Müstiline roheline löga + mu korterikaaslane on goblin aka tomatimehe keiss

Mis ma oskan kosta selle vahepealse kuu aja kohta? Katse sai maha. St üles võetud. Enamus biomassi on kaalutud, aga seemnete kaalumisega ma jändan poole jõuluni (haha ja nominaalselt käib mul abiks üks tudeng/intern kes peaks meie juures 100 töötundi tegema, aga ta on nii tiguaeglane, et ma vist loobun tast. Pmst tema teeb 22-24 proovi päevas st 3-4 tunniga. Mina teen ühe tunniga 14-15 proovi ja see on KOOS vahepeal interneti skrollimisega!). Proove on kokku ligi 1000.

Üks müstiline vahejuhtum oli ka – ärge arvake, et seni kui tudengid laboris seemneid kaaluvad mina lulli löön! Oo ei, ma panin ennast mullatöödele, mis on pealegi poolillegaalsed. Mul on oma 7,5 kuupmeetrit juurtega läbikasvanud mulda, mis tuleb kuidagi ära utiliseerida. Kuna mina olen kõrbeuuringute instituudi all, mitte põlluülikooli, siis põlluülikool saatis mu kurele kui ma tahtsin uurida kuidas nemad mulda jms utiliseerivad. Et pean ise hakkama saama. Aga kõrbetüüpidel ei teki kunagi kasvuhoones mingit märkimisväärset mullakogust, sest nad üldiselt teevad välikatseid. Nii et ma leidsin et kõige lihtsam variant on lihtsalt oma muld ühtlaselt üle campuse laiali pillutada. Meil on mingi pargilaadne metsaalune ülikooli taga, mida eriti ei majandata, aga keegi seal katseid ka ei tee ja looduskaitse all see minuteada kah pole, nii et väikeste kärutäite kaupa sinna, kõplaga mullasilindrid puruks ja siis rehaga laiali. Päris töömahukas, kuivõrd see pole kohe kasvuhoone taga vms ja kärusse mahub korraga 3-5 potitäit mulda olenevalt sellest kui märg see on ja kui juuri täis. Nii et selline gerilja-landscaping. Siiamaani keegi pole mölisema tulnud (aga ma olen ka lahti saanud umbes 60 potist ja kokku on neid 400).

Aga eelmisel nädalal jälitas mind suur paagiauto. Noo okei, tulin oma käruga siis tee pealt kõrvale – ja tuleb see ka kõrvale. Midahekki. Kallasin oma mulla maha ja läksin ära. Järgmisel päeval – läksin jälle mulda teisaldama, paagimehed on jälle platsis. Pritsivad torust mingit ulmelist briljantrohelist löga, kohati ulatub isegi sinna tee peale kus ma käruga olin. Vähemalt ei haise, aga noh ma poleks elu sees uskunud, et sinna kahtlasse võssa kuhu ma oma mulda tahtsin depositeerida tahab keegi teine midagi veel ulmelisemat laotada. Kallasin oma mullakolakad hoopis mõnikümmend meetrit eemale üle tee ääre alla, kus on ka mingi võss. Ja läksin siis küsisin oma vigases hispaania keeles, et midakuradit nad siin teevad. Neil oli väga lõbus. See mees, kes paagi otsas survet reguleeris ei kuulnud v kuulanud eriti seda, kes voolikust tulistas, nii et vahepeal pääses voolik lahti ja seda laga lendas igas suunas. Siis nad sõimlesid jälle omavahel natuke. Igatahes see pläust on ecofibra (ma pärast guugeldasin, mingi multš aga tõesõna näeb välja nagu ufo okse). Lubasin siis, et nad võivad mu mullahunnikuid sihtida – oleks ma teadnud, ma poleks nende purustamisega vaeva näinudki (ja neile palju rohkem mulda sihtmärgiks toonud).
Järgmine päev rääkisin sellest toredast vahejuhtumist bossile (Miguel, mitte juhendaja, aga üks kohalik väiksem ülemus). Näitasin pilti ka. Ta polnud eriti impressed. Tuleb välja, et nii Miguel kui veel üks kolleeg kes just mööda jalutas on mõlemad värvipimedad! Ma võiks pool instituuti briljantroheliseks värvida ja nad ei märkaks midagi!!!! Juba neljas värvipime hispaania bioloog keda ma tean!

Noh ja siis toimus veel üks valgustuslik hetk. See korterikaaslane, kes on vapsee imelik, aga vahest paneb mind uskuma et ma kujutan seda kõike ette ja tegelt just nii ongi normaalne nagu tema ütleb vms (ausõna, ma tean mis gaslightimine on, ma olen piisavalt toksiliste suhete kohta lugenud, sellega sa mind lohku ei tõmba!). Igatahes, tal on väike haisuprobleem, nii et ma soovitasin tal äkki voodipesu pesta vms (seda enam, et ta teatas et ta boyfriend tahab siia tulla mingiks nädalavahetuseks! Yikes!). Tõtt-öelda ma pole kogu selle aja jooksul ka ta hambaharja kunagi näinud… ja olen ta toa ust lihtsalt vaikselt kinni pannud kui sealt jälle haisu tuleb. Ahjaa, selle vee taaskasutamise asja ta tegi ka vahepeal – ja siis imestas sinna paaki brokkolipesuvett kallates, et mingi ilge lebra õhus on… jaa, su sibulapesuvesi oli seal vahepeal käärima läinud, iu!!! Kääritamine, kas tahtlik või mittetahtlik on ühistes eluruumides Väga Sitt Mõte. Ja ma ütlesin ka ammu juba, et see konkreetne idee on halb. No ja täna ma sattusin järgmise käärituseksperimendi otsa – kogemata ajasin külmkapi otsas ümber mingi purgi, mis oli paberkotis (ma arvasin et kartulid vms ja nihutasin lolli peaga). Seal oli hoopis vesikeefir, mille tegemiseks oli ta eile mult suhkrut laenanud (sest lisaks kommertsiaalsetele puhastusvahenditele ei tunnista ta ka suhkrut… nii et ta esimene ja viimane katse banaanileiba teha oli pmst pärmiga tellis). Igatahes see kleepjas kahtlane pläust voolas riiulisse laiali ja riiuli ja külmkapi vahele ja igale poole ning oli ilge ja tükiline. Võeh. Ma arvasin, et ta hoiab seda oma toas! Ja siis ta tuli koju ning ütles et oh kui hästi siin kõik lõhnab. Tõsiselt. Mul flippis selle peale korralikult ära ja järgnes tiraad sellest, et siin on halvaks läinud keedubrokkoli hais sest ta jättis selle kõik siia külmkappi kui nädalavahetuseks Katalooniasse läks ja nüüd see on prügikastis ja terve korter haiseb nagu üks faking kapsapeer! (noh okei veits tsenseeritumalt, siin on tsiteeritud mu mõtteid, aga võite ette kujutada kuidas mul meelekohal veen veits tuksles see hetk). Tõesti, nüüd ma kahtlustan et tal lihtsalt puudub haistmismeel, kuigi tal on kolm korda suurem nina kui mul!!! Aifakk, mille sümptom see nüüd oligi? Pärast ta veel ütles, et ta luges kuskilt taimedega fermenteerimise kohta ja tahtis teada, kas ma tean kus siin nõgeseid või võililli võiks kasvada. Ainult üle minu laiba! Veensin teda, et kõik nõgesed on kindlasti koerte poolt sada korda täiskustud, nii et mina küll ei tea (ja kui teaks siis ei ütleks – ma ei tea, mis su plaan on, aga mu ema tegi kunagi nõgesevirtsa ja see oli üks võikamaid odööre ever, mis sealt tünnist tõusis, see ajaks surnud ka nutma).

Ahjaa valgustuseni me ei jõudnudki. See oli varem. Esmaspäeval ma läksin Fra’ga autoga tööle (ta käib 1x nädalas ja auto = minu koosolek, sest sealt ei saa kumbki meist põgeneda). No ja Fra vaikselt uuris, et kuidas siis kooselu korterikaaslasega läheb. Ütlesin, et soovituskirja ma järgmisele üürileandjale just ei annaks. Fra arvas, et me võiks ta Tšehhi saata. Olen nõus, kuigi ma ei vihka otseselt Šuspat, aga näiteks Šmilauerile, vabalt (siinkohal ilmselt Killu naerab). No ja siis Fra ütles sellise pirni, et hahahahahahha oh ma ei saa. Tuleb välja, et mu korterikaaslane tahab järelejäänud kolme kuuga kirjutada artikli selle katse teemal, mida nad praegu CIEFis teevad!!! Okei no jah, saadame Tšehhi, ma olen ainult ühel juhul sellist ambitsioonikat hullumeelsust näinud ja see oli meil tööl kunagi härra Tomatimees (kelle päris nime ma olen juba ära unustanud). Pmst Fra’d on väga raske välja vihastada – ma olen talle lund püksi toppinud ja pohmas peaga ooperisse vedanud – aga persistentse sõgedusega on see siiski võimalik. Isegi loll olemine on andeksantav, khm, aga järjekindel hullumeelsus siiski… noh sa ei lähe endast poole vanema teadlase teadust usurpeerima ilma luba küsimata! Isegi minul pole olnud söakust ennast Fra pooleliolevatesse projektidesse toppida. Ja ma tean ainult üht inimest, kes sellise artikli valmiskujul paberile oksendamisega reaalselt ilmselt toime tuleks (tere Susanna!), aga 23 aastane bakatudeng, kellel puudub varasem kirjutamiskogemus ei ole see mitte. Tõtt-öelda ma kuni praeguseni arvasin, et korterikaaslane on üks neist geeniustest, kes on baka ja maka järjest hästi ruttu ära teinud ja nüüd oma internshipiga dokki ootab, aga ei. Ta oli mulle kägujaani ajanud vahepeal ilmselt või meelega hästi laialivalguvaks jäänud… aga for real, ma arvasin et ta on magister juba, lihtsalt hästi noor.

No ja kuna esmaspäev, ilmus välja ka Marta (itaalia postdokk, kes selle korterikaaslase mulle sokutas – ja arvas, et ma võiks üritada veenda teda aitama mind proovide kaalumisel… hell no, ma ei taha surra). Küsis et kuidas sujub. Ma tegin ainult mingi meeleheidet esitava häälitsuse ja ütlesin, et kolm kuud veel! Ta arvas, et on mulle õlle võlgu. Väga palju õlut, Marta, rohkem kui sa arvad!!! Tegelt ma õlut ei taha, aga veini on vist küll kulunud rohkem kui muidu. Pakkus, et viskab mu koju ära, selle pakkumise võtsin ka, tundus et tal oli midagi hinge peal. Rrrrright. Oligi. Kui mina pean taluma korterikaaslase imelikke harjumusi kodus, siis nemad käivad ju koos välitööl. Ja preili lihtsalt keeldub välitööl mingeid asju tegemast. Vaidleb ja jamab. Pmst Marta ütles välja, et pole piisavalt humble ja on sealjuures sõjakalt ambitsioonikas. Ja see asi, mis tüli tekitas – ma poleks selle peale tulnudki. Nimelt ei sobinud talle, et me transekti nurki märkivad kivid pihustivärviga ära märgime. Kamoon. 4 nurka, transekt on 20m pikk. Metallmärgised on ka muidugi seal kivi all, mida metalliotsijaga leida vaja aga tõesti… see väike kogus värvi nüüd nii hullult loodust kahjustab? Tuled ise otsid iga hommik detektoriga 2 tundi neid nurkasid v? (koordinaadid pole alati perfektse täpsusega). Ei, sa oled siin viieks kuuks, aga see katse on aastateks!!! Nii et praeguseks on ta ilmselt tööl ka kõik välja vihastanud juba. Ma tehnikutelt pole kuulnud midagi, aga noh varem või hiljem… ja tehnikud on teadusmaailma Chuck Norrised. Nendega kohe üldse ei tasu plõksida, siis on sul igasugune eksperimentaalpask garanteeritud.

Nii et nüüd ma mõtlen, kas jätta delikaatselt vedelema „The Scientists Guide to Writing“ või teha kodus nägu, et mina ei tea üldse mitte midagi ja loota, et Fra paneb ta mingit aeganõudvat, debiilset ja vastuvaidlemist mittetaluvat asja tegema. Näiteks proovide võtmist randomiseerima vmt. Either way, tõotab huvitavad kolm kuud tulla, ma tuleks kohe Eestisse kui mu enda monotoonne laborijämm läbi saab, aga ma kardan et mu kodu muudetakse selle ajaga bioreaktoriks ja tõesõna mul pole praegu mentaalset jõudu et mingite hiigelprussakatega sõda pidada.

P.S. Rital oli mu seikluste osas huvitav teooria. Et see on kõik tõsielusari ja tegelikult on akna taga kaamerad ning mäng käib selle peale, et vaadata mis mind lõpuks kõige hullemini närvi ajab. Või siis on mu korterikaaslane goblin. Tõesõna, see tundub täiesti realistlik hüpotees, ma just lugesin nende kohta vikipeediast.

See teine laine on mingi tsunaami ju

Kuigi meil on siin pandeemia ja sada häda, siis ma pole üldse kirjutada suvatsenud. Tšiili poiss küll kirjutas kui tal kõrvalmaja põlema läks jne, aga minul on kohe korralik katastroof võtta, mille kõrval… noh ütleme et mulle meenub kuidas me Killuga tema seikluste üle irvitasime aastal 2011, but karma is a bitch.

Niisiis viimase aja update: kuskil septembris hakkasid mu katse taimed massiivselt lamanduma, bloki kaupa, lõpuks põhimõtteliselt kõik. Algul ma kahtlustasin mingit vihmutussüsteemi viga (see oli välja lülitatud) või muud kõrvalist põhjust, aga ilmselt olid nad lihtsalt liiga rasked ja umbrohi mis kasvatas juba seemneid hakkas kõike laiaks vajutama. Läksid nagu doominokivid põrandani välja. Ma küll üritasin neid bambuskeppide külge siduda ja sada imet, ning kulutasin selle peale oma nädal aega, aga põhimõtteliselt tuli neile siiski teha hädatapp enne kui vili küps… Teise kasvuhoonega läks veits paremini ja seda ma lõpetan praegu, aga ma suht soovin et oleks varem lõpetanud kuna a) siis ma vb oleks saanud eestisse tulla ja b) see oli suht pilootkatse, see pole nii oluline. Samas tundub, et sealt võiks mingit tulemust isegi tulla.

Oktoobris võtsin korterikaaslase. Uus töökaaslane sebis, et äkki ma võtaks meie uue interni enda poole ja ma siis mõtlesin et why not. Nüüd kahetsen. Kõik suudavad endast pooletunnise vestluse jooksul normaalse mulje jätta, pluss ma olin väga väsinud ja lasin endale augu pähe rääkida, et ta ei maksa kommunaale vaid ainult poole üürist. Loo moraal: ei tasu endale võtta töökaaslast koju elama, kuna sa ei saa temast tööl ka rahu ja üldse ei tasu võtta kedagi kui on pandeemia. Sest see tšikk on mingi 23 ja suht arvab et ta on invincible… ehk siis hängib mingite maskivastaste hipidega jne. Ma siiralt loodan, et me ei satu koos lockdowni, sest me ilmselt lööks maha üksteist suht ruttu. Noh vahest saab nalja muidugi ka, näiteks too õhtu kui ma tulin koju mingi kell 21 ja ta istus kurvalt ahju ees ja nälgis. Ahjus olid resti peal terved suured kartulid ja bataadid ja ta oli juba tund aega oodanud. Tuleb välja, et ta polnud kunagi varem ahjukartuleid teinud (nii et ootas siis 2 tundi veel – a kes elektriarvet maksab, mina ofkoors!). Takkapihta mingit suvalist olmejura a’la kui sa sööd elutoa laua taga pühi pärast ära, ära jäta mulle vannitoa põrandale lompi, kuivata ära ja pane see rätik pärast välja kuivama ka etc etc. Ma isegi kirusin Frantale mingi hetk, et appi mis sõgedus ja Fra nõustus ka, et ta on veits fundamentalist (aa ta tahtis köögiviljade pesemise vett taaskasutada a ma ei lubanud seda vetsuloputuskasti valada, sest kurat teab mis tuubul kuskil umbe läheb). Minu toalilled ka ei vaja nii palju vett. Dumpsterdive’ib ta ka (mis on ok), lihtsalt mõõdutunnet võiks olla. See tähendab esimesel nädalal meil oli esikus põrandal kast kuskilt prügikastist päästetud köögiviljadega (millele ma kogu aeg otsa koperdasin) ja mis vaikselt mädanema hakkas. Thank god mul on keraamilistest plaatidest põrand, nii et selle üle ma isegi ei mölisend eriti. Tõesõna, ma arvasin et itaallased ajasid mu närvi, aga see on uus level juba. Nõudepesust ma üldse ei räägigi. Või sellest, et mu köögirätikud on nüüdseks biohazard kuna ta keeldub majapidamispaberit kasutamast. Õnneks või kahjuks juhtus eile selline plot twist, et tšiki vend helistas paanitsedes mulle tööle (kuidas ta mu numbri sai üldse???) ja otsis oma õde taga. Et talle öelda, et hakaku enne kella 15 Kataloonia poole tulema kuna kella kuuest hommikul tuleb neil lockdown ja üle piiri ei lasta kuni esmaspäeva hommikuni. Paraku mina olin tööl ja tema mitte (finally on ta aru saanud, et ei pea iga päev kohal käima ja käib nüüd mingi 2 päeval nädalas). Kell oli juba mingi 14 selleks ajaks kui ta lõpuks oma õe kätte sai. Fast forward 2 tundi ja…

… kirjutab mulle Marta, meie uus Itaalia postdoc. Et ülikooli kasvuhoonetehnikul on koroona ja meie ainuke allesolev tehnik ning üks research assistant on karantiinis kuna nad käisid kahe päeva eest selle esimese tüübiga välitöödel. Tehnikuga ma ajasin esmaspäeval juttu, nii et see oli enne välitööd – aga täna ma käisin ta laua pealt võtit võtmas. Ja see research assistant on pre-docide toas suht igapäevaselt, ka teda ma olen vahepeal näinud. Mmmkay, aga mul on katse mahavõtmiseks veel 2 päeva vaja, võib-olla et isegi 3. Selleks ajaks kui korterikaaslane mu sõnumit nägi oli ta juba rongis… nii et Katalooniasse ta läks. Minul keegi isoleeruda ei käskinud, aga instituudi meie tiib oli täna hommikul tühi nagu kummitusmaja. Ainult mina (kes ma läksin kasvuhoonesse) ja Patricia (üks magistrant, kes siin ühele postdokile biomassi kaalub). Tavaliselt ikka tudengeid veits nägi, kuigi minu staatusega rahvas ammu juba kohal ei käi. Mul pole lihtsalt tudengeid, keda kasvuhoonesse enda eest orjama panna (ja internidele tuleb maksta, nad saavad mingi 600 euri kuus kätte, vähemalt mu korterikaaslane ütles nii, et kuna ta saab nii vähe raha siis äkki ta ei peaks kommunaale maksma).

Üldiselt nüüd läheb huvitavaks. Kas Kataloonia läheb päris lockdowni teed? Kas ma saan oma korterikaaslase tagasi? Kas ta üritab end üürist vabaks kaubelda aja eest, mis ta siin ei ole? Kas gaasitorustiku kontroll on scam või mitte? Kas tööl läheb katastroofiks enne, kui ma jõuan oma taimed maha võtta? (20 potti veel, pls nagu). Kas ma saan jõuludeks Eestisse? Ok see viimane on päris ebatõenäoline, lennupileteid praktiliselt pole ja mis on on midagi 500 eurot, ümberistumisega ja algusega mingist X kohast. Nii et samahästi võin osta suure kaktuse ja tigerist jõulumunad ning mõelda kuidas siin talv mööda saata. Aadressi võin ka anda, saate mulle postkasti manti saata.

Ahjaa, ma käisin käppelt poes eile ja ostsin ikkagi ID kaardi lugeja. Petitsioon, siit ma tulen!

Ootamatud kingitused

Jeee lõpuks ometi saab riideid kanda! Eile läks jahedamaks. Siis sadas päeval korraks padukat. Öösel läks tavapärase 27-25 kraadi asemel 15 peale ja ma pidin isegi teki välja otsima! Ja teed saab juua! Ämeizing. Mulle tundub, et september saab olema mu lemmikkuu – meri on veel soe, aga öösel on piisavalt jahe et saab magada. Umbes nagu Eesti juulikuu. Teisalt… lapsed lähevad kooli ja me oleme kõrini koroona teises laines tegelikult. Üle 10 inimese kohtuda ei tohi ja mu sõbrad arutavad kellega nad mullistuvad, kui peaks uus lockdown tulema. Valencias vist isegi on teine laine kõrgem kui esimene, viimaste päevade numbrid eriti julgustavad just pole. Mina mullistuks nendega, kes on minust 1km raadiuses, ehk Laura, Maya ja Guille. Fra ja tema naine ilmselt ka, kuigi nemad saavad varsti lapse, nii et siis pole neil mõnda aega üldse asja sotsialiseeruda kellegagi. Me Mayaga isegi arutasime seda, et Lola ja Carmen võiks Benimacletis korteri otsida ja meile lähemale kolida, seda enam et Jon, Lola eks, läks tagasi Ameerikasse. Aga neil on 2 koera ja kass, nii et sobivat kodu leida saab raske olema. Peaks kohaliku koroonaäpi tõmbama, aga mu telefon on totaalselt koomas juba. No ja ilmselt sellega trackiks ainult teisi inimesi instituudi bussis vms.

Mis siis veel augusti jooksul toimunud on? Ma olen osalt oma taimedelt võtnud leheproovid eripinna ja tiheduse arvutamiseks, skännitud on aga kuivanud lehed on siiamaani kaalumata. Kasvuhoones oli lehetäide invasioon, neid sai Isabel oma viimasel tööpäeval tõrjuda (tehnikutel ei vea minuga ikka üldse). Teoreetilise bioloogia kevadkooli jutu esitasin ära mingi 4 päeva pärast tähtaega, niru sai aga vähemalt linnuke kirjas. Eelmisel nädalal ma üritasin kolmel päeval järjest koos Mayaga randa minna, aga me olime kogu aeg kas liiga väsinud või oli juba liiga pime. See palavus ikka ei lase elada. Ega korralikult välja puhata ka ei lasknud. Nii et hispaanlased pole mitte laisad, vaid kurnatud. Vähemalt suvel.

Oma viimase ülesande lasksin ka üle. Nimelt kirjutas mulle Fabian, itaaliast ja saatis artikli mustandi! Ma tõesti ei oodanud seda, kuna ma pole tast novembrist saati midagi kuulnud. Lubasin selle läbi lugeda ja reedel kommentaarid saata, aga ma pole ikka veel sissejuhatusest kaugemale jõudnud ja täna on juba pühapäev. Ja ta on pannud mu teiseks autoriks! Ma ei teadnud kogu artiklist midagi! Eks me näe, palju mu vanast eelmise sügise materjalist sinna sisse läks, aga ma usun et väga vähe (nii et küsisin, et äkki ta paneks mu kolmandaks kuna Silvia kindlasti panustas rohkem – tema tegi mõõtmistel kasutatud elektroodid).

Natuke käsitööd olen ka teinud. Ühel siidkleidil harutasin voodri küljest (see oli rõvedast kunstmaterjalist), nüüd oleks vaja ainult sobivat üritust, kus seda kanda. Ühed teksasääred lõikasin lühemaks, allesjäänud juppidest on plaanis mask õmmelda – kaua ma kannan neid siniseid apteegimaske!

Kahe koroona vahel

Nonii. Peaaegu nädal peale külalise lahkumist on juba suht ilmne, et me oleme teises laines omadega. Olime juba eelmisel nädalal, aga siis polnud numbrid veel nii märgatavad. Barcelona läks lockdowni teise faasi tagasi päev enne minu sünnipäeva ja paar väiksemat linna pandi jälle karantiini, aga siis veel paistis, et see on hallatav olukord. Isegi Madrid ei teinud igal pool maskikandmist veel kohustuslikuks – mujal juba oli. Praeguseks on Eesti, Norra ja Inglismaa pannud Hispaaniast tulijatele kohustuse 10-14 päevaks isoleeruda. Ilmselt mõni teine riik ka, ma lihtsalt ei tea seda.

Minu harjumustes võrreldes maikuuga on muutusi omajagu:
1) Ma enam ei desinfitseeri oma tallaaluseid kohe korterisse astudes
2) Ma ei desinfitseeri ka poest ostetud asju
3) Ma kaotasin üldse oma desinfitseerimisgeeli pudeli ära, pihusti on õnneks alles ja kasutuses kogu aeg peale ukselinkide, prügikasti, raha jms puudutamist.
4) Ma olen käinud väljas söömas/kohvikus juulikuu jooksul 4 korda. Ilmselt lähiajal rohkem ei lähe.
5) Kuskil juuli algul otsustasin, et metroo ja tramm on ka ok. Viimati kasutasin nädala eest, liiga palju rahvast oli.

Poes katsun käia endiselt siis kui pole tipptund, aga poeskäike tuleb ette tihemini, vast isegi 3 korda nädalas. Mind siiralt üllatab, et nõudepesuvahend pole otsa saanud, päris kindlasti on mul see karantiinieelne pudel veel kasutuses. Igaks juhuks on kapis teine ka. Aga ma tõesti loodan, et töölkäimise keeldu jälle ei tule – kui leiduks ka keegi, kes nõus on mu taimi kastma, siis mõõtmist ei saaks ma kellelegi sokutada – ühe kasvuhoone peale kulub terve päev ja mul on teises kasvuhoones ka taimed.

P.S. Jah ma pesen ja korduvkasutan oma ühekordseid maske, kuskilt läheb mõistliku plastikutootmise piir ka. Kui mõni ütleb, et see on keelatud siis noh… eks tulge ja takistage.

P.P.S. Mul olid tühjad maalialused seina peal märtsis. Mõtlesin, et jõuan karantiinis olles maalimiseni, aga ei jõudnud.

Pidu katku ajal, Murphy seadused & murder hornets

Tundub, et mul on nüüd täiskohaga katastroofiblogi jah? Ei tegelt pole väga hullu. Katse sai üles pandud (sellest tuleb eraldi postitus) ja isegi sünnipäev sai mõningal määral tähistatud. Isegi väliskülalise sain – kes mäletab eelmisest blogist, siis seal oli selline karakter nagu Perfect Guy, kellele ma ära minnes naljaviluks pakkusin, et kui IIT üle viskab tulgu külla. Tegelikult ta plaanis juba märtsis tulla, aga jäi siis haigeks (ei olnud koroonaviirus) ja ei tulnud. Kohe peale seda tuli juba karantiin ka ja kõiksugu turism keelati ära kuni juulikuuni.

Praegu tundub, et õigel ajal käis – juuli esimesel nädalal ma panin alles katset üles, siis poleks saanud ja praegu on koroonaviiruse levik Hispaanias kahe nädalaga kolmekordistunud, Barcelona on uuesti mitteametlikult karantiinis ja karta on, et ka siin läheb asi paari nädalaga jälle käest ära. Eelmisel nädalal pani Eesti ka Hispaaniast tulijad uuesti isolatsioonikohustuse alla. Aga ma ei saaks niikuinii koju minna, kuigi mul on praegu puhkus: katse käib ja käib veel pikalt ning ühtki odavlendu ei paistnud enne päris augusti lõppu olevat. Aga siin ei saa nii pikalt ette planeerida üldse (külaline ostis piletid 3 päeva enne lendu). Nii et ma ei saa isegi agiteerida pereliikmeid mulle sügisel külla tulema, kuna jumal teab mis siis toimub.

Eelmine nädal oli seega suht huvitav, sain kodulinnas turistida. Siin on kohti, kuhu ma pole viitsinud jalutada sest liiga kaugel või liiga palav, võtsime need kõik ette. Itaallasi palavus ei heiduta ja mul õnnestus ka mitte ära kõrbeda. Murphy seaduse kohaselt tuli tegelikult pühapäeval vihma, nii et mul esmaspäeval pesu kõik kuivas elutoas ja teisipäeva õhtul oleksime ka äärepealt vihma kätte jäänud. Selle suve ainus vihm ma kahtlustan. Muidugi olid mu kaaslasel mingid valged tossud, ta ei arvestanud et Valencia nii mudane võib olla (ega minu kalduvusega valida täiesti suvaline rada). Selles suhtes oli muidugi hea, et tänu vihmale ilmselt pooled hispaanlased tühistasid oma õhtusöögiplaanid ja me leidsime väikse toreda restorani, kuhu muidu poleks kohta saanud. Sellele ma jätsin küll viietärni review (ja lubasime tagasi minna). Omanikud olid itaallased muideks, nii palju siis plaanist kohalikku kööki avastada – kuigi hispaania toite oli seal ka. Esmaspäeva õhtul sõime paellat kesklinnas, seal oli ettekandja itaallane. Nii et sisuliselt ei pidanud mu külaline ei inglise- ega hispaania keelega vaeva eriti nägema. Muidu ei olnud ka toidu osas vaja eriti vaeva näha – ma ei taibanud enne küsida, aga tuleb välja et külaline oli dieedil. Nii et selle pärast ka kõndisime päeval nii palju ja ta sõi ainult kalkunisinki, musta leiba ja riisikrõbuskeid. Musklivendade raske elu eksole, kõigepealt ajad end suureks põkiks ja siis hakkad vaikselt alla võtma, et lihased välja paistaks. Misteha. Mul on küll raske ette kujutada, kuidas keegi teeb niisama lambist (tahtejõu ja toitumisega st) poole aastaga 15-20 kilose kaalulanguse, ilma märkimisväärsete venitusarmideta ja puha. Mõni on lihtsalt kadestamisväärselt elastne. Ühesõnaga kui sellistega hängida, siis keskmine inimene kõngeks nälja kätte. Ma vb kaotasin ka kogemata paar kilo selle nädalaga, ei tea, kaalu mul pole aga arvestades koormust siis ilmselt need kaks õhtusööki ei balansseerinud seda ära. Teksad on ikka suht ümber, just proovisin (jah ma pole 2 kuud teksasid jalga pannud sest liiga palav on). Natuke turistisime Alicantes ka – algne plaan oli Granada, aga sinna pole mitte kuidagi võimalik üheks päevaks minna, sest see on liiga kaugel. 2×3 tundi maskiga rongis istuda oli niigi päris nilbe, nagu ka kell 5 ärkamine. Muidugi kirusime minu endist/tema praegust töökohta ja heietasime tulevikuplaanidest, mis koroona tõttu võssa läksid (ei lähe sa Harvardisse see aasta, ära mitte unistagi). Tegelikult me mõlemad pidanuks parasjagu tööl olema – mul õnnestus 3 päeva järjest vabaks võtta, nii et nüüd pean kiiresti reviewma üht artiklit mida lubasin. No ja tema ei öelnud IIT’s üldse et ta kuhugi läheb… ülesande A inimestele ütles, et on ülesandega B hõivatud ja vastupidi… ning tegelt läks Madridi muuseumitesse.

Sünnipäeva puhul viisin oma neli kolleegi, kes parasjagu välitöödel ei olnud ja tulla said ka sinna varasemalt avastatud itaallaste restorani. Nad kinkisid mulle kaktuste ja kalanhoede komplekti. Boss lubas ka kunagi mu sünnipäeva puhul viia ühte aianduskeskusesse, kuhu ainult autoga pääseb. Ja päris 18nda juuli öösel, kui Davide Madridist tagasi tuli sattusime rannas lambist ilutulestiku peale. Ikka selline pikk ja põhjalik kallis ilutulestik, mitmes järjestikuses asulas. Ma juba lootsin, et mingi kohalik suurpüha on minu sünnipäevale sattunud, aga ei – tuleb välja, et Fallas festival mis märtsis ära tühistati lasi nüüd oma raketid välja.

Mul on vaja ettekäänet, et sinna uuesti tagasi minna

Ahjaa, murder hornets? Üks 2020 needustest – te ka mõtlesite, kuhu need kadusid? Tuleb välja, et minu kasvuhoonesse! Õnneks pesa on välisseinal, aga siiski instituut soovitab tungivalt seda piirkonda vältida. Keegi on Hispaanias sel aastal juba nende pärast surnud ka. Põhimõtteliselt on piibellikest needustest võimalikud veel rohutirtsude rünnak, ok tsikaadid… no maavärin ilmselt ka. Ma võtaks siiski konnauputuse.

Katseplaneerimine kui kobarkepp*, parasiidihorror ja muu huumus

Siinkohal tervitan Killut, kellega koos me tšiilipoisi blogi lugedes irvitasime ja tšiilipoissi ennast (Lauri Laanisto, ahoi!), kes võib nüüd muheleda minu postdokikannatuste üle. Mul on isegi Paco nimeline kaas(juhendaja), nii et njah.

Nüüd siis sellest nädalast. Tulin esmaspäeval tööle. Ilm oli rõve, vihma sadas. Keegi oli vaevaks võtnud parandada ära instituudi põrandaaugud, aga mitte katust, nii et natuke tilkus siin-seal. Külm oli ka, nii et panin jope selga. Ja siis läks asi huvitavaks, kuna tunne oli selline, et mingid tillukesed mutukad jooksevad mööda keha. Ja jooksevadki!!! Esmapilgul arvasin, et karantiini ajal on mingid väiksed ämblikud mu jope sisse pesa teinud… kuni käisin vetsus ja veidi hoolikamalt ringi vaadates avastasin, et need sealt pärinevad. Meil on akna peal need linnupesad – eks linnud olid lahkunud ja nende lestad olid otsustanud tuppa kolida ning uue toidu otsingule asuda. Jaaa ma sain hammustada ka. Lõpuks lugesin umbes minuteid, et koju duši alla saada (ja pärast pillasin pesu välja riputades oma alukad 2 korrus allpool naabri aknasirmi peale, sest kui juba korra veab viltu…). Tegelikult see polnud veel kõik. Öösel ma kuulsin kahtlast krõbinat ja avastasin oma magamistoa põrandalt ühe neist lõunamaistest hiigelprussakatest! Õnneks nad on suht lollid, nii et astusin ta plätuga laiaks… aga ma olen teinud kõik, et neid ei tuleks – köögikapid tühjaks ja toit on nüüd ainult külmkapis, välisukse alla lasin mürki isegi. Ja ometi nad tulevad ikka. Seda ma ei tea, kas lennates ja lahtisest aknast või kuidagi muud moodi. Paraku ma olen näinud ainult suuri, millest ma eeldan et nad ei ela siin vaid alles avastavad maailma. Peale seda ei tahtnud uni ka väga tulla enam ja niikuinii tuli pool seitse üles tõusta. Lisaks – kui tavaliselt on mul teisel pool seina see sõjamängupoiss, siis nüüd otsustas ta oma emaga öösel tülli minna ja nad lõugasid üksteise peale.

Kindlasti leidub palju teadlasi, kellele meeldib katset planeerida. Ma tunnistan, et mulle ei meeldinud (peamiselt karantiini tõttu). Aga päriselt katse alustamine on midagi muud, sest see mis paberil on kena on päris elus sageli mingi totaalne bardakk. Eriti vahva kui see bardakk on veel teises riigis ja sisaldab teisi inimesi ka. Eile hakkasime siis lõpuks mulda segama (mina ja 2 tehnikut), ühe suure segumasinaga, kuhu mahub üle tuhande liitri mulda korraga sisse. Meie puhul küll turvast ja vermikuliiti. Kuna Dani oli oma seljavigastusega juba niigi rivist väljas ja määras enamuse ajast hoopis kontoris taimi, siis saime kolmekesi upitada. 225l turbakotti meetri kõrgusele segumasina suhu ajada on päris raske, isegi kolmekesi – see kott on tülika kujuga, libe ja raske. Boonusena oli mõni neist veel lõhki ka. Vermikuliit õnneks on vähemalt kerge, aga seda halvemini need kaks fraktsiooni segunevad. Lõpuks olime kõik üleni higised, mullased ja rõvedad. Täidetud saime umbes 60 potti 300st.

Täna selgus, et mulda pole piisavalt. Ma olin võtnud arvestusega, et noh umbes 10% on loomulik kadu ja teeme 250 potti. Paraku pottide arv vahepeal kasvas 292ni (1 pott on 18,5 liitrit). Ja täna selgus, et see turbakoti 225 liitrit on vägagi mööndustega – meil küll ei õnnestunud seda nii kohevaks kloppida, nii et ühe segumasina täiega sai täidetud eeldatava 45 poti asemel kuskil 32. Võid ise arvata kui lõbus on sellist puudujääki avastada. Vee lisamine ei tee ka eriti midagi – vermikuliit paisub, aga turvas tõmbab sama palju kokku. Seega peale paanilist telefonikõne Frantale, otsustasin et täna ma küll ei hakka seemneid idanema panema – sest kui nad kasvavad liiga suureks enne kui meil muld valmis, on kööga. Ahjaa pühendusega kõigile hõimuvaliku uurijatele – mu iga sordi seemned pärinevad kõik ühelt emataimelt. Ümbrikus pole mitte peotäis seemneid vaid viljapea pmst, nii et mu replikaadid on ikka väga replikaadid ja geneetiliselt ühtlased. Seega andsin ühele tehnikutest juhised tellida juurde nii 900l vermikuliiti kui mingi 2000l turvast ja loodan õudusega, et see värk jõuab piisavalt vara kohale. Kardetavasti homme mitte, aga äkki järgmisel nädalal. Nii ehk naa oleme me selle karantiini tõttu alustamisega üpris hiljaks jäänud ja noh… see lisamaterjal läheb ilmselt jälle mingi 500 euri maksma, vähemalt.

Olgu see viimane kord, kui ma midagi nii suurt ette võtan. Üldse pole tore enamus oma grandirahast kohe alguses hakkama panna – seda enam, et võib juhtuda, et ilmaasjata kui nt tuleb mingi eepiline kuumalaine või sügisel läheb liiga vara külmaks.

P.S. Veel üks asi, kus on perse majas. Concha ütles, et ma ei kasutaks vihmutusega kastmissüsteemi vaid kastaks oma potte voolikust, sest – meil on vees Legionella ja leegionäride haigus (veel üks atüüpiline kopsupõletik) on küll veel sellest katastroofist puudu. Nice to know.

*Clusterfuck – a disastrously mishandled situation or undertaking.

Esimene tööpäev peale kaht ja poolt kuud

Nõndaks. Lõpuks lubati mind kontorisse ka, nüüd on meil siin faas 2 ja kõik on veits normaalsem (kaubanduskeskused tehakse lahti nt ja kuni 10 inimesega kokkusaamisi võib ka teha). Esimene tööpäev oli suht meh – kuna tehnikud olid kõik see aeg tööd vehkinud teha, siis praeguseks on osad ohutusnõuded sujuvalt kõrvale lükatud. Ma olin uksekoodi ära unustanud ja ukse juures oli ka desinfitseerimisvahendipudelike, aga seda kohta kus me oleks pidanud check-ini tegema küll polnud. Mina ei saa oma arvutist seda ka teha, sest mul pole IVIA arvuti, whatsappis mingile tädile tuli registreerida juhul kui välitööle lähed, et kellega ja millal – lõpuks kirjutasin lihtsalt instituudi bossile, et ma olen nüüd siin. Boss on minust ülejärgmises kontoris niikuinii. Peale minu olid veel tehnikud kohal ja üllatuslikult ka Cezar kes oli tulnud oma kliimajaama kapi mingit kesta võtma. Muidu on vaikne, enamus rahvast on kas põllul/välitööl (tehnikud) või kodus (kõik mu kontorikaaslased). Bussis oli meid nt hommikul umbes 5. Mingit fancyt näokatet ma ka ei saanud, ega maski või kindaid, kuigi kuskil oli kirjas et instituut jagab kõigile. Üllatuslikult mu laternlill polnud ära surnud, ainult krimpsu kuivanud peale kaht kuud kastmataolekut, aga siiski elus(tataval määral). (2. juuni)

Mõned päevad hiljem käisin juba välitööl (ja ei suvatsenud üldse end kuskile registreerida). Kuna meid oli autos neli, siis metsa jõudes viskasime mingi hetk ka maskid ja visiirid eest, sest kamoon kui keegi meist on haige, siis me oleme juba niikuinii jõudnud üksteist nakatada. See välitöö oli siis Franta mingi koosluseuuringu jaoks. Too päev tegime ainult 2 transekti (2x20m ristkülik). Õnneks oli koosluseks mets suht kõrgete puudega, nii et ma ei põlenud isegi ära ega saanud kuumarabandust. Kuuldavasti on mõni transekt ka ilma puudeta ja no see oleks küll eriti ebameeldiv. Kahjuks minust polnud küll erilist kasu seal, ma arvan nad oleks ilma minuta umbes sama ajaga valmis saanud. Üks tehnikutest istus ainult maas ja määras liike kuna ta oli selga vigastanud ja mina aitasin vahest prooviruute paika panna – aga see on selline täpselt 2 inimese tegevus ja liikide tundmise osas ma olin suht kasutu (siiski, on olemas selline taim nagu Asparagus horridus – ma istusin sellele veits peale ja eluaeg mäletan). Teine lemmiktaim on Bituminaria bituminoides – mingi lilla ristikumoodi suur taim, mis lõhnab nagu asfalt. Ja kõigest sellest hoolimata olin koju jõudes väsinud kui laip ning peale vannis käimist ei suutnud rohkem liigutada. Uskumatu kui väsitav elu on ikka. (5. juuni)

Kaks kuud juba!

Need kriipsud käe peal tähistavad artiklilugemist, iga kriips on 25 minutit

Ohoh. Nii kaua on meil see lockdown siis kestnud, poolteist kuud oli puhas koduarest ja viimased 2 nädalat siis natuke leebem (sest see ühetunnine jalutuskäik aitab, kuigi mul on see vahest 1,5 või 2 tunniks veninud). Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige nõmedam hetk oli umbes 2 nädalat peale algust, kus oli see esimene tärmin, et nüüd peaks nagu lõppema. Siis oli veel paar nädalat kõhedust, umbes kuuga harjusin ära, nii et paari nädala eest oli rohkem nagu hirm, et nüüd lõpetatakse ära see karantiin ja ma pole jõudnud veel maalida ega midagi. Tööd teha pole ka eriti suutnud, kuigi viimased paar nädalat on ikka artiklite lugemisega juba õnnestunud tegeleda. Nüüd selle nädala algul sokutas boss mulle Thomase vana andmehunniku – mida ma siis peaks analüüsima ja sellest artikli kirjutama. Me muidgi juba teame, et seal eriti mingeid olulisi tulemusi pole, aga noh parem kui mitte midagi. Sest mu riisiseemned pole ikka veel välja ilmunud ja praegu pole ilmselt ka lootust üritada USAst midagi uuesti tellida enne järgmist aastat.

Välitöödele ma lõpuks ei saanudki – kuigi algul mul vastav paber oli. Nüüd keelati Fra’l ja Thomasel ka välitööl käimine ära. Põhimõtteliselt siinne suur ülemus ei taha riskida sellega, et kui keegi meist välismaalastest viiruse saab, siis me ülikooli kohtusse kaebaks. Nii, et peaksime ise oma koduülikoolilt uurima, mis nõuded selle teemaga võiks olla ja kas me saaks kuidagi deklareerida, et me ei kaeba kedagi kohtusse. Ma kahtlustan, et selle info teadasaamiseks ja paberiks vormistamiseks kulub nii palju aega, et selleks ajaks on karantiin läbi. Uuest nädalast saab ka Valencial olema faas 1, mis tähendab et rohkemad poed teevad uksed lahti ja sotsiaalset distantsi hoides võib baarides ja välikohvikutes käia… aga niisama jalutuskäigud jäävad ikka selle hommikuse ja õhtuse limiidiga nagu enne. Eile ma käisin näiteks vihmaga jalutamas, tundub et täna õhtul on sama. Inimesi on muidugi siis väljas vähem, aga samas ei ole pimedas mõtet ka sinna põlluvahele minna, kus natuke rohelust oli. Täna ma küpsetasin leiba ka, täitsa ilus tuli, ainult ma ei viitsinud juuretisega enam jännata ja kasutasin küpsetuspulbrit. Vahepeal on entroopia oma töö teinud ja alla on kukkunud üks kardinapuu ning oma ainukese veiniklaasi lõhkusin ka nõusid kuivama pannes ära. Üks gigantprussakas ilmus samuti see nädal vetsu, nii et ma pidin teda prügikastiga mõrvama. Nüüd ma panen ööseks aknad alati kinni, äkki siis neid rohkem ei tule.

P.S. Mulle võib jätkuvalt Skaipida, Zoomida või messengeris kirjutada – seda, et siin sõpradega näost näkku sotsialiseeruda saab ei tule ilmselt niipea! Nii et siin on ikka üksildane olla.

Esimene legaalne jalutuskäik

Panin kella seitsmeks äratuse. Laupäeva hommikul. Tegelikult juba kuuest oleks võinud, aga ma nii ekstreemne (veel) pole. Aga esimene ilma maskita jalutuskäik kuue nädala jooksul sai tehtud. Maski võtsin kaasa igaks juhuks siiski. Kell seitse on alles umbes päikesetõus, ma pole poolteist kuud nii vara tõusnud. Aga tundub, et olukord on seda väärt. Õues valitseb suhteline tühjus, taevas on pilves ja tänavakoristajad (siin enamuses naised!) on oma neoontriibuliste vormide ja koristuskärudega tööd tegemas. Muud rahvast eriti pole peale paari koerajalutaja. Üldine selline Iisraeli kõrbe vaib on. Seal ma ärkasin iga päev pool kuus, et minna kõrbesse päikesetõusu vaatama.

Siin on küll koos minu kõiksugu varasemate reiside elamused, ma ei tea kuidas. Lillelõhn, värskus ja taevas kriiskavad piiritajad. See oleks nagu esimene koolipäev. Kahtlaste siltidega (aga kinni) asutused ja kohvikud, see oleks nagu Tšehhi. Cerveceria on lihtsalt tõlgitav õllekaks, aga kuidas sa bocaderia’t tõlgid? Pargid on nagu Inglismaa (lukus!) ja see jooksu/rattarada, kuhu ma lõpuks välja jõudsin meenutas mulle väga kohta Hollandis, kus ma kuue aasta eest oma hommikujooksu tegin. Igati põllumajanduslik. Korraks paistsid silmapiiril mäed ka, nagu Itaalias.

Ja ma nüüd kirjutasin vahemikus 9.30-11.30 seda juttu ja sõin hommikust ja… kuhu see aeg kaob sedasi? Ma ei teind midagi omast arust ju.

Õhtu: homme peaks 6.30 ärkama. Õhtuse õueskäigu ma jätan õhtuinimestele (pimedas ei botaniseeri väga), neid tundub suht palju ka. Ja paljud on maskideta, võib-olla isegi enamus. Ma ei teinudki midagi kasulikku, sest pea on laiali otsas. Ahjaa, püüdsin uurida, mis tingimused võiks allelopaatia evolutsioneerumist põhjustada… ei mõelnud välja. Kui keegi teab, siis öelge mulle ka. Kuigi ilmselt ma võin oma asjadega rahulikult edasi minna ka ilma seda teadmata.

(2.mai 2020)

Karantiin, 4 nädalat kuu aega ja veits peale…. Okei 6 nädalat juba

Algus:
Jah, kohe on kuu aega täis. Läheb küll sassi mis päev on. Täna on näiteks suur reede, aga minu jaoks vahet pole, teen ikka samu asju mis muidu. Ainuke, mis natuke vaheldust toob on ilm. Täna on pilves, vahepeal oli mitu päikselist päeva nii et päris hea soe oli olla ja isegi akent lahti hoida. Ilmaga on muidugi selline tunne, et „see on ju alati nii olnud“. Ehk kui parasjagu paistab päike, on mulje nagu terve karantiini aja oleks selline ilm olnud ja kui sajab, ei kujuta ettegi et muud moodi ka saab. Eile mul õnnestus köögikubu küljest alla tõmmata mingi jublakas, mis oli õli täis. Nii, et mul oli umbes pool klaasi vana õli seina, pliidi ja panni peal. Õnneks mitte toidu sees, aga selle kokku koristamine oli tüütu siiski. Noh vähemalt nüüd ma tean mis jublakat tuleb näppida, kui jälle kuskilt õli tilgub. Mis õnneks ei juhtu niipea, sest ma ei prae eriti. Eile tegin hoopis ahjus kabatšokivormi, pošeeritud pirne ja suppi. Sest mul oli pool kilo hakkliha sügavkülmast välja võetud ning selle paari nädala taguse veggie boxi viimased asjad hakkasid halvaks minema.

Ühtlasi, ma poleks elu sees arvanud et minu tavaelu händikäp osutub mingis situatsioonis eeliseks. See, et ma olen harjunud üksi olema niisiis ja praegu ka üksi elan ning niisama ka väga sotsiaalne ei ole. Nii et ma eeldan, et keskmine hispaanlane vajab pärast seda kõike palju rohkem psühholoogilist abi kui mina. Ma isegi ei kaotanud selle karantiiniga midagi eriti sotsiaalselt – okei, pere ei saanud külla tulla ja lemmikbändi kontsert jäi ära, aga muidu ma käin niisama väljas vb korra või kaks kuus töökaaslastega baaris vms. Ainult oma pikkadest hulkumisjalutuskäikudest pidin loobuma – ja neid ma tegin enamasti niikuinii üksi.

Mingite suht suvaliste korterikaaslastega tuleks kindlasti cabin fever ja konfliktid (isegi kui ma olen pigem konflikte vältiva loomuga, siis nemad ei pruugi olla). Selliseid inimesi, kellega ma elukaaslasena kannataks nii pidevalt ninapidi koos olla, olen ma näinud üldse oma elu jooksul ainult paar tükki. Aga ma ei saa välistada, et ma pean nt majanduslikel põhjustel korterikaaslase võtma (kui omanik peaks tahtma üüri tõsta, tema kaotas üldse töö).

Teemavahetus:

No ja siis see teadlaste igikestev rahastusmure – erinevalt normaalse tavalise töö tegijatest, kelle tööleping on üldjuhul suht pikk või isegi tähtajatu olen ma sattunud mingi hämmastava eliidi rolli. Teadlased peavad üldjuhul mingi 1-3-5 aasta takka endale uut granti taotlema, et su ametikoht üldse säiliks (neid taotlusi kirjutad tihemini muidugi, sest tõenäosus raha saada on madal). Aga mul joppas ja teoreetiliselt on mul sellega rahu majas 2022 aastani. Eeldusel, et ma päris hullu ei hakka panema ja nt atesteerimiselt läbi ei saa. Nii et keegi mind kohe vallandama ei hakka. Inflatsioon on muidugi oht.

Ahjaa, kes arvab et koroonaviiruse tipp on käes siis tutvuge mägironimisseadustega (1)- see ei ole veel tipp, 2) kui sa arvad, et see on tipp, mine tagasi punkti 1 juurde). Üks hetk muidugi on tipp ka, aga ilmselt mitte veel. <- OK ma kirjutasin selle mustandi ammu, nüüd ilmselt on juba tipp ja hakkab vaikselt langema.

Ja viimasel ajal pole eriti kirjutanud. Sest ma üldiselt blogin pigem siis kui midagi toimub, arvamus- või sisekaemustüüpi postitusi pole mitu aastat teinud. Aga mõned mu lemmikblogijad teevad ja ma loen hea meelega, isegi kui seal pole mingit tegevus-süzeed. Tegelikult kui ma mõtlen selle peale, siis Rentsil on tublisti pooled postitused kommentaar mingile x teemale ajakirjanduses või internetis (ja teine pool on ronitripid ning spordiharrastus). „Kristallkuul“ ja „Kuidas Kasvatada Inimest“ kirjutavad pea ainult arvamust, mul pole õrna aimugi kuidas nad inimesena elavad. Murca kirjutab heietusi ja pildistab, ta päriselust ma tean ainult nii palju, kui facebookist näen.

Lõpp:

Meid siin Higispaanias lubatakse laupäeval, 2. mail jalutama. Lapsed lubati juba nädal varem välja, koos ühe vanemaga. Mul on küll nominaalselt tööluba juba paar nädalat ka, aga reaalselt mul pole sellega midagi peale hakata, mul pole enda välitöid ju. Autos võib korraga olla 2 inimest, nii et kui Fra võtab Thomase kasvuhoonetesse kaasa, siis mina ei saa. Ja neil korra juba oli politseiga seletamist.

Me oleme nüüd 10% sellest aastast toas passinud. Selle ajaga on mu akna taga olev raagus puu endale suured lehed kasvatanud ning mingid kahjurid söövad nüüd neid lehti. Tuvid, kes algul kudrutasid, on haudunud mune ja kasvatanud pojad lennuvõimeliseks. Kui esimesed paar nädalat oli külm ja vihmane kevad, siis nüüd on pool aprilli olnud kaunis Eestimaine varasuvi. Midagi sellist, nagu ma paari aasta eest kevadel Manchesteris kogesin – õitsev, lõhnav, värske ja roheline. Parkides on põlvekõrgune hein ja oksad vallutavad kõnniteid. Karantiini esimesel nädalal külvatd kressiseemnetest on saanud pikad vibalikud taimed, mis on siiski äratuntavalt kressid. Neil on lihtsalt pime, sest päike käib nüüd nii kõrgelt, et põrandal olev päikeselaik on ainult paarkümmend sentimeetrit lai, seal ei anna isegi päevitada enam. Selle kuue nädala jooksul olen ma kaks korda käinud supermarketis, kus oli kummaline vaikus, ei mingit taustamuusikat. Sisse astudes pead esimese asjana desinfitseerima käed ja panema kilekindad kätte.

Positiivse poole pealt – ma olen päris palju joonistanud. Siin on mõned pildid.