väljas peksab tormine meri vastu akent ja välku lööb. Mul oli väga imelik, sest ma saan ka tegelikult natuke vene keelest aru, aga ehk parem ongi, et valencialased ei saanud. Charlotte muidugi kasutas võimalust vene keeles põhjalikult vanduda/ülbitseda, aga mitte pahatahtlikult. Lõpuks ma lihtsalt… likvideerisin selle peo. Charlotte oli üksi veini juues puhta ülemeelikuks läinud ja tahtis seda lollakat mängu võita, paarike kindlasti tahtis rahu ja vaene Francesc tahtis koju ära minna tegelikult, aga ta oli liiga tore ja viisakas et seda välja öelda. Nii et ma ütlesin, et aitab küll, pimedaks läheb ja mul on homme ilgelt vara vaja tööl olla (tegelikult ei ole, aga see pidu vajas eutanaasiat enne kui keegi nutma hakkab, Nastja tundus väga kurnatud ja Francesc oli nõus kohe lõpetama, mitte isegi mingi kindla punktisummani edasi mängima). No ja siis läks Charlotte rõdule palvetama, siis kui väljas ikka juba korralik torm oli. Tuli sisse tagasi ja jõi otse pudelist veini 😀 nohjah. Mina selle veini sinna viisin, aga eriti keegi ei tahtnud seda (ma ise ka mitte), nii et see topiti talle lõpuks koju kaasa. Nii et moslemist läti alkohoolik, vegan, õpib siin inglise filli vist. Ausalt ma ei mõtle neid karaktereid välja, nad tekivad ise.

Tagatipuks kirjutas mulle veel Bernat. See Lena endine kallim, kellega mul ühine aiamaalapike oli. Ma suutsin edukalt temaga mitte suhelda juulikuust saati, kuna ta on tegelikult erinevalt neist ülejäänud hulludest surmigav ja sealjuures veel tüütu. Sa võid olla kas üks või teine, aga paluks mitte mõlemat korraga. Igatahes mingi täiskuu on vist, sest ta polnud mitu kuud midagi kirjutanud ja nüüd siis aktiveerus.

Francesc viskas meid lõpuks autoga Valenciasse ära. Allah võiks temale küll toreda boyfriendi organiseerida, sest Charlotte tegi tegelikult ainult nalja et ta võiks meid koju ära viia, aga ta viiski ja pidi sealjuures taluma Türgi räppi ja muud väga alternatiivset muusikat. Samas räme koerailm oli, täna tuli lõpuks sügis väga järsu muudatusena, ma pidin jaki selga panema õues olles. Charlotte kutsus mind veel talvel Türki külla ka, ta jaanuaris kolib. Mine tea, ehk lähengi, inimesed kes teavad täpselt mida nad elus tahavad on huvitavad. Aga rohkem ma tahan teada, mis Nastjast edasi saab.

Kuidas pidada karvast korterikaaslast

See on kõigest kokkuvõte minu viimasest kuust ajast kui mul oli hullumeelselt rõõmsameelne korterikaaslane. See, et ta lisaks kuskil keskmiselt kord nädalas maha oksendas ja mu diivani karvadega kattis on paratamatus, millega tuli lihtsalt leppida. Nunnu välimuse eest saab paljugi andeks, isegi minu käest. Iseloom oli ka okei, kuigi me ikka tülitsesime ka, mis seal salata tal oli küllaltki goblinlikke harjumusi nagu maast/prügikastist leitud asjade söömine näiteks. Duši all käis ka ainult ühe korra (oleks rohkem võinud). Arsti juures pidin ma temaga ka korra käima, sest tal olid… kirbud. Ja iga päev kaks korda rohtu andma, sest leishmannioos on ohtlik haigus. Õnneks koerale rohtu anda on palju valutum kui kassile – paned tableti lusikatäie maapähklivõi/pasteedi otsa ja ta vabatahtlikult võtab enamasti. Tõeline koerapidamise crash course. Aga õnnestus, mõlemad oleme elus ja siiamaani entusiastlikud taaskohtumise osas (ta rohud ununesid siia maha, nii et kohe järgmisel päeval pidi tagasi tulema ja ma pole veel näinud, et keegi oleks nii entusiastlik minu nägemise peale). Oksendamine on siiski palju rõlgem kui 3x päevas junni korjamine, sest enamasti ta suvatses ropsida öösel või hilja õhtul ja siis ise tülgastuse ja unega võideldes seda koristada polnud just meeldiv algus või lõpp päevale. Ise ta oli sealjuures ikka nii õnnelik, nii õnnelik. Aga ega ta üldse ei õpi, et kui kasvõi natuke pargis rohtu süüa, siis on varsti ilgelt paha olla.

Jack Russelli terjeri ja podenco ristand, ehk suurte kõrvadega ülekasvanud Jack Russelli terjer. Hüppab ja kalpsab suurest õnnest, nii et inimesed arvavad et ta on kutsikas (tegelikult 6-7 aastane). Inimesi armastab. Peaaegu kõiki ja valimatult – liftist tahtis mingite suvaliste naabritega kaasa minna. Kui mu sõber rihma võttis ja temaga minema astuma hakkas, siis läks ka entusiastlikult kaasa. Teisi koeri eriti ei salli, suurte peale haugub ja uriseb, nii et sellega on meil päris mitu piinlikku konflikti olnud. Tegelikult on ta täielik kaisuloom, mul läks tükk aega, et teda harjutada omaette elutoas magama ja ikka ta vahel öösiti vingus ja kraapis hommikul viie paiku ust (ma enamasti pidin 6.30 ärkama). Nii et unevõlg on mul küll põhjalik.