Higispaania sügis

Kõige pealt ütlen, et ostsin lennupileti ära, tulen Eestisse 19 detsembril. See kord oli võimalik Barcelonast odavalt lennata, 60€ (noh sinna tuleb juurde teist sama palju rongipilet ja siis veel Barcelonas ööbimine aga siis ongi põhjust natuke turistida ka). Võrreldes eelmise aastaga on see köömes, siis oli üks ots üle 350, pluss siis veel tagasitulek teist sama palju ja 2 koroonatesti veel 150 eurot otsa. Muidugi vaatasin ma PÄRAST pileti ostmist, et ahjaa ma olin pannud selleks aastaks puhkuse detsembri algusest juba. Noh mis seal siis ikka, paindlik graafik ja käin ikka tööl edasi, päriselt puhkan siis kui Eestisse tulen. Ega granditaotlused, artiklid või katsed ei küsi millal sa tegelikult puhkust tahad (suvel! Aga siis taimed kasvavad). Õnneks hakkasid Eesti koroonanumbrid ka vaikselt langema just siis kui ma pileti ostetud sain, detsembri lõpuks võiks juba päris ok olla ja päevased nakatumised kuskil 600 peal. Siin on jätkuvalt väga chill, incidence küll tõusis 70ni, aga ei miskit katastroofilist, Eestil on jätkuvalt 1500.

Tööst nii palju, et ma olen pea viimased kuu aega juuri pesnud. Vihkan seda mulda mis meil on turbakarvadega, see on täiesti jõle. Pärast ei jaksa kirjutada ka mitte, kuigi ma kahtlustan et see võib ka bussi süü olla, ja varase ärkamise. Nimelt hommikune ärkamine 6.30 pole minu jaoks, ega ka päevas 1,5h bussisõitu, mis ajab südame pahaks. Aga kirjutama peaks, lubasin Fra’le novembris artikli sissejuhatuse, lisaks tuli üks artikkel mida ma reviewsin uuele ringile ja noh, granditaotlust võiks teha mingitki kuna mul on ainult 1 aasta siin jäänud. Ma just maksin 150€ oma diplomi hispaania keelde tõlkimise ja valideerimise eest, see oleks nõme kui ma seda paberit nüüd millekski ei kasutaks.

Järgmine boilerineedus tabas mind ka. Siin korteris oldud poole aasta jooksul juba teine kord. Nüüd on mul uus elektriboiler, äkki see peab kauem vastu. Jõle tüütu. Eelmises kohas oli ka vähemalt üks boilerijama ja üks gaasijama. Siin õnneks gaasijama ei tulnud, gaasimõõturimees vaatas et mõõtur on aknast nii kaugel väljaspool, et tema oma eluga riskima ei hakka ja ei hakanud seda isegi ära võtma. Seevastu boilerivahetaja, kes oli nii paks et sai üle oma kõhu vaevu boileri üles tõsta võttis vana boileri korstna küll akna tagant ära, nii et ma pelgasin et ta alla kukub. Nüüd ma tean seda ka, et mu köögilett kannatab u 120 kilost raskust ilma erilise vaevata (ikkagi graniit). Ahjaa mingi elektrijama on ka, üks kolmest köögi laelambist teeb diskot. Kirjutasin Fra’le aga ta tuletas meelde mis eelmine kord juhtus kui ta aitas mul lambipirni vahetada (läks nii klaas kui pirn ning lõpuks kutsusime elektriku) ja jäime seisukohale, et on vast parem kui ma ise üritan. Aga selleks tuleb naabrilt redelit laenata ja see tuleb mulle alati meelde alles siis kui juba pime on.

Headest asjadest – olen vahepeal käinud rattaga sõitmas, korra Saguntos „matkamas“, nunnutanud sõbranna koera ja söönud mõõdutundetult mangosid. Praegu on ideaalne matka/linnaretke ilm ka olnud – kuidagi kuiv on see sügis, eriti ei saja. Vara läheb pimedaks küll aga vähemalt pole enam palav. Kahju ainult, et enamus ägedaid kohti pole rongiga ligipääsetavad. Mu brasiilia sõbrad üritasid autot rentida, aga nende juhiluba ei läinud läbi nii et jätkuvalt on limiteerivaks teguriks rong ja koer (keskmaarongi neid lubatakse, aga bussi ja metroosse mitte). Rannailm on selleks aastaks siiski läbi, nüüd ujuvad ainult põhjamaa meeleheitlikud turistid ja hullumeelsed. Veetemperatuur on jätkuvalt selline, et mu õde ilmselt ujuks. Mina va reptiloid lähen nüüd aga duši alla end soojendama, nii glamuurne see postdokielu ongi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s