Month: December 2022

Higispaania lõpupostitus (1. detsember)

Ma olen viimasel ajal olnud selline sitamagnet, et ise ka ei usu. Noh vähemalt varsti võiks hakata paremini ka minema, sest see on juba jabur. Mu paadunud optimism räägib siin, eksole. Muidu on aga ving ja hala. Ilm on külm, kontori laest kukub müstilisi klaaskuule ja töö kohvik tõstis kohvi+sarvesaia hinda 25%. Tegelikult ma ei peaks täna kontoris enam istuma, ametlikult mul sai eile leping läbi… aga noh kui ma olen veel 3 nädalat Hispaanias, siis miks mitte. Täna olema pidanud seminar jäi küll ära, aga vähemalt ma sain kasvuhoone põranda püha veega (10% bleach solution) üle tõmmata. Kusjuures meie uus Hiina doktorant otsustas, et siinsed töötingimused on liiga hullumeelsed ja tema katkestab/läheb kuhugi mujale. Vat siis. Muidu on siin mingit uut rahvast nii palju, et minu laua pärast läheb vist rabamiseks ja üldse lubati graafikud teha, et kes millal kontoris käib.

Aga eepilistest seiklustest siis – mul varastati esmaspäeval pargis seljakott ära. Seal sees oli tahvelarvuti, mis just eelmine kuu ostetud, optilised päikseprillid, lab journal / isiklik märkmik, rahakott sularaha ja pangakaardiga ning hulgem väiksemat kribu-krabu, nagu müts ja kindad. Minule kokku pea 300 eurine laks, vargale aga oluliselt väiksema väärtusega saak. Ma varem eeldasin, et kui keegi midagi varastab, siis ehk mu koti kui ma rannas ujumas olen – ja seetõttu sageli sinna isegi ei võtnud telefoni kaasa. Paraku aga ei, pargis päise päeva ajal ja väga sneakylt! Mina istusin pargipingil, klapid peas ja märkmik käes. Tuli mingi tüüp elektritõuksiga, küsima et kustkohast siin jõge ületada saab. Ma jõudsin veel mõelda, et veits debiilne ta jõe poolt üldse tuli ja miks küsida kelleltki, kes istub pargis, mitte tänaval… noh see aeg kui ma käe tõstsin et osutada sinna jõe poole tõmmatigi mul käe alt kott ära. Ja seda tõmbajat ma tegelt ei näinud, kuna tõuksimees oli mu ees ja pani kohe ajama hoopis teises suunas (et karma ta kätte saaks, sest mina ei saanud). Õnneks võtmed olid mul seekord vähemalt taskus. Politseisse kõndisin, see oli mingi 600m kaugusel ainult. No ja tegin nimekirja, et mis varastati ning siis ootasin 1,5 tundi…. kuni nad mulle sellest paberist koopia tegid. Tuleb välja, et rääkida ei tahtnud muga keegi, et mis siis täpselt juhtus vms. Nüüd tuleb siis 3 nädalat ilma pangakaardita läbi ajada… tehtav, aga nõme. Ilmselt pean kelleltki sula laenama ja keegi peab aitama mul rongipiletid osta, lennupilet on õnneks olemas.

Toredamatest asjadest ka – laupäeval ma käisin Parchel külas. Ta oli väga rõõmus, tema portree edeneb ka päris hästi… kuigi nüüd ma pean valima kas minna stiililt realismi või puhta kitši peale. Õnneks ta on koer, inimestest ma ei oska normaalset pilti joonistada.

Higispaania kokkuvõte (novembri algus)

Ohjeebus, hakkabki lõppema see aeg siin. Ausalt, ma võin öelda et need neli aastat vahemeremaid tõesti õpetasid mind higistama. Ja vett jooma. Ja et magneesiumitablette tuleb võtta ja päiksekreemi kasutada. Seda ka, et mu aju ei funka temperatuuril üle 30 ja alla 17 kraadi. Räme palavus on räme, nüüd on see õnneks läbi. Kuni septembri lõpuni olid üle 30sed temperatuurid ikka tavalised, oktoober oli lõpuks okei. Viimati ujumas käisin 27ndal oktoobril. Novembri algul üritasin ka, aga lained olid nii suured ja teispoolsus saatis sõnumi, et parem mitte. Teispoolsus? Noh ma päästsin kala kuivamisest, kuigi pikemas perspektiivis ta ilmselt uppus ära. Nimelt meri lükkas minu jalge ees kaldale suure kala, sellise näpuotstest küünarnukini pikkuses. No kuna ta seal laperdas, võtsin sabast kinni ja viskasin merre tagasi. Tegelikult oleks võinud kotti pista ja õhtusöögiks kuulutada, sest ega tal nende suurte lainete vastu ujuda väga hästi ei õnnestunud. Pilti kahjuks pole, ma ujuma minnes ei võta kaasa ei telefoni ega rahakotti, sest teadagi. Õnneks mul pole siin midagi ära varastatud, aga see pidi suht tavaline olema.

Külalised on ka ära käinud. Kui varem oli ikaldus, siis sügisel ööbisid siin nii itaallased (need, kes enne mu kolleegid olid), üks endine korterikaaslane kellel oli asja konverentsile, siis käis mu õe pere külas ja nende lahkumisele järgneval päeval tuli Agniezka, kelle juures ma suvel Soomes paar päeva olin. Vähemalt ilm oli kena, keegi ära ei küpsenud ja vihma ka ei sadanud. Linna näidata sain ka omajagu, aga ega ma niisama ei satu ka põnevatesse kohtadesse eriti. Vanalinn on lähedal küll, aga hea kui korra nädalas satun sinna.

Eksperiment sai ka läbi, nii et ma ei pea iga päev 6.30 ärkama enam, et bussi peale minna. Nüüd on ainult sellised ülesanded nagu proovide ladustamine ja kasvuhoone koristamine jne, mille pärast end kohale vedada tasub. No ja seminarid muidugi ka. Felicia üritas vahepeal isegi journal clubi elustada. Bossiga kohtumine, et statistikat arutada on samuti hea põhjus – kuigi me mõlemad elame Valencias, nii et teoorias võiks selle sõitmise osa vahele jätta ja siin kokku saada. Ahjaa… me oleme kõik lähikontaktsed jälle. Neljapäeval me olime koos autos hiina doktorandiga, kellel on koroona. Siiani on minu test negatiivne ja mingit nohu vms pole. Ilge väsimus oli küll, aga selle ma panengi üleväsimuse arvele, ehk kui rohkem magada siis võiks enesetunne ju ometi parem olla. Vist. Eestis talvel magan.

Tegelikult peaks hullult pakkima, piletid ostma, Eestisse saatma kulleriga paar kasti. Mingil määral olen oma vara laiali jaganud ka (jäätisemasin jääb bossile), aga osasid asju võiks üritada müüa (ratas, ventilaator, põrandalamp) ja vat see on tülikas. Kargud kah, huvitav kuhu neid anda, need on mingi 3 aastat köögi nurgas seisnud. Päris friiki mõelda, et sellest luumurrust on umbes täpselt 3 aastat möödas… ja Hispaaniasse kolimisest ka. Kunagi kui ma selle projekti kirjutasin (2018) siis ma mõtlesin, et appi ma olen ju 35 kui ma Eestisse tagasi tulen. Noh olengi. Nüüd siis tuleks mõelda, et mis edasi. Läheks veel kuhugi? Otsiks mingi teadusvälise normaalse töö?

Nojah. Saatsin oma tutvumissoovi Eesti Taimekasvatuse instituudile, see on küll teoreetiliselt koht mis tegeleb igati teadustööga, aga natuke praktilisemas formaadis. Ja toit mulle meeldib (kuigi riisitaimi ma veits jälestan – suured, pirtsakad, teravate lehtedega). Nii et loodetavasti neil on midagi pakkuda, kunagi. Igasugused riigisektori ametnikuametid tunduvad hetkel üsna õõõõh. Ma just lugesin, et Varro Vooglaid ja ta (ekraani) partner hakkavad EKRE nimekirjas valimistel kandideerima. Üks neist on isegi minu valimisringkonnas. Ja EKREl läheb ilmselt järgmistel valimistel hästi. Veits piinlik oleks kuskil mingi nõunik olla ja siis ülemus on ekreiit. Võib-olla peaks ikka välismaale vaatama.

Inglise keele tasemeeksami tegin siin British Councili juures igaks juhuks ära – heal juhul läheb millekski vaja, halvemal juhul raisatud raha. Eksamiks õppida üle saja aasta oli muidugi huvitav. Eksam ise oli üsna ebameeldiv, sest nt rääkimise osas oli vaja arvutile monoloogi pidada pmst ja mingis kuulamisülesandes mul sai aeg otsa. Sissejuhatav mula oli ka hispaania keeles. Kirjutamises ja rääkimises läks tegelikult päris hästi, nii et vinguda oleks liigne perfektsionism. Hakkasin isegi kaaluma, et äkki teeks Hispaania keele B1 eksami ära kui Eestis olen. Siin enam ei jõua ja kuna ma võtsin eratunde, siis mul pole ka mingit tunnistust taseme kohta.