Täna sain siis teise sutsu kirja. Eelmine oli kolme nädala eest. Pfizer. Täpselt nii napikas ajastus, et ma pääsen kahe nädala pärast teoreetiliselt Eestisse ilma et testima peaks. Eestis on Biotoopia konverents, piletid on ostetud. Saan suht piiratud seltskonnale sooja õhku välja ajada taimede meelitus- ja hoiatussignaalide kohta. Peaks slaide tegema, need pole veel valmis. Loodetavasti on tore, ma pole 3 aastat konvekal käinud. Ilus on kindlasti, sest üritus toimub Viinistu kunstimuuseumis ja esinejate hulgas on palju kunstnikke, kes näitavad ägedaid asju. Ja siis mõni teadlane. Ja filosoof. Selline interdistsiplinaarne värk, et kohvrisse tuleb ilmselt visata nii pikk õhtukleit kui ka matkasaapad.

Käsi on veits raske ja valus, aga see oli eelmine kord ka nii. Siis tuli tuumaväsimus, palavik ja paistes lümfisõlmed. Äkki seekord läheb paremini. Õnneks vähemalt pole hetkel kuumalainet – st soe on, riideid kandma ei pea, aga pole tunnet nagu oleks halvasti köetud saunas. Tuumaväsimus on niikuinii, sest ma öösel ei maganud eriti kuna aju ketras Biotoopia jaoks materjali ja vastasmajas oli keegi mingi prozektori põlema jätnud just nii, et see mulle voodisse paistis.

Vahepeal jõudsin ma katset teha ja selle pekki keerata. See tähendab, ma juba pea kolm nädalat tagasi kirjutasin ETAGisse, et appi mu taimed surevad, mis nüüd saab?! Kõik olid puhkusel, nii et mõnda aega ei saanud midagi, vaatasin vaikselt seda kõngemist – päris täiesti ära nad pole surnud, aga elus ka piisavalt pole, et nendega töötlusi oleks mõtet teha. No ja eelmisel reedel ma sain lõpuks teada milles kühvel. Siit ei mune isegi õnnetut artiklit teemal „kuidas mitte teha“ välja, sest see põhjus on lihtsalt nii loll. Tuli välja, et reedeti tuleb kasvuhoone veesüsteemist väetiselahust! Ja ofkoors keegi seda mulle ei olnud maininud, ei eelmine aasta ega nüüd. Millal ma kõige rohkem kastan? Reedeti! Et ei peaks nädalavahetusel tulema. Millal ma panin oma hüdropoonika üles? Ka reedel. Need taimed, mis neljapäeval sai vette pandud näevad veits paremad välja. Aga selle lobi jääke võib torustikus leiduda veel esmaspäevalgi ja ma ei tea mis see on või mis kontsentratsiooniga, aga igatahes pekki see mu katse keeras. Ja nüüd on liiga hilja uuesti alustada, sest a) meil pole seemneid, b) ma lähen 2 nädala pärast Eestisse ja planeerisin selle nii, et saaks puhkusel olla – ideaalse stsenaariumi järgi oleks katse siis juba lõppenud ning c) talv tuleb. Riis tahab kasvamiseks suvist fotoperioodi ja õitsemiseks üle 18 kraadist miinimumtemperatuuri. MA-SEN-DAV!

Mis siis veel? Suvi oli ja mingi hetk oli 40 kraadi. Väga nilbe. Lenale külla jõudsin alles eelmisel nädalavahetusel. Rohkem ei käinudki kuskil. Sünnipäeva pidasin väga minimaalselt: jõin Guille, Niko ja Juliaga õlut ja järgmine päev oli halb olla. Pärast, kui tüdrukud puhkuselt tagasi tulid siis tegime nendega eraldi väikse basseinipeo (ja nad tõid mulle tordi numbritega 331). Augustis on siin nii puhkus, et Niko teeb nalja, et ainult immigrandid on kohal (mina Eestist, tema Kreekast ja Cristina Rumeeniast). Kahju kohe, et Niko ära läheb, kellega ma siis kohvi joon ja lolli juttu ajan? Ahjaa õige, ise ma lähen ka 10 päeva hiljem ära ja kohvik läheb üldse puhkusele. Igatahes, Niko on sama arhetüüp, nagu mul kunagi oli Marge. Optimistlik/passionate, selline entusiastlik ja valjuhäälne. Ekstravert. Võiks olla veits tüütu, aga tegelt täitsa okei. Lõugab laboris mingeid kreeka punklugusid kaasa laulda. Tahab doktorantuuri minna. Orgunnib kõiki, kes vähegi kohal käivad kohvipausile.

Itaallased on ka ära ja nende toalilled (pool botaanikaaeda pmst) elavad minu juures. Fra on ka ära, nii et lisaks ma käin tema juures üle päeva kastmas, et ta aed/terrass/rõdu ära ei kuivaks. No ja tegelt peaks plaanima käbens mingi asenduskatse, mille veebruaris kasvuhoonesse panna (siin valgustust ega kütet pole, aga äkki mõned Eesti liigid oleks nõus kasvama). No ja alati võiks granti kirjutada, aga ma praegu lihtsalt ei jaksa. Tahan Eestisse, varbaidpidi samblasse juurduda ja et ei peaks ometigi kogu aeg linnas olema! Vaikust tahaks ka! Ja et ei oleks pidevalt nii palav, et isegi mõelda ei suuda.

Pmst, kes tahab kohtuda, siis võtke septembri alguse paiku ühendust, ma olen tõenäoliselt maal.