„Ajee Eestimaa, siit ma tulen!“ ehk tõmbe- ja tõukejõud

Neli päeva lennuni. Peaaegu kolm. Ei ole veel ära tühistatud, pileti ostsin vähem kui 2 nädala eest. Üks ots, üle kolmesaja euro. Tõele au andes, siis kui mul siin preili goblinit poleks siis ma istuks rahumeeli jõulud siin ja tuleks Eestisse kui teine laine läbi on. Eesti koroonanäitajad on päris hullud – viimase 2 nädala lõikes on see 100 000 inimese nakatumiskordaja mingi 500. Hispaanias on poole madalam. Iroonilisel kombel Valencia kandis ka tõuseb, aga noh. Goblin on siiski rõvedam kui koroona… ma olen vahepeal veel korra mölisenud ta kallal, et äkki peseks nt 2 korda nädalas mitte korra kahe nädala tagant vms. Raudselt ta nüüd kasutab juhust ja ei pese järgmised 2 kuud. Aga noh see on ka rõve, kui ma astun trepikojast esikusse ja goblini hais lööb näkku. Isegi läbi maski. Vähemalt ma sain nüüd ahvikiirusel proovid kaalutud – 2 tükki on kadunud, aga mul pole aega neid enam otsida (ega ka väga suurt tõenäosust neid üles leida), nii et pakkisin kõik kastidesse ja kärutasin garaazi. Goblin tuli täna tööle rattaga (ma panin ta prooviahjud hommikul huugama, nii et talle oli see igatahes ajavõit). Rattateed siin eriti pole, nii et eks ta eksperimenteeris mingitel põlluvaheteedel ja ilmus välja nagu viimane mudakoll. Konkreetselt ta tooli alla on riiete küljest mudahunnik pudenend praeguseks laboris. No ja eks see mudane ratas on ilmselt ilma igasugu puhastamiseta minu elutoas varsti jälle (khm, meil on valged seinad). Ta ikka suudab mind keskmiselt üle päeva üllatada millegagi. Nt esmaspäeval oli vannitoas mingi kahtlane jäätisekarp maas millele ma varbaga pihta läksin – tühjana on see karp seal mu meelest kogu aeg olnud, aga seekord läigatas sealt välja midagi… no eeldame et oli ammoniaagilõhnaline vesi, mitte mingi kusilahus. Tema ust ma panen ka jätkuvalt aegajalt kinni… nagu mis tegelane see on, kes ei pese oma voodipesu peaaegu 3 kuud juba??? Toa põrandat ta korra siiski pühkis ja siis oli pärast kühvli peal selline jänesesuurune juukse ja tolmurull. Tõesõna, ma pole nii suurt tolmurulli kunagi näinud. Isegi mitte siis kui ma Reena pool elasin ja koer oli. Kuidas ta üldse hispaania suvel eksisteerib, ma ei taha teada. Igatahes ma panen enne äraminekut prussakalõkse igale poole, nii igaks juhuks. Ma tean küll, et ta hoiab osa oma dumpsterdivingu puuvilju oma toas ja seal need vaikselt hallitavad. Eelmisel aastal ilmusid need värdjad märtsis. Prussakad siis.

Teine tõukejõud on külm – mu korter on konkreetne külmkapp, ma istun kodus kinnaste ja mütsiga. Külmuse hea omadus on muidugi see, et goblin hängib suurema tõenäosusega oma toas teki all v puhuri ees, aga mitte minuga elutoas. Ta tahtis oma boyfriendi ka nüüd just 4 päevaks enne minu äraminekut külla kutsuda, aga mul õnnestus neid ümber veenda (pikk nädalavahetus kataloonias, liikumiskeeld neid ilmselgelt ei takista). Neil on 2 kuud aega lulli lüüa siin, ilma et mina midagi nägema või kuulma peaks. Isegi veits rohkem, sest goblin küsis kas ta võib nädalakese kauemaks jääda. Ma lubasin selle peale mõelda, kuivõrd mu kolimisplaan langes vahepeal ära. Õues kusjuures pole üldse nii külm, me käisime eelmisel nädalavahetusel gobliniga matkal ja keset päeva oli täitsa 20 kraadi vahepeal. Lihtsalt hommikuti on mingi viis. Matkakoht oli väga kaunis, ma ilmselt külastan seda kohta veel. Goblin oli nagu goblin ikka, ma keelasin tal mingit looduskaitsealust lillekest lahata lihtsalt seepärast et ta tahab teada mis sees on. Üks makatudeng oli ka meiega kaasas, nii et veits botaniseerisime ikka. Kogu rada oli u20 km. Viimase kolmandiku peal pani goblin muidugi minema, sest tal oli vaja tagasi jõuda ja oma mudahipidega lõunale minna (üle 6 inimese kokkusaamised on jätkuvalt keelatud btw). Me Patriciaga võtsime rahulikult ja uimerdasime ülejäänud tee.

Nii et tõukejõud on peamiselt goblin ja tema ~~imelikud~~ rõvedad harjumused (st ta pole hooletu vaid süstemaatiliselt tülgastav, see mittepesemine ongi filosoofia tal ja minust olevat ebaviisakas seda mainida… hahaha, haiseda on ka ebaviisakas). Tõmbejõuks on muidugi see, et ma näen üle aasta aja oma peret ja sõpru! (no okei eneseisolatsioonis pean uue aastani ikka istuma pmst või kuni teise negatiivse testini). Hambaarsti juures peaks ka käima, sest ema ma ei ole krokodill, aga mul tuleb juba viies tarkusehammas! Sinna poole, kust paari aasta eest üks ära tõmmati. Nagu— pole vaja. Pandagu see kaltsium luudesse või midagi. Boss juba luges ka vaikselt sõnad peale, et ma ikka Eestis artiklit kirjutaks. Lisaks tuli just ETAGist kiri, et aruandlus ETISes olgu 22. detsembriks olla… nii et ma pean nüüd sellega ka veel käppelt tegelema (ja ametlikult ma olen üldse puhkusel, 3ndast detsembrist kuni homseni aga noh… iga jummala päev tööl käinud). Ma lootsin, et see tuleb vähemalt hiljem ja ma saan kodus isolatsioonis tiksuda neid bürokraatilisi vormeleid, aga ei. Andmesisestamist on ka veel kõriauguni ja lisaks peaks enne jõule ühe artikli kommentaarid ära saatma. Tegelikult peaks oma SLA analüüsi ka ära tegema, äkki õnnestub Tartus kellegi WinRhizot kasutada – pildid on juba skännitud ja puha.

Ahjaa, muidugi on mu lend Hollandi kaudu ja Holland läks üleeile täielikult lockdowni. Isegi lennujaamapoed ja restoranid on kinni va üks apteek ja üks toidupood. Testi nõuavad nad saabujatelt ka nüüd, aga õnneks mul on transfer ja peaks kehtima Eesti reeglid.

Pulk ninna!

See teine laine on mingi tsunaami ju

Kuigi meil on siin pandeemia ja sada häda, siis ma pole üldse kirjutada suvatsenud. Tšiili poiss küll kirjutas kui tal kõrvalmaja põlema läks jne, aga minul on kohe korralik katastroof võtta, mille kõrval… noh ütleme et mulle meenub kuidas me Killuga tema seikluste üle irvitasime aastal 2011, but karma is a bitch.

Niisiis viimase aja update: kuskil septembris hakkasid mu katse taimed massiivselt lamanduma, bloki kaupa, lõpuks põhimõtteliselt kõik. Algul ma kahtlustasin mingit vihmutussüsteemi viga (see oli välja lülitatud) või muud kõrvalist põhjust, aga ilmselt olid nad lihtsalt liiga rasked ja umbrohi mis kasvatas juba seemneid hakkas kõike laiaks vajutama. Läksid nagu doominokivid põrandani välja. Ma küll üritasin neid bambuskeppide külge siduda ja sada imet, ning kulutasin selle peale oma nädal aega, aga põhimõtteliselt tuli neile siiski teha hädatapp enne kui vili küps… Teise kasvuhoonega läks veits paremini ja seda ma lõpetan praegu, aga ma suht soovin et oleks varem lõpetanud kuna a) siis ma vb oleks saanud eestisse tulla ja b) see oli suht pilootkatse, see pole nii oluline. Samas tundub, et sealt võiks mingit tulemust isegi tulla.

Oktoobris võtsin korterikaaslase. Uus töökaaslane sebis, et äkki ma võtaks meie uue interni enda poole ja ma siis mõtlesin et why not. Nüüd kahetsen. Kõik suudavad endast pooletunnise vestluse jooksul normaalse mulje jätta, pluss ma olin väga väsinud ja lasin endale augu pähe rääkida, et ta ei maksa kommunaale vaid ainult poole üürist. Loo moraal: ei tasu endale võtta töökaaslast koju elama, kuna sa ei saa temast tööl ka rahu ja üldse ei tasu võtta kedagi kui on pandeemia. Sest see tšikk on mingi 23 ja suht arvab et ta on invincible… ehk siis hängib mingite maskivastaste hipidega jne. Ma siiralt loodan, et me ei satu koos lockdowni, sest me ilmselt lööks maha üksteist suht ruttu. Noh vahest saab nalja muidugi ka, näiteks too õhtu kui ma tulin koju mingi kell 21 ja ta istus kurvalt ahju ees ja nälgis. Ahjus olid resti peal terved suured kartulid ja bataadid ja ta oli juba tund aega oodanud. Tuleb välja, et ta polnud kunagi varem ahjukartuleid teinud (nii et ootas siis 2 tundi veel – a kes elektriarvet maksab, mina ofkoors!). Takkapihta mingit suvalist olmejura a’la kui sa sööd elutoa laua taga pühi pärast ära, ära jäta mulle vannitoa põrandale lompi, kuivata ära ja pane see rätik pärast välja kuivama ka etc etc. Ma isegi kirusin Frantale mingi hetk, et appi mis sõgedus ja Fra nõustus ka, et ta on veits fundamentalist (aa ta tahtis köögiviljade pesemise vett taaskasutada a ma ei lubanud seda vetsuloputuskasti valada, sest kurat teab mis tuubul kuskil umbe läheb). Minu toalilled ka ei vaja nii palju vett. Dumpsterdive’ib ta ka (mis on ok), lihtsalt mõõdutunnet võiks olla. See tähendab esimesel nädalal meil oli esikus põrandal kast kuskilt prügikastist päästetud köögiviljadega (millele ma kogu aeg otsa koperdasin) ja mis vaikselt mädanema hakkas. Thank god mul on keraamilistest plaatidest põrand, nii et selle üle ma isegi ei mölisend eriti. Tõesõna, ma arvasin et itaallased ajasid mu närvi, aga see on uus level juba. Nõudepesust ma üldse ei räägigi. Või sellest, et mu köögirätikud on nüüdseks biohazard kuna ta keeldub majapidamispaberit kasutamast. Õnneks või kahjuks juhtus eile selline plot twist, et tšiki vend helistas paanitsedes mulle tööle (kuidas ta mu numbri sai üldse???) ja otsis oma õde taga. Et talle öelda, et hakaku enne kella 15 Kataloonia poole tulema kuna kella kuuest hommikul tuleb neil lockdown ja üle piiri ei lasta kuni esmaspäeva hommikuni. Paraku mina olin tööl ja tema mitte (finally on ta aru saanud, et ei pea iga päev kohal käima ja käib nüüd mingi 2 päeval nädalas). Kell oli juba mingi 14 selleks ajaks kui ta lõpuks oma õe kätte sai. Fast forward 2 tundi ja…

… kirjutab mulle Marta, meie uus Itaalia postdoc. Et ülikooli kasvuhoonetehnikul on koroona ja meie ainuke allesolev tehnik ning üks research assistant on karantiinis kuna nad käisid kahe päeva eest selle esimese tüübiga välitöödel. Tehnikuga ma ajasin esmaspäeval juttu, nii et see oli enne välitööd – aga täna ma käisin ta laua pealt võtit võtmas. Ja see research assistant on pre-docide toas suht igapäevaselt, ka teda ma olen vahepeal näinud. Mmmkay, aga mul on katse mahavõtmiseks veel 2 päeva vaja, võib-olla et isegi 3. Selleks ajaks kui korterikaaslane mu sõnumit nägi oli ta juba rongis… nii et Katalooniasse ta läks. Minul keegi isoleeruda ei käskinud, aga instituudi meie tiib oli täna hommikul tühi nagu kummitusmaja. Ainult mina (kes ma läksin kasvuhoonesse) ja Patricia (üks magistrant, kes siin ühele postdokile biomassi kaalub). Tavaliselt ikka tudengeid veits nägi, kuigi minu staatusega rahvas ammu juba kohal ei käi. Mul pole lihtsalt tudengeid, keda kasvuhoonesse enda eest orjama panna (ja internidele tuleb maksta, nad saavad mingi 600 euri kuus kätte, vähemalt mu korterikaaslane ütles nii, et kuna ta saab nii vähe raha siis äkki ta ei peaks kommunaale maksma).

Üldiselt nüüd läheb huvitavaks. Kas Kataloonia läheb päris lockdowni teed? Kas ma saan oma korterikaaslase tagasi? Kas ta üritab end üürist vabaks kaubelda aja eest, mis ta siin ei ole? Kas gaasitorustiku kontroll on scam või mitte? Kas tööl läheb katastroofiks enne, kui ma jõuan oma taimed maha võtta? (20 potti veel, pls nagu). Kas ma saan jõuludeks Eestisse? Ok see viimane on päris ebatõenäoline, lennupileteid praktiliselt pole ja mis on on midagi 500 eurot, ümberistumisega ja algusega mingist X kohast. Nii et samahästi võin osta suure kaktuse ja tigerist jõulumunad ning mõelda kuidas siin talv mööda saata. Aadressi võin ka anda, saate mulle postkasti manti saata.

Ahjaa, ma käisin käppelt poes eile ja ostsin ikkagi ID kaardi lugeja. Petitsioon, siit ma tulen!

Ootamatud kingitused

Jeee lõpuks ometi saab riideid kanda! Eile läks jahedamaks. Siis sadas päeval korraks padukat. Öösel läks tavapärase 27-25 kraadi asemel 15 peale ja ma pidin isegi teki välja otsima! Ja teed saab juua! Ämeizing. Mulle tundub, et september saab olema mu lemmikkuu – meri on veel soe, aga öösel on piisavalt jahe et saab magada. Umbes nagu Eesti juulikuu. Teisalt… lapsed lähevad kooli ja me oleme kõrini koroona teises laines tegelikult. Üle 10 inimese kohtuda ei tohi ja mu sõbrad arutavad kellega nad mullistuvad, kui peaks uus lockdown tulema. Valencias vist isegi on teine laine kõrgem kui esimene, viimaste päevade numbrid eriti julgustavad just pole. Mina mullistuks nendega, kes on minust 1km raadiuses, ehk Laura, Maya ja Guille. Fra ja tema naine ilmselt ka, kuigi nemad saavad varsti lapse, nii et siis pole neil mõnda aega üldse asja sotsialiseeruda kellegagi. Me Mayaga isegi arutasime seda, et Lola ja Carmen võiks Benimacletis korteri otsida ja meile lähemale kolida, seda enam et Jon, Lola eks, läks tagasi Ameerikasse. Aga neil on 2 koera ja kass, nii et sobivat kodu leida saab raske olema. Peaks kohaliku koroonaäpi tõmbama, aga mu telefon on totaalselt koomas juba. No ja ilmselt sellega trackiks ainult teisi inimesi instituudi bussis vms.

Mis siis veel augusti jooksul toimunud on? Ma olen osalt oma taimedelt võtnud leheproovid eripinna ja tiheduse arvutamiseks, skännitud on aga kuivanud lehed on siiamaani kaalumata. Kasvuhoones oli lehetäide invasioon, neid sai Isabel oma viimasel tööpäeval tõrjuda (tehnikutel ei vea minuga ikka üldse). Teoreetilise bioloogia kevadkooli jutu esitasin ära mingi 4 päeva pärast tähtaega, niru sai aga vähemalt linnuke kirjas. Eelmisel nädalal ma üritasin kolmel päeval järjest koos Mayaga randa minna, aga me olime kogu aeg kas liiga väsinud või oli juba liiga pime. See palavus ikka ei lase elada. Ega korralikult välja puhata ka ei lasknud. Nii et hispaanlased pole mitte laisad, vaid kurnatud. Vähemalt suvel.

Oma viimase ülesande lasksin ka üle. Nimelt kirjutas mulle Fabian, itaaliast ja saatis artikli mustandi! Ma tõesti ei oodanud seda, kuna ma pole tast novembrist saati midagi kuulnud. Lubasin selle läbi lugeda ja reedel kommentaarid saata, aga ma pole ikka veel sissejuhatusest kaugemale jõudnud ja täna on juba pühapäev. Ja ta on pannud mu teiseks autoriks! Ma ei teadnud kogu artiklist midagi! Eks me näe, palju mu vanast eelmise sügise materjalist sinna sisse läks, aga ma usun et väga vähe (nii et küsisin, et äkki ta paneks mu kolmandaks kuna Silvia kindlasti panustas rohkem – tema tegi mõõtmistel kasutatud elektroodid).

Natuke käsitööd olen ka teinud. Ühel siidkleidil harutasin voodri küljest (see oli rõvedast kunstmaterjalist), nüüd oleks vaja ainult sobivat üritust, kus seda kanda. Ühed teksasääred lõikasin lühemaks, allesjäänud juppidest on plaanis mask õmmelda – kaua ma kannan neid siniseid apteegimaske!

Kahe koroona vahel

Nonii. Peaaegu nädal peale külalise lahkumist on juba suht ilmne, et me oleme teises laines omadega. Olime juba eelmisel nädalal, aga siis polnud numbrid veel nii märgatavad. Barcelona läks lockdowni teise faasi tagasi päev enne minu sünnipäeva ja paar väiksemat linna pandi jälle karantiini, aga siis veel paistis, et see on hallatav olukord. Isegi Madrid ei teinud igal pool maskikandmist veel kohustuslikuks – mujal juba oli. Praeguseks on Eesti, Norra ja Inglismaa pannud Hispaaniast tulijatele kohustuse 10-14 päevaks isoleeruda. Ilmselt mõni teine riik ka, ma lihtsalt ei tea seda.

Minu harjumustes võrreldes maikuuga on muutusi omajagu:
1) Ma enam ei desinfitseeri oma tallaaluseid kohe korterisse astudes
2) Ma ei desinfitseeri ka poest ostetud asju
3) Ma kaotasin üldse oma desinfitseerimisgeeli pudeli ära, pihusti on õnneks alles ja kasutuses kogu aeg peale ukselinkide, prügikasti, raha jms puudutamist.
4) Ma olen käinud väljas söömas/kohvikus juulikuu jooksul 4 korda. Ilmselt lähiajal rohkem ei lähe.
5) Kuskil juuli algul otsustasin, et metroo ja tramm on ka ok. Viimati kasutasin nädala eest, liiga palju rahvast oli.

Poes katsun käia endiselt siis kui pole tipptund, aga poeskäike tuleb ette tihemini, vast isegi 3 korda nädalas. Mind siiralt üllatab, et nõudepesuvahend pole otsa saanud, päris kindlasti on mul see karantiinieelne pudel veel kasutuses. Igaks juhuks on kapis teine ka. Aga ma tõesti loodan, et töölkäimise keeldu jälle ei tule – kui leiduks ka keegi, kes nõus on mu taimi kastma, siis mõõtmist ei saaks ma kellelegi sokutada – ühe kasvuhoone peale kulub terve päev ja mul on teises kasvuhoones ka taimed.

P.S. Jah ma pesen ja korduvkasutan oma ühekordseid maske, kuskilt läheb mõistliku plastikutootmise piir ka. Kui mõni ütleb, et see on keelatud siis noh… eks tulge ja takistage.

P.P.S. Mul olid tühjad maalialused seina peal märtsis. Mõtlesin, et jõuan karantiinis olles maalimiseni, aga ei jõudnud.

Kaks kuud juba!

Need kriipsud käe peal tähistavad artiklilugemist, iga kriips on 25 minutit

Ohoh. Nii kaua on meil see lockdown siis kestnud, poolteist kuud oli puhas koduarest ja viimased 2 nädalat siis natuke leebem (sest see ühetunnine jalutuskäik aitab, kuigi mul on see vahest 1,5 või 2 tunniks veninud). Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige nõmedam hetk oli umbes 2 nädalat peale algust, kus oli see esimene tärmin, et nüüd peaks nagu lõppema. Siis oli veel paar nädalat kõhedust, umbes kuuga harjusin ära, nii et paari nädala eest oli rohkem nagu hirm, et nüüd lõpetatakse ära see karantiin ja ma pole jõudnud veel maalida ega midagi. Tööd teha pole ka eriti suutnud, kuigi viimased paar nädalat on ikka artiklite lugemisega juba õnnestunud tegeleda. Nüüd selle nädala algul sokutas boss mulle Thomase vana andmehunniku – mida ma siis peaks analüüsima ja sellest artikli kirjutama. Me muidgi juba teame, et seal eriti mingeid olulisi tulemusi pole, aga noh parem kui mitte midagi. Sest mu riisiseemned pole ikka veel välja ilmunud ja praegu pole ilmselt ka lootust üritada USAst midagi uuesti tellida enne järgmist aastat.

Välitöödele ma lõpuks ei saanudki – kuigi algul mul vastav paber oli. Nüüd keelati Fra’l ja Thomasel ka välitööl käimine ära. Põhimõtteliselt siinne suur ülemus ei taha riskida sellega, et kui keegi meist välismaalastest viiruse saab, siis me ülikooli kohtusse kaebaks. Nii, et peaksime ise oma koduülikoolilt uurima, mis nõuded selle teemaga võiks olla ja kas me saaks kuidagi deklareerida, et me ei kaeba kedagi kohtusse. Ma kahtlustan, et selle info teadasaamiseks ja paberiks vormistamiseks kulub nii palju aega, et selleks ajaks on karantiin läbi. Uuest nädalast saab ka Valencial olema faas 1, mis tähendab et rohkemad poed teevad uksed lahti ja sotsiaalset distantsi hoides võib baarides ja välikohvikutes käia… aga niisama jalutuskäigud jäävad ikka selle hommikuse ja õhtuse limiidiga nagu enne. Eile ma käisin näiteks vihmaga jalutamas, tundub et täna õhtul on sama. Inimesi on muidugi siis väljas vähem, aga samas ei ole pimedas mõtet ka sinna põlluvahele minna, kus natuke rohelust oli. Täna ma küpsetasin leiba ka, täitsa ilus tuli, ainult ma ei viitsinud juuretisega enam jännata ja kasutasin küpsetuspulbrit. Vahepeal on entroopia oma töö teinud ja alla on kukkunud üks kardinapuu ning oma ainukese veiniklaasi lõhkusin ka nõusid kuivama pannes ära. Üks gigantprussakas ilmus samuti see nädal vetsu, nii et ma pidin teda prügikastiga mõrvama. Nüüd ma panen ööseks aknad alati kinni, äkki siis neid rohkem ei tule.

P.S. Mulle võib jätkuvalt Skaipida, Zoomida või messengeris kirjutada – seda, et siin sõpradega näost näkku sotsialiseeruda saab ei tule ilmselt niipea! Nii et siin on ikka üksildane olla.

Esimene legaalne jalutuskäik

Panin kella seitsmeks äratuse. Laupäeva hommikul. Tegelikult juba kuuest oleks võinud, aga ma nii ekstreemne (veel) pole. Aga esimene ilma maskita jalutuskäik kuue nädala jooksul sai tehtud. Maski võtsin kaasa igaks juhuks siiski. Kell seitse on alles umbes päikesetõus, ma pole poolteist kuud nii vara tõusnud. Aga tundub, et olukord on seda väärt. Õues valitseb suhteline tühjus, taevas on pilves ja tänavakoristajad (siin enamuses naised!) on oma neoontriibuliste vormide ja koristuskärudega tööd tegemas. Muud rahvast eriti pole peale paari koerajalutaja. Üldine selline Iisraeli kõrbe vaib on. Seal ma ärkasin iga päev pool kuus, et minna kõrbesse päikesetõusu vaatama.

Siin on küll koos minu kõiksugu varasemate reiside elamused, ma ei tea kuidas. Lillelõhn, värskus ja taevas kriiskavad piiritajad. See oleks nagu esimene koolipäev. Kahtlaste siltidega (aga kinni) asutused ja kohvikud, see oleks nagu Tšehhi. Cerveceria on lihtsalt tõlgitav õllekaks, aga kuidas sa bocaderia’t tõlgid? Pargid on nagu Inglismaa (lukus!) ja see jooksu/rattarada, kuhu ma lõpuks välja jõudsin meenutas mulle väga kohta Hollandis, kus ma kuue aasta eest oma hommikujooksu tegin. Igati põllumajanduslik. Korraks paistsid silmapiiril mäed ka, nagu Itaalias.

Ja ma nüüd kirjutasin vahemikus 9.30-11.30 seda juttu ja sõin hommikust ja… kuhu see aeg kaob sedasi? Ma ei teind midagi omast arust ju.

Õhtu: homme peaks 6.30 ärkama. Õhtuse õueskäigu ma jätan õhtuinimestele (pimedas ei botaniseeri väga), neid tundub suht palju ka. Ja paljud on maskideta, võib-olla isegi enamus. Ma ei teinudki midagi kasulikku, sest pea on laiali otsas. Ahjaa, püüdsin uurida, mis tingimused võiks allelopaatia evolutsioneerumist põhjustada… ei mõelnud välja. Kui keegi teab, siis öelge mulle ka. Kuigi ilmselt ma võin oma asjadega rahulikult edasi minna ka ilma seda teadmata.

(2.mai 2020)

Karantiin, 4 nädalat kuu aega ja veits peale…. Okei 6 nädalat juba

Algus:
Jah, kohe on kuu aega täis. Läheb küll sassi mis päev on. Täna on näiteks suur reede, aga minu jaoks vahet pole, teen ikka samu asju mis muidu. Ainuke, mis natuke vaheldust toob on ilm. Täna on pilves, vahepeal oli mitu päikselist päeva nii et päris hea soe oli olla ja isegi akent lahti hoida. Ilmaga on muidugi selline tunne, et „see on ju alati nii olnud“. Ehk kui parasjagu paistab päike, on mulje nagu terve karantiini aja oleks selline ilm olnud ja kui sajab, ei kujuta ettegi et muud moodi ka saab. Eile mul õnnestus köögikubu küljest alla tõmmata mingi jublakas, mis oli õli täis. Nii, et mul oli umbes pool klaasi vana õli seina, pliidi ja panni peal. Õnneks mitte toidu sees, aga selle kokku koristamine oli tüütu siiski. Noh vähemalt nüüd ma tean mis jublakat tuleb näppida, kui jälle kuskilt õli tilgub. Mis õnneks ei juhtu niipea, sest ma ei prae eriti. Eile tegin hoopis ahjus kabatšokivormi, pošeeritud pirne ja suppi. Sest mul oli pool kilo hakkliha sügavkülmast välja võetud ning selle paari nädala taguse veggie boxi viimased asjad hakkasid halvaks minema.

Ühtlasi, ma poleks elu sees arvanud et minu tavaelu händikäp osutub mingis situatsioonis eeliseks. See, et ma olen harjunud üksi olema niisiis ja praegu ka üksi elan ning niisama ka väga sotsiaalne ei ole. Nii et ma eeldan, et keskmine hispaanlane vajab pärast seda kõike palju rohkem psühholoogilist abi kui mina. Ma isegi ei kaotanud selle karantiiniga midagi eriti sotsiaalselt – okei, pere ei saanud külla tulla ja lemmikbändi kontsert jäi ära, aga muidu ma käin niisama väljas vb korra või kaks kuus töökaaslastega baaris vms. Ainult oma pikkadest hulkumisjalutuskäikudest pidin loobuma – ja neid ma tegin enamasti niikuinii üksi.

Mingite suht suvaliste korterikaaslastega tuleks kindlasti cabin fever ja konfliktid (isegi kui ma olen pigem konflikte vältiva loomuga, siis nemad ei pruugi olla). Selliseid inimesi, kellega ma elukaaslasena kannataks nii pidevalt ninapidi koos olla, olen ma näinud üldse oma elu jooksul ainult paar tükki. Aga ma ei saa välistada, et ma pean nt majanduslikel põhjustel korterikaaslase võtma (kui omanik peaks tahtma üüri tõsta, tema kaotas üldse töö).

Teemavahetus:

No ja siis see teadlaste igikestev rahastusmure – erinevalt normaalse tavalise töö tegijatest, kelle tööleping on üldjuhul suht pikk või isegi tähtajatu olen ma sattunud mingi hämmastava eliidi rolli. Teadlased peavad üldjuhul mingi 1-3-5 aasta takka endale uut granti taotlema, et su ametikoht üldse säiliks (neid taotlusi kirjutad tihemini muidugi, sest tõenäosus raha saada on madal). Aga mul joppas ja teoreetiliselt on mul sellega rahu majas 2022 aastani. Eeldusel, et ma päris hullu ei hakka panema ja nt atesteerimiselt läbi ei saa. Nii et keegi mind kohe vallandama ei hakka. Inflatsioon on muidugi oht.

Ahjaa, kes arvab et koroonaviiruse tipp on käes siis tutvuge mägironimisseadustega (1)- see ei ole veel tipp, 2) kui sa arvad, et see on tipp, mine tagasi punkti 1 juurde). Üks hetk muidugi on tipp ka, aga ilmselt mitte veel. <- OK ma kirjutasin selle mustandi ammu, nüüd ilmselt on juba tipp ja hakkab vaikselt langema.

Ja viimasel ajal pole eriti kirjutanud. Sest ma üldiselt blogin pigem siis kui midagi toimub, arvamus- või sisekaemustüüpi postitusi pole mitu aastat teinud. Aga mõned mu lemmikblogijad teevad ja ma loen hea meelega, isegi kui seal pole mingit tegevus-süzeed. Tegelikult kui ma mõtlen selle peale, siis Rentsil on tublisti pooled postitused kommentaar mingile x teemale ajakirjanduses või internetis (ja teine pool on ronitripid ning spordiharrastus). „Kristallkuul“ ja „Kuidas Kasvatada Inimest“ kirjutavad pea ainult arvamust, mul pole õrna aimugi kuidas nad inimesena elavad. Murca kirjutab heietusi ja pildistab, ta päriselust ma tean ainult nii palju, kui facebookist näen.

Lõpp:

Meid siin Higispaanias lubatakse laupäeval, 2. mail jalutama. Lapsed lubati juba nädal varem välja, koos ühe vanemaga. Mul on küll nominaalselt tööluba juba paar nädalat ka, aga reaalselt mul pole sellega midagi peale hakata, mul pole enda välitöid ju. Autos võib korraga olla 2 inimest, nii et kui Fra võtab Thomase kasvuhoonetesse kaasa, siis mina ei saa. Ja neil korra juba oli politseiga seletamist.

Me oleme nüüd 10% sellest aastast toas passinud. Selle ajaga on mu akna taga olev raagus puu endale suured lehed kasvatanud ning mingid kahjurid söövad nüüd neid lehti. Tuvid, kes algul kudrutasid, on haudunud mune ja kasvatanud pojad lennuvõimeliseks. Kui esimesed paar nädalat oli külm ja vihmane kevad, siis nüüd on pool aprilli olnud kaunis Eestimaine varasuvi. Midagi sellist, nagu ma paari aasta eest kevadel Manchesteris kogesin – õitsev, lõhnav, värske ja roheline. Parkides on põlvekõrgune hein ja oksad vallutavad kõnniteid. Karantiini esimesel nädalal külvatd kressiseemnetest on saanud pikad vibalikud taimed, mis on siiski äratuntavalt kressid. Neil on lihtsalt pime, sest päike käib nüüd nii kõrgelt, et põrandal olev päikeselaik on ainult paarkümmend sentimeetrit lai, seal ei anna isegi päevitada enam. Selle kuue nädala jooksul olen ma kaks korda käinud supermarketis, kus oli kummaline vaikus, ei mingit taustamuusikat. Sisse astudes pead esimese asjana desinfitseerima käed ja panema kilekindad kätte.

Positiivse poole pealt – ma olen päris palju joonistanud. Siin on mõned pildid.

Elu koroona ajal

Noh, sain neti ja enam ei blogi? Vist ongi nii tegelikult, kuna võimalus uudistest õudusi lugeda võtab aja käest. Ma mõtlesin et ah, 10 päeva või 2 nädalat – mis see meie algne töökoha soovitus oli kodus püsida… 23ndani? Et ei jõua selle ajaga oma plaanitud kodusnokitsemisi ära teha. Tegelikult isegi poole kauema ajaga pole jõudnud. See tähendab potililled on kõik istutatud kuhu vaja, aga joonistanud ikka pole ja e-raamatud lähevad ka raamatukokku tagasi enne kui ma nad läbi jõuan lugeda. Puuviljad on peaaegu otsas, aga poodi ikkagi ei kipu. Nüüd keerati reegleid isegi rangemaks ja kõik riigi toimimiseks ebavajalikud (non-essential) töötajad peavad koju jääma. Enne võisid töökoha kirjaliku loa alusel käia. Nii et nüüd pole meie tehnikutel ilmselt muud varianti kui kasvuhoone kõrval telkida vms.

31.03.2020

Haa. Noh nüüd siis on ärevus või ma ei tea mis oma töö teinud. Ja kui ma esimesel nädalal ärkasin kell 8 ning läksin magama kell 23, ning sain isegi midagi loetud siis praegu – täna ärkasin kell 11, köögi kraanikauss on nõusid täis ja eilne õhtusöök jäi vahele, sest ma ei viitsinud. Magamistoa põrandal vedelevad need riided, millega ma viimati prügi viimas käisin. Ikaldus ja häda. Tegelt ma süüdistan naabreid – neid kes öösel kella 2ni lärmi teevad.

Ahjaa, midagi eriti õudset. Torukärbsed! Nägin üht aknakatte peal ja saatsin Indrale pildi, et mis kuramuse karvane peletis see veel on. Psychodidae… sobiv nimi. Üldjuhul enamasti ohutud, elavad torustikus, söövad orgaanikat, inimesi ei hammusta. AGA võivad põhjustada astmat (fakk) JA oportunistlikult muneda sulle naha alla (F**********!). Asjaolu, et mul on juba karantiini algusest seljal mingi punetav mühk, mis ei taha ära paraneda… ei tee midagi paremaks. Õeh troopilised rõvedused. Lisaks on need friigid surematud – hüdrofoobsed ja torusiil nende peale ei hakka. Panin igaks juhuks ikkagi torusiili nii vanni kui kraanikausi äravoolu. Aga see putukas oli akna peal. Mis tähendab, et nad tulevad õuest. ÕÕõõõ

1.04.2020

Kaua võib!? Ilmselgelt mu alateadvus oli otsustanud, et esimene aprill on see tärmin kus karantiin lõppema pidi ja nüüd on häda ning viletsus.

2.04.2020

Killu helistas. Enne osalesin veel veebi teel ülikooli seminaril ka – see toimis üllatavalt hästi kuniks ükshaaval räägiti. Lõpus kõik näitasid oma lapsi. Kodukontori võlud, ilmselgelt.

3-4.04.2020

Mitte sittagi ei juhtunud. Vist.

5.04.2020

Ja meil on rotid. Või noh, mul veel loodetavasti pole, aga laiendatud naabruskonnal kindlasti on. Lugesin elutoa diivanil kui kuulsin alt südantlõhestavat kahehäälset kriiset. Tavaliselt kriiskab see allkorruse tšikk üksi, ma tema meest ei kuule kiljumas üldjuhul. Kisale järgnes hüüatus „Puta! Rata!“. Seda vist väga mitmeti ei anna mõista. Aaa ja see kiljuv tšikk peaks politseinik olema, vähemalt minu korteriomaniku väitel. Mis on natuke kaheldav, sest politseinikud peaks praegu igati tööl olema.

HAAAA mul on internet ja ma pole 12 päeva postitanud. Uuups. Noh ütleme nii, et ega töö tegemine ka paremini ei suju. Kohe üldse ei suju. Kolmapäeval boss andis ülesande artiklit lugeda, et reedel arutame… kohe on esmaspäev ja see pole ikka loetud. Selle asemel ma olen avastanud Youtube’i võlud ning vaadanud hunniku PhilosophyTube’i videoid. Ilmselgelt kui sa teed video piisavalt teatraalse, aga sealjuures räägid ilusti ja ei tõmble liiga palju, siis ma vaatan. Sorry Harvardi Cooking & Science – sind ma enam vaadata ei viitsi, sest mulle käib pinda see üks kätega vehkiv õppejõud (seal on palju õppejõude, pmst ma võiks selle tondi edasi kerida, äkki teda pole terve esimese peatüki ulatuses).

No ja pühapäeval (eile?) olin ma ise videos. Keegi otsis mu Facebooki kaudu üles (ta otsiski Eestlasi kes jäid kriisi ajaks välismaale) ja tegi otsesaadet. Teemaks siis kuidas karantiin meie (töö) elu välismaal mõjutab. Peale minu oli veel üks osaleja Shanghaist ja keegi oli Floridas. Ülejäänud olid Eestis. Täitsa tore oli vahepeal eesti keeles ka rääkida. Aga ise ma ei kavatse vaadata mida ma rääkisin – ma ei kuulanud oma Achtung Lobjaka saadet ka, sest ennast kõrvalt näha on nii õehhh. Ma ei tea, mul on endast hoopis teistsugune ettekujutus ja siis vaatangi, et appi kas niimoodi teised mind näevadki? Enda häält on enivei imelik kuulda.

23.03.20 Jess! Internet!

Täna on juba esmaspäev ja Hispaanias on eriolukord kehtinud 9 päeva. Ma eeldan, et minu lugejad on mõistlikud ja ei lähe kambakesti kaubanduskeskusesse hängima… aga ärge minge eksju. Ma mõtlesin täna minna varusid täiendama, aga ei läinud. Tuleb vähem värsket kraami süüa ja lõpuks saavad maiustused otsa, mis seal siis ikka.

Internetimees saabus poolteist tundi enne lubatud aega, oli ähmi täis ja lonkas. Sest tal selg valutas. Ma pole nii närvis hispaanlast ammu näinud. Peaaegu oleks ära murdnud ruuteri plastikust lause, mis ei tahtnud hästi ruuteri külge klikkida. Niigi ta pidi all käima ja teise ruuteri tooma kui algselt plaanis. Nina sügamiseks võttis ikka maski eest. Nigu ta läinud oli, moppisin üle kõik põrandad ja tuulutasin tube. Ja siis ma ei teinud mitte mingit kasulikku tööasja, kuigi täna on esmaspäev. Tiksusin sotsiaalmeedias ja lugesin Eesti uudiseid, nagu polekski kümnepäevast meediapaastu teinud. Vaatasin Margaret Atwoodi dokfilmi ka ära, see oli armas. Ja Orelipoisi kontserdi.

Täna oli Hispaanias koroonaviirusesse uusi nakatunuid 6368. Seda on rohkem kui Itaalias täna oli ja ligilähedane Itaalia laupäevase maksimumiga (6557). Nii et kui tõesti Itaalias numbrid nüüd langema hakkavad, siis võib juhtuda et Hispaanias kasvavad ikka edasi, mõnd aega vähemalt. USA on muidugi ammu kõiki ületanud (10 033).

Karantiinipäevik vol 2

17.03.20 Õnneks täna on ka sitt ilm

Selle ainuke miinus on, et külm ja rõske on. Magamistoa lagi vist laseb läbi, värv lipendab kahtlaselt. Üldiselt tundub, et hall ja tatine ilm siiski takistab inimeste muusikalist eneseväljendust, keegi naljalt aknast mingit oopust ei lase. Õnneks. Ööpäevarütmi saab selle kodukarantiiniga küll paika, nimelt mul oli juba pool üksteist tuumauni. Magama pidin villasokkidega, sest tõesti varbad külmetasid.

18.03.20 Pistsin nina korraks välja

Pmst mõtlesin kui pikaks ma saan oma prügiviimistreti teha, ilma et see kahtlane ei tunduks… mitte eriti, teiselt poolt maja tagasi tulles on ikka ülilühike maa. Kõndisin siis Lidlisse, tundub et kuniks ma ühistransporti ei ürita kasutada siis kedagi ei huvita. Kohe poe uksel lasti pihku ports desogeeli. Mingid mehed ei hoidnud pikivahet. Kõik eripakkumiste kaubad olid ära pandud, et inimesed neid ei näpiks. Keegi ostis pool kärutäit kanafileesid ja pool kärutäit mune. Rukkileiba polnud, aga ostsin veel ühe paki jäätist ja karbi mune. Tagasiteel lugesin Facebookist, et Hispaanias majades olijad loobivad tänaval hulkujate pihta mune… hmmm mul on 3 vana muna veel alles! Aga kõik tänavalolijad tundusid kuhugi kiirustavat, niisama vahtijaid oli vähe. Võib-olla see on kuskil vanalinnas teemaks. Ma nüüd ka mitu päeva ei ürita (homme on mingi riigipüha ja pühapäeval pole kellelgi üldse põhjust väljas olla, sest tööd pole ja poed on kinni).

Helistasin vanatädile ja soovisin õnne (ta sai 93, aga kuna ta talvel väljas ei käi siis õnneks tema elukorraldus on suht harjumuspärane). 93 on päääris uhke vanus – sisuliselt ta on näinud esimese Eesti Vabariigi aega, teist maailmasõda, käinud ülikoolis nii et Tartu oli veel rusudes, elanud üle terve nõukaaja, näinud Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ja 20 aasta jagu uut sajandit. Päris muljetavaldav.

Tundub, et meil on siiski mingi liikumiskeeld tulekul. Õhtul läksin katusele ja vaatasin kuidas politsei (6 politseinikku, 1 auto, 2 motikat) peatavad ristmikul kõiki jalakäijaid, jalgrattureid ja autosid ning ajavad nendega juttu. Tõsi ta on, poed pannakse kaheksast kinni. Peale seda on ainult apteek mõeldav sihtkoht.

19.03.20 Kirjutasin juttu

Tegin hommikul putru – targem oleks kreeka jogurt hapukoore asenduseks hoida. Õhtul teen tatart (Poola pood on muide kinni, ju siis pole eluliselt oluline toidupood. Samas igasugu puu- ja köögiviljapoekesed on lahti). Kui ma lõpupoole matkatoitu oleks nõus sööma, siis vb saaks isegi kuu aega hakkama siin ilma poodi minemata. Juuretise panin ka hakkama, saab ise küpsetada saia vms. Mullitab hetkel, aga tundub et väga õnnelikult ei ela. Baklazaaniseemned panin mulda. Kahju, et joogamatti ei taibanud osta enne… täna oli isegi peaaegu et piisavalt soe korraks. See tähendab, me oleme jõudnud vahemeremaade tavalisse kevadesse, kus väljas päikse käes on soojem kui toas. Ja toas on nii külm, et ma otsisin pätikindad välja uuesti.

Kuna Universitas Tartuensis tahtis teha lugu teadlase igapäevaelust, siis ma kirjutasin neile. Praegu on mu igapäevaelu küll erakordselt igav. Erinevad lugemismaterjalid sulavad ka kuidagi ühte. Uudiseid veits jälgin, aga üldiselt saab sealgi kõik paar nädalat ainult sitemaks minna, enne kui on lootust et paremaks läheb. Panin uksele kirja, et kas naabrid palun jagaks netti. Näis kas saab. Prügikott oli küll ukse taga. Ma ennustan, et me hakkame nägema palju prussakaid. See tähendab mina juba näengi – oma köögis. Nad tunduvad sellised arglikud maadeavastajad, kellele saab üldjuhul majapidamispaberiga pihta ilma suurema vaevata. Lõksud panin juba paari nädala eest, tea kas mul on külmkapi all nüüd kari surnud prussakaid?

Laura kirjutas, et nende kandis majade vahel hängis ka hommikul politsei. Noh Pokemon Go sõltuvuse vastu aitab see kindlasti hästi. Samas mul on kohe kodu kõrval üks pokestop ja gym nii lähedal, et hädakorral ulatuks.

20.03.20 Hiilib lähemale

Okou. Statistiliselt läheb asi tõsisemaks ja tunda on ka. Politseiautod sõidavad ringi ja kutsuvad kõlaritest üles toas olema. Isegi helikoptereid nägin (väidetavalt on nende eesmärk hirmutada inimesi katusel hängimast). Täna ma kusjuures nägin esimest korda katusele minnes kedagi – kõrvaltrepikoja katusel oli üks mees kruusi ja suitsu ja koeraga. Ta koer haukus mu peale. Selline väike valge põrsahaabitusega buldog. Sõprade sõpradest-sugulastest on kaks haigusega kodus ja üks haiglas (Madridis), nii et veits hirmus. Katsun homme või esmaspäeval kohaliku kõnekaardi osta, kui siis veel saab. See 0,2GB on ikka hale kui sellega terve päeva peab toime tulema, pole siit mingit sotsiaalmeediasse panustamist loota niimoodi.

21.03.20 Ei saa vist netti niipea

Nõndaks. Kuna naabrid pole mu kirja peale ikka ööd ega mütsi vastand (ei saa ka pahaks panna, tundub olevat 2 lapsega pere, eks neil kulub endalgi ära), siis üritasin üle tee Orangest kõnekaarti saada. Tuleb välja, et juba alates 17ndast ei müü nad seal selliseid asju, ega tegele numbri ega paketivahetamisega jne. Üks teine telefonipood ülikoolilinnaku juures on üldse laupäeval kinni (julgesingi nii kaugele minna, tervelt kilomeeter). Tavapoodide lahtiolekuaeg on lühendatud 19ni ja puuviljapoodidesse võib minna korraga ainult üks inimene. Teised ootavad tänaval järjekorras.

Panin mopi varrega teisel pool oleva naabri aknale kirjakese, et äkki tema on nõus wifit jagama, aga ta vb isegi ei näe seda. Pluss ta on teisest trepikojast, me pole isegi kunagi kohtunud.

Kolmas variant on veel, mis on veel riskantsem, võtab tõenäoliselt sada aastat ja sisaldab seda, et keegi tuleb mu koju. Fra saaks helistada netifirmale, kes siis tuleks ja paigaldaks. Mul on esmaspäevani aega mõelda selle peale (kui see siis veel lubatud on). Ilmselt võtangi selle, sest mu Eesti kõnekaardile mingi roamingu külgepookimine ei tasuks ära.

Hakkasin käepärastest vahenditest maski ehitama. Nüüd on väljas maskikandjad juba enamuses. Kahjuks pole mul liimi, aga noh on teipi ja niit-nõel ning tõepoolest hügieenisidemed, niisked salfakad ja rinnahoidja sisud valikus. Teekoti sulgemise klambrid ka. Ühekordsest pabermaskist tuleb see vast isegi tõhusam. Niisama hingata kõlbab, aga trepist käies võtab hinge kinni.

Muidu on enesetunne suht okei. Isegi mu stressi-akne on end tagasi tõmmanud, vahepeal oli lõug kahtlaselt kärnas. Ainult küünarnukk valutab, see mille ma kunagi mitu aastat tagasi akrofestivalil ära tõmbasin. Ärkan ikka umbes 8.30 ja siis tuleb see arusaamise hetk et ohjah väljas on viirus, sinna eriti ei tasu minna. See tähendab „väljas“ on tegelikult suht ok, tõenäosus nakatuda on ilmselt suurem kuskil poes või pagariäris. Ma tegin endale isegi mingi päevakava, mida ma täiega rikun, sest ma olen liiga hajameelne, et midagi teaduslikku kirjutada. Lugesin küll (Susanna uut artiklit uuesti, see on hästi tehtud). Joonistama pole veel hakanud, ega küpsetanud midagi. Uudiseid tšekin enne õhtusööki tavaliselt, siis on Itaalia uued numbrid just tulnud. Kui üldse, siis teaduse lugemise faasi jõuab mu aju õhtul enne magamaminekut. Praegu nt on kell 18 ja ma tegin Mendeley lahti sealt kust eile pooleli jäi. Aga e-raamatuid peaks lugema enne kui need raamatukokku tagasi lähevad… nõme aint et ma seda telefonist tegema pean.

22.03.2020 Olen siis hommikuinimene või?

Karantiin on jõudnud sinnamaale, et ma ei tea enam mis päev on (sellega oli ka vanasti raskusi vahel), aga ka mitte seda mis kell on. Olla pühapäeva hommikul enne kaheksat üleval… ei ole minu jaoks tavapärane. Nii et mu keha on lisaks muule minetanud ka arusaamise sellest, mis kell on. Eile ma kuulasin enne und õudus-podcasti (lorepodcast, soovitan, räägib igast õudsate lugude ajaloost, mina kuulasin episoodi 136, mustast koerast rääkis). Ma avastasin selle podcasti kunagi Inglismaal laboris töötades kui väljas oli torm ja jõledus ning kõik olid kuskil ära ning mina üksi mässasin oma proovidega. Vähemal nii ma arvan, õudusjutte kuulasin ma siis kindlasti ja podcaste otsisin ka… kuigi võib-olla ma leidsin selle ikkagi natuke hiljem. Hommikul kuulasin balansiks peale Tissidendi podcasti. Tänaval ei liigu mitte kedagi, sest täna on isegi toidupood kinni. Öösel sadas vihma, aga nüüd piilub päike pilvede vahelt. Mina kaevasin sahtlist välja oma kõige suurema ja soojema kampsuni, sest ei ole normaalne oma kodus külmetada… ja kui see koroonaviirus peaks mu kätte saama, siis selle alla juba mingit muud külmetushaigust omada on kahtlemata riskantne. Kuidas need muud pisikud üldse saavad kätte karantiinis inimesi (no ma pole ideaalselt isoleeritud, ilmselgelt, aga kui oleks)? Passivad su organismis ja ootavad hetke? Tulevad aknast?

Kui joppab, siis ma saan kolmapäeval neti. Nii et nüüd ma kuulan oma kriisiajavarusid, sest varsti saab äkki uued… või sotsiaalmeediat, ja seal end väga ei hari ning hulludega vaielda ma enam ei viitsi, lakkuge ukselinke kui tahate. Aga Marju Lepajõe „Miks haridus on püha?“ käima, ja läheb. Väljas mingi linnuke karjub end pooleks – neid muidu liiklusmüraga ei kuulekski – ja kõik hispaanlased on kuss. Ma pole alumisi naabreid mitu päeva kuulnud ja mulle tundub, et üks vastasmaja perekond on linnast pagenud kuna juba mitu päeva ei tule keegi õhtul rõdule plaksutama. Mu akna all korrus allpool istub üks kruugutaja tuvi pesal, nemad teevad ka vahel oma uhuu uhuu häält, aga muidu on ainult trammid.

Ja Hispaania pikendas karantiini veel kahe nädala võrra, ehk siis 11. aprillini. Samas seda oligi oodata. Lugesin Eesti uudiseid ja ikka imestan, et seal veel lubatakse ringi käia ja isegi baarid on lahti, kuigi öist alkoholimüüki üritatakse keelata. Alkassiriik, pole midagi öelda. Väidetavalt Hispaanias on ka poes veiniriiulid tühjad, aga ma ei tea, pole ammu vaatama läinud, kui ma viimati käisin ei tundunud nagu millestki puudust. Ja eks ma nüüd lepin sellega, et niipea Eestisse ei saa. Oleks ma sinna läinud, ei saaks ma tagasi ja siinset üüri maksaks ikkagi. Tupikus oleks ma seal niikuinii, sest kuhu ma end peale lennureisi isoleeriks? Pealegi lennukid on väga nakkusohtlikud kohad. Ühel USA sõbral soovitasin ka kindlalt jääda Prantsusmaale, kus ta praegu on, sest USA on põhimõtteliselt veel sitemas seisus kui meie. See tähendab numbrite poolest täna veel pole, aga …tra on küll. Just tulid uued numbrid, neil on nüüd 32 000 nakatunut, neist 8000 on diagnoositud täna. Nad läksid sellega ühe päevaga Hispaaniast mööda ja 4 päevaga lähevad Itaaliast ka mööda ning sealt 1 päevaga Hiinast mööda. Aa ja enamus sellest on New York, palju õnne, kindlalt on selleteemaline katastroofifilm olemas.

Eestis ma julgeks pakkuda on praegu umbes 1700 nakatunut, eeldusel et vähemalt alguses raporteeritud numbrid mingilgi määral tõele vastasid. Ahjaa, keegi tõlkis väga hea artikli eesti keelde koroonaviiruse kohta – „Haamer ja Tants“. Päevalehes oli täispikkuses saadaval.