Month: June 2020

Katseplaneerimine kui kobarkepp*, parasiidihorror ja muu huumus

Siinkohal tervitan Killut, kellega koos me tšiilipoisi blogi lugedes irvitasime ja tšiilipoissi ennast (Lauri Laanisto, ahoi!), kes võib nüüd muheleda minu postdokikannatuste üle. Mul on isegi Paco nimeline kaas(juhendaja), nii et njah.

Nüüd siis sellest nädalast. Tulin esmaspäeval tööle. Ilm oli rõve, vihma sadas. Keegi oli vaevaks võtnud parandada ära instituudi põrandaaugud, aga mitte katust, nii et natuke tilkus siin-seal. Külm oli ka, nii et panin jope selga. Ja siis läks asi huvitavaks, kuna tunne oli selline, et mingid tillukesed mutukad jooksevad mööda keha. Ja jooksevadki!!! Esmapilgul arvasin, et karantiini ajal on mingid väiksed ämblikud mu jope sisse pesa teinud… kuni käisin vetsus ja veidi hoolikamalt ringi vaadates avastasin, et need sealt pärinevad. Meil on akna peal need linnupesad – eks linnud olid lahkunud ja nende lestad olid otsustanud tuppa kolida ning uue toidu otsingule asuda. Jaaa ma sain hammustada ka. Lõpuks lugesin umbes minuteid, et koju duši alla saada (ja pärast pillasin pesu välja riputades oma alukad 2 korrus allpool naabri aknasirmi peale, sest kui juba korra veab viltu…). Tegelikult see polnud veel kõik. Öösel ma kuulsin kahtlast krõbinat ja avastasin oma magamistoa põrandalt ühe neist lõunamaistest hiigelprussakatest! Õnneks nad on suht lollid, nii et astusin ta plätuga laiaks… aga ma  olen teinud kõik, et neid ei tuleks – köögikapid tühjaks ja toit on nüüd ainult külmkapis, välisukse alla lasin mürki isegi. Ja ometi nad tulevad ikka. Seda ma ei tea, kas lennates ja lahtisest aknast või kuidagi muud moodi. Paraku ma olen näinud ainult suuri, millest ma eeldan et nad ei ela siin vaid alles avastavad maailma. Peale seda ei tahtnud uni ka väga tulla enam ja niikuinii tuli pool seitse üles tõusta. Lisaks – kui tavaliselt on mul teisel pool seina see sõjamängupoiss, siis nüüd otsustas ta oma emaga öösel tülli minna ja nad lõugasid üksteise peale.

Kindlasti leidub palju teadlasi, kellele meeldib katset planeerida. Ma tunnistan, et mulle ei meeldinud (peamiselt karantiini tõttu). Aga päriselt katse alustamine on midagi muud, sest see mis paberil on kena on päris elus sageli mingi totaalne bardakk. Eriti vahva kui see bardakk on veel teises riigis ja sisaldab teisi inimesi ka. Eile hakkasime siis lõpuks mulda segama (mina ja 2 tehnikut), ühe suure segumasinaga, kuhu mahub üle tuhande liitri mulda korraga sisse. Meie puhul küll turvast ja vermikuliiti. Kuna Dani oli oma seljavigastusega juba niigi rivist väljas ja määras enamuse ajast hoopis kontoris taimi, siis saime kolmekesi upitada. 225l turbakotti meetri kõrgusele segumasina suhu ajada on päris raske, isegi kolmekesi – see kott on tülika kujuga, libe ja raske. Boonusena oli mõni neist veel lõhki ka. Vermikuliit õnneks on vähemalt kerge, aga seda halvemini need kaks fraktsiooni segunevad. Lõpuks olime kõik üleni higised, mullased ja rõvedad. Täidetud saime umbes 60 potti 300st.

Täna selgus, et mulda pole piisavalt. Ma olin võtnud arvestusega, et noh umbes 10% on loomulik kadu ja teeme 250 potti. Paraku pottide arv vahepeal kasvas 292ni (1 pott on 18,5 liitrit). Ja täna selgus, et see turbakoti 225 liitrit on vägagi mööndustega – meil küll ei õnnestunud seda nii kohevaks kloppida, nii et ühe segumasina täiega sai täidetud eeldatava 45 poti asemel kuskil 32. Võid ise arvata kui lõbus on sellist puudujääki avastada. Vee lisamine ei tee ka eriti midagi – vermikuliit paisub, aga turvas tõmbab sama palju kokku. Seega peale paanilist telefonikõne Frantale, otsustasin et täna ma küll ei hakka seemneid idanema panema – sest kui nad kasvavad liiga suureks enne kui meil muld valmis, on kööga. Ahjaa pühendusega kõigile hõimuvaliku uurijatele – mu iga sordi seemned pärinevad kõik ühelt emataimelt. Ümbrikus pole mitte peotäis seemneid vaid viljapea pmst, nii et mu replikaadid on ikka väga replikaadid ja geneetiliselt ühtlased. Seega andsin ühele tehnikutest juhised tellida juurde nii 900l vermikuliiti kui mingi 2000l turvast ja loodan õudusega, et see värk jõuab piisavalt vara kohale. Kardetavasti homme mitte, aga äkki järgmisel nädalal. Nii ehk naa oleme me selle karantiini tõttu alustamisega üpris hiljaks jäänud ja noh… see lisamaterjal läheb ilmselt jälle mingi 500 euri maksma, vähemalt.

Olgu see viimane kord, kui ma midagi nii suurt ette võtan. Üldse pole tore enamus oma grandirahast kohe alguses hakkama panna – seda enam, et võib juhtuda, et ilmaasjata kui nt tuleb mingi eepiline kuumalaine või sügisel läheb liiga vara külmaks.

P.S. Veel üks asi, kus on perse majas. Concha ütles, et ma ei kasutaks vihmutusega kastmissüsteemi vaid kastaks oma potte voolikust, sest – meil on vees Legionella ja leegionäride haigus (veel üks atüüpiline kopsupõletik) on küll veel sellest katastroofist puudu. Nice to know.

*Clusterfuck – a disastrously mishandled situation or undertaking.

Esimene tööpäev peale kaht ja poolt kuud

Nõndaks. Lõpuks lubati mind kontorisse ka, nüüd on meil siin faas 2 ja kõik on veits normaalsem (kaubanduskeskused tehakse lahti nt ja kuni 10 inimesega kokkusaamisi võib ka teha). Esimene tööpäev oli suht meh – kuna tehnikud olid kõik see aeg tööd vehkinud teha, siis praeguseks on osad ohutusnõuded sujuvalt kõrvale lükatud. Ma olin uksekoodi ära unustanud ja ukse juures oli ka desinfitseerimisvahendipudelike, aga seda kohta kus me oleks pidanud check-ini tegema küll polnud. Mina ei saa oma arvutist seda ka teha, sest mul pole IVIA arvuti, whatsappis mingile tädile tuli registreerida juhul kui välitööle lähed, et kellega ja millal – lõpuks kirjutasin lihtsalt instituudi bossile, et ma olen nüüd siin. Boss on minust ülejärgmises kontoris niikuinii. Peale minu olid veel tehnikud kohal ja üllatuslikult ka Cezar kes oli tulnud oma kliimajaama kapi mingit kesta võtma. Muidu on vaikne, enamus rahvast on kas põllul/välitööl (tehnikud) või kodus (kõik mu kontorikaaslased). Bussis oli meid nt hommikul umbes 5. Mingit fancyt näokatet ma ka ei saanud, ega maski või kindaid, kuigi kuskil oli kirjas et instituut jagab kõigile. Üllatuslikult mu laternlill polnud ära surnud, ainult krimpsu kuivanud peale kaht kuud kastmataolekut, aga siiski elus(tataval määral). (2. juuni)

Mõned päevad hiljem käisin juba välitööl (ja ei suvatsenud üldse end kuskile registreerida). Kuna meid oli autos neli, siis metsa jõudes viskasime mingi hetk ka maskid ja visiirid eest, sest kamoon kui keegi meist on haige, siis me oleme juba niikuinii jõudnud üksteist nakatada. See välitöö oli siis Franta mingi koosluseuuringu jaoks. Too päev tegime ainult 2 transekti (2x20m ristkülik). Õnneks oli koosluseks mets suht kõrgete puudega, nii et ma ei põlenud isegi ära ega saanud kuumarabandust. Kuuldavasti on mõni transekt ka ilma puudeta ja no see oleks küll eriti ebameeldiv. Kahjuks minust polnud küll erilist kasu seal, ma arvan nad oleks ilma minuta umbes sama ajaga valmis saanud. Üks tehnikutest istus ainult maas ja määras liike kuna ta oli selga vigastanud ja mina aitasin vahest prooviruute paika panna – aga see on selline täpselt 2 inimese tegevus ja liikide tundmise osas ma olin suht kasutu (siiski, on olemas selline taim nagu Asparagus horridus – ma istusin sellele veits peale ja eluaeg mäletan). Teine lemmiktaim on Bituminaria bituminoides – mingi lilla ristikumoodi suur taim, mis lõhnab nagu asfalt. Ja kõigest sellest hoolimata olin koju jõudes väsinud kui laip ning peale vannis käimist ei suutnud rohkem liigutada. Uskumatu kui väsitav elu on ikka. (5. juuni)