Tegin tööl oma laua korda, pakkisin kõik proovid ära ja kärutasin garaazi, koristasin laborist suurema läbu ära (loe : viisin kõik varastatud pudelid teise laborisse tagasi). Eile koristasin kasvuhoonet, koos tudengiga läks selle peale ainult paar tundi (üksi mul oleks palju kauem läind a koos on lõbusam). Arvutihiir andis otsad. Tööl vist parandatakse katust, mingi action seal käib. Paljud on juba jõulude puhul minema läinud. Ahjaa eelmine nädal oli suisa kaks riigipüha, nii et ma ei käinud kordagi kontoris kuna reaalselt tööpäev oleks olnud ainult neljapäev. Ja mul käis Helen külas, me olime gümnaasiumis klassikaaslased aga viimasel ajal pole mitu aastat näinud. Kuivõrd tal oli Hispaanias konvekas, siis maandus siin ja jäi suisa mitmeks päevaks. Saigi oma linnas turistida vahelduseks, üksi ma poleks vist viitsinud.Tegelt võtan vastu kihlveopakkumisi, kuidas mul Eestisse jõudmisega läheb. Pühapäeval peaksin jõudma, täna on kolmapäev. Helen läks nimelt reedel minema ja juba esmaspäeval ma sain uue asuka, sest loodus tühja kohta ei salli. Töökaaslane tuli puhkuselt, avastas et ta korterikaaslastest üks on koroonas ja kaks lähikontaktsed ning ei saanud koju minna. Lubasin siis enda poole. Paraku ta pidi ikkagi minema oma korterisse asju võtma. Jaiks. Kahe maskiga aga ikkagi. Vähemalt ta pole palju siin ja ei käi mulle närvidele, enne käis ronimas ja nüüd läks kuhugi jõuluõhtusöögile sõprade juurde. (Ok võtan tagasi selle eelmise lause, ma eile kirjutasin a ei postitanud veel – nimelt täna ta suutis hommikul ära minnes pliidi maksimumi peale jätta ja tahab õhtul party-party teha kui mina tahan pakkida). Tudengid ja nende sotsiaalne elu noh. Ilmselt ma jätan oma võtmed jälle ühele teisele sõbrannale – et ehk ta kastab vahest lilli ja vaatab et rõdu ei uputaks + kui on vaja kuhugi isoleeruda siis on koht olemas. Boss oli ka isolatsioonis tänaseni, kuna ta lapse õpetaja sai koroona. Ta vist pole siiani oma PCR testi tulemust kätte saanud, nii et vb peame homme skype teel hüvasti jätma/tööasju arutama. Tööd muidugi väga ei tee kui mingi action käib kogu aeg, Julia juba agiteeris et tuleb ikka lõunale minna vms enne kui kõik jõuluks laiali lähevad. Nii et hoidke pöialt mulle. Seekord ma tulen Barcelona kaudu, hotelli bookisin ka ära juba ammu ja sealt on otselend Tallinna. Tavaliselt ma jupitan kuidagi, aga seekord on hoopis alustuseks rongisõit Barcelonasse. Selles osas hea, et ma ei pea mingi vahemaandumisriigi reeglitega jamama. Itaalia näiteks otsustas täna omicrontüve leviku tõttu, et ka vaktsineeritud peavad testi tegema ja Inglismaal ning Norras-Taanis on asi üldse käest ära läinud. Siinkohal tuleb vist end veebiloengute tegemisega kurssi viia, vb on veebruari alguseks jälle distantsõpe. Sest Kunstiakadeemia tahtis et ma tuleks külalisloengut pidama, seekord mingil uuel teemal.
Kõige pealt ütlen, et ostsin lennupileti ära, tulen Eestisse 19 detsembril. See kord oli võimalik Barcelonast odavalt lennata, 60€ (noh sinna tuleb juurde teist sama palju rongipilet ja siis veel Barcelonas ööbimine aga siis ongi põhjust natuke turistida ka). Võrreldes eelmise aastaga on see köömes, siis oli üks ots üle 350, pluss siis veel tagasitulek teist sama palju ja 2 koroonatesti veel 150 eurot otsa. Muidugi vaatasin ma PÄRAST pileti ostmist, et ahjaa ma olin pannud selleks aastaks puhkuse detsembri algusest juba. Noh mis seal siis ikka, paindlik graafik ja käin ikka tööl edasi, päriselt puhkan siis kui Eestisse tulen. Ega granditaotlused, artiklid või katsed ei küsi millal sa tegelikult puhkust tahad (suvel! Aga siis taimed kasvavad). Õnneks hakkasid Eesti koroonanumbrid ka vaikselt langema just siis kui ma pileti ostetud sain, detsembri lõpuks võiks juba päris ok olla ja päevased nakatumised kuskil 600 peal. Siin on jätkuvalt väga chill, incidence küll tõusis 70ni, aga ei miskit katastroofilist, Eestil on jätkuvalt 1500.
Tööst nii palju, et ma olen pea viimased kuu aega juuri pesnud. Vihkan seda mulda mis meil on turbakarvadega, see on täiesti jõle. Pärast ei jaksa kirjutada ka mitte, kuigi ma kahtlustan et see võib ka bussi süü olla, ja varase ärkamise. Nimelt hommikune ärkamine 6.30 pole minu jaoks, ega ka päevas 1,5h bussisõitu, mis ajab südame pahaks. Aga kirjutama peaks, lubasin Fra’le novembris artikli sissejuhatuse, lisaks tuli üks artikkel mida ma reviewsin uuele ringile ja noh, granditaotlust võiks teha mingitki kuna mul on ainult 1 aasta siin jäänud. Ma just maksin 150€ oma diplomi hispaania keelde tõlkimise ja valideerimise eest, see oleks nõme kui ma seda paberit nüüd millekski ei kasutaks.
Järgmine boilerineedus tabas mind ka. Siin korteris oldud poole aasta jooksul juba teine kord. Nüüd on mul uus elektriboiler, äkki see peab kauem vastu. Jõle tüütu. Eelmises kohas oli ka vähemalt üks boilerijama ja üks gaasijama. Siin õnneks gaasijama ei tulnud, gaasimõõturimees vaatas et mõõtur on aknast nii kaugel väljaspool, et tema oma eluga riskima ei hakka ja ei hakanud seda isegi ära võtma. Seevastu boilerivahetaja, kes oli nii paks et sai üle oma kõhu vaevu boileri üles tõsta võttis vana boileri korstna küll akna tagant ära, nii et ma pelgasin et ta alla kukub. Nüüd ma tean seda ka, et mu köögilett kannatab u 120 kilost raskust ilma erilise vaevata (ikkagi graniit). Ahjaa mingi elektrijama on ka, üks kolmest köögi laelambist teeb diskot. Kirjutasin Fra’le aga ta tuletas meelde mis eelmine kord juhtus kui ta aitas mul lambipirni vahetada (läks nii klaas kui pirn ning lõpuks kutsusime elektriku) ja jäime seisukohale, et on vast parem kui ma ise üritan. Aga selleks tuleb naabrilt redelit laenata ja see tuleb mulle alati meelde alles siis kui juba pime on.
Headest asjadest – olen vahepeal käinud rattaga sõitmas, korra Saguntos „matkamas“, nunnutanud sõbranna koera ja söönud mõõdutundetult mangosid. Praegu on ideaalne matka/linnaretke ilm ka olnud – kuidagi kuiv on see sügis, eriti ei saja. Vara läheb pimedaks küll aga vähemalt pole enam palav. Kahju ainult, et enamus ägedaid kohti pole rongiga ligipääsetavad. Mu brasiilia sõbrad üritasid autot rentida, aga nende juhiluba ei läinud läbi nii et jätkuvalt on limiteerivaks teguriks rong ja koer (keskmaarongi neid lubatakse, aga bussi ja metroosse mitte). Rannailm on selleks aastaks siiski läbi, nüüd ujuvad ainult põhjamaa meeleheitlikud turistid ja hullumeelsed. Veetemperatuur on jätkuvalt selline, et mu õde ilmselt ujuks. Mina va reptiloid lähen nüüd aga duši alla end soojendama, nii glamuurne see postdokielu ongi.
Kaks kuud jõuludeni. Bossile/korteriomanikule lubasin suure suuga, et teen talvel pikema puhkuse ja olen kuu aega Eestis. Elektriarve ka väiksem (jajaa meil on siin ka täiesti ulmelised elektrihinnad ja see on mu ainus küttemeetod). Eile käisin viimast korda meres ujumas, täna on totaalne sügis kohal halluse ja vihma ja tuulega. Praegu sajab padukat, nii et mul rõdul ujuvad lillepotid ringi ja evakueerisin juba kaktuseid. Ilmselt rannailma tuleks edaspidigi, aga sellist kus lained on sügiseselt liiga suured. Vesi iseenesest oli väga soe veel, ma üldse temperatuuri osas ei vingu. Õhk oli ka eile korraks 25, mis on ideaalne Eesti suveilm ju. Nüüd tuleb rohkem rattaga sõita, ma ostsin kevadel juba ratta, aga ei sõitnud sellega terve suve üldse. Uue mobiili ostsin ka, vana oli nii täis et isegi äpid ei mahtunud ära ja aku pidas ka ainult paar tundi.
Tehniliselt võttes ma prokrastineerin praegu, Fra ütles et olgu järgmiseks reedeks metoodika kirja pandud, aga ma ei viitsi sellega reede õhtul tegeleda. Ja nädala sees ma pesen juuri, mis on eriti nüri ja aegavõttev töö, aga õhtuks ma olen sellest nii läbi et ei taha mingit kirjatööd enam näha ka.
Igatahes. Minu kõhutunne/prognoos/laisk teadlasesilm ütleb, et ma võin sattuda Eestisse mingil koroonapiirangute tippajal. Jah osa neist piirangutest on ilmselgelt totrad peamiselt tänu valimistele. Ilmselt ei tahetud enne valimisi kruvisid pingumale keerata, aga pärast oli juba hilja. Ja seda ma ei usu, et nad enne poleks teadnud et kõik jälle pekki kisub, seda oli juba rohkem kui nädala eest näha ju. Läti ka veel hoiatava näitena kohe kõrval. Ma vaikselt lootsin, et saan asju teha, näiteks Veljestos oma loengu ära pidada – miski, mida ma olen juba vähemalt kaks aastat lubanud teha. Ma isegi teeks neile ekstra eraldi loengu, mitte ei taaskasutaks oma suvist taimede signaliseerimise ettekannet. Nüüd tundub, et realistlik plaan on Killu juures metsas olla, aga kõiksugu kultuuriambitsioonid võib heaga maha matta. Tartus tahtsin ka pikemalt olla – eelmisel talvel oli täitsa tore Uexkülli maja pööningukambrikeses artiklit kirjutada ja õdedega ERMis käia. Sügisel õnnestus sealt ainult läbi sõita, aga asi seegi.
Hispaania tänaste koroonadiagnooside arv oli muide madalam kui Lätis või Leedus (ja Hispaania rahvaarv on 25x suurem kui Lätil). Üldse on praegu aktiivne nakatumine madalaim alates 2020 suvest st rohkem kui aasta eest. Maske kantakse ikka, isegi tänaval. Ma tunnen ennast vahest juba mingi imeliku maskivastasena, sest õues ma ikka ei viitsi eriti. Ühistranspordis ja poes jms on kohustuslik. Tööl ka. Seda viimast reeglit ma vahest rikun, nt täna ei olnud laboris kedagi peale minu ja kasvuhoones ka enamasti ei ole.
Igatahes, kuna üldiselt katastroofilised koroonatõusud ei lähe kiiremini alla kui nad kerkisid ja kui eeldada, et kaks nädalat kerkib Eestis veel… siis oktoobri alguse seisuni (~600 uut juhtu päevas) me jõuame ehk kuskil detsembri keskpaigaks (ja see on eeldusel, et tulebki enam-vähem lockdown kuna meditsiinisüsteem ei halda seda hulka ära). Ahjaa, varrobiitidel on ju homme veel see 5000 osalejaga meeleavaldus plaanis. No ma loodan, et ilm on hästi jõle vähemalt, neil siis, siin läheb jälle ilusaks. Ise ma võiks suurest õelusest võtta rannabaaris värvilise vihmavarjukesega kokteili ja veebi teel jälgida seda rongiõnnetust.
Lihtsalt ütlen, et siin on teisiti. Enamus rahvast, nii 80% sai suve lõpuks vaktsineeritud, maske kantakse ja praeguse seisuga ei küsi sult koroonapassi keegi kuskil mujal kui lennujaamas. El Paisi kodulehel pole koroonauudised isegi esilehel enam. Ühe leidsin peale pikka otsimist. Praegu on olukord stabiilne ja hea, incidence on ~40 (versus Eesti 1195). Eks talvepoole läheb ilmselt olukord jälle kehvemaks, siin ka hakkab osadel esimesest vaktsiinist aasta täis saama nii et üle 70 aastastele antakse kolmas süst. Minu vanusegrupp on veel värskelt vaktsineeritud, ma sain oma teise süsti augustis. Veel nooremad said veel hiljem ja ma ei teagi töölt kedagi kes poleks vaktsineeritud. Ilmselt mignit megalainet enam oodata pole, nii et võite end mulle külla kaubelda. Külalistetuba lahtikäiva diivaniga on olemas ja veebruarist peaks ilm jälle kevadiseks minema.
Kui Peeter Laurits mind kunagi selle aasta alguses Biotoopia pardale kutsus, siis ma eriti ei uskunud sellesse projekti. Tundus selline veidi hullumeelne ettevõtmine, eriti veel pandeemia ajal. Samas eks ma olen näiteks Talveakadeemial kordi osalenud, nii korraldaja kui esinejana, põlve otsas tehtud konverentse on ennegi nähtud – ja sellised grupiüritused ei jookse minu tahtejõu pealt, vaid alati on kuskil mõni aktivist ja entusiast, kes oskab niite tõmmata ja teab mida teha. Nii et need ettevõtmised, millesse ma ise eriti ei usu, neil kipub tegelikult päris hästi minema. Siis ei ole enam keeruline oma väike panus anda.
Seda, mis see Biotoopia siis on, on minult korduvalt küsitud. Põhimõtteliselt on tegu kunstide, filosoofia ja teadusealase ühisprojektiga. Kõlab väga interdistsiplinaarselt, aga tegelikult on see ühisosa täiesti olemas. Varem kogetud üritustest meenutab ta oma olemuselt teoreetilise bioloogia kevadkooli, aga olukorras kus korraldamiseks on palju rohkem raha, osalejad on palju nooremad ja seltskond rahvusvaheline.
Biotoopia ajaloost saab lühiülevaate siit: https://biotoopia.ee/about-biotoopia/ Kusjuures Biotoopia pretendeerib viie aasta pikkusele toimimisajale… ja siinkohal ma ütlen, et miks mitte. Kui esimene konverents nii hästi õnnestus, siis vabalt võib järgmisel aastal jälle teha, ehk õnnestub isegi mõni varem kahtlevalt suhtunud potentsiaalne sponsor ära meelitada. Isegi esinejaid ei tulnud pikalt moosida, kuigi mõni inimlik äpardus ikka juhtus ja mõni varem jah-sõna öelnud esineja ei saanud ikkagi tulla… aga noh seda enam on neil põhjust järgmisel aastal uuesti üritada. Peab lihtsalt vahepeal sotsiaalmeedias jms aktiivne olema, et inimestel meelest ära ei läheks, et tegemist pole ainult konverentsiga vaid igasugused muud haruüritused on ka olemas-tulemas. Ma ise võiks ka muidugi rohkem kirjutada ja millegi ägedaga lagedale tulla, äkki siis kutsutakse jälle kuskile esinema 😀
Siiamaani ma olen suhtunud interdistsiplinaarsetesse asjadesse mõningase skepsisega – näiteks kui ma Itaalias pidin inseneridega koos töötama, siis see oli üks paras nuhtlus kuna reaalselt kõik tahtsid nurgas oma asja teha ja see, et kuskil oli mingi botaanik kes tahtis et teda ka kampa võetakse… no ei läinud väga peale neile, kel oma projekt juba käsil niigi. Biotoopiaga läks natuke teistpidi, ma usun et siit võib täitsa huvitavaid kollaboratsioone tekkida. Näiteks Timuriga ma kirjutan aeg-ajalt siiamaani, kuna tal reaalselt ongi mingeid täiesti keerulisi bioloogia-alaseid küsimusi (mida siis ehk oma kunstis kajastada). Vicentega me oleks põhimõtteliselt peaaegu et kolleegid, tema uuris taimede liikumist ja meie ettekanded matchisid üsna hästi teema poolest. Mina uurisin taimede reaktsioone teistele taimedele – poteito potaato, tema töö on rohkem füsioloogia ja minu oma rohkem ökoloogia aga statistilisi meetodeid kasutame mõlemad, aga erialalt on ta pigem filosoof ökoloogiline psühholoog ja filosoofilisi ideid on võimalik enda teemasse üle tuua isegi siis, kui otseselt millegi kallal koos ei tööta. Teised esinejad olid ka väga toredad, aga muusikainimestega mul väga mingit klappi ei tekkinud ja osad põgenesid suht kohe peale konverentsi lõppu koju tagasi. Eesti esinejaid ma muidugi juba teadsin ka mingil määral. Margus Ott oli teoreetilise bioloogia kevadkoolist juba tuttav ka, ja nüüd ma saan öelda et ma olen Hasso Krulliga öösel teed joonud ja vaadanud kuidas suur ämblik hotelliköögis seikleb. Mõni kord võib hoopis hobide baasilt sõbruneda, korraldustiimis oli üks teefänn veel, kes Eestis teeõhtuid korraldab.
Minu poolt skoorib konverents maksimumpunktid esteetika eest – asukoht oli väga ilus, ma pole kunagi varem kunstimuuseumis ettekannet pidanud. Kunstnikud ilmselgelt oskavad asju mõjuvalt teha (tõesõna, see multšist lava oli tatsamiseks väga mõnus). Siinkohal oli muidugi boonuseks ka konverentsi väiksus. Ma olen käinud üle tuhande osalejaga mammutkonverentsidel, kus on kümme paralleelsessiooni ja kõik kogu aeg jooksevad, et kuskile jõuda. Selliseid asju ei saagi korraldada kuskil mujal, kui urbanistlikus ja üksluises konverentsikeskuses. Biotoopial oli paralleeltegevusi vähe, põhiasjad toimusid kõik saalis, kust toimus ka videoülekanne ja koha peal oli 128 kokku osalejat. Lisaks veel võrdluses tavaliste teaduskonverentsidega, puudus nö võistlusmoment. Sa ei saa eriti kelleltki publikut ära tõmmata, kui nende alternatiiviks samal ajal on mingi väike rühmatöö või äärmisel juhul restoranis passimine. Keegi ei tee su ettekande ajal tagapingis slaide. Õues oli kogu see aeg räme torm, nii et kellelgi polnud eriti kiusatust jalutama ka minna. Taimede liikumise ettekande ajaks muidugi sobis väga hästi, et kahel pool esinejat on aken, mille taga rabeleb puu.
Kunagi ammu ma veidi pelgasin ka seda, et konverents kisub jube esoteeriliseks. Piiripealsed kunstiüritused kõlab täpselt nagu miski, mis tõmbaks hästi ligi pseudoteadust ja igasugu vandenõuteoreetikuid. Noh seda ei juhtunud. Filosoofidel võivad olla küll kohati sõgedad ideed, aga need siiski üldjuhul põhinevad millelgi… loogilisel. Psühhedeelikumide kasutamisest rääkis nii mõnigi esineja õhtusöögilauas küll, aga keegi ei üritanud oma kogemusi teistele pähe määrida kui absoluutset tõde, kedagi convertida või midagi müüa. Iroonilisel kombel Timuri üks põhiprojekte on idee poolest kommertsiaalne pseudoreligioon, aga messiaanliku sõgeduse asemel… osutus ta hoopis väga toredaks ja maalähedaseks inimeseks. Selliseks, kes on nõus rabast otse pohli sööma, mida ameerikas üles kasvanud inimesed pigem ei tee. Matkal ta 3D skännis oma telefoniga seeni ja puutüvesid – näis kas mõni Eesti puutüvi tema kunstis ka välja ilmub.
Nii palju komplimente ja positiivset tagasisidet pole ma ka oma ettekande kohta vist kunagi saanud. Väike egopaitamine on ikka tore. Algul ma küll mõtlesin et appike, mida ma teen siin, need teised esinejad on ju maailmakuulsad või vähemalt üsna tuntud oma riigis/erialal (Timur Si-Qin teeb näitusi New Yorgis ja Euroopas ja Hiinas, Andreas Weber, Rein Raud ja Ewa Domanska on professorid ja kirjutavad raamatuid jne jne). Tegelikult ei olnud üldse kohatu olla – kunstnikud ja filosoofid on üsna ekstsentriline ja aktsepteeriv seltskond. Üks teine esineja isegi flirtis minuga suht häbitult gaalaõhtusöögist peale 😀 (see oli Von Krahli teatris muide – eriti ebakultuurse inimesena, ma polnud seal kunagi varem käinud).
Enda seisukohalt ma saan öelda, et Eesti ühiskonda taasintegreerumise mõttes oli see üritus ka huvitav. Ilmselt mitte miski, mis Peetril algselt plaanis olnuks, aga nii ta välja kukkus – Kunstiakadeemiast kirjutati mulle ja kutsuti kunstitudengitele taimede käitumisest rääkima. See oli väga tore, nad küsisid nii palju küsimusi ja olid täiega mõttega asja juures! Ma mäletan oma tudengiajast, et eriti keegi ei julgenud küsida midagi isegi seminaris, kus oli oma tuttav õppejõud. Nii et tuleb välja, et ma polegi lektorina täiesti lootusetu juhtum, keegi ei jäänud magama ja diskussioon oli oma kolmveerand tundi pikk.
P.S. Ettekannete salvestused, fotod ja muu kraam läheb ilmselt paari kuu pärast kodulehele üles, siis saate ka näha millest tegelikult räägiti.
Täna sain siis teise sutsu kirja. Eelmine oli kolme nädala eest. Pfizer. Täpselt nii napikas ajastus, et ma pääsen kahe nädala pärast teoreetiliselt Eestisse ilma et testima peaks. Eestis on Biotoopia konverents, piletid on ostetud. Saan suht piiratud seltskonnale sooja õhku välja ajada taimede meelitus- ja hoiatussignaalide kohta. Peaks slaide tegema, need pole veel valmis. Loodetavasti on tore, ma pole 3 aastat konvekal käinud. Ilus on kindlasti, sest üritus toimub Viinistu kunstimuuseumis ja esinejate hulgas on palju kunstnikke, kes näitavad ägedaid asju. Ja siis mõni teadlane. Ja filosoof. Selline interdistsiplinaarne värk, et kohvrisse tuleb ilmselt visata nii pikk õhtukleit kui ka matkasaapad.
Käsi on veits raske ja valus, aga see oli eelmine kord ka nii. Siis tuli tuumaväsimus, palavik ja paistes lümfisõlmed. Äkki seekord läheb paremini. Õnneks vähemalt pole hetkel kuumalainet – st soe on, riideid kandma ei pea, aga pole tunnet nagu oleks halvasti köetud saunas. Tuumaväsimus on niikuinii, sest ma öösel ei maganud eriti kuna aju ketras Biotoopia jaoks materjali ja vastasmajas oli keegi mingi prozektori põlema jätnud just nii, et see mulle voodisse paistis.
Vahepeal jõudsin ma katset teha ja selle pekki keerata. See tähendab, ma juba pea kolm nädalat tagasi kirjutasin ETAGisse, et appi mu taimed surevad, mis nüüd saab?! Kõik olid puhkusel, nii et mõnda aega ei saanud midagi, vaatasin vaikselt seda kõngemist – päris täiesti ära nad pole surnud, aga elus ka piisavalt pole, et nendega töötlusi oleks mõtet teha. No ja eelmisel reedel ma sain lõpuks teada milles kühvel. Siit ei mune isegi õnnetut artiklit teemal „kuidas mitte teha“ välja, sest see põhjus on lihtsalt nii loll. Tuli välja, et reedeti tuleb kasvuhoone veesüsteemist väetiselahust! Ja ofkoors keegi seda mulle ei olnud maininud, ei eelmine aasta ega nüüd. Millal ma kõige rohkem kastan? Reedeti! Et ei peaks nädalavahetusel tulema. Millal ma panin oma hüdropoonika üles? Ka reedel. Need taimed, mis neljapäeval sai vette pandud näevad veits paremad välja. Aga selle lobi jääke võib torustikus leiduda veel esmaspäevalgi ja ma ei tea mis see on või mis kontsentratsiooniga, aga igatahes pekki see mu katse keeras. Ja nüüd on liiga hilja uuesti alustada, sest a) meil pole seemneid, b) ma lähen 2 nädala pärast Eestisse ja planeerisin selle nii, et saaks puhkusel olla – ideaalse stsenaariumi järgi oleks katse siis juba lõppenud ning c) talv tuleb. Riis tahab kasvamiseks suvist fotoperioodi ja õitsemiseks üle 18 kraadist miinimumtemperatuuri. MA-SEN-DAV!
Mis siis veel? Suvi oli ja mingi hetk oli 40 kraadi. Väga nilbe. Lenale külla jõudsin alles eelmisel nädalavahetusel. Rohkem ei käinudki kuskil. Sünnipäeva pidasin väga minimaalselt: jõin Guille, Niko ja Juliaga õlut ja järgmine päev oli halb olla. Pärast, kui tüdrukud puhkuselt tagasi tulid siis tegime nendega eraldi väikse basseinipeo (ja nad tõid mulle tordi numbritega 331). Augustis on siin nii puhkus, et Niko teeb nalja, et ainult immigrandid on kohal (mina Eestist, tema Kreekast ja Cristina Rumeeniast). Kahju kohe, et Niko ära läheb, kellega ma siis kohvi joon ja lolli juttu ajan? Ahjaa õige, ise ma lähen ka 10 päeva hiljem ära ja kohvik läheb üldse puhkusele. Igatahes, Niko on sama arhetüüp, nagu mul kunagi oli Marge. Optimistlik/passionate, selline entusiastlik ja valjuhäälne. Ekstravert. Võiks olla veits tüütu, aga tegelt täitsa okei. Lõugab laboris mingeid kreeka punklugusid kaasa laulda. Tahab doktorantuuri minna. Orgunnib kõiki, kes vähegi kohal käivad kohvipausile.
Itaallased on ka ära ja nende toalilled (pool botaanikaaeda pmst) elavad minu juures. Fra on ka ära, nii et lisaks ma käin tema juures üle päeva kastmas, et ta aed/terrass/rõdu ära ei kuivaks. No ja tegelt peaks plaanima käbens mingi asenduskatse, mille veebruaris kasvuhoonesse panna (siin valgustust ega kütet pole, aga äkki mõned Eesti liigid oleks nõus kasvama). No ja alati võiks granti kirjutada, aga ma praegu lihtsalt ei jaksa. Tahan Eestisse, varbaidpidi samblasse juurduda ja et ei peaks ometigi kogu aeg linnas olema! Vaikust tahaks ka! Ja et ei oleks pidevalt nii palav, et isegi mõelda ei suuda.
Pmst, kes tahab kohtuda, siis võtke septembri alguse paiku ühendust, ma olen tõenäoliselt maal.
Et kõik on jälle pekkis? Koroonaga siis. Vahepeal oli täiesti chill, nädala eest isegi võeti maskikohustus maha (õues – bussis ja kontoris peab ikka kandma). Paari nädala eest oli incidence Valencias alla 50 ja lubati isegi siseruumiüritusi. Ma käisin kontserdil üleeelmisel nädalavahetusel. Praegu on incidence üle sajaviiekümne (noorte seas 3x kõrgem veel) ja kasvab jõudsalt, sest juunis mingid lapsed käisid Mallorcal koolilõppu tähistamas, nakatusid (umbes tuhat tükki) ja panid mööda hispaaniat laiali. Nüüd on päevane diagnooside arv 3000-4000 pealt hetkega 12 000ni hüpanud, suur osa sellest on delta tüvi just. Kuna enamus nakatunuid on vanuses 20-29 siis suremus õnneks ei ole eriti palju tõusnud. Suur osa vanakesi on vaktsineeritud ka juba. Boss sai ka paari nädala eest sutsu kirja, minu vanusegrupini jõutakse juba juulis. Aga siiski suht pekkis. Ma baaridest väga ei hooli, aga kui rand kinni pannakse vms oleks küll kurb. Ja töö buss on täis vaktsineerimata noori. Samas Valencia reovees on koroonaviiruse hulk viiekordistunud võrreldes eelmise nädalaga, nii et sellise kiirusega leviku puhul ikka on suht pupu.
Ma pole kolm kuud kirjutanud pmst, aga ega midagi eriti öelda ka polnud. Katsega alustan alles nüüd uuel nädalal (jah, eriline executive dysfunction, ammu oleks pidanud alustama juba… vb isegi 2 kuu eest). Goblin tõmbas lõplikult minema (st töölt ka). Boiler oli katki vahepeal. Hambaarstil käisin, peale seda kui ma 10 päeva oma katkise hambaga kannatanud olin piinati veel juurekanalites urgitsemisega ka. Väga rõve. Madridis käisin 1,5 päevaks. Matkal käisin, see oli päris tore kuigi ma olin kõige aeglasem. Praegune hobi on reede õhtul naaberlaborist käia mikroskoopilisi ainekoguseid pätsamas – meie enda laboril pole pooli asju, aga ma tean et kõrvallaboril on ammooniummolübdaat-tetrahüdraati ja mul on ainult 0.1 grammi vaja ja no nii väikest kogust on mõtetu tellida. OK tegelt mul on tsinksulfaati vaja, mida pole absoluutselt kuskil nii et tuleb õigele tädile küsiv meil saata. Takkapihta ma eksin igasuguste reeglite vastu ka, tehes lahuseid kandes oma tavalisi riideid ja sandaale. EI tasu jala peale läigatada, kuigi enamus sellest värgist ei ole söövitav.
Peale selle olen ma okupeerinud Fra kabineti, kuna ta ise ei käi eriti kunagi kohal ja siin on jahedam. Ja kui ma üksi istun ei pea maski kandma ka. Negatiivse poole pealt – mürki saanud suured prussakad tulevad siia kapi peale surema.
Sotsialiseerimisvajaduse eest hoolitseb meie uus kreeklasest intern Nikolas, kes hirmsasti tahab doktorantuuri minna aga on ise alles 22. Mõnel lebomal päeval saab isegi kaks kohvipausi teha ja entusiastlikud inimesed on alati toredad (kuigi poliitikateemasid tasub vb vältida, eilne kohvipaus oli 1,5 tundi pikk lõpuks). Erinevalt Goblinist ta ei ürita mingit võimu ka haarata ja saab kõigiga hästi läbi. Iroonilisel kombel on ta aga fenotüübilt ehtne vene oss. Siilisoeng. Sigaret. Suur hambavahe. „Hoia arbuuse“ kehaasend. Ropendab nagu vene madrus (ka vene keeles!). Aga samas sõbralik ja sisimas ilmselt üdini pehmo. See tähendab, ongi veits pehmo. Ma tegin võllanalja, et mis koduvägivald see olgu, et sul on biitsepsil hunnik sinikaid. Siis ta ütleski, et ta girlfriendile meeldib teda näpistada aga ta läheb selle peale siniseks nagu ploom. Tõepoolest näpujäljed olid. Girlfriend on vasakukäeline, tuvastas mu sisemine Sherlock Holmes. Igatahes vahelduseks üks positiivne tegelane ka. Kõik, kes aitavad mul mulda segada on positiivsed tegelased, muidugi.
P.S. Kataloonia R number on 2,5 ja meil on kuumalaine (38 kraadi vuih) ja eile tuli sõnum süsteemilt, et andku ma teada mis nädalatel ma vaktsineerima EI saa tulla. Panin optimistlikult, et augusti lõpus ja septembris ei saa pls tehke enne ära. Ahjaa keskmine nakatumus 100 000 kohta on riigis 153. Mis tähendab isoleerimiskohustust. Ehks kui ma tahaks augustis supsti Eestis konvekal käia vb ainult mõneks päevaks siis… no 6 päevase isolatsiooniga tuleb ilmselt arvestada kui mind ei jõuta enne vaktsineerida.
Nüüd ma olen veidi aega Hispaanias juba. Viis korda sain koroonatesti teha kokku viimase 2,5 kuu jooksul. Neist kaks maksin ise – palun vaktsineerige mind, see on odavam! Goblinit pole. Lännu. Juhuuu! Mingi jubina ta suutis maha jätta, a pole hullu, viskan kunagi tööle ära. Gaasipaak oli muidugi täis ja tundus, et minu toas on ka vahepeal ringi nuhitud. Märg mopp vannitoa nurgas. Hallitust siin-seal külmkapis. Aga üldiselt väga tühi kõik, isegi mingid minu asjad olid ära pandud.
Bossiga sain kohe saabumispäeva õhtul kokku, vaatasime uue korteri üle ja sain võtmed kätte. Ühe köögi laelambi boss lõhkus ka ära (tahtsime pirni välja võtta, et seda vahetada). Naaber on tore vanamutike, tema ei hakka öösiti lällama – näis mis teise poole naaber teeb. Praeguse seisuga mul on üks magamistuba ja üks „kontor“ kuhu võib külalistele madratsi panna maha. Rõdu on mõistlik, sinna saab panna lilli kasvama. Köök on veits pime, aga noh summaarselt vist on võit.
Koroonaga on siin ka (praegu) hästi, aktiivne nakatumine on 75 / 100 000 kohta. Sama madal, kui suve lõpus. Vahepeal jaanuaris käis korra 2000 peal ära, sest inimesed jõuluajal ei suutnud end talitseda. Aga vähem kui kuu pärast on lihavõtted, siis võib jälle käest ära minna. Nüüd näeb metroos inimesi isegi 2 maskiga. Riidest maske ei näe pea üldse, enamusel on sinised kirurgilised või need valged taskukujulised. Üht maskita meest nägin eile, a see oli hull – karjus tänaval suvaliste inimeste peale ja peksis suvalisi ettejuhtuvaid objekte jne. Baaride avamise osas diskussioon veel käib, välikohvikud lubati nädala eest teatud piirini lahti teha. Poes on inimesi suht hõredalt. Komandanditund algab 22st. Liikuda on lubatud oma comunidadi piires. Helikopterid lendavad ka iga päev ringi. Nii et teoreetiliselt Lena võib mulle külla tulla, ta elab Alicantes mis on ainult 130km kaugusel.
Et siis edu selle Eesti tüve arendamisega, paistab et potentsiaali on. Hispaanias on lockdowni kehtestamisest möödas peaaegu aasta (10ndal märtsil aasta eest oli juba paanika õhus, ma ostsin tatart ning tegin ülevaatuse, et mis raamatuid mul on ja PopBio konvekas jäeti ära). Sealt edasi oli totaalse liikumiskeeluni kolm päeva. Siis ma küll mõtlesin varsti et appi, oleks pidanud Eestisse minema, seal ei kehtestatud eriti mingeid reegleid aga noh… lennud pandi ka kinni. No ja praegu on vastupidi, hea et tulema sain, äkki õnnestub selle aasta katse ikkagi kasvama panna.
P.S. Ei ma ei kasutanud neid lockdowni ajaks varutud maalialuseid ega lugenud kõiki raamatuid läbi.
Niisiis ostsin mina omale tagasisõidupiletid. Ilusti Goblini lahkumisele järgmiseks päevaks, et ma seda lõusta enam kunagi nägema ei peaks (kes tahab, ma võin pilti näidata, a siia ei pane). Kõige pealt tegin muidugi ilma asjata draamat… või noh, see inimene kes Synlabis kirjadele vastab ilmselt arvab et ma olen veits tainas. E-maili teel ei saa eriti draamat teha, aga lennupiletite ostmine on alati stressirikas protsess. Põhimõtteliselt mul võiks olla assistent, kes selliste asjadega tegeleb… ja mu andmed võiks ta ka sisse trükkida (a milleks siis mind vaja on? Hmmm hea küsimus). Igatahes. Ma juba jõudsin piletiostuga peaaegu lõpuni, kui selgus et Holland tahab et reisijatel oleks antikehatest ette näidata. Tehtud vähem kui 4 tundi enne lennu väljumist. No tuhajüriküll, KLM miks sa ei või seda panna oma kodulehel kõige ette ja kohe suurelt, mitte mingis pisikeses tekstis hetk enne maksmist! Minu lend läheb 7.25 ja ma olin just uudistest lugenud, et lennujaamas saab antikehatesti teha küll, aga see oli mingil mõistlikul päevasel kellaajal. Ofkoors ma kirjutasin sinna Synlabi klienditoele, kuhu ma juba olin varem kirjutanud just et oma PCR testi aega saada enne lendu, et oiappimisnüüd!!!!?
Ja siis vaatasin Tallinna Lennujaama lehte, et aa okei, Hollandi lennu hommikul saab seal kiirtesti teha alates kella neljast hommikul. Aa ja neid teste teeb hoopis Confido, mitte Synlab. No tore. Kirjutasin uuesti Synlabi et pls ignoge mu seda eelmist kirja ja andke teada millal ma PCR testile võin tulla. Maksin ära ka, 58 euri oli. Antikehatest on veel 40 sinna otsa.
No tore, ma saan pool ööd lennujaamas passida teoreetiliselt, aga ma saan vähemalt minema. Vaatasin veel lende, et peale Hollandi kas kuskilt mujalt kaudu ka saaks. Not really, ma ei taha Brexitlandi kaudu minna, ma ei tea miks sealt mingeid odavlende näitas. Madridi ja Barcelonasse sealtkaudu saaks, aga liiga riskantne. Nii et ostsin oma 300 eurose pileti Hollandi kaudu ära. Üleeile.
Järgmine päev kirjutasin Goblinile, et nii mul on nüüd tagasisõit orgunnitud, pliis ära oma kola midagi maha jäta ja võti anna bossi kätte kui ära lähed. JA SIIS see geenius hakkas täpselt pinnima, et mis päeval ma ikka tulen ja ta ikka tahaks veel nädalaks jääda. EI sa ei või, sa juba said oma ekstra nädala nagu meil kokku lepitud oli, rohkem ei saa. Tuleb välja, et ta oli mingi Valencia Ülikooli inimesega tutvunud ja sebinud endale mingi lisa koostöö tulevikuks, aga kuna koroonareeglite kohaselt võõraste inimestega kohtuda ei või, siis ta lootis selle lisanädala jooksul seda uut inimest tundma õppida. No jumal sinuga, skaipige ja on kõigil parem! Ma tahan oma kodu tagasi, mis ma muidu oleks nii kauaks talvel Eestisse jäänud, kui Valencias juba kevad on, agh??? No ok, seda viimast ma talle ei öelnud, aga pmst nii on. Mul on sellest lumest siiber juba. Ja Eestis on koroona korralikult vohama hakanud. Valencia incidence oli kuu aja eest üle 2100 aga praegu on midagi 700 kanti ja langeb. Hispaania keskmine on juba madalam kui Eestil ja langustrendis. Õige aeg jeed tõmmata. Samas lennuni on aega, ma loodan et me pole selleks ajaks veel mustas nimekirjas Hispaania jaoks.
Tänane päev tõi muidugi olukorda veel ühe plot twisti. Boss vastas mu kirjale, et jaa skaibime ja arutame andmeid, aga muide ta plaanib Goblinile väikest töölepingut pakkuda. Märtsi keskpaigast, et ta ei arvaks nagu ta võiks nõuda minu korterisse kauemaks jäämist. Ta JUBA nõudis, lihtsalt oota kuni ta välja kolib ja siis paku talle tööd. Nii et tõenäoliselt ma ikkagi pean ta lõusta tööl ka edaspidi nägema, which is fine, ma võin haistmiskauguse ulatuses distantsi hoida. Arutasime andmeid. Lubasin teha homseks mingid joonised ja kogu andmehunniku selliseks, et saab R’is analüüsida ja siis skripti alguse ka kirjutada – bossil on uuel nädalal puhkus, st kõik probleemid tuleb enne ära lahendada. Aaa ja sinna kus on tuleb muidugi juurde. Üks mu sõber, kes bioloogia ja kunstialast konverentsi korraldab küsis kas ma saaks KOHE saata oma pildi ja kirjutada oma biograafia ja soovitatavasti ka ettekande abstracti. Ta kindlalt oli seda jutu sees kunagi ammu maininud, aga mitte kontekstis et mis ajaks st ma olin selle vahepeal ära unustanud. Ettekande teemas ma pole siiani eriti kindel kusjuures. Ja kas te teate kui raske oli leida endast normaalset selfit ilma maskita eelmisest aastast? Ma pidin veebruarisse skrollima!
Kõige põrutavam uudis on ilmselt see, et ma ei sattunudki sel aastal Whamhallasse (eelmise aasta kohta ei mäleta, üleeelmisel läks napilt). Natuke aitas kaasa pandeemia (lennujaamas ei lastud mingit muusikat) ja natuke Higispaania (inglisekeelne jõulumuusika pole nii levinud kui nt Eestis).
No ja Eestisse jõudsin ka. 21 öösel kell 3 hakkasin tulema – kõige pealt taksoga lennujaama, siis lennujaamas paar tundi ootamist. Kuna minu kella 6ne lend oli kõige varasem, siis muud rahvast oli ülivähe. Veeautomaat pani mu mündid nahka, aga mingeid muid sekeldusi polnud. Lennukis istusime ka kõik ühekaupa. Mind sokutati hädaväljapääsu ritta, mõtlesin et ok lähen, minu ees olev mees oli just keeldunud. Lisa jalaruum jne. Miinusena oli see varuväljapääs ikkagi uks st rõvedalt külm.
Hollandis maandudes uudiseid lugedes vaatasin, et Inglismaa on nüüd ära blokeeritud. Mul oli üks lennuvariant 31 detsembril Inglismaa kaudu, hea et ma seda ei võtnud. Amsterdami lennujaam oli rõvedalt rahvarohke. Pugisin kiirkorras kuskil nurgas oma hommikusööki ja siis oligi aeg juba Eesti lennuks. Isegi mu passi ei tahetud eriti boardingul näha, pileti skaneerimisest piisas. Eestlased (ja venelased) muidugi lennul käitusid hämmastavalt suvaliselt. Minu kõrvale keegi õnneks ei istunud, aga kõrvalreas oli üks mees enamuse lennust ilma maskita ja keegi talle midagi ütlema ei läinud. Neid mask-nina-all või üldse maskita tüüpe oli veelgi. Ma katsusin veidike artiklit lugeda ja see lend läks ka ruttu. Kusjuures sellest ajast saati pole ma päikest näinud. Pilvede peal on täitsa olemas, allpool oli hall ja tatine nii Hollandis kui Eestis.
Vähemalt proovivõtmine oli Tallinna Lennujaamas kiire ja korralik. Numbriautomaat – järjekord – isikuandmed – pulk ninna – järgmine. Negatiivse tulemuse sain sõnumiga järgmisel hommikul juba. Samas maskita inimesi olid kõik kohad täis. Oleks pidanud ikka selle super cringy hispaania lipuvärvides maski ostma, siis äkki oleks nad must eemale hoidnud. Valencias ei võinud ilma piletita isikud lennujaama sisenedagi. Natuke mask ikka mõjub ka – kodu juures mingid vanakesed (maskita) astusid pmst sõiduteele, et minust (maskiga) lähedalt möödumist vältida.
Peale saabumist pidin käbe veel ETAGile selle aasta aruande ära esitama (ja uue aasta plaanidest ka rääkima, ülikooli koordinaator tundus olevat isegi üllatunud veidi et ma kavatsen Hispaaniasse tagasi minna). Mulle on jäänud mulje, et riik tahab koomale tõmmata raha kust vähegi annab… aga no minu projekt on täidetud nii palju kui ma sain. Iroonilisel kombel sain selleks et uuel aastal numbrid klapiks endale isegi natuke palgatõusu teha. Loodetavasti läheb läbi. Uuel aastal peaks muidugi uue hooga kirjutama hakkama, nii teadusartiklit kui misiganes see produkt on, mida ma teoreetilise bioloogia kevadkooli jaoks tavaliselt toodan (essee?). Muidu on jõul nagu ikka – jaurame emaga teleka üle (tema tahab et telekas kogu aeg taustaks mängiks, mulle käib see pinda), küpsetasin verivorste ja parti, täna võiks mõned piparkoogid teha, ma olen need kõik ära õginud mis kodus vedelesid. Kuuske pole, aga teleka taga on mõned käbidega oksad. Ja jänku on – õde tõi oma suure halli küüliku jõuluks meile. See loom on sisimas ilmselt kobras, laamendab ja järab aga nunnu on ka. Nüüd on missioon aasta lõpuni kodus tiksuda, vanatädil külas käia, teine koroonatest teha ja noh siis võib-olla külastan mõnd julgemat sõpra ka kui keegi kutsub. Sellise ilmaga muidugi väga ei jaluta ka, mingit pläga sajab kogu aeg, mis pole lumi. Täna ma isegi triikisin viigipükse, sest why not. No ja eile selgus, et Tallinnas tulevad 28ndal ka piirangud, nii et ei saa ma KuMusse ega Kai kunstikeskusesse ega Fotografiskasse. Eelmine jõul oli mu lühike siinviibimine põhiliselt sõprade külastamine + kunstiüritused.
Neli päeva lennuni. Peaaegu kolm. Ei ole veel ära tühistatud, pileti ostsin vähem kui 2 nädala eest. Üks ots, üle kolmesaja euro. Tõele au andes, siis kui mul siin preili goblinit poleks siis ma istuks rahumeeli jõulud siin ja tuleks Eestisse kui teine laine läbi on. Eesti koroonanäitajad on päris hullud – viimase 2 nädala lõikes on see 100 000 inimese nakatumiskordaja mingi 500. Hispaanias on poole madalam. Iroonilisel kombel Valencia kandis ka tõuseb, aga noh. Goblin on siiski rõvedam kui koroona… ma olen vahepeal veel korra mölisenud ta kallal, et äkki peseks nt 2 korda nädalas mitte korra kahe nädala tagant vms. Raudselt ta nüüd kasutab juhust ja ei pese järgmised 2 kuud. Aga noh see on ka rõve, kui ma astun trepikojast esikusse ja goblini hais lööb näkku. Isegi läbi maski. Vähemalt ma sain nüüd ahvikiirusel proovid kaalutud – 2 tükki on kadunud, aga mul pole aega neid enam otsida (ega ka väga suurt tõenäosust neid üles leida), nii et pakkisin kõik kastidesse ja kärutasin garaazi. Goblin tuli täna tööle rattaga (ma panin ta prooviahjud hommikul huugama, nii et talle oli see igatahes ajavõit). Rattateed siin eriti pole, nii et eks ta eksperimenteeris mingitel põlluvaheteedel ja ilmus välja nagu viimane mudakoll. Konkreetselt ta tooli alla on riiete küljest mudahunnik pudenend praeguseks laboris. No ja eks see mudane ratas on ilmselt ilma igasugu puhastamiseta minu elutoas varsti jälle (khm, meil on valged seinad). Ta ikka suudab mind keskmiselt üle päeva üllatada millegagi. Nt esmaspäeval oli vannitoas mingi kahtlane jäätisekarp maas millele ma varbaga pihta läksin – tühjana on see karp seal mu meelest kogu aeg olnud, aga seekord läigatas sealt välja midagi… no eeldame et oli ammoniaagilõhnaline vesi, mitte mingi kusilahus. Tema ust ma panen ka jätkuvalt aegajalt kinni… nagu mis tegelane see on, kes ei pese oma voodipesu peaaegu 3 kuud juba??? Toa põrandat ta korra siiski pühkis ja siis oli pärast kühvli peal selline jänesesuurune juukse ja tolmurull. Tõesõna, ma pole nii suurt tolmurulli kunagi näinud. Isegi mitte siis kui ma Reena pool elasin ja koer oli. Kuidas ta üldse hispaania suvel eksisteerib, ma ei taha teada. Igatahes ma panen enne äraminekut prussakalõkse igale poole, nii igaks juhuks. Ma tean küll, et ta hoiab osa oma dumpsterdivingu puuvilju oma toas ja seal need vaikselt hallitavad. Eelmisel aastal ilmusid need värdjad märtsis. Prussakad siis.
Teine tõukejõud on külm – mu korter on konkreetne külmkapp, ma istun kodus kinnaste ja mütsiga. Külmuse hea omadus on muidugi see, et goblin hängib suurema tõenäosusega oma toas teki all v puhuri ees, aga mitte minuga elutoas. Ta tahtis oma boyfriendi ka nüüd just 4 päevaks enne minu äraminekut külla kutsuda, aga mul õnnestus neid ümber veenda (pikk nädalavahetus kataloonias, liikumiskeeld neid ilmselgelt ei takista). Neil on 2 kuud aega lulli lüüa siin, ilma et mina midagi nägema või kuulma peaks. Isegi veits rohkem, sest goblin küsis kas ta võib nädalakese kauemaks jääda. Ma lubasin selle peale mõelda, kuivõrd mu kolimisplaan langes vahepeal ära. Õues kusjuures pole üldse nii külm, me käisime eelmisel nädalavahetusel gobliniga matkal ja keset päeva oli täitsa 20 kraadi vahepeal. Lihtsalt hommikuti on mingi viis. Matkakoht oli väga kaunis, ma ilmselt külastan seda kohta veel. Goblin oli nagu goblin ikka, ma keelasin tal mingit looduskaitsealust lillekest lahata lihtsalt seepärast et ta tahab teada mis sees on. Üks makatudeng oli ka meiega kaasas, nii et veits botaniseerisime ikka. Kogu rada oli u20 km. Viimase kolmandiku peal pani goblin muidugi minema, sest tal oli vaja tagasi jõuda ja oma mudahipidega lõunale minna (üle 6 inimese kokkusaamised on jätkuvalt keelatud btw). Me Patriciaga võtsime rahulikult ja uimerdasime ülejäänud tee.
Nii et tõukejõud on peamiselt goblin ja tema imelikud rõvedad harjumused (st ta pole hooletu vaid süstemaatiliselt tülgastav, see mittepesemine ongi filosoofia tal ja minust olevat ebaviisakas seda mainida… hahaha, haiseda on ka ebaviisakas). Tõmbejõuks on muidugi see, et ma näen üle aasta aja oma peret ja sõpru! (no okei eneseisolatsioonis pean uue aastani ikka istuma pmst või kuni teise negatiivse testini). Hambaarsti juures peaks ka käima, sest ema ma ei ole krokodill, aga mul tuleb juba viies tarkusehammas! Sinna poole, kust paari aasta eest üks ära tõmmati. Nagu— pole vaja. Pandagu see kaltsium luudesse või midagi. Boss juba luges ka vaikselt sõnad peale, et ma ikka Eestis artiklit kirjutaks. Lisaks tuli just ETAGist kiri, et aruandlus ETISes olgu 22. detsembriks olla… nii et ma pean nüüd sellega ka veel käppelt tegelema (ja ametlikult ma olen üldse puhkusel, 3ndast detsembrist kuni homseni aga noh… iga jummala päev tööl käinud). Ma lootsin, et see tuleb vähemalt hiljem ja ma saan kodus isolatsioonis tiksuda neid bürokraatilisi vormeleid, aga ei. Andmesisestamist on ka veel kõriauguni ja lisaks peaks enne jõule ühe artikli kommentaarid ära saatma. Tegelikult peaks oma SLA analüüsi ka ära tegema, äkki õnnestub Tartus kellegi WinRhizot kasutada – pildid on juba skännitud ja puha.
Ahjaa, muidugi on mu lend Hollandi kaudu ja Holland läks üleeile täielikult lockdowni. Isegi lennujaamapoed ja restoranid on kinni va üks apteek ja üks toidupood. Testi nõuavad nad saabujatelt ka nüüd, aga õnneks mul on transfer ja peaks kehtima Eesti reeglid.
Higispaania 