Ohoh. Nii kaua on meil see lockdown siis kestnud, poolteist kuud oli puhas koduarest ja viimased 2 nädalat siis natuke leebem (sest see ühetunnine jalutuskäik aitab, kuigi mul on see vahest 1,5 või 2 tunniks veninud). Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige nõmedam hetk oli umbes 2 nädalat peale algust, kus oli see esimene tärmin, et nüüd peaks nagu lõppema. Siis oli veel paar nädalat kõhedust, umbes kuuga harjusin ära, nii et paari nädala eest oli rohkem nagu hirm, et nüüd lõpetatakse ära see karantiin ja ma pole jõudnud veel maalida ega midagi. Tööd teha pole ka eriti suutnud, kuigi viimased paar nädalat on ikka artiklite lugemisega juba õnnestunud tegeleda. Nüüd selle nädala algul sokutas boss mulle Thomase vana andmehunniku – mida ma siis peaks analüüsima ja sellest artikli kirjutama. Me muidgi juba teame, et seal eriti mingeid olulisi tulemusi pole, aga noh parem kui mitte midagi. Sest mu riisiseemned pole ikka veel välja ilmunud ja praegu pole ilmselt ka lootust üritada USAst midagi uuesti tellida enne järgmist aastat.

Välitöödele ma lõpuks ei saanudki – kuigi algul mul vastav paber oli. Nüüd keelati Fra’l ja Thomasel ka välitööl käimine ära. Põhimõtteliselt siinne suur ülemus ei taha riskida sellega, et kui keegi meist välismaalastest viiruse saab, siis me ülikooli kohtusse kaebaks. Nii, et peaksime ise oma koduülikoolilt uurima, mis nõuded selle teemaga võiks olla ja kas me saaks kuidagi deklareerida, et me ei kaeba kedagi kohtusse. Ma kahtlustan, et selle info teadasaamiseks ja paberiks vormistamiseks kulub nii palju aega, et selleks ajaks on karantiin läbi. Uuest nädalast saab ka Valencial olema faas 1, mis tähendab et rohkemad poed teevad uksed lahti ja sotsiaalset distantsi hoides võib baarides ja välikohvikutes käia… aga niisama jalutuskäigud jäävad ikka selle hommikuse ja õhtuse limiidiga nagu enne. Eile ma käisin näiteks vihmaga jalutamas, tundub et täna õhtul on sama. Inimesi on muidugi siis väljas vähem, aga samas ei ole pimedas mõtet ka sinna põlluvahele minna, kus natuke rohelust oli. Täna ma küpsetasin leiba ka, täitsa ilus tuli, ainult ma ei viitsinud juuretisega enam jännata ja kasutasin küpsetuspulbrit. Vahepeal on entroopia oma töö teinud ja alla on kukkunud üks kardinapuu ning oma ainukese veiniklaasi lõhkusin ka nõusid kuivama pannes ära. Üks gigantprussakas ilmus samuti see nädal vetsu, nii et ma pidin teda prügikastiga mõrvama. Nüüd ma panen ööseks aknad alati kinni, äkki siis neid rohkem ei tule.

P.S. Mulle võib jätkuvalt Skaipida, Zoomida või messengeris kirjutada – seda, et siin sõpradega näost näkku sotsialiseeruda saab ei tule ilmselt niipea! Nii et siin on ikka üksildane olla.