Ma olen viimasel ajal olnud selline sitamagnet, et ise ka ei usu. Noh vähemalt varsti võiks hakata paremini ka minema, sest see on juba jabur. Mu paadunud optimism räägib siin, eksole. Muidu on aga ving ja hala. Ilm on külm, kontori laest kukub müstilisi klaaskuule ja töö kohvik tõstis kohvi+sarvesaia hinda 25%. Tegelikult ma ei peaks täna kontoris enam istuma, ametlikult mul sai eile leping läbi… aga noh kui ma olen veel 3 nädalat Hispaanias, siis miks mitte. Täna olema pidanud seminar jäi küll ära, aga vähemalt ma sain kasvuhoone põranda püha veega (10% bleach solution) üle tõmmata. Kusjuures meie uus Hiina doktorant otsustas, et siinsed töötingimused on liiga hullumeelsed ja tema katkestab/läheb kuhugi mujale. Vat siis. Muidu on siin mingit uut rahvast nii palju, et minu laua pärast läheb vist rabamiseks ja üldse lubati graafikud teha, et kes millal kontoris käib.
Aga eepilistest seiklustest siis – mul varastati esmaspäeval pargis seljakott ära. Seal sees oli tahvelarvuti, mis just eelmine kuu ostetud, optilised päikseprillid, lab journal / isiklik märkmik, rahakott sularaha ja pangakaardiga ning hulgem väiksemat kribu-krabu, nagu müts ja kindad. Minule kokku pea 300 eurine laks, vargale aga oluliselt väiksema väärtusega saak. Ma varem eeldasin, et kui keegi midagi varastab, siis ehk mu koti kui ma rannas ujumas olen – ja seetõttu sageli sinna isegi ei võtnud telefoni kaasa. Paraku aga ei, pargis päise päeva ajal ja väga sneakylt! Mina istusin pargipingil, klapid peas ja märkmik käes. Tuli mingi tüüp elektritõuksiga, küsima et kustkohast siin jõge ületada saab. Ma jõudsin veel mõelda, et veits debiilne ta jõe poolt üldse tuli ja miks küsida kelleltki, kes istub pargis, mitte tänaval… noh see aeg kui ma käe tõstsin et osutada sinna jõe poole tõmmatigi mul käe alt kott ära. Ja seda tõmbajat ma tegelt ei näinud, kuna tõuksimees oli mu ees ja pani kohe ajama hoopis teises suunas (et karma ta kätte saaks, sest mina ei saanud). Õnneks võtmed olid mul seekord vähemalt taskus. Politseisse kõndisin, see oli mingi 600m kaugusel ainult. No ja tegin nimekirja, et mis varastati ning siis ootasin 1,5 tundi…. kuni nad mulle sellest paberist koopia tegid. Tuleb välja, et rääkida ei tahtnud muga keegi, et mis siis täpselt juhtus vms. Nüüd tuleb siis 3 nädalat ilma pangakaardita läbi ajada… tehtav, aga nõme. Ilmselt pean kelleltki sula laenama ja keegi peab aitama mul rongipiletid osta, lennupilet on õnneks olemas.
Toredamatest asjadest ka – laupäeval ma käisin Parchel külas. Ta oli väga rõõmus, tema portree edeneb ka päris hästi… kuigi nüüd ma pean valima kas minna stiililt realismi või puhta kitši peale. Õnneks ta on koer, inimestest ma ei oska normaalset pilti joonistada.
Ohjeebus, hakkabki lõppema see aeg siin. Ausalt, ma võin öelda et need neli aastat vahemeremaid tõesti õpetasid mind higistama. Ja vett jooma. Ja et magneesiumitablette tuleb võtta ja päiksekreemi kasutada. Seda ka, et mu aju ei funka temperatuuril üle 30 ja alla 17 kraadi. Räme palavus on räme, nüüd on see õnneks läbi. Kuni septembri lõpuni olid üle 30sed temperatuurid ikka tavalised, oktoober oli lõpuks okei. Viimati ujumas käisin 27ndal oktoobril. Novembri algul üritasin ka, aga lained olid nii suured ja teispoolsus saatis sõnumi, et parem mitte. Teispoolsus? Noh ma päästsin kala kuivamisest, kuigi pikemas perspektiivis ta ilmselt uppus ära. Nimelt meri lükkas minu jalge ees kaldale suure kala, sellise näpuotstest küünarnukini pikkuses. No kuna ta seal laperdas, võtsin sabast kinni ja viskasin merre tagasi. Tegelikult oleks võinud kotti pista ja õhtusöögiks kuulutada, sest ega tal nende suurte lainete vastu ujuda väga hästi ei õnnestunud. Pilti kahjuks pole, ma ujuma minnes ei võta kaasa ei telefoni ega rahakotti, sest teadagi. Õnneks mul pole siin midagi ära varastatud, aga see pidi suht tavaline olema.
Külalised on ka ära käinud. Kui varem oli ikaldus, siis sügisel ööbisid siin nii itaallased (need, kes enne mu kolleegid olid), üks endine korterikaaslane kellel oli asja konverentsile, siis käis mu õe pere külas ja nende lahkumisele järgneval päeval tuli Agniezka, kelle juures ma suvel Soomes paar päeva olin. Vähemalt ilm oli kena, keegi ära ei küpsenud ja vihma ka ei sadanud. Linna näidata sain ka omajagu, aga ega ma niisama ei satu ka põnevatesse kohtadesse eriti. Vanalinn on lähedal küll, aga hea kui korra nädalas satun sinna.
Eksperiment sai ka läbi, nii et ma ei pea iga päev 6.30 ärkama enam, et bussi peale minna. Nüüd on ainult sellised ülesanded nagu proovide ladustamine ja kasvuhoone koristamine jne, mille pärast end kohale vedada tasub. No ja seminarid muidugi ka. Felicia üritas vahepeal isegi journal clubi elustada. Bossiga kohtumine, et statistikat arutada on samuti hea põhjus – kuigi me mõlemad elame Valencias, nii et teoorias võiks selle sõitmise osa vahele jätta ja siin kokku saada. Ahjaa… me oleme kõik lähikontaktsed jälle. Neljapäeval me olime koos autos hiina doktorandiga, kellel on koroona. Siiani on minu test negatiivne ja mingit nohu vms pole. Ilge väsimus oli küll, aga selle ma panengi üleväsimuse arvele, ehk kui rohkem magada siis võiks enesetunne ju ometi parem olla. Vist. Eestis talvel magan.
Tegelikult peaks hullult pakkima, piletid ostma, Eestisse saatma kulleriga paar kasti. Mingil määral olen oma vara laiali jaganud ka (jäätisemasin jääb bossile), aga osasid asju võiks üritada müüa (ratas, ventilaator, põrandalamp) ja vat see on tülikas. Kargud kah, huvitav kuhu neid anda, need on mingi 3 aastat köögi nurgas seisnud. Päris friiki mõelda, et sellest luumurrust on umbes täpselt 3 aastat möödas… ja Hispaaniasse kolimisest ka. Kunagi kui ma selle projekti kirjutasin (2018) siis ma mõtlesin, et appi ma olen ju 35 kui ma Eestisse tagasi tulen. Noh olengi. Nüüd siis tuleks mõelda, et mis edasi. Läheks veel kuhugi? Otsiks mingi teadusvälise normaalse töö?
Nojah. Saatsin oma tutvumissoovi Eesti Taimekasvatuse instituudile, see on küll teoreetiliselt koht mis tegeleb igati teadustööga, aga natuke praktilisemas formaadis. Ja toit mulle meeldib (kuigi riisitaimi ma veits jälestan – suured, pirtsakad, teravate lehtedega). Nii et loodetavasti neil on midagi pakkuda, kunagi. Igasugused riigisektori ametnikuametid tunduvad hetkel üsna õõõõh. Ma just lugesin, et Varro Vooglaid ja ta (ekraani) partner hakkavad EKRE nimekirjas valimistel kandideerima. Üks neist on isegi minu valimisringkonnas. Ja EKREl läheb ilmselt järgmistel valimistel hästi. Veits piinlik oleks kuskil mingi nõunik olla ja siis ülemus on ekreiit. Võib-olla peaks ikka välismaale vaatama.
Inglise keele tasemeeksami tegin siin British Councili juures igaks juhuks ära – heal juhul läheb millekski vaja, halvemal juhul raisatud raha. Eksamiks õppida üle saja aasta oli muidugi huvitav. Eksam ise oli üsna ebameeldiv, sest nt rääkimise osas oli vaja arvutile monoloogi pidada pmst ja mingis kuulamisülesandes mul sai aeg otsa. Sissejuhatav mula oli ka hispaania keeles. Kirjutamises ja rääkimises läks tegelikult päris hästi, nii et vinguda oleks liigne perfektsionism. Hakkasin isegi kaaluma, et äkki teeks Hispaania keele B1 eksami ära kui Eestis olen. Siin enam ei jõua ja kuna ma võtsin eratunde, siis mul pole ka mingit tunnistust taseme kohta.
See nädal lõppes väga veidralt. Tõotas tulla selline üritus, kus mina olen mean bitch, võtsin igaks juhuks isegi raamatu ja vihmavarju kaasa, et kui on eriti pointless siis ma lähen minema. Aga ei, väga lõbus oli. Ma pole nii hullumeelset seltskonda tükk aega kohanud ja mina ei ole siinkohal mingi põhiline sitamagnet vaid kõigest kõrvaltegelane. See oli kellegi teise novell. Niisiis üks Joaquin, kellega ma kunagi igiammu deidil käisin kutsus paellat tegema (ja see pold isegi tõsiseltvõetav deit muide, sest ta tahtis tund aega enne kokku saamist ära tühistada, aga ma olin nagu – hell no, ma olen end juba ilusaks teinud ja nüüd sa ütled et meil on ületamatud erinevused, las ma vähemalt intervjueerin sind, miks sa oled selline friik nagu sa oled). Enivei. Paella. Sellega mind meelitab, variant Valenciast välja saada tundus ka täitsa hea ja seltskonnaks lubati kaht lätlast ning ühte venelast. Selgus, et lätlasi on ikka ainult üks ja Joaquini sõber korjas meid rongijaamast ilusti auto peale (Massanassa, jah kohanimed on siin toredad). Tuleb välja, et koht kus me paellat tegema pidime hakkama oli päris eepiline. Selle foto ma tegin maja eest, aga ka rõdult oli vaade otse merele nii, et midagi muud ei paistnudki ja merel oli torm.
Lätlasi oli ainult üks, aga see üks – Charlotte, oli tõeline karakter. Ta saab kõik taktitundetuse maailmameistri auhinnad endale, aga keegi pole pahane. Tavaliselt olen mina see, kes mingi poliitiliselt ebakorrektse teema algatab, aga seekord ma ei üritanud kordagi, polnud vaja. Nii et vene poliitika sai kohe läbi kirutud, siis sundis ta Francesci näitama oma Grinderi fotosid ja rääkima sellest milline on geide elu hispaanias (mitte minu boss vaid see tüüp, kes meid rongijaamast ära tõi siis, et teil segi ei läheks. Minu boss muide eelmine nädal abiellus. Naisega). Mingit lauamängu mängisime ka, kus tuli hispaaniakeelseid sõnu seletada, kas siis joonistades, huultelt lugedes, miimikaga või mingid variandid olid veel. Tiimid olid ofkoors Putin Sucks (eestlane, lätlane ja venelane) ja Grindr Lion Milk (hispaanlased). Ausõna mina ei nimetanud neid 😀 a väga lõbus mäng oli ja eeeee idaeurooplased kippusid võitma, mis siis et vene tüdruk üldse hispaania keelt ei osanud. Charlotte oskas selle eest nii valencia, vene kui araabia keelt, mina oskan hästi joonistada ja huultelt lugeda ning mingid eriti hispaaniaspetsiifilised kaardid, mida isegi poisid (haha nad on peaegu 40) ei teadnud me viskasime kõik discard pile’i.
Paella muidugi läks veits kõrbema. No ja Charlotte on vegan, ta küll üritas mitte tüütu olla selle koha pealt, aga ma pidin naerust rabanduse saama kui Nastja ütles et ta pole kunagi elusat (living!) veganit näinud. See oli palju siiram huumor, kui kogu varasem veider innuendo kokku. Seda enam, et paella sees oli nii küülikut kui kana kui ka emma-kumma maks. Väidetavalt seda maksa ei sööda, see on ainult maitse pärast aga noh, ma siiski proovisin veits.
Ja kuigi Charlotte tekitas kõige rohkem intriigi, siis tegelikult on see siiski Nastja lugu. Kõrvad püsti nüüd! Ma nimelt valmistusin et tegu on mingi kahtlase värgiga, sest Joaquin on veits aferist. Nii et minu algne hüpotees oli, et raudselt on mail-order bride või midagi sellist kuna härral bioloogiline kell tiksub. Aga reaalselt ma ei narrinud teda sel teemal kordagi, kuigi ta on ikka suht pealiskaudne mees. Tuleb välja, et Nastja on arst ja nad olid plaaninud ta külaskäiku juba mingi juuli lõpust alates (tutvusid küll jah internetis, aga tegemist pole mingi lolli blondiiniga… kuigi ärakasutamise võimalusi selline tutvumine kahtlemata tekitab). Praegu ju naljalt Venemaalt välja ei saa, ta tuligi vist teisipäeval Türgi kaudu ja oli lennukis kui Putin mobilisatsiooni välja kuulutas. Tema jaoks oli see õhtu kahtlemata kõige sürreaalsem, sest tal on venemaal kolmeaastane laps ja ta kardab, et kui ta tagasi läheb siis saadetakse sõtta, sest ikkagi arst (ja Türgi kaudu praegu uuesti välja tulla… piletid on reaalselt mingi miljon rublat ehk 12 000€). Nii et ta käis vahepeal mitu korda sugulastele helistamas ja mingi Kanadas elav nõbu tahab et ta kindlasti tagasi ei läheks. Ehk nädalapikkune käsipagasiga puhkus tõotab pigem elumuutvaks sündmuseks kujuneda. Tal polnud eriti riideidki kaasas, kandis Joaquini mingit auklikku särki vahepeal. No ja siis kõrval su potentsiaalse tulevase mehe mingid imelikud sõbrad ajavad täiega segast juttu ja mängivad lauamängu, väljas peksab tormine meri vastu akent ja välku lööb. Mul oli väga imelik, sest ma saan ka tegelikult natuke vene keelest aru, aga ehk parem ongi, et valencialased ei saanud. Charlotte muidugi kasutas võimalust vene keeles põhjalikult vanduda/ülbitseda, aga mitte pahatahtlikult. Lõpuks ma lihtsalt… likvideerisin selle peo. Charlotte oli üksi veini juues puhta ülemeelikuks läinud ja tahtis seda lollakat mängu võita, paarike kindlasti tahtis rahu ja vaene Francesc tahtis koju ära minna tegelikult, aga ta oli liiga tore ja viisakas et seda välja öelda. Nii et ma ütlesin, et aitab küll, pimedaks läheb ja mul on homme ilgelt vara vaja tööl olla (tegelikult ei ole, aga see pidu vajas eutanaasiat enne kui keegi nutma hakkab, Nastja tundus väga kurnatud ja Francesc oli nõus kohe lõpetama, mitte isegi mingi kindla punktisummani edasi mängima). No ja siis läks Charlotte rõdule palvetama, siis kui väljas ikka juba korralik torm oli. Tuli sisse tagasi ja jõi otse pudelist veini 😀 nohjah. Mina selle veini sinna viisin, aga eriti keegi ei tahtnud seda (ma ise ka mitte), nii et see topiti talle lõpuks koju kaasa. Nii et moslemist läti alkohoolik, vegan, õpib siin inglise filli vist. Ausalt ma ei mõtle neid karaktereid välja, nad tekivad ise.
Tagatipuks kirjutas mulle veel Bernat. See Lena endine kallim, kellega mul ühine aiamaalapike oli. Ma suutsin edukalt temaga mitte suhelda juulikuust saati, kuna ta on tegelikult erinevalt neist ülejäänud hulludest surmigav ja sealjuures veel tüütu. Sa võid olla kas üks või teine, aga paluks mitte mõlemat korraga. Igatahes mingi täiskuu on vist, sest ta polnud mitu kuud midagi kirjutanud ja nüüd siis aktiveerus.
Francesc viskas meid lõpuks autoga Valenciasse ära. Allah võiks temale küll toreda boyfriendi organiseerida, sest Charlotte tegi tegelikult ainult nalja et ta võiks meid koju ära viia, aga ta viiski ja pidi sealjuures taluma Türgi räppi ja muud väga alternatiivset muusikat. Samas räme koerailm oli, täna tuli lõpuks sügis väga järsu muudatusena, ma pidin jaki selga panema õues olles. Charlotte kutsus mind veel talvel Türki külla ka, ta jaanuaris kolib. Mine tea, ehk lähengi, inimesed kes teavad täpselt mida nad elus tahavad on huvitavad. Aga rohkem ma tahan teada, mis Nastjast edasi saab.
See on kõigest kokkuvõte minu viimasest kuust ajast kui mul oli hullumeelselt rõõmsameelne korterikaaslane. See, et ta lisaks kuskil keskmiselt kord nädalas maha oksendas ja mu diivani karvadega kattis on paratamatus, millega tuli lihtsalt leppida. Nunnu välimuse eest saab paljugi andeks, isegi minu käest. Iseloom oli ka okei, kuigi me ikka tülitsesime ka, mis seal salata tal oli küllaltki goblinlikke harjumusi nagu maast/prügikastist leitud asjade söömine näiteks. Duši all käis ka ainult ühe korra (oleks rohkem võinud). Arsti juures pidin ma temaga ka korra käima, sest tal olid… kirbud. Ja iga päev kaks korda rohtu andma, sest leishmannioos on ohtlik haigus. Õnneks koerale rohtu anda on palju valutum kui kassile – paned tableti lusikatäie maapähklivõi/pasteedi otsa ja ta vabatahtlikult võtab enamasti. Tõeline koerapidamise crash course. Aga õnnestus, mõlemad oleme elus ja siiamaani entusiastlikud taaskohtumise osas (ta rohud ununesid siia maha, nii et kohe järgmisel päeval pidi tagasi tulema ja ma pole veel näinud, et keegi oleks nii entusiastlik minu nägemise peale). Oksendamine on siiski palju rõlgem kui 3x päevas junni korjamine, sest enamasti ta suvatses ropsida öösel või hilja õhtul ja siis ise tülgastuse ja unega võideldes seda koristada polnud just meeldiv algus või lõpp päevale. Ise ta oli sealjuures ikka nii õnnelik, nii õnnelik. Aga ega ta üldse ei õpi, et kui kasvõi natuke pargis rohtu süüa, siis on varsti ilgelt paha olla.
Jack Russelli terjeri ja podenco ristand, ehk suurte kõrvadega ülekasvanud Jack Russelli terjer. Hüppab ja kalpsab suurest õnnest, nii et inimesed arvavad et ta on kutsikas (tegelikult 6-7 aastane). Inimesi armastab. Peaaegu kõiki ja valimatult – liftist tahtis mingite suvaliste naabritega kaasa minna. Kui mu sõber rihma võttis ja temaga minema astuma hakkas, siis läks ka entusiastlikult kaasa. Teisi koeri eriti ei salli, suurte peale haugub ja uriseb, nii et sellega on meil päris mitu piinlikku konflikti olnud. Tegelikult on ta täielik kaisuloom, mul läks tükk aega, et teda harjutada omaette elutoas magama ja ikka ta vahel öösiti vingus ja kraapis hommikul viie paiku ust (ma enamasti pidin 6.30 ärkama). Nii et unevõlg on mul küll põhjalik.
Ehk kuidas kõik oli alguses kena ja siis lõpuks ikka eepiliselt pekki läks
Okei, see oli üks paremini korraldatud konvekaid. Selle aasta omadest kindlalt parim, kuigi Marseille’s oma oli väga nunnu ja noh see IAVS oli nii kohutav, et seda pole raske üle trumbata (nägin tšiilipoissi, ehk meie originaalset konvekablogijat, tema ütles et ta juba tundis ette et see saab jube olema ja isegi ei üritanud minna – ja ilmselt jäime me selle tõttu ilma tema suurepärasest halapostitusest, aga noh meil on minu halapostitus ja tema vist piinab end Teravmägedel praegu, nii et olgu mäed talle teravad).
Nii et mis siis see kord hästi oli? No esiteks toimus konvekas Eestis, suvine Tartu on veits väljasurnud aga ilus. Ja mu sünnipäev oli päev enne konvekat, nii et esimest korda mingi alates 2018 suvest õnnestus sünnipäeval Eestis olla. Tõsi, kuna mu sõpradest enamus on viimase viie aasta seas pungunud siis on nendega keeruline kohtuda, aga mul õnnestus tolle esmaspäeva jooksul Tartu piires eraldi kokku saada viie erineva sõbraga! Sorry, see polnud üldse konvekaga seotud. Aga noh põhiline erinevus IAVSiga oli, et meil oli toitu! Isegi taimetoitlaste peale oli mõeldud ja üldse. Tõsi, magustoitu õnnestus mul haarata ainult kõige esimesel päeval, kuna näljaste noorteadlaste ritsikahord oli kõik ära haaranud selleks ajaks kui minu järjekord kätte jõudis. Aga vähemalt ma ei usu, et keegi nälga oleks jäänud, mina kaalusin vähemalt pärast konvekat täpselt sama palju kui enne. Me Feliciaga olime isegi nii õelad, et postitasime sellest pilte IAVSi „non-working“ whatsappi gruppi. Väike väiklus, aga mis siis.
Ööbimisega oli ka hästi. Esimese öö ma olin küll Triinu juures (ta ise oli hoopis välitööl, aga tänks Triin!) ja siis edasi Dorpati hotellis. Ma polegi varem Tartus olles hotellis ööbinud. Staresti hostel ja muu olümpiaadiaegne majutus lapsepõlves ei lähe arvesse. Ahjaa, airbnb’s siiski olen, kui me üks talv otsustasime õdedega tüdrukuteürituse teha.
Konvekas ise oli meeldivalt teemakohane, minu ettekanne polnud isegi ainus riisiteemaline ja taimekommunikatsiooni-inimesi oli täitsa mitu. Tõsi, mõne molekulaarsema ettekande ajal ma veidike hiberneerusin või joonistasin märkmikku kriksatrulle. Eestlasi oli suht vähe, nii et ma teadsin neid kõiki ja Felicia väitis, et UK päritolu tegelased on üleesindatud… aga päris nii see polnud. UK ülikoolid ülid küll üleesindatud, aga need esindajad olid sageli mõne eksootilisema riigi kodanikud. Üldse see oli väga poliitkorrektne üritus ja iga ekremehe õudusunenägu – oma pronounse sai ka nimesildil valida ning posteriauhinna võitis üks tüüp, kes kandis väga fabuloosseid kleite. Ma ka hääletasin ta poolt, tal oli väga äge teadus.
Minu enda ettekanne oli viimase päeva viimane noorteadlase ettekanne (pärast oli miskine plenaar veel), nii et see vb veits limiteeris seda, et keegi selle alusel tutvuma tuleks, aga ei kurda, vähemalt ühe e-maili sain ja noh New Phytologist ka kohe lajatas artikliga, mida ma arvustama peaks. Ofkoors ma ei saada neid puu taha, kuigi mul on kiire ja üldse, teema oli ka huvitav.
Kliimamuutusi keegi ei eita, bioloogilise mitmekesisuse kadu on päris probleem ja mingis kirjastuse inimeste publitseerimisteemalises paneelis said editorid ja kirjastuste esindajad ka mõnusalt puid alla – aga ma arvan, nad teadsid mis neid ootab, praeguse avaldamise süsteemiga lihtsalt polegi keegi rahul ja ega keegi midagi hullult paatikõigutavat ei öelnud ka, lihtsalt vaikselt loksub teine ja vett tuleb üle ääre.
Ekskursiooni muide polnud, kui mitte arvestada väikest linna- ja botaanikaaiatuuri. Ühelt poolt, oleks olnud ideaalne aeg Eesti suvist loodust näidata, teisalt ma usun et need kes kohe lennukile ei rutanud leidsid ise midagi vaatamisväärset ja neli päeva oli põhimõtteliselt sama pikk kui IAVS ilma ekskursioonita. Mina otsustasin endale ise ekskursiooni teha ja läksin tagasi Soome kaudu. Üks eelmise aasta Biotoopia osaleja ammu juba kutsus ja mina ajasin tagasi, et mis, siis tulen kui mingi põhjus on veel, pealegi Soome on ju nii Eesti moodi. Noh nüüd oligi põhjus, odavaim tagasilend oli Helsingi-Alicante (vb tegelikult see praami ja rongiga kombineerimine lõpuks ikka ei tule soodsam aga noh näis, ma praegu lennukis kirjutan). Soome oli väga nunnu ja üldse mitte Eesti moodi, soovitan soojalt. Muidugi mu sõbrad andsid ka endast maksimumi, aga mind ei ole tegelikult üldse keeruline rõõmustada. Pmst sööda kõht täis ja lase metsa lahti ning pärast küüri saunas muda maha. Igatahes, mu sõbrad elavad Espoos ülikoolilinnakus ja see on ütlemata lahe koht. Meri on kohe lähedal, seal on palju saari ja mustikametsa ning igasugu lahedaid kivimügaraid ja samblikunõmmesid. Need väiksed jaburad graniidist mäed on mu lemmikud, sellised pehme vormiga nagu elevandid ja samas piisavalt karedad, et ma ei libastunud kordagi (pikali käisin paar korda siiski, aga enamasti oli süüdi mingi juurikas või lögane samblik). Kui nad on meres, kasvavad seal otsas ebaproportsionaalselt suured puud ka veel, ilmselt küll tänu sellele, et lahtedes pole nii jõhker tuul kui avamerel. Need puud nägid kinni hoidmisega ilgelt vaeva muidugi ja sageli väänles üle kivipinna mitme meetri pikkuseid juurikaid, mis kuskil kaugemal vist mulda nägid. Hirvesid nägin ka. Valgepõsk-lagled on ikka sama tropid kui vanasti. Käisime poro-pizzat söömas baaris, kus on kohalik rebane… see küll ei andnud näole too päev. Mulle anti hommikusöögiks mustikatega puuviljasalatit ja õhtusöögiks praejuustu murakatega. Kõige lõpuks käisin Prismas ja ostsin hunniku Soome komme. Sorry spaanjalased, te saate kõik lagritsat. Santi saab eriti vänget lagritsat, sest tema trikitas mind kunagi ghost pepperiga kommi sööma, saatanasigidik selline 😀 (ta on umbes 50 aastane laboritehnik, ei tundu esimese hooga selline tüüp kes oleks räme troll, aga ma võin auga tunnistada et meil oli kaks aastat kõik väga respectful ja siis mina ehmatasin ta pooleks, misjärel ta ikka üritab üle trumbata).
No ja te ilmselt ootate, millal siis kõik eepiliselt pekki läks, sest ega ma muidu ei blogiks ja see eelnev tundub kõik liiga ilus onju. Nii ongi. Mõtlesin, et kui mul on otselend Alicantesse Norwegian Airlinesiga, siis see pole ju mingi pidevalt streikiv Ryanair või Lufthansa ja kui mul pole vaja kuskil X kohas ümber istuda siis ma ei jää kuskilt maha ka, olen ilusti keskööks kodus. Well, no. Lennujaamas kõige pealt turvakontroll võttis põhjalikult proove mu kommikotist, et no äkki on plahvatusohtlik vms. Ma sattusin jälle kenasti hädaväljapääsuritta, nii et jalaruumi oli mõnusasti. Ilusti jõudsime mingi 15 minti lennata ja siis läks lennuk katki. Kõrvad hakkasid plõksuma ja ilgelt külmaks läks nii et kõigi käed sirutusid esimese hooga ventilaatorit kinni panema. Hapnikumaskid ei kukkunud alla, õnneks me veel nii kõrgel polnud, aga lennuk pööras otsa ringi. Mingi aja pärast teatati valjuhäälditest ka et sorry, mingi jama oli, me otsustasime tagasi Helsingisse minna ja kontrollida mis värk on. Tagasilend oli ofc mingi kolm korda pikem, ilmselt tuli oodata et sellele üllatusmaandumisele ruumi tehtaks. Ja siis passisime lennukis veel mingi tunni, kuni mehhaanikud uurisid et milles kühvel. Viga ei leitud, aga kuna meeskonnal oleks liiga pikk päev tulnud kui nad nüüd oleks pidanud Alicantesse ja tagasi lendama siis…. Palju õnne, saime veel 2 tundi oodata kuni uus meeskond tuli. Väljusime kuskil kell 8 õhtul, kuigi kell 7 oleks ma pidanud juba Alicantesse jõudma. Reaalselt, jõudsin millalgi veits enne keskööd. Õnneks ma sain vähemalt taksoga Lena juurde minna (rõvedalt kallis takso) ja tema diivanil magada. Ja siis ma ei hakanud hommikul enam San Vicentest tagasi Alicantesse minema, plaanisin kohalikust väiksest rongipeatusest aeglase rongiga koju saada. Ha! Kõige pealt selgus, et piletimasin on katki ja no neile „vajuta siia nupule ja teata kui midagi valesti on“ kõnedele ei vasta reaalselt keegi. Takkapihta selgus, et see mis õigel ajal saabus ja mille peale ma läksin oli vale rong. Õnneks see piletikontrollionu vaatas, et ahah lollakas turist ja saatis mu järgmises jaamas õigesse kohta. Paraku jaamas nad ei saanud müüa pileteid rongile, mis oli graafiku järgi juba väljunud ja järgmine rong oleks olnud mingi 56€, mis on isegi kiirrongi kohta täielik ulme nii lühikese vahemaa peale. Veel järgmine Valencia rong oleks tulnud õhtul kell seitse. Õnneks see hilinev minevikurong ikka tuli, ma leidsin piletikontrolli kohe üles ja sain talt paarikümne euroga pileti siiski. Nii et pärastlõunaks olen kodus, aga ausõna, mis karma see on? Kaks päeva mingit väsitavat transpordijama, üks blogipostitus ja eee mingi veerand artiklit läbi loetud. Ahjaa siin on 36 kraadi sooja väljas, ma ilmselt põlen kohe tuhaks nagu vampiir kui rongist välja astun, sest ma olen riides ikka samamoodi nagu Soomes.
Sai siis IAVSil käidud. Minu arust oli see mul kolmas IAVS, esimene oli 2013 Eestis ja järgmine kus ma käisin oli 2015 Tšehhis. Eelmine aasta oli virtuaalne, see ei lähe arvesse. Sel aastal oli aga täiesti päris ja Madridis – kui ma juba niikuinii olen Hispaanias otsustasin minna. Ja nüüd ma veits kahetsen seda otsust, sest kohe peale seda tekkis võimalus minna Marseilles’ konverentsile… ja et ikka korralikult saaks siis valiti mind ka New Phytologisti omale Tartus, nii et ma peaks selle jaoks ka käbe ettekande valmistama. Ehk siis sel aastal tuleb kolm konvekat suht lühikese aja sees. Samas enne oli neli aastat ikaldust, nii et keskmiselt oleme tasakaalus. Finantsiliselt… IAVS oli neist kõige kallim ja paraku piinarikkaim 😀 aga noh, mis teha. Kui sulle ei meeldi kirumist lugeda siis… võid siinkohal lugemise lõpetada, ma garanteerin, edasi on ainult esmaklassiline ving ja hala.
Ma läksin kiirrongiga. See rong on lahe, 1 tunni ja 40 minutiga sõidab Valenciast Madriidi (see vahemaa on kuskil 350-400 km). Kuna piletid said viimasel hetkel ostetud, sest oli lootus et läheme koos Feliciaga ja Frantaga autoga, siis hind oli muidugi kirves. 154€ kokku. Ryanairiga Marseille’i minek oli palju odavam. Esimene emotsioon Madridis oli, et oi kui jahe, oleks pidanud rohkem pika varukaga asju võtma. Jahe oli siis 26 kraadi, võrreldes Valencia 34 + niiskusega.
Elukohaks Felicia sebis meile tudengite hosteli, samas campuses kus konverents toimus. Õnnetuseks päris kaugel. Õnneks odav. Ilmselt poleks odavat hotelli olnud lihtne leida, kuna konvekaga samal ajal oli toimumas NATO summit ja kohe peale seda geiparaad. Põkke politseinikke ja vikerkaarelippe oli terve linn täis. Hosteli fuajees kohtasin kohe Šuspat, kes oli väga rõõmus mind nähes ja ise nägi välja samasugune, nagu kümme aastat tagasi. Selline ülientusiastlik suvine jõuluvana, lühkarite ja sandaalide ja harali habemega. Õhtune tervitus-vastuvõtt oli väga mõtetu, kuivõrd tervitamas meid otseselt keegi polnud, lihtsalt mingi aeg catering ütles et võib snäkke võtta. Need neetud snäkid jäid mind kummitama terve konveka ajaks, põhiliselt juust, sink ja tortilla tükikesed.
Ideaalne koroonajagamiskoht
Hostelis oli muideks öösiti räigelt külm. Ma olin võtnud konditsioneeriga toa, eeldades neljakümnekraadist palavust, aga ei, kordagi ei lülitanud seda sisse. Kontinentaalsem kliima ja kuumalaine oli ka just läbi saanud, varahommikuks laskus temperatuur 15 kraadini (Valencias alla 25 eriti ei lähe ja siis on ka higistamaajavalt palav, sest õhuniiskus on kuskil 90%). Ma suht värisesin seal lina all, lõpuks tõmbasin veel saunalina ka endale peale ja panin ainukesed pikad püksid jalga. Õnneks ma olin taibanud kurgusprei kaasa võtta, seda küll konditsioneerihaiguse kartuses. Esimesel päeval ma suutsin lisaks duši all käies veel tulekahjualarmi ka tööle panna. See oli suht vaikne st kõlas kuskil koridoris. Ma arvasin algul, et äkki Fra pani midagi põlema, aga ei ikka mina olin. Tuli kuri valvur, seletas et ma pean toa akna kohe lahti tegema kui duši alt tulen.
Hommikusöök oli kell 8. Keynote ettekanded kippusid kell 8.30 algama, mistõttu need eriti hinnas ei olnud meie seltskonna seas. Õnneks need polnud mulle isiklikult mingil südamelähedasel teemal enamasti. Hästi palju oli igasuguseid Lõuna-Ameerika teadlasi seekord, Felicia sõpru ja endine ülemus jne jne. Hispaanlasi oli hämmastavalt vähe. Tšehhide vana kaardivägi Šuspa ja Herben olid muidugi olemas, aga noorematest kedagi keda ma teaks polnud. Eestlasi oli koos minuga 4, kuigi vastavalt sellele kes mida huvitavat tegi võisin ma ka Tšehhi või Hispaania tiimi kuuluda 😀 . Üldist korralduspornot oli sellel konvekal jube palju, ma polnud ainuke kes kirus. Ausõna, see Eesti IAVS oli ikka ülihästi korraldatud sellega võrreldes, sest meil oli näiteks… toitu. Ja ühelgi bürokraadil ei lastud rääkida üle aja, mis siin kohe alguses juhtus.
Lõunaks oli selle esimese õhtu snäkilaua koopia. Iga päev. Neli päeva. Lõpupoole lisandus natuke suurem snäkivalik, aga juustu-sinki-tortillat ei taha nüüd tükk aega näha. Selle vähesegi pärast toimus suur rabamine, nii et kelle sessioon kauem kestis see ilma jäi. Ma pole elus nii palju limonaadi joonud kui too nädal. Kahjuks polnud kõnnitavas kauguses ühtki toidupoodi ega restorani ka – ülikoolilinnakus on küllap mingi äritsemise keeld. Esimese päris konvekapäeva lõpus oli nö direktori vastuvõtt. Tegelikult siis järgmine snäkilaud, aga õues (lõuna oma oli ka algul parkimisplatsil, aga see oli ikka debiilne, edaspidi tehti koridoris posterite juures). Õhtusöögi snäkid olid õnneks varieeruvamad, direktori sõnavõtt olevat läbi kukkunud st kui mina sujuvalt hilinedes saabusin, polnud tast jälgegi. Aga ettekandjad olid natuke taibukamad, tuvastades neid kes on eriti näljase tudengi näoga (khm, Franta, Felicia ja mina) ja tulid ringiga lõpus meie juurde tagasi kui kandikul veel midagi alles oli. Rohi oli pehme ja päris mitmed ajasid selle peale kingad jalast, sest hea värske ju. Kahjuks vallutasid selle ürituse peagi lendsipelgad… õnneks nad ei hammustanud, aga tüütud ikkagi.
Ettekannete ruumis olid jaburalt kõrge seljatoega toolid. Ma ei tea, kuidas lühikesed inimesed tagapool üldse midagi nägid (ekraanid olid ka väga pisikesed, nii et enamus teksti polnud näha). Ma katsusin lihtsalt mitte tukkuda, kuna kui enam polnud ilgelt palav siis… keha leidis et nüüd võiks unevõlga vähendada. Parimal hetkel tukkus minust ühel pool Franta ja teisel pool Šuspa. Mingil kohvipausil rääkis Herben mulle oma unenäost, kus oli üheks tegelaseks meie ühine tuttav Martin, kes sekeldab alati mingite ulmeliste projektidega. See unenägu vist ei olnud siiski ettekannete ajal nähtud, ma loodan.
Konverentsi keskel olev ekskursioon oli päris hea. Neid oli neli, kuigi algul valikus oli rohkem ,aga eks vähempopulaarsemad valikud tühistati. Lamemaalasena ma muidugi võtsin mäe – Sierra Guadarrama, umbes 2500m. Eelmisel õhtul sai veel itaallasi narritud, et nad ei saa sööma minna kuna peavad särke triikima. Riietuse skaala ühes otsas olidki itaallased, alati perfektselt klanitud ja teises mingid tšehhi metsjeesused matkasaabaste ja mitu päeva samade riietega. Ilkusin mis ma ilkusin itaallaste üle, aga tegelikult mul oli endal väike reisitriikraud kaasas. Kohvri põhjas, matkasaapa sees. Mägi õnneks väga raske polnud, kuna kõik olid bioloogid siis seal mingit tempot väga ei arenda – jäädakse lillekesi imetlema kogu aeg. Ma olin küll koos ühe raseda naisega kõige lõpus enamuse tõusust, aga meil jagus jaksu isegi juttu ajada. Mäe otsas oli kena niit, Meelis Pärtel ütles et nagu Eesti rannaniit aga mägedes. Mina kasutasin muidugi võimalust nende libedate aruheinte ja tarnade peal liugu lasta. Ükski kivi õnneks ette ei jäänud. Teisel pool mäeharja oli väike järv, aga kui me seal varbaid leotada tahtsime ilmus kuskilt kuri pargivaht, kes hakkas meie poole jooksma, nii et kadusime käbe väljapoole piiret tagasi 🙂 veel oli seal mägilehmi ja latakad kadakad, maad ligi ja perfektselt ringikujulised. Üldmulje oli küll selline, et mõnda mudaauku oleks jõehobud sobinud mulistama. Ja seda nägime ka, kuidas kaks helikopterit harjutasid tulekahjude kustutamist (või siis tegid pargivahile dušši).
Peale konveka lõppu saime alles Madridis olles juba e-maili, et neli koroonakeissi. Noh jah ühest ma teadsin, selle kohta käisid kõlakad juba varem ka.
Aga sellega ma praegu lõpetan, sest sünnipäev vajab eeltähistamist ja ma pean minema hakkama. Enda peole oleks natuke mark hilineda, kuigi ma ei usu et keegi täpselt tuleb.
Ma pole oma kuus kuud vist bloginud. Kõige lollimal põhjusel. Nimelt, kui koroona oli (siiani on tegelt) siis ma tundsin et olen adekvaatne sellest midagi arvama, see puudutab otseselt mind, kõik siinsed reeglid mis olid Euroopas kõige karmimad jms. Aga mida on mul Ukraina sõjast arvata? Peale selle, et Ukraina peab muidugi võitma, ilmselgelt? No ja vahepeal on olnud igasuguseid asju, nii et blogimine pole otseselt prioriteet ka olnud. Need seitse püsilugejat võivad mulle messengeris ju kirjutada ka ja küsida kuidas läheb. Ajaloo huvides panen siiski kirja miskit:
Plaanisin oma tagasilendu Eestist selle baasil, et kas tuleb sõda või mitte. Mina arvasin, et tuleb ja on ainult aja küsimus. Ma ei tea miks ma kahtlustasin, et see lennuliiklusele mõju võiks avaldada… aga no koroonakogemus tegi ilmselt ettevaatlikuks. Ma pidasin EKAs loengut “Taimed ja Õudus”, olnuks variant tulla tagasi Hispaaniasse kohe sama päeva õhtul või jääda veel nädalaks. Loeng oligi tegelikult õhtul ja üldse oleks see logistika keeruliseks läinud, nii et jäin nädalaks veel. Venemaa kallaletungini Ukrainale oli siis veel 2 nädalat.
Koroona pole kuhugi kadunud, aga muud haigused ka mitte. Peale talvepuhkuselt tagasitulekut ja koroona põdemist (Eestis) suutsin ma siin mingisse järgmisesse tatitõppe jääda. Praegu on kaks kolleegi koroonas. Vahepeal sai veel ports sõpru koroona, kel siiani oli õnnestunud seda vältida. Kuu peale koroona põdemist sain siin kolmanda vaktsiinidoosi ja oli jälle paar päeva väga räme olla, palavik ja puha.
Mu granditaotlus ei saanud rahastust (kes teadusega tuttav pole, siis ma ütleks et see on selline isiklik katastroof aga globaalselt ei miskit erilist – enamiku teadlaste enamik taotlusi ei saa rahastust, nii et seda sorti rejection millega tasub varakult harjuda). Ise ma lugesin seda taotlust üle hiljuti ja vaatasin et jummala norm tekst, ma ei mäletagi et ma sedasi kirjutada oskan. Tuleb metoodika osa veits lihvida ja mõne muu riigi konkursile submittida, sest ega hindajad ei öelnud, et mu idee oleks halb või teadus sitt… hoopis mu CV ei olnud piisav (ja ka seal suudeti veits vastukäivat juttu ajada kahe eri hindaja poolt). Tõepoolest Higispaania oludes, ma pole kirjutamisele eriti rõhku pannud – koroonapiirangutest hoolimata tuli katseid teha ja elus hoida ning paraku ilma abitööjõuta. Päriselt, ma ei istutaks mitu päeva järjest 10 tundi päevas taimi või skänniks lehti, kui mul oleks võimalus see orjatöö kellegi teise kaela lükata. Juurte pesu oli kõige tüütum, ühe proovi ettevalmistus skännimiseks oli üle 8 tunni ja neid proove oli ikka omajagu, pmst terve novembri tegin seda. Praegu katse tahab iga päev tund aega käsitsi kastmist ka saada – ja mul on tegelikult kaks katset. Lisaks veel istutamine 40 kraadises kasvuhoones – hakka või mõtlema, et mõni teine töö oleks inimlikum. Ühesõnaga ettekäänded-ettekäänded. Sest ma pigem aitaks Frantat välitööl kui kirjutaks oma asja. Homme ongi Franta välitöö, wish me luck, kuumalaine on ka.
Kontoris pole sel aastal konditsioneeri. Kohe polegi. Läks katki ja see institutsioon, millelt me oma majatiiba üürime keeldub parandamast. Hispaanias käib kõik aeglaselt ka, nii et enne sügist niikuinii ei saaks ja üldse. Hoone muidugi on klaasist ja kasvuhooneeffekt on selline, et laboris 34 kraadi pole mingi üllatus. Ülikool pakkus meile asenduspinnaks mingit maja, mis on põhimõtteliselt varemetes. Seal pole aknaid ees, ega vett, elektrit jms. Ma ärgitasin teisi, et me peaks protestima, nt kõik vanad meesprofessorid võiks linnavalitsuse ees teha topless demonstratsiooni. Aga reaalselt vanameesprofessoreid kotib see olukord kõige vähem, nemad töötavad enamasti kodust või käivad korraks autoga instituudis. Minusugustel, kes tulevad hommikul bussiga ja enne kella kolme kuhugi ei pääse on jama. Aga ma pean iga päev kastmas käima (ja vahel mõnele teisele, kes kodust töötab mingi teene osutama a’la proovid ahjust välja võtma). Oma ventilaatori juba vedasin sinna, aga ega sellest suurt abi pole. Muidugi ei jaksa ma peale sellist päeva enam õhtul midagi teha (ja kui 6.30 on vaja ärgata, siis pole väga mõtet ka õhtul välja minna üritada).
Positiivse poole pealt – ma käisin Marseille’s konvekal. Väga armas väike konvekas oli, kuskil sadakond osalejat. Marina pidas keynote ettekannet ja minul oli poster. Ma isegi võitsin postriauhinna, jee! Seitsekümmend viis naela, kui ma selle kunagi Brexitlandist kätte saan. Noh postri printimise hinna katab ära 😀
Siis ma lootsin seda postrit taaskasutada Eestis, New Phytologisti Next Generation Scientistsi konverentsil. Aga võta näpust, seal mul sattus ettekanne. Nii et vahemikus 15-31 juuli võib mind Eestis kohata. Eeldusel, et ma leian kellegi, kes kastaks katset. Lennupiletid on juba ostetud, vastikult kallid olid kuna kõik nüüd reisivad miskipärast.
Ema käis külas. Sellest on juba oma kuu aega möödas. Tegime turistiasju.
Kuna küll küllale liiga ei tee, siis mul on IAVSi konverents ka plaanis. See on juba nädala pärast, Madridis. Appi!
“Trait diversity across rice varieties increases complementarity effects and productivity”
This research originally stems from the ideas of kin recognition, niche theory, and allelopathy. Kin recognition and niche theory are antagonistic in their premises, but both could have an agriculturally relevant effect. In the case of cooperation with the relatives, the monocultures of the same variety would give higher seed yield, as the kin recognition theory predicts fitness gains from interactions with relatives. On the other hand, the ecological niche theory predicts that mixtures would have a higher yield than monocultures because the individuals are more genetically different and their niche requirements are different as well. In total this would allow them to use a wider range of available resources. How would this complementary resource use interact with weeds? Do different plants fill niche space more evenly, resulting in stronger weed suppression? Or could similar individuals recognizing each other as kin better resist invasion when cooperating with each other? Could mixing allelopathic varieties with non-allelopathic indirectly still benefit the rice variety that doesn’t have the ability to chemically suppress weeds? To jump ahead – none of our chosen six varieties proved allelopathic, and the common weed of the rice fields Echinochloa crus-galli proved to be the most competitively effective plant species I have ever grown in an experiment, reaching nearly double the height and ten times the biomass of the neighboring rice plant – so, in the end, we couldn’t say much about which kinds of rice combinations suppress weeds better.
But not all the rice varieties and combinations were equally the same in their response to growing together with competitors. Functional diversification could still be a sustainable approach to managing modern cultivars, even if they are competitively inferior to weeds. Our research shows that mixing varieties resulted in higher aboveground biomass for most varieties compared to monocultures, although in seed production the effect didn’t differ from 0. Varieties differ from each other in their functional traits, and although the main focus is always on yield maximization, they have different strategies with leaves and roots for resource uptake and on how to convert these resources to grains. We found that the complementarity was the driver of the positive net diversity effect in mixtures and this was caused by dissimilarity in the leaves (root traits not yet analyzed). Weed suppression didn’t depend on any trait that we measured, but there is still a future prospective for allelopathic rice.
Echinochloa crus-galli is overgrowing the rice on a field in Italy (this is the first rice field I ever visited)
My own rice story started in the year 2019 when I was in Italy doing postdoctoral research on a completely unrelated topic of plant-inspired biorobotics. The project to study plant-plant interactions and niche partitioning was already accepted, but I hadn’t chosen the proper study species yet. As rice seeds are easier to count than the seeds of Arabidopsis and it has clear agricultural value I eventually switched to using rice as model species in 2020. And I endure the paella jokes from my Spanish colleagues ever since 😊
Ma juba ammu Eestis olles kutsusin kõiki külla endale – mõni lubaski tulla.
Nüüd ma olen ise ära proovinud selle, kuidas on Barcelona kaudu tulla, on küll võimalik ja pole oluliselt hullem kui mingi kolmanda lennujaama põrkega. Algselt ma käisin Valencia- X koht – Tallinn. Kahjuks selle variandiga ei anna vältida debiilselt vara üles tõusmist või vastikult hilist kohalejõudmist. Sageli ei ole eriti soodne ka. Praegu tundubki olevat 2 mõistlikku varianti:
Kombineeri odavlendudest Tallinn – X – Valencia, Valencia lennujaamast saab siia metrooga 45 minutiga. Metroo viga on see, et see peale kella 23 ei sõida, nii et kui kuskil keskööl saabuda tuleb ikka takso võtta ja see on mingi 35€. Metroo on 5€. Mina olen odavlende vaadanud nt portaalist azair.eu – päris kõike seal küll pole, vist AirBalticut ei näidanud vms. Google Flightsist saab ka hea graafilise vaate, seda ma kasutasin eelmine kord kui Eestis käisin ja ei tahtnud mingi Ryanairiga riskida, võtsin Lufthansa.
Tee pikem reis ja võta Tallinn-Barcelona või Tallinn-Madrid (ööbimisega emmas-kummas, siis saab kaks kärbest ühe hoobiga ja seal ka ringi vaadata). Barcelonast saab siia rongiga (renfe.com mugav aga kui piletit kuu aega ette ei osta on mingi 60€, ette ostes 30€ kanti ja sõidab 2,5 tundi… aga metrooga tuleb sinna kesklinna kõigepealt saada). Buss on ka, ma sain sellise mis Barcelona kesklinnast tulles oli vist 14€ ja sõitis 4 tundi. Otse lennujaamast läheb ka, aga siis on kallim. Buss oli muidu väga mugav, aga elektrit polnud, wifi ei töötanud, lampi ei saanud põlema panna ja bussijuhil oli omapärane muusikamaitse. Nii et olete hoiatatud (tukkumiseks ideaalsed istmed muidu ja pime buss alsa.com on see koht, kust neid pileteid saab). Eestist hakkasin ma tulema täitsa normaalsel keskpäevasel ajal ja Valencia bussijaama jõudsin ikka kuskil 22 paiku öösel. Sealt kärutasin kohvriga koju, aga tegelikult see vahemaa on mingi 2km. Ma ei tea miks, aga just selle suuna peal ei liigu eriti mingit normaalset ühistransporti, kõik metroo ja trammiliinid on eemal. Eriti lollaka koha peal on see bussijaam, ma olen seal üldse ainult see 1 kord käinud 2,5 aasta jooksul. Aga kui on ainult käsipagas on okei. Barcelona piletid võib saada täiesti jaburalt odavad – mina nägin kõige odavamaid Ryanairi omasid 13.99€ aga sellega oli see viga, et väljumine oli umbes kell 5 hommikul. Seda tuleb ka vaadata millise Barcelona lennujaamaga on tegu – see õige El Prat on kohe linna juures. Ryanairi osingus oligi see lihtsalt Barcelona nime all. Teine, Girona-Costa Brava nimeline on väga palju kaugemal… nagu mingi 150km transfeeri tuleks otsa ja see on täiesti põllu peal.
Jõulude ja aastavahetuse vahel ei juhtu tavaliselt midagi. Olks ma peaks oma uue aasta eelarve tegema, aga arvutis nikerdamine ei loe. Täpselt selline pointless aeg, et ühest söömingust toibuda ja siis järgmisele minna. Mul oli täiega plaan, kutsuti full slav peole kuhu ma oleks pmst õgima ja koera nunnutama läinud. Aga. Et seda va 2021 saaks ikka korralikult ära saata, siis sain mina kah koroona. Nii ongi, vaktsineeritud olen ma küll aga no ju siis omicron on ikka liiga äge uuendus. Ma isegi pole eriti kindel kust ma selle sain, kogu pere sai positiivse testi täna pmst. Lennujaamas oli mu test kenasti negatiivne ja hispaanias ka, nii et Eesti suht kindlalt. Maitsemeel on (veel) alles, aga for real kui see ära kaob ma hakkan putru sööma. Muidu on kurk veits valus, ei köhi aga köhatan ja pea on tatti täis. Palavikku ka pole eriti, külmavärinad on. Kõndisin 6km maha, et pcr testil käia, õues oli palju parem hingata. Toas on ilmselt liiga kuiv õhk. Ja kuna mul nüüd on 10 päeva toas passimist, siis ma panin Apelsinimarmelaadilt küsimustiku tuuri. Et kui nii mitu aastat blogitud, ehk võin end isegi blogijaks pidada. Hirrrmus, ma vist alustasin blogimisega kui ma olin mingi 15-16.
Mida sa tegid aastal 2021, mida sa varem teinud pole?
Esinesin konverentsil kutsutud esinejana, st mina ei maksnud ja kõik pidid mind kuulama. Väga meeldiv vahelduseks, selline edevam konvekakogemus. Arenguruumi muidugi on, ma ikka pärast vaatasin videost et seda ja toda saaks paremini (aga tegelikult publikule on see kõik laivis, nemad ei märka nii palju)
2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Ma vist ei lubanud midagi see kord. Uue aasta puhul võiks loobuda Pokemon Go mängimisest (õue nkn ei saa), võtta oma kunstihobi tõsisemalt ja minna lõpuks keelekursustele. See viimane sõltub veits kursuste hinnast ja täituvusest ka.
3. Kas keegi su lähedastest sai lapse? Umbes kõik, kes veel pole saand. Õde ja Kati ja Rents.
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Ei.
5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2022, mida sul 2021. aastal ei olnud?
Tahtejõudu asju õigel ajal alustada ja lõpetada, mingit säilenõtkust ja plaan B’d juhuks kui kõik pekki läheb. Elukaaslane oleks ka tore.
6. Milliseid riike sa külastasid?
Eesti ja Hispaania ja Eesti ja Hispaania.
7. Milline 2021. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
Igaveseks ma ei teagi, ei juhtund midagi nii põrutavat. 31 detsember oleks muidugi lihtne meeles pidada, et näe sain koroona a loodetavasti see möödub igavalt.
8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Biotoopia konverentsil läks päris hästi (see polnud ju võistlus aga nii palju komplimente ja kiitust omg).
9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Ajalugu vaikib sellest
10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Jaaajaa praegu põen.
11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
Jalgratas? Tegelt ma arvan et see helitõke magamistoa seinas, mis isoleerib naabreid parandas mu elukvaliteeti kõige rohkem
12. Kelle teod väärisid tunnustust?
Hmm no tervitaks Sarah’d ja Nikot töölt ja Sarah koera ja…
13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Goblin. Õnneks ta läks minema ja kadus mu radarilt, aga ta oli üsna tülgastav.
14. Millele kulus enamik su rahast?
Üür? Ma elan üksi kolmetoalises, pole väga odav.
15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
Ei mäletagi, et oleks ajanud
16. Milline laul jääb sulle alati 2021. aastat meenutama?
Whami „Last Christmas“? See kord ma sain whammitud. Taksos mängis „I Want to Know What Love Is“ ja see oli päris cheesy.
17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
õnnelikum või kurvem? Suht sama
kõhnem või paksem? Paksem, aga mitte paks
rikkam või vaesem? Vist rikkam, aga näis kas inflatsioon ja hinnatõusud teevad oma töö
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Saanud rohkem sõpradega hängida, matkata ja sotsiaalne olla
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Uudiseid lugenud. Päriselt, uuel aastal loen vähem koroonauudiseid.
20. Kas sa armusid kellessegi 2021. aastal?
Ei
21. Mis oli su lemmik telesaade?
Mul pole telekat, nii et sellele ei saa vastata.
22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Nope. Pole uusi (isiklikke) vaenlasi. Null intriigi, väga igav.
23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Bernard Kangro Tartu seeria. Poole peal olen, kui kellelgi leidub „Kivisild“ või „Must raamat“ andke mulle teada.
24. Mida sa tahtsid ja said?
Jõuluks Eestisse tulla.
25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
Ma vist ei vaadanud filme ka. Kinos kindlalt ei käinud.
26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
34 – läksin tehnikutega baari, jõin liiga palju õlut ja järgmisel päeval ropsisin tööl kraanikaussi.
27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Kui pereliikmed oleks mulle saanud külla tulla? Tegelt ma kindlalt ei tea seda. Hispaania piires reisimine oleks ka tore olnud.
28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Kes ütles, et ma olen mõistuse juures?
29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Hmm ma ei teagi. Kersti Kaljulaid oli päris ok president, aga et ma nüüd kedagi fännaks? Kuidagi on nii meelde jäänud kui keegi midagi lollakat ütles, neist võiks küll top kolme teha a ma ei tee.
30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
Sel aastal? Niko saab auhinna. Tegelt brasiillased on ka päris toredad.
31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2021. aastal said?
Iga tulemus ei olene sellest, kui kõvasti sina pingutad või tahad, mõnikord ongi sitad juhused, olukorrad või inimesed ja ükskõik kui palju sa ka tõmbleks, tulemus ei ole märgatavalt erinev.
Higispaania 