Ärkasin enne kella ja läksin seekord tavatult vara koos Fra’ga tööle. Susanna oli hommikul mulle sõnumi kirjutanud, et Tšehhid jätavad ära kõik rohkem kui 100 osalejaga üritused (mida PopBio kindlasti on). Noh vähemalt ei jõudnud ma osalemistasu ära maksta, kuigi eile jõudsin kirjutada Tartusse ja küsida mis siis saab kui ma olen maksnud ja konvekas tühistatakse. Vastuseks tuli mingi siseveebi link, mida ma ei jõudnudki vaadata ja nüüd nagu pole enam vaja. Proovisin tuludeklaratsiooni teha, aga Eesti poolele seda selgeks teha kuidas ja kui palju ma Itaaliast palka sain on natuke porr. Nad tahavad mingit registreerimisnumbrit selle asutuse kohta, mis mulle maksis. Itaallased muidugi ei jaganud matsu ja saatsid mulle mu enda VAT koodi. See polnud kohe kindlasti see, mida küsiti.

Üldiselt möödus päev pigem uudiseid lugedes kui midagi kasulikku tehes. Tegelikult teorbio artikli tähtaeg on vist pühapäeval, sinna peaks midagi kirjutama kui tahta struktuurselt prokrastineerida. Kohale ma niikuinii ei lähe. Tundub, et tööl on arenemas üks väike armudraama, nimesid nimetamata ütleme et noormees ja neiu on väga rõõmsad ja toredad, aga neiu on suhtes ja me kõik teame ta boyfriendi nii et meil on natuke imelik seda kõrvalt vaadata… aga nagu ütles Fra, kes on tema et hukka mõista. Ma ka ei hakka midagi ütlema, nad näevad välja kadestamisväärselt õnnelikud.

Fra naine hakkab mulle võib-olla hispaania keelt õpetama. Eratund native speakeriga, vaatame kuidas see läheb. Kindlasti edevam kui Thomase väikse grupi keelekursus, kallim ka, aga äkki efektiivsem. Klassitunnis on liiga lihtne liugu lasta, oma grammatikaharjutusi ülejala teha või sõnu pinginaabrilt küsida.

Peale tööd läksime mingisse farmi köögivilju ostma (okei, avokaado, puuvili oled!), saime boonusena väikse ajalooloengu ja siis Fra poetas meid Consumi juurde maha, kuna ta naine oli talle jätnud paanikašopinguülesande. Mina haarasin ainult Poola poest paki tatart (Poola tädi lootis, et ma olen poolakas, haha ilmselgelt hispaanlase kohta oleks ma liiga blond, kuigi ta rääkis harjumusest minuga hispaania keeles… mõnus kognitiivne dissonants, kuna ma võiks talle tegelikult Poola keeles tere ja aitäh öelda küll). Ahjaa, ainuke koht, kus ma siin lihakonserve olen näinud, on see sama Poola pood – Mercadonas on ainult tuunikala. Nüüd kuulan arvutist Eesti muusikat ja võitlen unega. Minu kehal on ainult kaks stressivastust – „mul on uni“ ja „tahaks süüa“. Tegelikult kolmas on ka „tühi kast“. See on see, kus võid ajuvabalt nt uudiseid refreshida või avada Facebooki, mis siis et selle just kinni panid. Põhimõtteliselt kui sundida end artiklit lugema/kirjutama tuleb üks neist kolmest. Millegi pärast on mul aga tunne, et varsti keelatakse ülikooli buss ära ja ma saan läbi lugeda kõik pooleliolevad raamatud. Ma hakkasin just uut raamatut lugema – Jared Diamondi „Upheaval“, sellest kuidas erinevad riigid kriise on lahendanud ja kuidas nende identiteet selle tulemusel on muutunud. Ma tõesti ei kujuta ette, mis ajendil ma selle tellisin, aga ma olen suht kindel et ma tellisin selle siis kui koroonaviirus ei olnud veel teema. „Plant Horror“ ja Frantalt saadud ökoloogiaraamat on siiani pooleli, nagu ka üks audioraamat ja hispaaniakeelne lasteraamat. Ursula LeGuini „Disposessed“ on nii pikalt pooleli, et seda peab suisa uuesti otsast alustama. Ja ükski neist pole halb raamat! Isegi „Scientists Guide to Writing“ on päris hea. Aga see „Upheaval“ on nii meeldivalt kirjutatud, et ma lugesin vabatahtlikult eessõna.