Poolaasta kokkuvõte

Ma pole oma kuus kuud vist bloginud. Kõige lollimal põhjusel. Nimelt, kui koroona oli (siiani on tegelt) siis ma tundsin et olen adekvaatne sellest midagi arvama, see puudutab otseselt mind, kõik siinsed reeglid mis olid Euroopas kõige karmimad jms. Aga mida on mul Ukraina sõjast arvata? Peale selle, et Ukraina peab muidugi võitma, ilmselgelt? No ja vahepeal on olnud igasuguseid asju, nii et blogimine pole otseselt prioriteet ka olnud. Need seitse püsilugejat võivad mulle messengeris ju kirjutada ka ja küsida kuidas läheb. Ajaloo huvides panen siiski kirja miskit:

  • Plaanisin oma tagasilendu Eestist selle baasil, et kas tuleb sõda või mitte. Mina arvasin, et tuleb ja on ainult aja küsimus. Ma ei tea miks ma kahtlustasin, et see lennuliiklusele mõju võiks avaldada… aga no koroonakogemus tegi ilmselt ettevaatlikuks. Ma pidasin EKAs loengut “Taimed ja Õudus”, olnuks variant tulla tagasi Hispaaniasse kohe sama päeva õhtul või jääda veel nädalaks. Loeng oligi tegelikult õhtul ja üldse oleks see logistika keeruliseks läinud, nii et jäin nädalaks veel. Venemaa kallaletungini Ukrainale oli siis veel 2 nädalat.
  • Koroona pole kuhugi kadunud, aga muud haigused ka mitte. Peale talvepuhkuselt tagasitulekut ja koroona põdemist (Eestis) suutsin ma siin mingisse järgmisesse tatitõppe jääda. Praegu on kaks kolleegi koroonas. Vahepeal sai veel ports sõpru koroona, kel siiani oli õnnestunud seda vältida. Kuu peale koroona põdemist sain siin kolmanda vaktsiinidoosi ja oli jälle paar päeva väga räme olla, palavik ja puha.
  • Mu granditaotlus ei saanud rahastust (kes teadusega tuttav pole, siis ma ütleks et see on selline isiklik katastroof aga globaalselt ei miskit erilist – enamiku teadlaste enamik taotlusi ei saa rahastust, nii et seda sorti rejection millega tasub varakult harjuda). Ise ma lugesin seda taotlust üle hiljuti ja vaatasin et jummala norm tekst, ma ei mäletagi et ma sedasi kirjutada oskan. Tuleb metoodika osa veits lihvida ja mõne muu riigi konkursile submittida, sest ega hindajad ei öelnud, et mu idee oleks halb või teadus sitt… hoopis mu CV ei olnud piisav (ja ka seal suudeti veits vastukäivat juttu ajada kahe eri hindaja poolt). Tõepoolest Higispaania oludes, ma pole kirjutamisele eriti rõhku pannud – koroonapiirangutest hoolimata tuli katseid teha ja elus hoida ning paraku ilma abitööjõuta. Päriselt, ma ei istutaks mitu päeva järjest 10 tundi päevas taimi või skänniks lehti, kui mul oleks võimalus see orjatöö kellegi teise kaela lükata. Juurte pesu oli kõige tüütum, ühe proovi ettevalmistus skännimiseks oli üle 8 tunni ja neid proove oli ikka omajagu, pmst terve novembri tegin seda. Praegu katse tahab iga päev tund aega käsitsi kastmist ka saada – ja mul on tegelikult kaks katset. Lisaks veel istutamine 40 kraadises kasvuhoones – hakka või mõtlema, et mõni teine töö oleks inimlikum. Ühesõnaga ettekäänded-ettekäänded. Sest ma pigem aitaks Frantat välitööl kui kirjutaks oma asja. Homme ongi Franta välitöö, wish me luck, kuumalaine on ka.
  • Kontoris pole sel aastal konditsioneeri. Kohe polegi. Läks katki ja see institutsioon, millelt me oma majatiiba üürime keeldub parandamast. Hispaanias käib kõik aeglaselt ka, nii et enne sügist niikuinii ei saaks ja üldse. Hoone muidugi on klaasist ja kasvuhooneeffekt on selline, et laboris 34 kraadi pole mingi üllatus. Ülikool pakkus meile asenduspinnaks mingit maja, mis on põhimõtteliselt varemetes. Seal pole aknaid ees, ega vett, elektrit jms. Ma ärgitasin teisi, et me peaks protestima, nt kõik vanad meesprofessorid võiks linnavalitsuse ees teha topless demonstratsiooni. Aga reaalselt vanameesprofessoreid kotib see olukord kõige vähem, nemad töötavad enamasti kodust või käivad korraks autoga instituudis. Minusugustel, kes tulevad hommikul bussiga ja enne kella kolme kuhugi ei pääse on jama. Aga ma pean iga päev kastmas käima (ja vahel mõnele teisele, kes kodust töötab mingi teene osutama a’la proovid ahjust välja võtma). Oma ventilaatori juba vedasin sinna, aga ega sellest suurt abi pole. Muidugi ei jaksa ma peale sellist päeva enam õhtul midagi teha (ja kui 6.30 on vaja ärgata, siis pole väga mõtet ka õhtul välja minna üritada).
  • Positiivse poole pealt – ma käisin Marseille’s konvekal. Väga armas väike konvekas oli, kuskil sadakond osalejat. Marina pidas keynote ettekannet ja minul oli poster. Ma isegi võitsin postriauhinna, jee! Seitsekümmend viis naela, kui ma selle kunagi Brexitlandist kätte saan. Noh postri printimise hinna katab ära 😀
  • Siis ma lootsin seda postrit taaskasutada Eestis, New Phytologisti Next Generation Scientistsi konverentsil. Aga võta näpust, seal mul sattus ettekanne. Nii et vahemikus 15-31 juuli võib mind Eestis kohata. Eeldusel, et ma leian kellegi, kes kastaks katset. Lennupiletid on juba ostetud, vastikult kallid olid kuna kõik nüüd reisivad miskipärast.
  • Ema käis külas. Sellest on juba oma kuu aega möödas. Tegime turistiasju.
  • Kuna küll küllale liiga ei tee, siis mul on IAVSi konverents ka plaanis. See on juba nädala pärast, Madridis. Appi!

Vat miuke pühadevahe

Jõulude ja aastavahetuse vahel ei juhtu tavaliselt midagi. Olks ma peaks oma uue aasta eelarve tegema, aga arvutis nikerdamine ei loe. Täpselt selline pointless aeg, et ühest söömingust toibuda ja siis järgmisele minna. Mul oli täiega plaan, kutsuti full slav peole kuhu ma oleks pmst õgima ja koera nunnutama läinud. Aga.
Et seda va 2021 saaks ikka korralikult ära saata, siis sain mina kah koroona. Nii ongi, vaktsineeritud olen ma küll aga no ju siis omicron on ikka liiga äge uuendus. Ma isegi pole eriti kindel kust ma selle sain, kogu pere sai positiivse testi täna pmst. Lennujaamas oli mu test kenasti negatiivne ja hispaanias ka, nii et Eesti suht kindlalt. Maitsemeel on (veel) alles, aga for real kui see ära kaob ma hakkan putru sööma. Muidu on kurk veits valus, ei köhi aga köhatan ja pea on tatti täis. Palavikku ka pole eriti, külmavärinad on. Kõndisin 6km maha, et pcr testil käia, õues oli palju parem hingata. Toas on ilmselt liiga kuiv õhk.
Ja kuna mul nüüd on 10 päeva toas passimist, siis ma panin Apelsinimarmelaadilt küsimustiku tuuri. Et kui nii mitu aastat blogitud, ehk võin end isegi blogijaks pidada. Hirrrmus, ma vist alustasin blogimisega kui ma olin mingi 15-16.

  1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa varem teinud pole?

Esinesin konverentsil kutsutud esinejana, st mina ei maksnud ja kõik pidid mind kuulama. Väga meeldiv vahelduseks, selline edevam konvekakogemus. Arenguruumi muidugi on, ma ikka pärast vaatasin videost et seda ja toda saaks paremini (aga tegelikult publikule on see kõik laivis, nemad ei märka nii palju)

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?

Ma vist ei lubanud midagi see kord. Uue aasta puhul võiks loobuda Pokemon Go mängimisest (õue nkn ei saa), võtta oma kunstihobi tõsisemalt ja minna lõpuks keelekursustele. See viimane sõltub veits kursuste hinnast ja täituvusest ka.

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Umbes kõik, kes veel pole saand. Õde ja Kati ja Rents.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2022, mida sul 2021. aastal ei olnud?

Tahtejõudu asju õigel ajal alustada ja lõpetada, mingit säilenõtkust ja plaan B’d juhuks kui kõik pekki läheb. Elukaaslane oleks ka tore.

6. Milliseid riike sa külastasid?

Eesti ja Hispaania ja Eesti ja Hispaania.

7. Milline 2021. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?

Igaveseks ma ei teagi, ei juhtund midagi nii põrutavat. 31 detsember oleks muidugi lihtne meeles pidada, et näe sain koroona a loodetavasti see möödub igavalt.

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?

Biotoopia konverentsil läks päris hästi (see polnud ju võistlus aga nii palju komplimente ja kiitust omg).

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?

Ajalugu vaikib sellest

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?

Jaaajaa praegu põen.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?

Jalgratas? Tegelt ma arvan et see helitõke magamistoa seinas, mis isoleerib naabreid parandas mu elukvaliteeti kõige rohkem

12. Kelle teod väärisid tunnustust?

Hmm no tervitaks Sarah’d ja Nikot töölt ja Sarah koera ja…

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?

Goblin. Õnneks ta läks minema ja kadus mu radarilt, aga ta oli üsna tülgastav.

14. Millele kulus enamik su rahast?

Üür? Ma elan üksi kolmetoalises, pole väga odav.

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?

Ei mäletagi, et oleks ajanud

16. Milline laul jääb sulle alati 2021. aastat meenutama?

Whami „Last Christmas“? See kord ma sain whammitud. Taksos mängis „I Want to Know What Love Is“ ja see oli päris cheesy.

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

õnnelikum või kurvem? Suht sama

kõhnem või paksem? Paksem, aga mitte paks

rikkam või vaesem? Vist rikkam, aga näis kas inflatsioon ja hinnatõusud teevad oma töö

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Saanud rohkem sõpradega hängida, matkata ja sotsiaalne olla

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Uudiseid lugenud. Päriselt, uuel aastal loen vähem koroonauudiseid.

20. Kas sa armusid kellessegi 2021. aastal?

Ei

21. Mis oli su lemmik telesaade?

Mul pole telekat, nii et sellele ei saa vastata.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?

Nope. Pole uusi (isiklikke) vaenlasi. Null intriigi, väga igav.

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?

Bernard Kangro Tartu seeria. Poole peal olen, kui kellelgi leidub „Kivisild“ või „Must raamat“ andke mulle teada.

24. Mida sa tahtsid ja said?

Jõuluks Eestisse tulla.

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?

Ma vist ei vaadanud filme ka. Kinos kindlalt ei käinud.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?

34 – läksin tehnikutega baari, jõin liiga palju õlut ja järgmisel päeval ropsisin tööl kraanikaussi.

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?

Kui pereliikmed oleks mulle saanud külla tulla? Tegelt ma kindlalt ei tea seda. Hispaania piires reisimine oleks ka tore olnud.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Kes ütles, et ma olen mõistuse juures?

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?

Hmm ma ei teagi. Kersti Kaljulaid oli päris ok president, aga et ma nüüd kedagi fännaks? Kuidagi on nii meelde jäänud kui keegi midagi lollakat ütles, neist võiks küll top kolme teha a ma ei tee.

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?

Sel aastal? Niko saab auhinna. Tegelt brasiillased on ka päris toredad.

31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2021. aastal said?

Iga tulemus ei olene sellest, kui kõvasti sina pingutad või tahad, mõnikord ongi sitad juhused, olukorrad või inimesed ja ükskõik kui palju sa ka tõmbleks, tulemus ei ole märgatavalt erinev.

„Ajee Eestimaa, siit ma tulen!“ ehk tõmbe- ja tõukejõud

Neli päeva lennuni. Peaaegu kolm. Ei ole veel ära tühistatud, pileti ostsin vähem kui 2 nädala eest. Üks ots, üle kolmesaja euro. Tõele au andes, siis kui mul siin preili goblinit poleks siis ma istuks rahumeeli jõulud siin ja tuleks Eestisse kui teine laine läbi on. Eesti koroonanäitajad on päris hullud – viimase 2 nädala lõikes on see 100 000 inimese nakatumiskordaja mingi 500. Hispaanias on poole madalam. Iroonilisel kombel Valencia kandis ka tõuseb, aga noh. Goblin on siiski rõvedam kui koroona… ma olen vahepeal veel korra mölisenud ta kallal, et äkki peseks nt 2 korda nädalas mitte korra kahe nädala tagant vms. Raudselt ta nüüd kasutab juhust ja ei pese järgmised 2 kuud. Aga noh see on ka rõve, kui ma astun trepikojast esikusse ja goblini hais lööb näkku. Isegi läbi maski. Vähemalt ma sain nüüd ahvikiirusel proovid kaalutud – 2 tükki on kadunud, aga mul pole aega neid enam otsida (ega ka väga suurt tõenäosust neid üles leida), nii et pakkisin kõik kastidesse ja kärutasin garaazi. Goblin tuli täna tööle rattaga (ma panin ta prooviahjud hommikul huugama, nii et talle oli see igatahes ajavõit). Rattateed siin eriti pole, nii et eks ta eksperimenteeris mingitel põlluvaheteedel ja ilmus välja nagu viimane mudakoll. Konkreetselt ta tooli alla on riiete küljest mudahunnik pudenend praeguseks laboris. No ja eks see mudane ratas on ilmselt ilma igasugu puhastamiseta minu elutoas varsti jälle (khm, meil on valged seinad). Ta ikka suudab mind keskmiselt üle päeva üllatada millegagi. Nt esmaspäeval oli vannitoas mingi kahtlane jäätisekarp maas millele ma varbaga pihta läksin – tühjana on see karp seal mu meelest kogu aeg olnud, aga seekord läigatas sealt välja midagi… no eeldame et oli ammoniaagilõhnaline vesi, mitte mingi kusilahus. Tema ust ma panen ka jätkuvalt aegajalt kinni… nagu mis tegelane see on, kes ei pese oma voodipesu peaaegu 3 kuud juba??? Toa põrandat ta korra siiski pühkis ja siis oli pärast kühvli peal selline jänesesuurune juukse ja tolmurull. Tõesõna, ma pole nii suurt tolmurulli kunagi näinud. Isegi mitte siis kui ma Reena pool elasin ja koer oli. Kuidas ta üldse hispaania suvel eksisteerib, ma ei taha teada. Igatahes ma panen enne äraminekut prussakalõkse igale poole, nii igaks juhuks. Ma tean küll, et ta hoiab osa oma dumpsterdivingu puuvilju oma toas ja seal need vaikselt hallitavad. Eelmisel aastal ilmusid need värdjad märtsis. Prussakad siis.

Teine tõukejõud on külm – mu korter on konkreetne külmkapp, ma istun kodus kinnaste ja mütsiga. Külmuse hea omadus on muidugi see, et goblin hängib suurema tõenäosusega oma toas teki all v puhuri ees, aga mitte minuga elutoas. Ta tahtis oma boyfriendi ka nüüd just 4 päevaks enne minu äraminekut külla kutsuda, aga mul õnnestus neid ümber veenda (pikk nädalavahetus kataloonias, liikumiskeeld neid ilmselgelt ei takista). Neil on 2 kuud aega lulli lüüa siin, ilma et mina midagi nägema või kuulma peaks. Isegi veits rohkem, sest goblin küsis kas ta võib nädalakese kauemaks jääda. Ma lubasin selle peale mõelda, kuivõrd mu kolimisplaan langes vahepeal ära. Õues kusjuures pole üldse nii külm, me käisime eelmisel nädalavahetusel gobliniga matkal ja keset päeva oli täitsa 20 kraadi vahepeal. Lihtsalt hommikuti on mingi viis. Matkakoht oli väga kaunis, ma ilmselt külastan seda kohta veel. Goblin oli nagu goblin ikka, ma keelasin tal mingit looduskaitsealust lillekest lahata lihtsalt seepärast et ta tahab teada mis sees on. Üks makatudeng oli ka meiega kaasas, nii et veits botaniseerisime ikka. Kogu rada oli u20 km. Viimase kolmandiku peal pani goblin muidugi minema, sest tal oli vaja tagasi jõuda ja oma mudahipidega lõunale minna (üle 6 inimese kokkusaamised on jätkuvalt keelatud btw). Me Patriciaga võtsime rahulikult ja uimerdasime ülejäänud tee.

Nii et tõukejõud on peamiselt goblin ja tema imelikud rõvedad harjumused (st ta pole hooletu vaid süstemaatiliselt tülgastav, see mittepesemine ongi filosoofia tal ja minust olevat ebaviisakas seda mainida… hahaha, haiseda on ka ebaviisakas). Tõmbejõuks on muidugi see, et ma näen üle aasta aja oma peret ja sõpru! (no okei eneseisolatsioonis pean uue aastani ikka istuma pmst või kuni teise negatiivse testini). Hambaarsti juures peaks ka käima, sest ema ma ei ole krokodill, aga mul tuleb juba viies tarkusehammas! Sinna poole, kust paari aasta eest üks ära tõmmati. Nagu— pole vaja. Pandagu see kaltsium luudesse või midagi. Boss juba luges ka vaikselt sõnad peale, et ma ikka Eestis artiklit kirjutaks. Lisaks tuli just ETAGist kiri, et aruandlus ETISes olgu 22. detsembriks olla… nii et ma pean nüüd sellega ka veel käppelt tegelema (ja ametlikult ma olen üldse puhkusel, 3ndast detsembrist kuni homseni aga noh… iga jummala päev tööl käinud). Ma lootsin, et see tuleb vähemalt hiljem ja ma saan kodus isolatsioonis tiksuda neid bürokraatilisi vormeleid, aga ei. Andmesisestamist on ka veel kõriauguni ja lisaks peaks enne jõule ühe artikli kommentaarid ära saatma. Tegelikult peaks oma SLA analüüsi ka ära tegema, äkki õnnestub Tartus kellegi WinRhizot kasutada – pildid on juba skännitud ja puha.

Ahjaa, muidugi on mu lend Hollandi kaudu ja Holland läks üleeile täielikult lockdowni. Isegi lennujaamapoed ja restoranid on kinni va üks apteek ja üks toidupood. Testi nõuavad nad saabujatelt ka nüüd, aga õnneks mul on transfer ja peaks kehtima Eesti reeglid.

Pulk ninna!

See teine laine on mingi tsunaami ju

Kuigi meil on siin pandeemia ja sada häda, siis ma pole üldse kirjutada suvatsenud. Tšiili poiss küll kirjutas kui tal kõrvalmaja põlema läks jne, aga minul on kohe korralik katastroof võtta, mille kõrval… noh ütleme et mulle meenub kuidas me Killuga tema seikluste üle irvitasime aastal 2011, but karma is a bitch.

Niisiis viimase aja update: kuskil septembris hakkasid mu katse taimed massiivselt lamanduma, bloki kaupa, lõpuks põhimõtteliselt kõik. Algul ma kahtlustasin mingit vihmutussüsteemi viga (see oli välja lülitatud) või muud kõrvalist põhjust, aga ilmselt olid nad lihtsalt liiga rasked ja umbrohi mis kasvatas juba seemneid hakkas kõike laiaks vajutama. Läksid nagu doominokivid põrandani välja. Ma küll üritasin neid bambuskeppide külge siduda ja sada imet, ning kulutasin selle peale oma nädal aega, aga põhimõtteliselt tuli neile siiski teha hädatapp enne kui vili küps… Teise kasvuhoonega läks veits paremini ja seda ma lõpetan praegu, aga ma suht soovin et oleks varem lõpetanud kuna a) siis ma vb oleks saanud eestisse tulla ja b) see oli suht pilootkatse, see pole nii oluline. Samas tundub, et sealt võiks mingit tulemust isegi tulla.

Oktoobris võtsin korterikaaslase. Uus töökaaslane sebis, et äkki ma võtaks meie uue interni enda poole ja ma siis mõtlesin et why not. Nüüd kahetsen. Kõik suudavad endast pooletunnise vestluse jooksul normaalse mulje jätta, pluss ma olin väga väsinud ja lasin endale augu pähe rääkida, et ta ei maksa kommunaale vaid ainult poole üürist. Loo moraal: ei tasu endale võtta töökaaslast koju elama, kuna sa ei saa temast tööl ka rahu ja üldse ei tasu võtta kedagi kui on pandeemia. Sest see tšikk on mingi 23 ja suht arvab et ta on invincible… ehk siis hängib mingite maskivastaste hipidega jne. Ma siiralt loodan, et me ei satu koos lockdowni, sest me ilmselt lööks maha üksteist suht ruttu. Noh vahest saab nalja muidugi ka, näiteks too õhtu kui ma tulin koju mingi kell 21 ja ta istus kurvalt ahju ees ja nälgis. Ahjus olid resti peal terved suured kartulid ja bataadid ja ta oli juba tund aega oodanud. Tuleb välja, et ta polnud kunagi varem ahjukartuleid teinud (nii et ootas siis 2 tundi veel – a kes elektriarvet maksab, mina ofkoors!). Takkapihta mingit suvalist olmejura a’la kui sa sööd elutoa laua taga pühi pärast ära, ära jäta mulle vannitoa põrandale lompi, kuivata ära ja pane see rätik pärast välja kuivama ka etc etc. Ma isegi kirusin Frantale mingi hetk, et appi mis sõgedus ja Fra nõustus ka, et ta on veits fundamentalist (aa ta tahtis köögiviljade pesemise vett taaskasutada a ma ei lubanud seda vetsuloputuskasti valada, sest kurat teab mis tuubul kuskil umbe läheb). Minu toalilled ka ei vaja nii palju vett. Dumpsterdive’ib ta ka (mis on ok), lihtsalt mõõdutunnet võiks olla. See tähendab esimesel nädalal meil oli esikus põrandal kast kuskilt prügikastist päästetud köögiviljadega (millele ma kogu aeg otsa koperdasin) ja mis vaikselt mädanema hakkas. Thank god mul on keraamilistest plaatidest põrand, nii et selle üle ma isegi ei mölisend eriti. Tõesõna, ma arvasin et itaallased ajasid mu närvi, aga see on uus level juba. Nõudepesust ma üldse ei räägigi. Või sellest, et mu köögirätikud on nüüdseks biohazard kuna ta keeldub majapidamispaberit kasutamast. Õnneks või kahjuks juhtus eile selline plot twist, et tšiki vend helistas paanitsedes mulle tööle (kuidas ta mu numbri sai üldse???) ja otsis oma õde taga. Et talle öelda, et hakaku enne kella 15 Kataloonia poole tulema kuna kella kuuest hommikul tuleb neil lockdown ja üle piiri ei lasta kuni esmaspäeva hommikuni. Paraku mina olin tööl ja tema mitte (finally on ta aru saanud, et ei pea iga päev kohal käima ja käib nüüd mingi 2 päeval nädalas). Kell oli juba mingi 14 selleks ajaks kui ta lõpuks oma õe kätte sai. Fast forward 2 tundi ja…

… kirjutab mulle Marta, meie uus Itaalia postdoc. Et ülikooli kasvuhoonetehnikul on koroona ja meie ainuke allesolev tehnik ning üks research assistant on karantiinis kuna nad käisid kahe päeva eest selle esimese tüübiga välitöödel. Tehnikuga ma ajasin esmaspäeval juttu, nii et see oli enne välitööd – aga täna ma käisin ta laua pealt võtit võtmas. Ja see research assistant on pre-docide toas suht igapäevaselt, ka teda ma olen vahepeal näinud. Mmmkay, aga mul on katse mahavõtmiseks veel 2 päeva vaja, võib-olla et isegi 3. Selleks ajaks kui korterikaaslane mu sõnumit nägi oli ta juba rongis… nii et Katalooniasse ta läks. Minul keegi isoleeruda ei käskinud, aga instituudi meie tiib oli täna hommikul tühi nagu kummitusmaja. Ainult mina (kes ma läksin kasvuhoonesse) ja Patricia (üks magistrant, kes siin ühele postdokile biomassi kaalub). Tavaliselt ikka tudengeid veits nägi, kuigi minu staatusega rahvas ammu juba kohal ei käi. Mul pole lihtsalt tudengeid, keda kasvuhoonesse enda eest orjama panna (ja internidele tuleb maksta, nad saavad mingi 600 euri kuus kätte, vähemalt mu korterikaaslane ütles nii, et kuna ta saab nii vähe raha siis äkki ta ei peaks kommunaale maksma).

Üldiselt nüüd läheb huvitavaks. Kas Kataloonia läheb päris lockdowni teed? Kas ma saan oma korterikaaslase tagasi? Kas ta üritab end üürist vabaks kaubelda aja eest, mis ta siin ei ole? Kas gaasitorustiku kontroll on scam või mitte? Kas tööl läheb katastroofiks enne, kui ma jõuan oma taimed maha võtta? (20 potti veel, pls nagu). Kas ma saan jõuludeks Eestisse? Ok see viimane on päris ebatõenäoline, lennupileteid praktiliselt pole ja mis on on midagi 500 eurot, ümberistumisega ja algusega mingist X kohast. Nii et samahästi võin osta suure kaktuse ja tigerist jõulumunad ning mõelda kuidas siin talv mööda saata. Aadressi võin ka anda, saate mulle postkasti manti saata.

Ahjaa, ma käisin käppelt poes eile ja ostsin ikkagi ID kaardi lugeja. Petitsioon, siit ma tulen!

Katseplaneerimine kui kobarkepp*, parasiidihorror ja muu huumus

Siinkohal tervitan Killut, kellega koos me tšiilipoisi blogi lugedes irvitasime ja tšiilipoissi ennast (Lauri Laanisto, ahoi!), kes võib nüüd muheleda minu postdokikannatuste üle. Mul on isegi Paco nimeline kaas(juhendaja), nii et njah.

Nüüd siis sellest nädalast. Tulin esmaspäeval tööle. Ilm oli rõve, vihma sadas. Keegi oli vaevaks võtnud parandada ära instituudi põrandaaugud, aga mitte katust, nii et natuke tilkus siin-seal. Külm oli ka, nii et panin jope selga. Ja siis läks asi huvitavaks, kuna tunne oli selline, et mingid tillukesed mutukad jooksevad mööda keha. Ja jooksevadki!!! Esmapilgul arvasin, et karantiini ajal on mingid väiksed ämblikud mu jope sisse pesa teinud… kuni käisin vetsus ja veidi hoolikamalt ringi vaadates avastasin, et need sealt pärinevad. Meil on akna peal need linnupesad – eks linnud olid lahkunud ja nende lestad olid otsustanud tuppa kolida ning uue toidu otsingule asuda. Jaaa ma sain hammustada ka. Lõpuks lugesin umbes minuteid, et koju duši alla saada (ja pärast pillasin pesu välja riputades oma alukad 2 korrus allpool naabri aknasirmi peale, sest kui juba korra veab viltu…). Tegelikult see polnud veel kõik. Öösel ma kuulsin kahtlast krõbinat ja avastasin oma magamistoa põrandalt ühe neist lõunamaistest hiigelprussakatest! Õnneks nad on suht lollid, nii et astusin ta plätuga laiaks… aga ma  olen teinud kõik, et neid ei tuleks – köögikapid tühjaks ja toit on nüüd ainult külmkapis, välisukse alla lasin mürki isegi. Ja ometi nad tulevad ikka. Seda ma ei tea, kas lennates ja lahtisest aknast või kuidagi muud moodi. Paraku ma olen näinud ainult suuri, millest ma eeldan et nad ei ela siin vaid alles avastavad maailma. Peale seda ei tahtnud uni ka väga tulla enam ja niikuinii tuli pool seitse üles tõusta. Lisaks – kui tavaliselt on mul teisel pool seina see sõjamängupoiss, siis nüüd otsustas ta oma emaga öösel tülli minna ja nad lõugasid üksteise peale.

Kindlasti leidub palju teadlasi, kellele meeldib katset planeerida. Ma tunnistan, et mulle ei meeldinud (peamiselt karantiini tõttu). Aga päriselt katse alustamine on midagi muud, sest see mis paberil on kena on päris elus sageli mingi totaalne bardakk. Eriti vahva kui see bardakk on veel teises riigis ja sisaldab teisi inimesi ka. Eile hakkasime siis lõpuks mulda segama (mina ja 2 tehnikut), ühe suure segumasinaga, kuhu mahub üle tuhande liitri mulda korraga sisse. Meie puhul küll turvast ja vermikuliiti. Kuna Dani oli oma seljavigastusega juba niigi rivist väljas ja määras enamuse ajast hoopis kontoris taimi, siis saime kolmekesi upitada. 225l turbakotti meetri kõrgusele segumasina suhu ajada on päris raske, isegi kolmekesi – see kott on tülika kujuga, libe ja raske. Boonusena oli mõni neist veel lõhki ka. Vermikuliit õnneks on vähemalt kerge, aga seda halvemini need kaks fraktsiooni segunevad. Lõpuks olime kõik üleni higised, mullased ja rõvedad. Täidetud saime umbes 60 potti 300st.

Täna selgus, et mulda pole piisavalt. Ma olin võtnud arvestusega, et noh umbes 10% on loomulik kadu ja teeme 250 potti. Paraku pottide arv vahepeal kasvas 292ni (1 pott on 18,5 liitrit). Ja täna selgus, et see turbakoti 225 liitrit on vägagi mööndustega – meil küll ei õnnestunud seda nii kohevaks kloppida, nii et ühe segumasina täiega sai täidetud eeldatava 45 poti asemel kuskil 32. Võid ise arvata kui lõbus on sellist puudujääki avastada. Vee lisamine ei tee ka eriti midagi – vermikuliit paisub, aga turvas tõmbab sama palju kokku. Seega peale paanilist telefonikõne Frantale, otsustasin et täna ma küll ei hakka seemneid idanema panema – sest kui nad kasvavad liiga suureks enne kui meil muld valmis, on kööga. Ahjaa pühendusega kõigile hõimuvaliku uurijatele – mu iga sordi seemned pärinevad kõik ühelt emataimelt. Ümbrikus pole mitte peotäis seemneid vaid viljapea pmst, nii et mu replikaadid on ikka väga replikaadid ja geneetiliselt ühtlased. Seega andsin ühele tehnikutest juhised tellida juurde nii 900l vermikuliiti kui mingi 2000l turvast ja loodan õudusega, et see värk jõuab piisavalt vara kohale. Kardetavasti homme mitte, aga äkki järgmisel nädalal. Nii ehk naa oleme me selle karantiini tõttu alustamisega üpris hiljaks jäänud ja noh… see lisamaterjal läheb ilmselt jälle mingi 500 euri maksma, vähemalt.

Olgu see viimane kord, kui ma midagi nii suurt ette võtan. Üldse pole tore enamus oma grandirahast kohe alguses hakkama panna – seda enam, et võib juhtuda, et ilmaasjata kui nt tuleb mingi eepiline kuumalaine või sügisel läheb liiga vara külmaks.

P.S. Veel üks asi, kus on perse majas. Concha ütles, et ma ei kasutaks vihmutusega kastmissüsteemi vaid kastaks oma potte voolikust, sest – meil on vees Legionella ja leegionäride haigus (veel üks atüüpiline kopsupõletik) on küll veel sellest katastroofist puudu. Nice to know.

*Clusterfuck – a disastrously mishandled situation or undertaking.