New Phytologist next generation scientists meeting, Tartu, 19-22 juuli 2022

Ehk kuidas kõik oli alguses kena ja siis lõpuks ikka eepiliselt pekki läks

Okei, see oli üks paremini korraldatud konvekaid. Selle aasta omadest kindlalt parim, kuigi Marseille’s oma oli väga nunnu ja noh see IAVS oli nii kohutav, et seda pole raske üle trumbata (nägin tšiilipoissi, ehk meie originaalset konvekablogijat, tema ütles et ta juba tundis ette et see saab jube olema ja isegi ei üritanud minna – ja ilmselt jäime me selle tõttu ilma tema suurepärasest halapostitusest, aga noh meil on minu halapostitus ja tema vist piinab end Teravmägedel praegu, nii et olgu mäed talle teravad).

Nii et mis siis see kord hästi oli? No esiteks toimus konvekas Eestis, suvine Tartu on veits väljasurnud aga ilus. Ja mu sünnipäev oli päev enne konvekat, nii et esimest korda mingi alates 2018 suvest õnnestus sünnipäeval Eestis olla. Tõsi, kuna mu sõpradest enamus on viimase viie aasta seas pungunud siis on nendega keeruline kohtuda, aga mul õnnestus tolle esmaspäeva jooksul Tartu piires eraldi kokku saada viie erineva sõbraga! Sorry, see polnud üldse konvekaga seotud. Aga noh põhiline erinevus IAVSiga oli, et meil oli toitu! Isegi taimetoitlaste peale oli mõeldud ja üldse. Tõsi, magustoitu õnnestus mul haarata ainult kõige esimesel päeval, kuna näljaste noorteadlaste ritsikahord oli kõik ära haaranud selleks ajaks kui minu järjekord kätte jõudis. Aga vähemalt ma ei usu, et keegi nälga oleks jäänud, mina kaalusin vähemalt pärast konvekat täpselt sama palju kui enne. Me Feliciaga olime isegi nii õelad, et postitasime sellest pilte IAVSi „non-working“ whatsappi gruppi. Väike väiklus, aga mis siis.

Ööbimisega oli ka hästi. Esimese öö ma olin küll Triinu juures (ta ise oli hoopis välitööl, aga tänks Triin!) ja siis edasi Dorpati hotellis. Ma polegi varem Tartus olles hotellis ööbinud. Staresti hostel ja muu olümpiaadiaegne majutus lapsepõlves ei lähe arvesse. Ahjaa, airbnb’s siiski olen, kui me üks talv otsustasime õdedega tüdrukuteürituse teha.

Konvekas ise oli meeldivalt teemakohane, minu ettekanne polnud isegi ainus riisiteemaline ja taimekommunikatsiooni-inimesi oli täitsa mitu. Tõsi, mõne molekulaarsema ettekande ajal ma veidike hiberneerusin või joonistasin märkmikku kriksatrulle. Eestlasi oli suht vähe, nii et ma teadsin neid kõiki ja Felicia väitis, et UK päritolu tegelased on üleesindatud… aga päris nii see polnud. UK ülikoolid ülid küll üleesindatud, aga need esindajad olid sageli mõne eksootilisema riigi kodanikud. Üldse see oli väga poliitkorrektne üritus ja iga ekremehe õudusunenägu – oma pronounse sai ka nimesildil valida ning posteriauhinna võitis üks tüüp, kes kandis väga fabuloosseid kleite. Ma ka hääletasin ta poolt, tal oli väga äge teadus.

Minu enda ettekanne oli viimase päeva viimane noorteadlase ettekanne (pärast oli miskine plenaar veel), nii et see vb veits limiteeris seda, et keegi selle alusel tutvuma tuleks, aga ei kurda, vähemalt ühe e-maili sain ja noh New Phytologist ka kohe lajatas artikliga, mida ma arvustama peaks. Ofkoors ma ei saada neid puu taha, kuigi mul on kiire ja üldse, teema oli ka huvitav.

Kliimamuutusi keegi ei eita, bioloogilise mitmekesisuse kadu on päris probleem ja mingis kirjastuse inimeste publitseerimisteemalises paneelis said editorid ja kirjastuste esindajad ka mõnusalt puid alla – aga ma arvan, nad teadsid mis neid ootab, praeguse avaldamise süsteemiga lihtsalt polegi keegi rahul ja ega keegi midagi hullult paatikõigutavat ei öelnud ka, lihtsalt vaikselt loksub teine ja vett tuleb üle ääre.

Ekskursiooni muide polnud, kui mitte arvestada väikest linna- ja botaanikaaiatuuri. Ühelt poolt, oleks olnud ideaalne aeg Eesti suvist loodust näidata, teisalt ma usun et need kes kohe lennukile ei rutanud leidsid ise midagi vaatamisväärset ja neli päeva oli põhimõtteliselt sama pikk kui IAVS ilma ekskursioonita. Mina otsustasin endale ise ekskursiooni teha ja läksin tagasi Soome kaudu. Üks eelmise aasta Biotoopia osaleja ammu juba kutsus ja mina ajasin tagasi, et mis, siis tulen kui mingi põhjus on veel, pealegi Soome on ju nii Eesti moodi. Noh nüüd oligi põhjus, odavaim tagasilend oli Helsingi-Alicante (vb tegelikult see praami ja rongiga kombineerimine lõpuks ikka ei tule soodsam aga noh näis, ma praegu lennukis kirjutan). Soome oli väga nunnu ja üldse mitte Eesti moodi, soovitan soojalt. Muidugi mu sõbrad andsid ka endast maksimumi, aga mind ei ole tegelikult üldse keeruline rõõmustada. Pmst sööda kõht täis ja lase metsa lahti ning pärast küüri saunas muda maha. Igatahes, mu sõbrad elavad Espoos ülikoolilinnakus ja see on ütlemata lahe koht. Meri on kohe lähedal, seal on palju saari ja mustikametsa ning igasugu lahedaid kivimügaraid ja samblikunõmmesid. Need väiksed jaburad graniidist mäed on mu lemmikud, sellised pehme vormiga nagu elevandid ja samas piisavalt karedad, et ma ei libastunud kordagi (pikali käisin paar korda siiski, aga enamasti oli süüdi mingi juurikas või lögane samblik). Kui nad on meres, kasvavad seal otsas ebaproportsionaalselt suured puud ka veel, ilmselt küll tänu sellele, et lahtedes pole nii jõhker tuul kui avamerel. Need puud nägid kinni hoidmisega ilgelt vaeva muidugi ja sageli väänles üle kivipinna mitme meetri pikkuseid juurikaid, mis kuskil kaugemal vist mulda nägid. Hirvesid nägin ka. Valgepõsk-lagled on ikka sama tropid kui vanasti. Käisime poro-pizzat söömas baaris, kus on kohalik rebane… see küll ei andnud näole too päev. Mulle anti hommikusöögiks mustikatega puuviljasalatit ja õhtusöögiks praejuustu murakatega. Kõige lõpuks käisin Prismas ja ostsin hunniku Soome komme. Sorry spaanjalased, te saate kõik lagritsat. Santi saab eriti vänget lagritsat, sest tema trikitas mind kunagi ghost pepperiga kommi sööma, saatanasigidik selline 😀 (ta on umbes 50 aastane laboritehnik, ei tundu esimese hooga selline tüüp kes oleks räme troll, aga ma võin auga tunnistada et meil oli kaks aastat kõik väga respectful ja siis mina ehmatasin ta pooleks, misjärel ta ikka üritab üle trumbata).

No ja te ilmselt ootate, millal siis kõik eepiliselt pekki läks, sest ega ma muidu ei blogiks ja see eelnev tundub kõik liiga ilus onju. Nii ongi. Mõtlesin, et kui mul on otselend Alicantesse Norwegian Airlinesiga, siis see pole ju mingi pidevalt streikiv Ryanair või Lufthansa ja kui mul pole vaja kuskil X kohas ümber istuda siis ma ei jää kuskilt maha ka, olen ilusti keskööks kodus. Well, no. Lennujaamas kõige pealt turvakontroll võttis põhjalikult proove mu kommikotist, et no äkki on plahvatusohtlik vms. Ma sattusin jälle kenasti hädaväljapääsuritta, nii et jalaruumi oli mõnusasti. Ilusti jõudsime mingi 15 minti lennata ja siis läks lennuk katki. Kõrvad hakkasid plõksuma ja ilgelt külmaks läks nii et kõigi käed sirutusid esimese hooga ventilaatorit kinni panema. Hapnikumaskid ei kukkunud alla, õnneks me veel nii kõrgel polnud, aga lennuk pööras otsa ringi. Mingi aja pärast teatati valjuhäälditest ka et sorry, mingi jama oli, me otsustasime tagasi Helsingisse minna ja kontrollida mis värk on. Tagasilend oli ofc mingi kolm korda pikem, ilmselt tuli oodata et sellele üllatusmaandumisele ruumi tehtaks. Ja siis passisime lennukis veel mingi tunni, kuni mehhaanikud uurisid et milles kühvel. Viga ei leitud, aga kuna meeskonnal oleks liiga pikk päev tulnud kui nad nüüd oleks pidanud Alicantesse ja tagasi lendama siis…. Palju õnne, saime veel 2 tundi oodata kuni uus meeskond tuli. Väljusime kuskil kell 8 õhtul, kuigi kell 7 oleks ma pidanud juba Alicantesse jõudma. Reaalselt, jõudsin millalgi veits enne keskööd. Õnneks ma sain vähemalt taksoga Lena juurde minna (rõvedalt kallis takso) ja tema diivanil magada. Ja siis ma ei hakanud hommikul enam San Vicentest tagasi Alicantesse minema, plaanisin kohalikust väiksest rongipeatusest aeglase rongiga koju saada. Ha! Kõige pealt selgus, et piletimasin on katki ja no neile „vajuta siia nupule ja teata kui midagi valesti on“ kõnedele ei vasta reaalselt keegi. Takkapihta selgus, et see mis õigel ajal saabus ja mille peale ma läksin oli vale rong. Õnneks see piletikontrollionu vaatas, et ahah lollakas turist ja saatis mu järgmises jaamas õigesse kohta. Paraku jaamas nad ei saanud müüa pileteid rongile, mis oli graafiku järgi juba väljunud ja järgmine rong oleks olnud mingi 56€, mis on isegi kiirrongi kohta täielik ulme nii lühikese vahemaa peale. Veel järgmine Valencia rong oleks tulnud õhtul kell seitse. Õnneks see hilinev minevikurong ikka tuli, ma leidsin piletikontrolli kohe üles ja sain talt paarikümne euroga pileti siiski. Nii et pärastlõunaks olen kodus, aga ausõna, mis karma see on? Kaks päeva mingit väsitavat transpordijama, üks blogipostitus ja eee mingi veerand artiklit läbi loetud. Ahjaa siin on 36 kraadi sooja väljas, ma ilmselt põlen kohe tuhaks nagu vampiir kui rongist välja astun, sest ma olen riides ikka samamoodi nagu Soomes.

Kuidas ma pandeemia ajal konvekal käisin

Kui Peeter Laurits mind kunagi selle aasta alguses Biotoopia pardale kutsus, siis ma eriti ei uskunud sellesse projekti. Tundus selline veidi hullumeelne ettevõtmine, eriti veel pandeemia ajal. Samas eks ma olen näiteks Talveakadeemial kordi osalenud, nii korraldaja kui esinejana, põlve otsas tehtud konverentse on ennegi nähtud – ja sellised grupiüritused ei jookse minu tahtejõu pealt, vaid alati on kuskil mõni aktivist ja entusiast, kes oskab niite tõmmata ja teab mida teha. Nii et need ettevõtmised, millesse ma ise eriti ei usu, neil kipub tegelikult päris hästi minema. Siis ei ole enam keeruline oma väike panus anda.

Seda, mis see Biotoopia siis on, on minult korduvalt küsitud. Põhimõtteliselt on tegu kunstide, filosoofia ja teadusealase ühisprojektiga. Kõlab väga interdistsiplinaarselt, aga tegelikult on see ühisosa täiesti olemas. Varem kogetud üritustest meenutab ta oma olemuselt teoreetilise bioloogia kevadkooli, aga olukorras kus korraldamiseks on palju rohkem raha, osalejad on palju nooremad ja seltskond rahvusvaheline.

Biotoopia ajaloost saab lühiülevaate siit: https://biotoopia.ee/about-biotoopia/ Kusjuures Biotoopia pretendeerib viie aasta pikkusele toimimisajale… ja siinkohal ma ütlen, et miks mitte. Kui esimene konverents nii hästi õnnestus, siis vabalt võib järgmisel aastal jälle teha, ehk õnnestub isegi mõni varem kahtlevalt suhtunud potentsiaalne sponsor ära meelitada. Isegi esinejaid ei tulnud pikalt moosida, kuigi mõni inimlik äpardus ikka juhtus ja mõni varem jah-sõna öelnud esineja ei saanud ikkagi tulla… aga noh seda enam on neil põhjust järgmisel aastal uuesti üritada. Peab lihtsalt vahepeal sotsiaalmeedias jms aktiivne olema, et inimestel meelest ära ei läheks, et tegemist pole ainult konverentsiga vaid igasugused muud haruüritused on ka olemas-tulemas. Ma ise võiks ka muidugi rohkem kirjutada ja millegi ägedaga lagedale tulla, äkki siis kutsutakse jälle kuskile esinema 😀

Siiamaani ma olen suhtunud interdistsiplinaarsetesse asjadesse mõningase skepsisega – näiteks kui ma Itaalias pidin inseneridega koos töötama, siis see oli üks paras nuhtlus kuna reaalselt kõik tahtsid nurgas oma asja teha ja see, et kuskil oli mingi botaanik kes tahtis et teda ka kampa võetakse… no ei läinud väga peale neile, kel oma projekt juba käsil niigi. Biotoopiaga läks natuke teistpidi, ma usun et siit võib täitsa huvitavaid kollaboratsioone tekkida. Näiteks Timuriga ma kirjutan aeg-ajalt siiamaani, kuna tal reaalselt ongi mingeid täiesti keerulisi bioloogia-alaseid küsimusi (mida siis ehk oma kunstis kajastada). Vicentega me oleks põhimõtteliselt peaaegu et kolleegid, tema uuris taimede liikumist ja meie ettekanded matchisid üsna hästi teema poolest. Mina uurisin taimede reaktsioone teistele taimedele – poteito potaato, tema töö on rohkem füsioloogia ja minu oma rohkem ökoloogia aga statistilisi meetodeid kasutame mõlemad, aga erialalt on ta pigem ~~filosoof~~ ökoloogiline psühholoog ja filosoofilisi ideid on võimalik enda teemasse üle tuua isegi siis, kui otseselt millegi kallal koos ei tööta. Teised esinejad olid ka väga toredad, aga muusikainimestega mul väga mingit klappi ei tekkinud ja osad põgenesid suht kohe peale konverentsi lõppu koju tagasi. Eesti esinejaid ma muidugi juba teadsin ka mingil määral. Margus Ott oli teoreetilise bioloogia kevadkoolist juba tuttav ka, ja nüüd ma saan öelda et ma olen Hasso Krulliga öösel teed joonud ja vaadanud kuidas suur ämblik hotelliköögis seikleb. Mõni kord võib hoopis hobide baasilt sõbruneda, korraldustiimis oli üks teefänn veel, kes Eestis teeõhtuid korraldab.

Minu poolt skoorib konverents maksimumpunktid esteetika eest – asukoht oli väga ilus, ma pole kunagi varem kunstimuuseumis ettekannet pidanud. Kunstnikud ilmselgelt oskavad asju mõjuvalt teha (tõesõna, see multšist lava oli tatsamiseks väga mõnus). Siinkohal oli muidugi boonuseks ka konverentsi väiksus. Ma olen käinud üle tuhande osalejaga mammutkonverentsidel, kus on kümme paralleelsessiooni ja kõik kogu aeg jooksevad, et kuskile jõuda. Selliseid asju ei saagi korraldada kuskil mujal, kui urbanistlikus ja üksluises konverentsikeskuses. Biotoopial oli paralleeltegevusi vähe, põhiasjad toimusid kõik saalis, kust toimus ka videoülekanne ja koha peal oli 128 kokku osalejat. Lisaks veel võrdluses tavaliste teaduskonverentsidega, puudus nö võistlusmoment. Sa ei saa eriti kelleltki publikut ära tõmmata, kui nende alternatiiviks samal ajal on mingi väike rühmatöö või äärmisel juhul restoranis passimine. Keegi ei tee su ettekande ajal tagapingis slaide. Õues oli kogu see aeg räme torm, nii et kellelgi polnud eriti kiusatust jalutama ka minna. Taimede liikumise ettekande ajaks muidugi sobis väga hästi, et kahel pool esinejat on aken, mille taga rabeleb puu.

Kunagi ammu ma veidi pelgasin ka seda, et konverents kisub jube esoteeriliseks. Piiripealsed kunstiüritused kõlab täpselt nagu miski, mis tõmbaks hästi ligi pseudoteadust ja igasugu vandenõuteoreetikuid. Noh seda ei juhtunud. Filosoofidel võivad olla küll kohati sõgedad ideed, aga need siiski üldjuhul põhinevad millelgi… loogilisel. Psühhedeelikumide kasutamisest rääkis nii mõnigi esineja õhtusöögilauas küll, aga keegi ei üritanud oma kogemusi teistele pähe määrida kui absoluutset tõde, kedagi convertida või midagi müüa. Iroonilisel kombel Timuri üks põhiprojekte on idee poolest kommertsiaalne pseudoreligioon, aga messiaanliku sõgeduse asemel… osutus ta hoopis väga toredaks ja maalähedaseks inimeseks. Selliseks, kes on nõus rabast otse pohli sööma, mida ameerikas üles kasvanud inimesed pigem ei tee. Matkal ta 3D skännis oma telefoniga seeni ja puutüvesid – näis kas mõni Eesti puutüvi tema kunstis ka välja ilmub.

Nii palju komplimente ja positiivset tagasisidet pole ma ka oma ettekande kohta vist kunagi saanud. Väike egopaitamine on ikka tore. Algul ma küll mõtlesin et appike, mida ma teen siin, need teised esinejad on ju maailmakuulsad või vähemalt üsna tuntud oma riigis/erialal (Timur Si-Qin teeb näitusi New Yorgis ja Euroopas ja Hiinas, Andreas Weber, Rein Raud ja Ewa Domanska on professorid ja kirjutavad raamatuid jne jne). Tegelikult ei olnud üldse kohatu olla – kunstnikud ja filosoofid on üsna ekstsentriline ja aktsepteeriv seltskond. Üks teine esineja isegi flirtis minuga suht häbitult gaalaõhtusöögist peale 😀 (see oli Von Krahli teatris muide – eriti ebakultuurse inimesena, ma polnud seal kunagi varem käinud).

Enda seisukohalt ma saan öelda, et Eesti ühiskonda taasintegreerumise mõttes oli see üritus ka huvitav. Ilmselt mitte miski, mis Peetril algselt plaanis olnuks, aga nii ta välja kukkus – Kunstiakadeemiast kirjutati mulle ja kutsuti kunstitudengitele taimede käitumisest rääkima. See oli väga tore, nad küsisid nii palju küsimusi ja olid täiega mõttega asja juures! Ma mäletan oma tudengiajast, et eriti keegi ei julgenud küsida midagi isegi seminaris, kus oli oma tuttav õppejõud. Nii et tuleb välja, et ma polegi lektorina täiesti lootusetu juhtum, keegi ei jäänud magama ja diskussioon oli oma kolmveerand tundi pikk.

P.S. Ettekannete salvestused, fotod ja muu kraam läheb ilmselt paari kuu pärast kodulehele üles, siis saate ka näha millest tegelikult räägiti.

Veel linke:
https://www.muurileht.ee/me-vajame-optimistlikke-biotoopiaid/

https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/elus-ja-age-vark/

https://sirp.ee/s3-pressiteated/biotoopia-otsib-koostoovorme-kunstide-teaduse-ja-biosfaari-vahel/

Rotid põgenevad uppuvalt laevalt?

Nüüd ma olen veidi aega Hispaanias juba. Viis korda sain koroonatesti teha kokku viimase 2,5 kuu jooksul. Neist kaks maksin ise – palun vaktsineerige mind, see on odavam!
Goblinit pole. Lännu. Juhuuu! Mingi jubina ta suutis maha jätta, a pole hullu, viskan kunagi tööle ära. Gaasipaak oli muidugi täis ja tundus, et minu toas on ka vahepeal ringi nuhitud. Märg mopp vannitoa nurgas. Hallitust siin-seal külmkapis. Aga üldiselt väga tühi kõik, isegi mingid minu asjad olid ära pandud.

Bossiga sain kohe saabumispäeva õhtul kokku, vaatasime uue korteri üle ja sain võtmed kätte. Ühe köögi laelambi boss lõhkus ka ära (tahtsime pirni välja võtta, et seda vahetada). Naaber on tore vanamutike, tema ei hakka öösiti lällama – näis mis teise poole naaber teeb. Praeguse seisuga mul on üks magamistuba ja üks „kontor“ kuhu võib külalistele madratsi panna maha. Rõdu on mõistlik, sinna saab panna lilli kasvama. Köök on veits pime, aga noh summaarselt vist on võit.

Koroonaga on siin ka (praegu) hästi, aktiivne nakatumine on 75 / 100 000 kohta. Sama madal, kui suve lõpus. Vahepeal jaanuaris käis korra 2000 peal ära, sest inimesed jõuluajal ei suutnud end talitseda. Aga vähem kui kuu pärast on lihavõtted, siis võib jälle käest ära minna. Nüüd näeb metroos inimesi isegi 2 maskiga. Riidest maske ei näe pea üldse, enamusel on sinised kirurgilised või need valged taskukujulised. Üht maskita meest nägin eile, a see oli hull – karjus tänaval suvaliste inimeste peale ja peksis suvalisi ettejuhtuvaid objekte jne. Baaride avamise osas diskussioon veel käib, välikohvikud lubati nädala eest teatud piirini lahti teha. Poes on inimesi suht hõredalt. Komandanditund algab 22st. Liikuda on lubatud oma comunidadi piires. Helikopterid lendavad ka iga päev ringi. Nii et teoreetiliselt Lena võib mulle külla tulla, ta elab Alicantes mis on ainult 130km kaugusel.

Et siis edu selle Eesti tüve arendamisega, paistab et potentsiaali on. Hispaanias on lockdowni kehtestamisest möödas peaaegu aasta (10ndal märtsil aasta eest oli juba paanika õhus, ma ostsin tatart ning tegin ülevaatuse, et mis raamatuid mul on ja PopBio konvekas jäeti ära). Sealt edasi oli totaalse liikumiskeeluni kolm päeva. Siis ma küll mõtlesin varsti et appi, oleks pidanud Eestisse minema, seal ei kehtestatud eriti mingeid reegleid aga noh… lennud pandi ka kinni. No ja praegu on vastupidi, hea et tulema sain, äkki õnnestub selle aasta katse ikkagi kasvama panna.

P.S. Ei ma ei kasutanud neid lockdowni ajaks varutud maalialuseid ega lugenud kõiki raamatuid läbi.

Kauneid jõule, kallid lugejad!

Kõige põrutavam uudis on ilmselt see, et ma ei sattunudki sel aastal Whamhallasse (eelmise aasta kohta ei mäleta, üleeelmisel läks napilt). Natuke aitas kaasa pandeemia (lennujaamas ei lastud mingit muusikat) ja natuke Higispaania (inglisekeelne jõulumuusika pole nii levinud kui nt Eestis).

No ja Eestisse jõudsin ka. 21 öösel kell 3 hakkasin tulema – kõige pealt taksoga lennujaama, siis lennujaamas paar tundi ootamist. Kuna minu kella 6ne lend oli kõige varasem, siis muud rahvast oli ülivähe. Veeautomaat pani mu mündid nahka, aga mingeid muid sekeldusi polnud. Lennukis istusime ka kõik ühekaupa. Mind sokutati hädaväljapääsu ritta, mõtlesin et ok lähen, minu ees olev mees oli just keeldunud. Lisa jalaruum jne. Miinusena oli see varuväljapääs ikkagi uks st rõvedalt külm.

Hollandis maandudes uudiseid lugedes vaatasin, et Inglismaa on nüüd ära blokeeritud. Mul oli üks lennuvariant 31 detsembril Inglismaa kaudu, hea et ma seda ei võtnud. Amsterdami lennujaam oli rõvedalt rahvarohke. Pugisin kiirkorras kuskil nurgas oma hommikusööki ja siis oligi aeg juba Eesti lennuks. Isegi mu passi ei tahetud eriti boardingul näha, pileti skaneerimisest piisas. Eestlased (ja venelased) muidugi lennul käitusid hämmastavalt suvaliselt. Minu kõrvale keegi õnneks ei istunud, aga kõrvalreas oli üks mees enamuse lennust ilma maskita ja keegi talle midagi ütlema ei läinud. Neid mask-nina-all või üldse maskita tüüpe oli veelgi. Ma katsusin veidike artiklit lugeda ja see lend läks ka ruttu. Kusjuures sellest ajast saati pole ma päikest näinud. Pilvede peal on täitsa olemas, allpool oli hall ja tatine nii Hollandis kui Eestis.

Vähemalt proovivõtmine oli Tallinna Lennujaamas kiire ja korralik. Numbriautomaat – järjekord – isikuandmed – pulk ninna – järgmine. Negatiivse tulemuse sain sõnumiga järgmisel hommikul juba. Samas maskita inimesi olid kõik kohad täis. Oleks pidanud ikka selle super cringy hispaania lipuvärvides maski ostma, siis äkki oleks nad must eemale hoidnud. Valencias ei võinud ilma piletita isikud lennujaama sisenedagi. Natuke mask ikka mõjub ka – kodu juures mingid vanakesed (maskita) astusid pmst sõiduteele, et minust (maskiga) lähedalt möödumist vältida.

Peale saabumist pidin käbe veel ETAGile selle aasta aruande ära esitama (ja uue aasta plaanidest ka rääkima, ülikooli koordinaator tundus olevat isegi üllatunud veidi et ma kavatsen Hispaaniasse tagasi minna). Mulle on jäänud mulje, et riik tahab koomale tõmmata raha kust vähegi annab… aga no minu projekt on täidetud nii palju kui ma sain. Iroonilisel kombel sain selleks et uuel aastal numbrid klapiks endale isegi natuke palgatõusu teha. Loodetavasti läheb läbi. Uuel aastal peaks muidugi uue hooga kirjutama hakkama, nii teadusartiklit kui misiganes see produkt on, mida ma teoreetilise bioloogia kevadkooli jaoks tavaliselt toodan (essee?).
Muidu on jõul nagu ikka – jaurame emaga teleka üle (tema tahab et telekas kogu aeg taustaks mängiks, mulle käib see pinda), küpsetasin verivorste ja parti, täna võiks mõned piparkoogid teha, ma olen need kõik ära õginud mis kodus vedelesid. Kuuske pole, aga teleka taga on mõned käbidega oksad. Ja jänku on – õde tõi oma suure halli küüliku jõuluks meile. See loom on sisimas ilmselt kobras, laamendab ja järab aga nunnu on ka. Nüüd on missioon aasta lõpuni kodus tiksuda, vanatädil külas käia, teine koroonatest teha ja noh siis võib-olla külastan mõnd julgemat sõpra ka kui keegi kutsub. Sellise ilmaga muidugi väga ei jaluta ka, mingit pläga sajab kogu aeg, mis pole lumi. Täna ma isegi triikisin viigipükse, sest why not. No ja eile selgus, et Tallinnas tulevad 28ndal ka piirangud, nii et ei saa ma KuMusse ega Kai kunstikeskusesse ega Fotografiskasse. Eelmine jõul oli mu lühike siinviibimine põhiliselt sõprade külastamine + kunstiüritused.