Ehk kuidas kõik oli alguses kena ja siis lõpuks ikka eepiliselt pekki läks

Okei, see oli üks paremini korraldatud konvekaid. Selle aasta omadest kindlalt parim, kuigi Marseille’s oma oli väga nunnu ja noh see IAVS oli nii kohutav, et seda pole raske üle trumbata (nägin tšiilipoissi, ehk meie originaalset konvekablogijat, tema ütles et ta juba tundis ette et see saab jube olema ja isegi ei üritanud minna – ja ilmselt jäime me selle tõttu ilma tema suurepärasest halapostitusest, aga noh meil on minu halapostitus ja tema vist piinab end Teravmägedel praegu, nii et olgu mäed talle teravad).

Nii et mis siis see kord hästi oli? No esiteks toimus konvekas Eestis, suvine Tartu on veits väljasurnud aga ilus. Ja mu sünnipäev oli päev enne konvekat, nii et esimest korda mingi alates 2018 suvest õnnestus sünnipäeval Eestis olla. Tõsi, kuna mu sõpradest enamus on viimase viie aasta seas pungunud siis on nendega keeruline kohtuda, aga mul õnnestus tolle esmaspäeva jooksul Tartu piires eraldi kokku saada viie erineva sõbraga! Sorry, see polnud üldse konvekaga seotud. Aga noh põhiline erinevus IAVSiga oli, et meil oli toitu! Isegi taimetoitlaste peale oli mõeldud ja üldse. Tõsi, magustoitu õnnestus mul haarata ainult kõige esimesel päeval, kuna näljaste noorteadlaste ritsikahord oli kõik ära haaranud selleks ajaks kui minu järjekord kätte jõudis. Aga vähemalt ma ei usu, et keegi nälga oleks jäänud, mina kaalusin vähemalt pärast konvekat täpselt sama palju kui enne. Me Feliciaga olime isegi nii õelad, et postitasime sellest pilte IAVSi „non-working“ whatsappi gruppi. Väike väiklus, aga mis siis.

Ööbimisega oli ka hästi. Esimese öö ma olin küll Triinu juures (ta ise oli hoopis välitööl, aga tänks Triin!) ja siis edasi Dorpati hotellis. Ma polegi varem Tartus olles hotellis ööbinud. Staresti hostel ja muu olümpiaadiaegne majutus lapsepõlves ei lähe arvesse. Ahjaa, airbnb’s siiski olen, kui me üks talv otsustasime õdedega tüdrukuteürituse teha.

Konvekas ise oli meeldivalt teemakohane, minu ettekanne polnud isegi ainus riisiteemaline ja taimekommunikatsiooni-inimesi oli täitsa mitu. Tõsi, mõne molekulaarsema ettekande ajal ma veidike hiberneerusin või joonistasin märkmikku kriksatrulle. Eestlasi oli suht vähe, nii et ma teadsin neid kõiki ja Felicia väitis, et UK päritolu tegelased on üleesindatud… aga päris nii see polnud. UK ülikoolid ülid küll üleesindatud, aga need esindajad olid sageli mõne eksootilisema riigi kodanikud. Üldse see oli väga poliitkorrektne üritus ja iga ekremehe õudusunenägu – oma pronounse sai ka nimesildil valida ning posteriauhinna võitis üks tüüp, kes kandis väga fabuloosseid kleite. Ma ka hääletasin ta poolt, tal oli väga äge teadus.

Minu enda ettekanne oli viimase päeva viimane noorteadlase ettekanne (pärast oli miskine plenaar veel), nii et see vb veits limiteeris seda, et keegi selle alusel tutvuma tuleks, aga ei kurda, vähemalt ühe e-maili sain ja noh New Phytologist ka kohe lajatas artikliga, mida ma arvustama peaks. Ofkoors ma ei saada neid puu taha, kuigi mul on kiire ja üldse, teema oli ka huvitav.

Kliimamuutusi keegi ei eita, bioloogilise mitmekesisuse kadu on päris probleem ja mingis kirjastuse inimeste publitseerimisteemalises paneelis said editorid ja kirjastuste esindajad ka mõnusalt puid alla – aga ma arvan, nad teadsid mis neid ootab, praeguse avaldamise süsteemiga lihtsalt polegi keegi rahul ja ega keegi midagi hullult paatikõigutavat ei öelnud ka, lihtsalt vaikselt loksub teine ja vett tuleb üle ääre.

Ekskursiooni muide polnud, kui mitte arvestada väikest linna- ja botaanikaaiatuuri. Ühelt poolt, oleks olnud ideaalne aeg Eesti suvist loodust näidata, teisalt ma usun et need kes kohe lennukile ei rutanud leidsid ise midagi vaatamisväärset ja neli päeva oli põhimõtteliselt sama pikk kui IAVS ilma ekskursioonita. Mina otsustasin endale ise ekskursiooni teha ja läksin tagasi Soome kaudu. Üks eelmise aasta Biotoopia osaleja ammu juba kutsus ja mina ajasin tagasi, et mis, siis tulen kui mingi põhjus on veel, pealegi Soome on ju nii Eesti moodi. Noh nüüd oligi põhjus, odavaim tagasilend oli Helsingi-Alicante (vb tegelikult see praami ja rongiga kombineerimine lõpuks ikka ei tule soodsam aga noh näis, ma praegu lennukis kirjutan). Soome oli väga nunnu ja üldse mitte Eesti moodi, soovitan soojalt. Muidugi mu sõbrad andsid ka endast maksimumi, aga mind ei ole tegelikult üldse keeruline rõõmustada. Pmst sööda kõht täis ja lase metsa lahti ning pärast küüri saunas muda maha. Igatahes, mu sõbrad elavad Espoos ülikoolilinnakus ja see on ütlemata lahe koht. Meri on kohe lähedal, seal on palju saari ja mustikametsa ning igasugu lahedaid kivimügaraid ja samblikunõmmesid. Need väiksed jaburad graniidist mäed on mu lemmikud, sellised pehme vormiga nagu elevandid ja samas piisavalt karedad, et ma ei libastunud kordagi (pikali käisin paar korda siiski, aga enamasti oli süüdi mingi juurikas või lögane samblik). Kui nad on meres, kasvavad seal otsas ebaproportsionaalselt suured puud ka veel, ilmselt küll tänu sellele, et lahtedes pole nii jõhker tuul kui avamerel. Need puud nägid kinni hoidmisega ilgelt vaeva muidugi ja sageli väänles üle kivipinna mitme meetri pikkuseid juurikaid, mis kuskil kaugemal vist mulda nägid. Hirvesid nägin ka. Valgepõsk-lagled on ikka sama tropid kui vanasti. Käisime poro-pizzat söömas baaris, kus on kohalik rebane… see küll ei andnud näole too päev. Mulle anti hommikusöögiks mustikatega puuviljasalatit ja õhtusöögiks praejuustu murakatega. Kõige lõpuks käisin Prismas ja ostsin hunniku Soome komme. Sorry spaanjalased, te saate kõik lagritsat. Santi saab eriti vänget lagritsat, sest tema trikitas mind kunagi ghost pepperiga kommi sööma, saatanasigidik selline 😀 (ta on umbes 50 aastane laboritehnik, ei tundu esimese hooga selline tüüp kes oleks räme troll, aga ma võin auga tunnistada et meil oli kaks aastat kõik väga respectful ja siis mina ehmatasin ta pooleks, misjärel ta ikka üritab üle trumbata).

No ja te ilmselt ootate, millal siis kõik eepiliselt pekki läks, sest ega ma muidu ei blogiks ja see eelnev tundub kõik liiga ilus onju. Nii ongi. Mõtlesin, et kui mul on otselend Alicantesse Norwegian Airlinesiga, siis see pole ju mingi pidevalt streikiv Ryanair või Lufthansa ja kui mul pole vaja kuskil X kohas ümber istuda siis ma ei jää kuskilt maha ka, olen ilusti keskööks kodus. Well, no. Lennujaamas kõige pealt turvakontroll võttis põhjalikult proove mu kommikotist, et no äkki on plahvatusohtlik vms. Ma sattusin jälle kenasti hädaväljapääsuritta, nii et jalaruumi oli mõnusasti. Ilusti jõudsime mingi 15 minti lennata ja siis läks lennuk katki. Kõrvad hakkasid plõksuma ja ilgelt külmaks läks nii et kõigi käed sirutusid esimese hooga ventilaatorit kinni panema. Hapnikumaskid ei kukkunud alla, õnneks me veel nii kõrgel polnud, aga lennuk pööras otsa ringi. Mingi aja pärast teatati valjuhäälditest ka et sorry, mingi jama oli, me otsustasime tagasi Helsingisse minna ja kontrollida mis värk on. Tagasilend oli ofc mingi kolm korda pikem, ilmselt tuli oodata et sellele üllatusmaandumisele ruumi tehtaks. Ja siis passisime lennukis veel mingi tunni, kuni mehhaanikud uurisid et milles kühvel. Viga ei leitud, aga kuna meeskonnal oleks liiga pikk päev tulnud kui nad nüüd oleks pidanud Alicantesse ja tagasi lendama siis…. Palju õnne, saime veel 2 tundi oodata kuni uus meeskond tuli. Väljusime kuskil kell 8 õhtul, kuigi kell 7 oleks ma pidanud juba Alicantesse jõudma. Reaalselt, jõudsin millalgi veits enne keskööd. Õnneks ma sain vähemalt taksoga Lena juurde minna (rõvedalt kallis takso) ja tema diivanil magada. Ja siis ma ei hakanud hommikul enam San Vicentest tagasi Alicantesse minema, plaanisin kohalikust väiksest rongipeatusest aeglase rongiga koju saada. Ha! Kõige pealt selgus, et piletimasin on katki ja no neile „vajuta siia nupule ja teata kui midagi valesti on“ kõnedele ei vasta reaalselt keegi. Takkapihta selgus, et see mis õigel ajal saabus ja mille peale ma läksin oli vale rong. Õnneks see piletikontrollionu vaatas, et ahah lollakas turist ja saatis mu järgmises jaamas õigesse kohta. Paraku jaamas nad ei saanud müüa pileteid rongile, mis oli graafiku järgi juba väljunud ja järgmine rong oleks olnud mingi 56€, mis on isegi kiirrongi kohta täielik ulme nii lühikese vahemaa peale. Veel järgmine Valencia rong oleks tulnud õhtul kell seitse. Õnneks see hilinev minevikurong ikka tuli, ma leidsin piletikontrolli kohe üles ja sain talt paarikümne euroga pileti siiski. Nii et pärastlõunaks olen kodus, aga ausõna, mis karma see on? Kaks päeva mingit väsitavat transpordijama, üks blogipostitus ja eee mingi veerand artiklit läbi loetud. Ahjaa siin on 36 kraadi sooja väljas, ma ilmselt põlen kohe tuhaks nagu vampiir kui rongist välja astun, sest ma olen riides ikka samamoodi nagu Soomes.