Et siis konvekablogivääriliselt on mul uue korteriga asju pekki läinud. Õnneks-õnneks omanik on ettevõtlikum kui Itaalias ja asjad saavad korda nädalatega, mitte kuudega. Niisiis ilmnes peale sisse kolimist, et dušist ega kraanist sooja vett ei saa. Bidee kraanist tuleb ainult õhku. Köögi kubust tilgub õli pliidi peale (väkkmaeitahateada) ja esiku lamp jääb ka väljalülitatud olekus vaikselt hõõguma. Vannitoa lampidest üks ei tööta üldse. Teine töötab, kuigi mitte alati. Mõlemad on nad selle ulmejuraka peegli küljes ja veits roostes ka. Positiivse poole pealt vannituba on suurem kui see tuba, kus ma Laura juures ööbisin. Ja noh originaalne 70ndate sisekujundus on siin päris kindlasti – laed on roosad ja iga toa põrand on erimustriliste keraamiliste plaatidega. Vannitoa põrand on roheline ja iga seinaplaadi peal on roos. Kõlab jubedamalt kui tegelt on. Vann on vist roosa.

• 

Selle sooja veega sai igatahes nalja. Algul me eeldasime, et ju on gaas tühi a muidugi oli siis nädalavahetus (eelmisel reedel kolisin) ja mul polnud aega tegeleda selle teemaga, sest sotsiaalne oli vaja* olla ja asju osta ka. Teisipäeval siis Fra helistas gaasifirmasse, need lubasid 48 tunni jooksul tuua. Viies korrus ja paak on mingi 15 kilo, ma ei ubi seda ise kuidagi üles. Terve kolmapäeva olin kodus – gaasimehed saabusid lõpuks neljapäeva hommikul just siis kui me Frantaga hakkasime tööle minema. Vedasid ilusti mõlemad paagid üles. Ja siis tuli välja, et siin on mingi faking gaasimaffia. Nimelt iga paagiga käib kaasas leping (teoreetiliselt) ja uue paagi saab ainult siis kui vana tühja tagasi annad. Ehk ilma lepinguta ei ole võimalik teist paaki saada. Ma ilmselt vahtisin neid sellise näoga, et trakülltetahateselleallatagasiviiavä!?. Õnneks Franta oli natuke poliitilisem, andis neile veits tippi vist ja rääkis nad ära. Kuigi tüübid helistasid oma bossile ja boss käskis mitte mulle teist paaki jätta. Aga ega nad ei tahtnud seda ju tegelt ise alla tagasi vedada. Nii et nüüd olen Frantale veel ühe kohvi võlgu (eelmine oli selle eest, et ta näitas milline kõige parem ja lähem köögiviljapood on, kuigi see poetädi oli valusalt aeglane seal… ma pole nii aeglast teenindust kuskil varem näind aga tbh ma oleks ise ilmselt täpselt selline teenindaja).

Proovisime siis kõik gaasikraanide kombinatsioonid läbi (3 kraani ja 1 nupp), ikka mitte midagi. Boiler klikib aga tuli põlema ei lähe, ainult mingi ventikas läheb korra tööle. Jätsime siis akna lahti ja läksime tööle. Üks päev ma üritasin tööl ja duši alla minna – akna vahel oli linnupesa ja ofc kraanist tuli ainult külma vett. Jah ma olen juba köögi kraanikausis pead pesnud, vähemalt mul on mingi veekeedukann. Tööl ma kirjutasin omanikule, et boileriga on mingi kala. Ta saatis oma venna vaatama (ofc mul olid nõud kraanikausis ja keset põrandat sorteerimata asjade hunnik). Vend veendus, et on jah katki. Reedel tuleb torumees (kui mind jälle kodus pole, sest tuleb Madridi boss terveks päevaks siia ja siis me räägime teadusest jne). Nii et pesin end kuidagi veekeedukannuga soojaks tehtud veega, et ma päris rõve tõhk poleks, kui on vaja bossidega restorani minna. No ja siis ma leidsin, et sama õhtu jooksul tuleb veel üks review ära submittida, aga sellega läks kõik pekki. Sellest kirjutan homme.

*Reaalselt, ma käisin kõige pealt eelmisel reedel Laura bioloogidega Jaapani restoranis, siis oli meie oma laborist mingi chica 30 sünna ja me tegime talle üllatuspeo Hiina restoranis ning kuna sellest õgimisest veel ei piisanud, siis pühapäeval läksime Alburferasse paellat sööma. 13 inimest ja 6 koera. Deemonkoer üritas mind hammustada ja üks suurem koer rullis end maas ning kukkus kogemata vette (üleujutatud riisipõld). Ma olen siin ühe nädalavahetusega töökaaslastega rohkem sotsialiseerunud kui Itaalias poole aastaga. Tegelt mul on nii tore, et ma pmst ei viitsi eriti kirjutada.

Muidugi mitte otse maaklerifirma kaudu vaid üks kontorikaaslane ütles, et ta sõber teab kedagi kellel on korter üürida ja kuulutust pole veel välja pandud. Maaklerite kaudu ma olin siiani käinud 3 kohta vaatamas, neist üks oleks isegi minu valinud aga – seal oli hallitus ja elutoal polnud akent ning magamistubade aknad avanesid koridori (selline rõdu moodi koridor mis läheb kõigi akende tagant läbi).

Praeguse koha ma siis võtsin – üür 600 + kommunaalid, rõdu ega lifti pole, viies korrus. Mööblit ka pole ning too hetk kui ma vaatamas käisin oli ka pliit ära lammutatud. Sinna gaasipliidi asemel nad panid õnneks uue induktsioonipliidi. Soe vesi käib gaasiballooniga, mida ma ilma liftita kuidagi ise üles ega alla ei saa, nii et tuleb tellida gaasimees iga kord. Laura käib oma ratastega kotiga ja liftiga ise ballooni täitmas bensukas.
Maroko stiilis põrandad on. Ja palju tühja ruumi. See, mis mööbel tuleb on üllatus (laud ja paar tooli pidi neil omanikel olemas olema). Töölepingut seekord näha ei küsitud, aga maakleritasu + 2 kuu üüri summa tagatisrahaks tuleb kohe välja käia. Ma pole oma Itaalia tagatisraha siiamaani tagasi saanud muideks.

Köögiaken on kinni teibitud mingi läbikumava kilega, aga koridori aknast paistab selline Süüria.

Teisel pool on tavaline suur tänav trammipeatusega ja metrooga. Tõenäoliselt ma pean elutoa ja magamistoa asukoha ära vahetama, see metroo võib öösiti lärmakas olla. Aga ma saan terve elutoa potililli täis panna ja keegi ei kobise. Külalised mahuvad ka ära. Täitsa ootan seda, 10 päeva veel. Ma isegi lugesin Marie Kondo „Spark Joy“ korrastamisekunsti raamatu läbi. Kuna mul alguses vähemalt eriti palju asju pole, siis peaks lihtne olema kõike korras hoida. Aga ma kavatsen häbitult raamatuid koguda – seda pole mitu aastat juhtunud, et ma järjest samas kohas 3 aastat püsiks. Purde ühikas vist olin nii kaua – baka teisest aastast Tšehhi minekuni nii et pea 4 aastat olin seal.

Asukoht on ka hea, boss elab paarisaja meetri kaugusel ja selle linnaosa vanalinn, mis on siis see ilus kant on ka viieminutise jalutuskäigu kaugusel ning randa on trammiga 15 minti.