Kauneid jõule, kallid lugejad!

Kõige põrutavam uudis on ilmselt see, et ma ei sattunudki sel aastal Whamhallasse (eelmise aasta kohta ei mäleta, üleeelmisel läks napilt). Natuke aitas kaasa pandeemia (lennujaamas ei lastud mingit muusikat) ja natuke Higispaania (inglisekeelne jõulumuusika pole nii levinud kui nt Eestis).

No ja Eestisse jõudsin ka. 21 öösel kell 3 hakkasin tulema – kõige pealt taksoga lennujaama, siis lennujaamas paar tundi ootamist. Kuna minu kella 6ne lend oli kõige varasem, siis muud rahvast oli ülivähe. Veeautomaat pani mu mündid nahka, aga mingeid muid sekeldusi polnud. Lennukis istusime ka kõik ühekaupa. Mind sokutati hädaväljapääsu ritta, mõtlesin et ok lähen, minu ees olev mees oli just keeldunud. Lisa jalaruum jne. Miinusena oli see varuväljapääs ikkagi uks st rõvedalt külm.

Hollandis maandudes uudiseid lugedes vaatasin, et Inglismaa on nüüd ära blokeeritud. Mul oli üks lennuvariant 31 detsembril Inglismaa kaudu, hea et ma seda ei võtnud. Amsterdami lennujaam oli rõvedalt rahvarohke. Pugisin kiirkorras kuskil nurgas oma hommikusööki ja siis oligi aeg juba Eesti lennuks. Isegi mu passi ei tahetud eriti boardingul näha, pileti skaneerimisest piisas. Eestlased (ja venelased) muidugi lennul käitusid hämmastavalt suvaliselt. Minu kõrvale keegi õnneks ei istunud, aga kõrvalreas oli üks mees enamuse lennust ilma maskita ja keegi talle midagi ütlema ei läinud. Neid mask-nina-all või üldse maskita tüüpe oli veelgi. Ma katsusin veidike artiklit lugeda ja see lend läks ka ruttu. Kusjuures sellest ajast saati pole ma päikest näinud. Pilvede peal on täitsa olemas, allpool oli hall ja tatine nii Hollandis kui Eestis.

Vähemalt proovivõtmine oli Tallinna Lennujaamas kiire ja korralik. Numbriautomaat – järjekord – isikuandmed – pulk ninna – järgmine. Negatiivse tulemuse sain sõnumiga järgmisel hommikul juba. Samas maskita inimesi olid kõik kohad täis. Oleks pidanud ikka selle super cringy hispaania lipuvärvides maski ostma, siis äkki oleks nad must eemale hoidnud. Valencias ei võinud ilma piletita isikud lennujaama sisenedagi. Natuke mask ikka mõjub ka – kodu juures mingid vanakesed (maskita) astusid pmst sõiduteele, et minust (maskiga) lähedalt möödumist vältida.

Peale saabumist pidin käbe veel ETAGile selle aasta aruande ära esitama (ja uue aasta plaanidest ka rääkima, ülikooli koordinaator tundus olevat isegi üllatunud veidi et ma kavatsen Hispaaniasse tagasi minna). Mulle on jäänud mulje, et riik tahab koomale tõmmata raha kust vähegi annab… aga no minu projekt on täidetud nii palju kui ma sain. Iroonilisel kombel sain selleks et uuel aastal numbrid klapiks endale isegi natuke palgatõusu teha. Loodetavasti läheb läbi. Uuel aastal peaks muidugi uue hooga kirjutama hakkama, nii teadusartiklit kui misiganes see produkt on, mida ma teoreetilise bioloogia kevadkooli jaoks tavaliselt toodan (essee?).
Muidu on jõul nagu ikka – jaurame emaga teleka üle (tema tahab et telekas kogu aeg taustaks mängiks, mulle käib see pinda), küpsetasin verivorste ja parti, täna võiks mõned piparkoogid teha, ma olen need kõik ära õginud mis kodus vedelesid. Kuuske pole, aga teleka taga on mõned käbidega oksad. Ja jänku on – õde tõi oma suure halli küüliku jõuluks meile. See loom on sisimas ilmselt kobras, laamendab ja järab aga nunnu on ka. Nüüd on missioon aasta lõpuni kodus tiksuda, vanatädil külas käia, teine koroonatest teha ja noh siis võib-olla külastan mõnd julgemat sõpra ka kui keegi kutsub. Sellise ilmaga muidugi väga ei jaluta ka, mingit pläga sajab kogu aeg, mis pole lumi. Täna ma isegi triikisin viigipükse, sest why not. No ja eile selgus, et Tallinnas tulevad 28ndal ka piirangud, nii et ei saa ma KuMusse ega Kai kunstikeskusesse ega Fotografiskasse. Eelmine jõul oli mu lühike siinviibimine põhiliselt sõprade külastamine + kunstiüritused.

„Ajee Eestimaa, siit ma tulen!“ ehk tõmbe- ja tõukejõud

Neli päeva lennuni. Peaaegu kolm. Ei ole veel ära tühistatud, pileti ostsin vähem kui 2 nädala eest. Üks ots, üle kolmesaja euro. Tõele au andes, siis kui mul siin preili goblinit poleks siis ma istuks rahumeeli jõulud siin ja tuleks Eestisse kui teine laine läbi on. Eesti koroonanäitajad on päris hullud – viimase 2 nädala lõikes on see 100 000 inimese nakatumiskordaja mingi 500. Hispaanias on poole madalam. Iroonilisel kombel Valencia kandis ka tõuseb, aga noh. Goblin on siiski rõvedam kui koroona… ma olen vahepeal veel korra mölisenud ta kallal, et äkki peseks nt 2 korda nädalas mitte korra kahe nädala tagant vms. Raudselt ta nüüd kasutab juhust ja ei pese järgmised 2 kuud. Aga noh see on ka rõve, kui ma astun trepikojast esikusse ja goblini hais lööb näkku. Isegi läbi maski. Vähemalt ma sain nüüd ahvikiirusel proovid kaalutud – 2 tükki on kadunud, aga mul pole aega neid enam otsida (ega ka väga suurt tõenäosust neid üles leida), nii et pakkisin kõik kastidesse ja kärutasin garaazi. Goblin tuli täna tööle rattaga (ma panin ta prooviahjud hommikul huugama, nii et talle oli see igatahes ajavõit). Rattateed siin eriti pole, nii et eks ta eksperimenteeris mingitel põlluvaheteedel ja ilmus välja nagu viimane mudakoll. Konkreetselt ta tooli alla on riiete küljest mudahunnik pudenend praeguseks laboris. No ja eks see mudane ratas on ilmselt ilma igasugu puhastamiseta minu elutoas varsti jälle (khm, meil on valged seinad). Ta ikka suudab mind keskmiselt üle päeva üllatada millegagi. Nt esmaspäeval oli vannitoas mingi kahtlane jäätisekarp maas millele ma varbaga pihta läksin – tühjana on see karp seal mu meelest kogu aeg olnud, aga seekord läigatas sealt välja midagi… no eeldame et oli ammoniaagilõhnaline vesi, mitte mingi kusilahus. Tema ust ma panen ka jätkuvalt aegajalt kinni… nagu mis tegelane see on, kes ei pese oma voodipesu peaaegu 3 kuud juba??? Toa põrandat ta korra siiski pühkis ja siis oli pärast kühvli peal selline jänesesuurune juukse ja tolmurull. Tõesõna, ma pole nii suurt tolmurulli kunagi näinud. Isegi mitte siis kui ma Reena pool elasin ja koer oli. Kuidas ta üldse hispaania suvel eksisteerib, ma ei taha teada. Igatahes ma panen enne äraminekut prussakalõkse igale poole, nii igaks juhuks. Ma tean küll, et ta hoiab osa oma dumpsterdivingu puuvilju oma toas ja seal need vaikselt hallitavad. Eelmisel aastal ilmusid need värdjad märtsis. Prussakad siis.

Teine tõukejõud on külm – mu korter on konkreetne külmkapp, ma istun kodus kinnaste ja mütsiga. Külmuse hea omadus on muidugi see, et goblin hängib suurema tõenäosusega oma toas teki all v puhuri ees, aga mitte minuga elutoas. Ta tahtis oma boyfriendi ka nüüd just 4 päevaks enne minu äraminekut külla kutsuda, aga mul õnnestus neid ümber veenda (pikk nädalavahetus kataloonias, liikumiskeeld neid ilmselgelt ei takista). Neil on 2 kuud aega lulli lüüa siin, ilma et mina midagi nägema või kuulma peaks. Isegi veits rohkem, sest goblin küsis kas ta võib nädalakese kauemaks jääda. Ma lubasin selle peale mõelda, kuivõrd mu kolimisplaan langes vahepeal ära. Õues kusjuures pole üldse nii külm, me käisime eelmisel nädalavahetusel gobliniga matkal ja keset päeva oli täitsa 20 kraadi vahepeal. Lihtsalt hommikuti on mingi viis. Matkakoht oli väga kaunis, ma ilmselt külastan seda kohta veel. Goblin oli nagu goblin ikka, ma keelasin tal mingit looduskaitsealust lillekest lahata lihtsalt seepärast et ta tahab teada mis sees on. Üks makatudeng oli ka meiega kaasas, nii et veits botaniseerisime ikka. Kogu rada oli u20 km. Viimase kolmandiku peal pani goblin muidugi minema, sest tal oli vaja tagasi jõuda ja oma mudahipidega lõunale minna (üle 6 inimese kokkusaamised on jätkuvalt keelatud btw). Me Patriciaga võtsime rahulikult ja uimerdasime ülejäänud tee.

Nii et tõukejõud on peamiselt goblin ja tema ~~imelikud~~ rõvedad harjumused (st ta pole hooletu vaid süstemaatiliselt tülgastav, see mittepesemine ongi filosoofia tal ja minust olevat ebaviisakas seda mainida… hahaha, haiseda on ka ebaviisakas). Tõmbejõuks on muidugi see, et ma näen üle aasta aja oma peret ja sõpru! (no okei eneseisolatsioonis pean uue aastani ikka istuma pmst või kuni teise negatiivse testini). Hambaarsti juures peaks ka käima, sest ema ma ei ole krokodill, aga mul tuleb juba viies tarkusehammas! Sinna poole, kust paari aasta eest üks ära tõmmati. Nagu— pole vaja. Pandagu see kaltsium luudesse või midagi. Boss juba luges ka vaikselt sõnad peale, et ma ikka Eestis artiklit kirjutaks. Lisaks tuli just ETAGist kiri, et aruandlus ETISes olgu 22. detsembriks olla… nii et ma pean nüüd sellega ka veel käppelt tegelema (ja ametlikult ma olen üldse puhkusel, 3ndast detsembrist kuni homseni aga noh… iga jummala päev tööl käinud). Ma lootsin, et see tuleb vähemalt hiljem ja ma saan kodus isolatsioonis tiksuda neid bürokraatilisi vormeleid, aga ei. Andmesisestamist on ka veel kõriauguni ja lisaks peaks enne jõule ühe artikli kommentaarid ära saatma. Tegelikult peaks oma SLA analüüsi ka ära tegema, äkki õnnestub Tartus kellegi WinRhizot kasutada – pildid on juba skännitud ja puha.

Ahjaa, muidugi on mu lend Hollandi kaudu ja Holland läks üleeile täielikult lockdowni. Isegi lennujaamapoed ja restoranid on kinni va üks apteek ja üks toidupood. Testi nõuavad nad saabujatelt ka nüüd, aga õnneks mul on transfer ja peaks kehtima Eesti reeglid.

Pulk ninna!

Müstiline roheline löga + mu korterikaaslane on goblin aka tomatimehe keiss

Mis ma oskan kosta selle vahepealse kuu aja kohta? Katse sai maha. St üles võetud. Enamus biomassi on kaalutud, aga seemnete kaalumisega ma jändan poole jõuluni (haha ja nominaalselt käib mul abiks üks tudeng/intern kes peaks meie juures 100 töötundi tegema, aga ta on nii tiguaeglane, et ma vist loobun tast. Pmst tema teeb 22-24 proovi päevas st 3-4 tunniga. Mina teen ühe tunniga 14-15 proovi ja see on KOOS vahepeal interneti skrollimisega!). Proove on kokku ligi 1000.

Üks müstiline vahejuhtum oli ka – ärge arvake, et seni kui tudengid laboris seemneid kaaluvad mina lulli löön! Oo ei, ma panin ennast mullatöödele, mis on pealegi poolillegaalsed. Mul on oma 7,5 kuupmeetrit juurtega läbikasvanud mulda, mis tuleb kuidagi ära utiliseerida. Kuna mina olen kõrbeuuringute instituudi all, mitte põlluülikooli, siis põlluülikool saatis mu kurele kui ma tahtsin uurida kuidas nemad mulda jms utiliseerivad. Et pean ise hakkama saama. Aga kõrbetüüpidel ei teki kunagi kasvuhoones mingit märkimisväärset mullakogust, sest nad üldiselt teevad välikatseid. Nii et ma leidsin et kõige lihtsam variant on lihtsalt oma muld ühtlaselt üle campuse laiali pillutada. Meil on mingi pargilaadne metsaalune ülikooli taga, mida eriti ei majandata, aga keegi seal katseid ka ei tee ja looduskaitse all see minuteada kah pole, nii et väikeste kärutäite kaupa sinna, kõplaga mullasilindrid puruks ja siis rehaga laiali. Päris töömahukas, kuivõrd see pole kohe kasvuhoone taga vms ja kärusse mahub korraga 3-5 potitäit mulda olenevalt sellest kui märg see on ja kui juuri täis. Nii et selline gerilja-landscaping. Siiamaani keegi pole mölisema tulnud (aga ma olen ka lahti saanud umbes 60 potist ja kokku on neid 400).

Aga eelmisel nädalal jälitas mind suur paagiauto. Noo okei, tulin oma käruga siis tee pealt kõrvale – ja tuleb see ka kõrvale. Midahekki. Kallasin oma mulla maha ja läksin ära. Järgmisel päeval – läksin jälle mulda teisaldama, paagimehed on jälle platsis. Pritsivad torust mingit ulmelist briljantrohelist löga, kohati ulatub isegi sinna tee peale kus ma käruga olin. Vähemalt ei haise, aga noh ma poleks elu sees uskunud, et sinna kahtlasse võssa kuhu ma oma mulda tahtsin depositeerida tahab keegi teine midagi veel ulmelisemat laotada. Kallasin oma mullakolakad hoopis mõnikümmend meetrit eemale üle tee ääre alla, kus on ka mingi võss. Ja läksin siis küsisin oma vigases hispaania keeles, et midakuradit nad siin teevad. Neil oli väga lõbus. See mees, kes paagi otsas survet reguleeris ei kuulnud v kuulanud eriti seda, kes voolikust tulistas, nii et vahepeal pääses voolik lahti ja seda laga lendas igas suunas. Siis nad sõimlesid jälle omavahel natuke. Igatahes see pläust on ecofibra (ma pärast guugeldasin, mingi multš aga tõesõna näeb välja nagu ufo okse). Lubasin siis, et nad võivad mu mullahunnikuid sihtida – oleks ma teadnud, ma poleks nende purustamisega vaeva näinudki (ja neile palju rohkem mulda sihtmärgiks toonud).
Järgmine päev rääkisin sellest toredast vahejuhtumist bossile (Miguel, mitte juhendaja, aga üks kohalik väiksem ülemus). Näitasin pilti ka. Ta polnud eriti impressed. Tuleb välja, et nii Miguel kui veel üks kolleeg kes just mööda jalutas on mõlemad värvipimedad! Ma võiks pool instituuti briljantroheliseks värvida ja nad ei märkaks midagi!!!! Juba neljas värvipime hispaania bioloog keda ma tean!

Noh ja siis toimus veel üks valgustuslik hetk. See korterikaaslane, kes on vapsee imelik, aga vahest paneb mind uskuma et ma kujutan seda kõike ette ja tegelt just nii ongi normaalne nagu tema ütleb vms (ausõna, ma tean mis gaslightimine on, ma olen piisavalt toksiliste suhete kohta lugenud, sellega sa mind lohku ei tõmba!). Igatahes, tal on väike haisuprobleem, nii et ma soovitasin tal äkki voodipesu pesta vms (seda enam, et ta teatas et ta boyfriend tahab siia tulla mingiks nädalavahetuseks! Yikes!). Tõtt-öelda ma pole kogu selle aja jooksul ka ta hambaharja kunagi näinud… ja olen ta toa ust lihtsalt vaikselt kinni pannud kui sealt jälle haisu tuleb. Ahjaa, selle vee taaskasutamise asja ta tegi ka vahepeal – ja siis imestas sinna paaki brokkolipesuvett kallates, et mingi ilge lebra õhus on… jaa, su sibulapesuvesi oli seal vahepeal käärima läinud, iu!!! Kääritamine, kas tahtlik või mittetahtlik on ühistes eluruumides Väga Sitt Mõte. Ja ma ütlesin ka ammu juba, et see konkreetne idee on halb. No ja täna ma sattusin järgmise käärituseksperimendi otsa – kogemata ajasin külmkapi otsas ümber mingi purgi, mis oli paberkotis (ma arvasin et kartulid vms ja nihutasin lolli peaga). Seal oli hoopis vesikeefir, mille tegemiseks oli ta eile mult suhkrut laenanud (sest lisaks kommertsiaalsetele puhastusvahenditele ei tunnista ta ka suhkrut… nii et ta esimene ja viimane katse banaanileiba teha oli pmst pärmiga tellis). Igatahes see kleepjas kahtlane pläust voolas riiulisse laiali ja riiuli ja külmkapi vahele ja igale poole ning oli ilge ja tükiline. Võeh. Ma arvasin, et ta hoiab seda oma toas! Ja siis ta tuli koju ning ütles et oh kui hästi siin kõik lõhnab. Tõsiselt. Mul flippis selle peale korralikult ära ja järgnes tiraad sellest, et siin on halvaks läinud keedubrokkoli hais sest ta jättis selle kõik siia külmkappi kui nädalavahetuseks Katalooniasse läks ja nüüd see on prügikastis ja terve korter haiseb nagu üks faking kapsapeer! (noh okei veits tsenseeritumalt, siin on tsiteeritud mu mõtteid, aga võite ette kujutada kuidas mul meelekohal veen veits tuksles see hetk). Tõesti, nüüd ma kahtlustan et tal lihtsalt puudub haistmismeel, kuigi tal on kolm korda suurem nina kui mul!!! Aifakk, mille sümptom see nüüd oligi? Pärast ta veel ütles, et ta luges kuskilt taimedega fermenteerimise kohta ja tahtis teada, kas ma tean kus siin nõgeseid või võililli võiks kasvada. Ainult üle minu laiba! Veensin teda, et kõik nõgesed on kindlasti koerte poolt sada korda täiskustud, nii et mina küll ei tea (ja kui teaks siis ei ütleks – ma ei tea, mis su plaan on, aga mu ema tegi kunagi nõgesevirtsa ja see oli üks võikamaid odööre ever, mis sealt tünnist tõusis, see ajaks surnud ka nutma).

Ahjaa valgustuseni me ei jõudnudki. See oli varem. Esmaspäeval ma läksin Fra’ga autoga tööle (ta käib 1x nädalas ja auto = minu koosolek, sest sealt ei saa kumbki meist põgeneda). No ja Fra vaikselt uuris, et kuidas siis kooselu korterikaaslasega läheb. Ütlesin, et soovituskirja ma järgmisele üürileandjale just ei annaks. Fra arvas, et me võiks ta Tšehhi saata. Olen nõus, kuigi ma ei vihka otseselt Šuspat, aga näiteks Šmilauerile, vabalt (siinkohal ilmselt Killu naerab). No ja siis Fra ütles sellise pirni, et hahahahahahha oh ma ei saa. Tuleb välja, et mu korterikaaslane tahab järelejäänud kolme kuuga kirjutada artikli selle katse teemal, mida nad praegu CIEFis teevad!!! Okei no jah, saadame Tšehhi, ma olen ainult ühel juhul sellist ambitsioonikat hullumeelsust näinud ja see oli meil tööl kunagi härra Tomatimees (kelle päris nime ma olen juba ära unustanud). Pmst Fra’d on väga raske välja vihastada – ma olen talle lund püksi toppinud ja pohmas peaga ooperisse vedanud – aga persistentse sõgedusega on see siiski võimalik. Isegi loll olemine on andeksantav, khm, aga järjekindel hullumeelsus siiski… noh sa ei lähe endast poole vanema teadlase teadust usurpeerima ilma luba küsimata! Isegi minul pole olnud söakust ennast Fra pooleliolevatesse projektidesse toppida. Ja ma tean ainult üht inimest, kes sellise artikli valmiskujul paberile oksendamisega reaalselt ilmselt toime tuleks (tere Susanna!), aga 23 aastane bakatudeng, kellel puudub varasem kirjutamiskogemus ei ole see mitte. Tõtt-öelda ma kuni praeguseni arvasin, et korterikaaslane on üks neist geeniustest, kes on baka ja maka järjest hästi ruttu ära teinud ja nüüd oma internshipiga dokki ootab, aga ei. Ta oli mulle kägujaani ajanud vahepeal ilmselt või meelega hästi laialivalguvaks jäänud… aga for real, ma arvasin et ta on magister juba, lihtsalt hästi noor.

No ja kuna esmaspäev, ilmus välja ka Marta (itaalia postdokk, kes selle korterikaaslase mulle sokutas – ja arvas, et ma võiks üritada veenda teda aitama mind proovide kaalumisel… hell no, ma ei taha surra). Küsis et kuidas sujub. Ma tegin ainult mingi meeleheidet esitava häälitsuse ja ütlesin, et kolm kuud veel! Ta arvas, et on mulle õlle võlgu. Väga palju õlut, Marta, rohkem kui sa arvad!!! Tegelt ma õlut ei taha, aga veini on vist küll kulunud rohkem kui muidu. Pakkus, et viskab mu koju ära, selle pakkumise võtsin ka, tundus et tal oli midagi hinge peal. Rrrrright. Oligi. Kui mina pean taluma korterikaaslase imelikke harjumusi kodus, siis nemad käivad ju koos välitööl. Ja preili lihtsalt keeldub välitööl mingeid asju tegemast. Vaidleb ja jamab. Pmst Marta ütles välja, et pole piisavalt humble ja on sealjuures sõjakalt ambitsioonikas. Ja see asi, mis tüli tekitas – ma poleks selle peale tulnudki. Nimelt ei sobinud talle, et me transekti nurki märkivad kivid pihustivärviga ära märgime. Kamoon. 4 nurka, transekt on 20m pikk. Metallmärgised on ka muidugi seal kivi all, mida metalliotsijaga leida vaja aga tõesti… see väike kogus värvi nüüd nii hullult loodust kahjustab? Tuled ise otsid iga hommik detektoriga 2 tundi neid nurkasid v? (koordinaadid pole alati perfektse täpsusega). Ei, sa oled siin viieks kuuks, aga see katse on aastateks!!! Nii et praeguseks on ta ilmselt tööl ka kõik välja vihastanud juba. Ma tehnikutelt pole kuulnud midagi, aga noh varem või hiljem… ja tehnikud on teadusmaailma Chuck Norrised. Nendega kohe üldse ei tasu plõksida, siis on sul igasugune eksperimentaalpask garanteeritud.

Nii et nüüd ma mõtlen, kas jätta delikaatselt vedelema „The Scientists Guide to Writing“ või teha kodus nägu, et mina ei tea üldse mitte midagi ja loota, et Fra paneb ta mingit aeganõudvat, debiilset ja vastuvaidlemist mittetaluvat asja tegema. Näiteks proovide võtmist randomiseerima vmt. Either way, tõotab huvitavad kolm kuud tulla, ma tuleks kohe Eestisse kui mu enda monotoonne laborijämm läbi saab, aga ma kardan et mu kodu muudetakse selle ajaga bioreaktoriks ja tõesõna mul pole praegu mentaalset jõudu et mingite hiigelprussakatega sõda pidada.

P.S. Rital oli mu seikluste osas huvitav teooria. Et see on kõik tõsielusari ja tegelikult on akna taga kaamerad ning mäng käib selle peale, et vaadata mis mind lõpuks kõige hullemini närvi ajab. Või siis on mu korterikaaslane goblin. Tõesõna, see tundub täiesti realistlik hüpotees, ma just lugesin nende kohta vikipeediast.

See teine laine on mingi tsunaami ju

Kuigi meil on siin pandeemia ja sada häda, siis ma pole üldse kirjutada suvatsenud. Tšiili poiss küll kirjutas kui tal kõrvalmaja põlema läks jne, aga minul on kohe korralik katastroof võtta, mille kõrval… noh ütleme et mulle meenub kuidas me Killuga tema seikluste üle irvitasime aastal 2011, but karma is a bitch.

Niisiis viimase aja update: kuskil septembris hakkasid mu katse taimed massiivselt lamanduma, bloki kaupa, lõpuks põhimõtteliselt kõik. Algul ma kahtlustasin mingit vihmutussüsteemi viga (see oli välja lülitatud) või muud kõrvalist põhjust, aga ilmselt olid nad lihtsalt liiga rasked ja umbrohi mis kasvatas juba seemneid hakkas kõike laiaks vajutama. Läksid nagu doominokivid põrandani välja. Ma küll üritasin neid bambuskeppide külge siduda ja sada imet, ning kulutasin selle peale oma nädal aega, aga põhimõtteliselt tuli neile siiski teha hädatapp enne kui vili küps… Teise kasvuhoonega läks veits paremini ja seda ma lõpetan praegu, aga ma suht soovin et oleks varem lõpetanud kuna a) siis ma vb oleks saanud eestisse tulla ja b) see oli suht pilootkatse, see pole nii oluline. Samas tundub, et sealt võiks mingit tulemust isegi tulla.

Oktoobris võtsin korterikaaslase. Uus töökaaslane sebis, et äkki ma võtaks meie uue interni enda poole ja ma siis mõtlesin et why not. Nüüd kahetsen. Kõik suudavad endast pooletunnise vestluse jooksul normaalse mulje jätta, pluss ma olin väga väsinud ja lasin endale augu pähe rääkida, et ta ei maksa kommunaale vaid ainult poole üürist. Loo moraal: ei tasu endale võtta töökaaslast koju elama, kuna sa ei saa temast tööl ka rahu ja üldse ei tasu võtta kedagi kui on pandeemia. Sest see tšikk on mingi 23 ja suht arvab et ta on invincible… ehk siis hängib mingite maskivastaste hipidega jne. Ma siiralt loodan, et me ei satu koos lockdowni, sest me ilmselt lööks maha üksteist suht ruttu. Noh vahest saab nalja muidugi ka, näiteks too õhtu kui ma tulin koju mingi kell 21 ja ta istus kurvalt ahju ees ja nälgis. Ahjus olid resti peal terved suured kartulid ja bataadid ja ta oli juba tund aega oodanud. Tuleb välja, et ta polnud kunagi varem ahjukartuleid teinud (nii et ootas siis 2 tundi veel – a kes elektriarvet maksab, mina ofkoors!). Takkapihta mingit suvalist olmejura a’la kui sa sööd elutoa laua taga pühi pärast ära, ära jäta mulle vannitoa põrandale lompi, kuivata ära ja pane see rätik pärast välja kuivama ka etc etc. Ma isegi kirusin Frantale mingi hetk, et appi mis sõgedus ja Fra nõustus ka, et ta on veits fundamentalist (aa ta tahtis köögiviljade pesemise vett taaskasutada a ma ei lubanud seda vetsuloputuskasti valada, sest kurat teab mis tuubul kuskil umbe läheb). Minu toalilled ka ei vaja nii palju vett. Dumpsterdive’ib ta ka (mis on ok), lihtsalt mõõdutunnet võiks olla. See tähendab esimesel nädalal meil oli esikus põrandal kast kuskilt prügikastist päästetud köögiviljadega (millele ma kogu aeg otsa koperdasin) ja mis vaikselt mädanema hakkas. Thank god mul on keraamilistest plaatidest põrand, nii et selle üle ma isegi ei mölisend eriti. Tõesõna, ma arvasin et itaallased ajasid mu närvi, aga see on uus level juba. Nõudepesust ma üldse ei räägigi. Või sellest, et mu köögirätikud on nüüdseks biohazard kuna ta keeldub majapidamispaberit kasutamast. Õnneks või kahjuks juhtus eile selline plot twist, et tšiki vend helistas paanitsedes mulle tööle (kuidas ta mu numbri sai üldse???) ja otsis oma õde taga. Et talle öelda, et hakaku enne kella 15 Kataloonia poole tulema kuna kella kuuest hommikul tuleb neil lockdown ja üle piiri ei lasta kuni esmaspäeva hommikuni. Paraku mina olin tööl ja tema mitte (finally on ta aru saanud, et ei pea iga päev kohal käima ja käib nüüd mingi 2 päeval nädalas). Kell oli juba mingi 14 selleks ajaks kui ta lõpuks oma õe kätte sai. Fast forward 2 tundi ja…

… kirjutab mulle Marta, meie uus Itaalia postdoc. Et ülikooli kasvuhoonetehnikul on koroona ja meie ainuke allesolev tehnik ning üks research assistant on karantiinis kuna nad käisid kahe päeva eest selle esimese tüübiga välitöödel. Tehnikuga ma ajasin esmaspäeval juttu, nii et see oli enne välitööd – aga täna ma käisin ta laua pealt võtit võtmas. Ja see research assistant on pre-docide toas suht igapäevaselt, ka teda ma olen vahepeal näinud. Mmmkay, aga mul on katse mahavõtmiseks veel 2 päeva vaja, võib-olla et isegi 3. Selleks ajaks kui korterikaaslane mu sõnumit nägi oli ta juba rongis… nii et Katalooniasse ta läks. Minul keegi isoleeruda ei käskinud, aga instituudi meie tiib oli täna hommikul tühi nagu kummitusmaja. Ainult mina (kes ma läksin kasvuhoonesse) ja Patricia (üks magistrant, kes siin ühele postdokile biomassi kaalub). Tavaliselt ikka tudengeid veits nägi, kuigi minu staatusega rahvas ammu juba kohal ei käi. Mul pole lihtsalt tudengeid, keda kasvuhoonesse enda eest orjama panna (ja internidele tuleb maksta, nad saavad mingi 600 euri kuus kätte, vähemalt mu korterikaaslane ütles nii, et kuna ta saab nii vähe raha siis äkki ta ei peaks kommunaale maksma).

Üldiselt nüüd läheb huvitavaks. Kas Kataloonia läheb päris lockdowni teed? Kas ma saan oma korterikaaslase tagasi? Kas ta üritab end üürist vabaks kaubelda aja eest, mis ta siin ei ole? Kas gaasitorustiku kontroll on scam või mitte? Kas tööl läheb katastroofiks enne, kui ma jõuan oma taimed maha võtta? (20 potti veel, pls nagu). Kas ma saan jõuludeks Eestisse? Ok see viimane on päris ebatõenäoline, lennupileteid praktiliselt pole ja mis on on midagi 500 eurot, ümberistumisega ja algusega mingist X kohast. Nii et samahästi võin osta suure kaktuse ja tigerist jõulumunad ning mõelda kuidas siin talv mööda saata. Aadressi võin ka anda, saate mulle postkasti manti saata.

Ahjaa, ma käisin käppelt poes eile ja ostsin ikkagi ID kaardi lugeja. Petitsioon, siit ma tulen!

Kaks kuud juba!

Need kriipsud käe peal tähistavad artiklilugemist, iga kriips on 25 minutit

Ohoh. Nii kaua on meil see lockdown siis kestnud, poolteist kuud oli puhas koduarest ja viimased 2 nädalat siis natuke leebem (sest see ühetunnine jalutuskäik aitab, kuigi mul on see vahest 1,5 või 2 tunniks veninud). Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige nõmedam hetk oli umbes 2 nädalat peale algust, kus oli see esimene tärmin, et nüüd peaks nagu lõppema. Siis oli veel paar nädalat kõhedust, umbes kuuga harjusin ära, nii et paari nädala eest oli rohkem nagu hirm, et nüüd lõpetatakse ära see karantiin ja ma pole jõudnud veel maalida ega midagi. Tööd teha pole ka eriti suutnud, kuigi viimased paar nädalat on ikka artiklite lugemisega juba õnnestunud tegeleda. Nüüd selle nädala algul sokutas boss mulle Thomase vana andmehunniku – mida ma siis peaks analüüsima ja sellest artikli kirjutama. Me muidgi juba teame, et seal eriti mingeid olulisi tulemusi pole, aga noh parem kui mitte midagi. Sest mu riisiseemned pole ikka veel välja ilmunud ja praegu pole ilmselt ka lootust üritada USAst midagi uuesti tellida enne järgmist aastat.

Välitöödele ma lõpuks ei saanudki – kuigi algul mul vastav paber oli. Nüüd keelati Fra’l ja Thomasel ka välitööl käimine ära. Põhimõtteliselt siinne suur ülemus ei taha riskida sellega, et kui keegi meist välismaalastest viiruse saab, siis me ülikooli kohtusse kaebaks. Nii, et peaksime ise oma koduülikoolilt uurima, mis nõuded selle teemaga võiks olla ja kas me saaks kuidagi deklareerida, et me ei kaeba kedagi kohtusse. Ma kahtlustan, et selle info teadasaamiseks ja paberiks vormistamiseks kulub nii palju aega, et selleks ajaks on karantiin läbi. Uuest nädalast saab ka Valencial olema faas 1, mis tähendab et rohkemad poed teevad uksed lahti ja sotsiaalset distantsi hoides võib baarides ja välikohvikutes käia… aga niisama jalutuskäigud jäävad ikka selle hommikuse ja õhtuse limiidiga nagu enne. Eile ma käisin näiteks vihmaga jalutamas, tundub et täna õhtul on sama. Inimesi on muidugi siis väljas vähem, aga samas ei ole pimedas mõtet ka sinna põlluvahele minna, kus natuke rohelust oli. Täna ma küpsetasin leiba ka, täitsa ilus tuli, ainult ma ei viitsinud juuretisega enam jännata ja kasutasin küpsetuspulbrit. Vahepeal on entroopia oma töö teinud ja alla on kukkunud üks kardinapuu ning oma ainukese veiniklaasi lõhkusin ka nõusid kuivama pannes ära. Üks gigantprussakas ilmus samuti see nädal vetsu, nii et ma pidin teda prügikastiga mõrvama. Nüüd ma panen ööseks aknad alati kinni, äkki siis neid rohkem ei tule.

P.S. Mulle võib jätkuvalt Skaipida, Zoomida või messengeris kirjutada – seda, et siin sõpradega näost näkku sotsialiseeruda saab ei tule ilmselt niipea! Nii et siin on ikka üksildane olla.

Karantiin, 4 nädalat kuu aega ja veits peale…. Okei 6 nädalat juba

Algus:
Jah, kohe on kuu aega täis. Läheb küll sassi mis päev on. Täna on näiteks suur reede, aga minu jaoks vahet pole, teen ikka samu asju mis muidu. Ainuke, mis natuke vaheldust toob on ilm. Täna on pilves, vahepeal oli mitu päikselist päeva nii et päris hea soe oli olla ja isegi akent lahti hoida. Ilmaga on muidugi selline tunne, et „see on ju alati nii olnud“. Ehk kui parasjagu paistab päike, on mulje nagu terve karantiini aja oleks selline ilm olnud ja kui sajab, ei kujuta ettegi et muud moodi ka saab. Eile mul õnnestus köögikubu küljest alla tõmmata mingi jublakas, mis oli õli täis. Nii, et mul oli umbes pool klaasi vana õli seina, pliidi ja panni peal. Õnneks mitte toidu sees, aga selle kokku koristamine oli tüütu siiski. Noh vähemalt nüüd ma tean mis jublakat tuleb näppida, kui jälle kuskilt õli tilgub. Mis õnneks ei juhtu niipea, sest ma ei prae eriti. Eile tegin hoopis ahjus kabatšokivormi, pošeeritud pirne ja suppi. Sest mul oli pool kilo hakkliha sügavkülmast välja võetud ning selle paari nädala taguse veggie boxi viimased asjad hakkasid halvaks minema.

Ühtlasi, ma poleks elu sees arvanud et minu tavaelu händikäp osutub mingis situatsioonis eeliseks. See, et ma olen harjunud üksi olema niisiis ja praegu ka üksi elan ning niisama ka väga sotsiaalne ei ole. Nii et ma eeldan, et keskmine hispaanlane vajab pärast seda kõike palju rohkem psühholoogilist abi kui mina. Ma isegi ei kaotanud selle karantiiniga midagi eriti sotsiaalselt – okei, pere ei saanud külla tulla ja lemmikbändi kontsert jäi ära, aga muidu ma käin niisama väljas vb korra või kaks kuus töökaaslastega baaris vms. Ainult oma pikkadest hulkumisjalutuskäikudest pidin loobuma – ja neid ma tegin enamasti niikuinii üksi.

Mingite suht suvaliste korterikaaslastega tuleks kindlasti cabin fever ja konfliktid (isegi kui ma olen pigem konflikte vältiva loomuga, siis nemad ei pruugi olla). Selliseid inimesi, kellega ma elukaaslasena kannataks nii pidevalt ninapidi koos olla, olen ma näinud üldse oma elu jooksul ainult paar tükki. Aga ma ei saa välistada, et ma pean nt majanduslikel põhjustel korterikaaslase võtma (kui omanik peaks tahtma üüri tõsta, tema kaotas üldse töö).

Teemavahetus:

No ja siis see teadlaste igikestev rahastusmure – erinevalt normaalse tavalise töö tegijatest, kelle tööleping on üldjuhul suht pikk või isegi tähtajatu olen ma sattunud mingi hämmastava eliidi rolli. Teadlased peavad üldjuhul mingi 1-3-5 aasta takka endale uut granti taotlema, et su ametikoht üldse säiliks (neid taotlusi kirjutad tihemini muidugi, sest tõenäosus raha saada on madal). Aga mul joppas ja teoreetiliselt on mul sellega rahu majas 2022 aastani. Eeldusel, et ma päris hullu ei hakka panema ja nt atesteerimiselt läbi ei saa. Nii et keegi mind kohe vallandama ei hakka. Inflatsioon on muidugi oht.

Ahjaa, kes arvab et koroonaviiruse tipp on käes siis tutvuge mägironimisseadustega (1)- see ei ole veel tipp, 2) kui sa arvad, et see on tipp, mine tagasi punkti 1 juurde). Üks hetk muidugi on tipp ka, aga ilmselt mitte veel. <- OK ma kirjutasin selle mustandi ammu, nüüd ilmselt on juba tipp ja hakkab vaikselt langema.

Ja viimasel ajal pole eriti kirjutanud. Sest ma üldiselt blogin pigem siis kui midagi toimub, arvamus- või sisekaemustüüpi postitusi pole mitu aastat teinud. Aga mõned mu lemmikblogijad teevad ja ma loen hea meelega, isegi kui seal pole mingit tegevus-süzeed. Tegelikult kui ma mõtlen selle peale, siis Rentsil on tublisti pooled postitused kommentaar mingile x teemale ajakirjanduses või internetis (ja teine pool on ronitripid ning spordiharrastus). „Kristallkuul“ ja „Kuidas Kasvatada Inimest“ kirjutavad pea ainult arvamust, mul pole õrna aimugi kuidas nad inimesena elavad. Murca kirjutab heietusi ja pildistab, ta päriselust ma tean ainult nii palju, kui facebookist näen.

Lõpp:

Meid siin Higispaanias lubatakse laupäeval, 2. mail jalutama. Lapsed lubati juba nädal varem välja, koos ühe vanemaga. Mul on küll nominaalselt tööluba juba paar nädalat ka, aga reaalselt mul pole sellega midagi peale hakata, mul pole enda välitöid ju. Autos võib korraga olla 2 inimest, nii et kui Fra võtab Thomase kasvuhoonetesse kaasa, siis mina ei saa. Ja neil korra juba oli politseiga seletamist.

Me oleme nüüd 10% sellest aastast toas passinud. Selle ajaga on mu akna taga olev raagus puu endale suured lehed kasvatanud ning mingid kahjurid söövad nüüd neid lehti. Tuvid, kes algul kudrutasid, on haudunud mune ja kasvatanud pojad lennuvõimeliseks. Kui esimesed paar nädalat oli külm ja vihmane kevad, siis nüüd on pool aprilli olnud kaunis Eestimaine varasuvi. Midagi sellist, nagu ma paari aasta eest kevadel Manchesteris kogesin – õitsev, lõhnav, värske ja roheline. Parkides on põlvekõrgune hein ja oksad vallutavad kõnniteid. Karantiini esimesel nädalal külvatd kressiseemnetest on saanud pikad vibalikud taimed, mis on siiski äratuntavalt kressid. Neil on lihtsalt pime, sest päike käib nüüd nii kõrgelt, et põrandal olev päikeselaik on ainult paarkümmend sentimeetrit lai, seal ei anna isegi päevitada enam. Selle kuue nädala jooksul olen ma kaks korda käinud supermarketis, kus oli kummaline vaikus, ei mingit taustamuusikat. Sisse astudes pead esimese asjana desinfitseerima käed ja panema kilekindad kätte.

Positiivse poole pealt – ma olen päris palju joonistanud. Siin on mõned pildid.

Elu koroona ajal

Noh, sain neti ja enam ei blogi? Vist ongi nii tegelikult, kuna võimalus uudistest õudusi lugeda võtab aja käest. Ma mõtlesin et ah, 10 päeva või 2 nädalat – mis see meie algne töökoha soovitus oli kodus püsida… 23ndani? Et ei jõua selle ajaga oma plaanitud kodusnokitsemisi ära teha. Tegelikult isegi poole kauema ajaga pole jõudnud. See tähendab potililled on kõik istutatud kuhu vaja, aga joonistanud ikka pole ja e-raamatud lähevad ka raamatukokku tagasi enne kui ma nad läbi jõuan lugeda. Puuviljad on peaaegu otsas, aga poodi ikkagi ei kipu. Nüüd keerati reegleid isegi rangemaks ja kõik riigi toimimiseks ebavajalikud (non-essential) töötajad peavad koju jääma. Enne võisid töökoha kirjaliku loa alusel käia. Nii et nüüd pole meie tehnikutel ilmselt muud varianti kui kasvuhoone kõrval telkida vms.

31.03.2020

Haa. Noh nüüd siis on ärevus või ma ei tea mis oma töö teinud. Ja kui ma esimesel nädalal ärkasin kell 8 ning läksin magama kell 23, ning sain isegi midagi loetud siis praegu – täna ärkasin kell 11, köögi kraanikauss on nõusid täis ja eilne õhtusöök jäi vahele, sest ma ei viitsinud. Magamistoa põrandal vedelevad need riided, millega ma viimati prügi viimas käisin. Ikaldus ja häda. Tegelt ma süüdistan naabreid – neid kes öösel kella 2ni lärmi teevad.

Ahjaa, midagi eriti õudset. Torukärbsed! Nägin üht aknakatte peal ja saatsin Indrale pildi, et mis kuramuse karvane peletis see veel on. Psychodidae… sobiv nimi. Üldjuhul enamasti ohutud, elavad torustikus, söövad orgaanikat, inimesi ei hammusta. AGA võivad põhjustada astmat (fakk) JA oportunistlikult muneda sulle naha alla (F**********!). Asjaolu, et mul on juba karantiini algusest seljal mingi punetav mühk, mis ei taha ära paraneda… ei tee midagi paremaks. Õeh troopilised rõvedused. Lisaks on need friigid surematud – hüdrofoobsed ja torusiil nende peale ei hakka. Panin igaks juhuks ikkagi torusiili nii vanni kui kraanikausi äravoolu. Aga see putukas oli akna peal. Mis tähendab, et nad tulevad õuest. ÕÕõõõ

1.04.2020

Kaua võib!? Ilmselgelt mu alateadvus oli otsustanud, et esimene aprill on see tärmin kus karantiin lõppema pidi ja nüüd on häda ning viletsus.

2.04.2020

Killu helistas. Enne osalesin veel veebi teel ülikooli seminaril ka – see toimis üllatavalt hästi kuniks ükshaaval räägiti. Lõpus kõik näitasid oma lapsi. Kodukontori võlud, ilmselgelt.

3-4.04.2020

Mitte sittagi ei juhtunud. Vist.

5.04.2020

Ja meil on rotid. Või noh, mul veel loodetavasti pole, aga laiendatud naabruskonnal kindlasti on. Lugesin elutoa diivanil kui kuulsin alt südantlõhestavat kahehäälset kriiset. Tavaliselt kriiskab see allkorruse tšikk üksi, ma tema meest ei kuule kiljumas üldjuhul. Kisale järgnes hüüatus „Puta! Rata!“. Seda vist väga mitmeti ei anna mõista. Aaa ja see kiljuv tšikk peaks politseinik olema, vähemalt minu korteriomaniku väitel. Mis on natuke kaheldav, sest politseinikud peaks praegu igati tööl olema.

HAAAA mul on internet ja ma pole 12 päeva postitanud. Uuups. Noh ütleme nii, et ega töö tegemine ka paremini ei suju. Kohe üldse ei suju. Kolmapäeval boss andis ülesande artiklit lugeda, et reedel arutame… kohe on esmaspäev ja see pole ikka loetud. Selle asemel ma olen avastanud Youtube’i võlud ning vaadanud hunniku PhilosophyTube’i videoid. Ilmselgelt kui sa teed video piisavalt teatraalse, aga sealjuures räägid ilusti ja ei tõmble liiga palju, siis ma vaatan. Sorry Harvardi Cooking & Science – sind ma enam vaadata ei viitsi, sest mulle käib pinda see üks kätega vehkiv õppejõud (seal on palju õppejõude, pmst ma võiks selle tondi edasi kerida, äkki teda pole terve esimese peatüki ulatuses).

No ja pühapäeval (eile?) olin ma ise videos. Keegi otsis mu Facebooki kaudu üles (ta otsiski Eestlasi kes jäid kriisi ajaks välismaale) ja tegi otsesaadet. Teemaks siis kuidas karantiin meie (töö) elu välismaal mõjutab. Peale minu oli veel üks osaleja Shanghaist ja keegi oli Floridas. Ülejäänud olid Eestis. Täitsa tore oli vahepeal eesti keeles ka rääkida. Aga ise ma ei kavatse vaadata mida ma rääkisin – ma ei kuulanud oma Achtung Lobjaka saadet ka, sest ennast kõrvalt näha on nii õehhh. Ma ei tea, mul on endast hoopis teistsugune ettekujutus ja siis vaatangi, et appi kas niimoodi teised mind näevadki? Enda häält on enivei imelik kuulda.

23.03.20 Jess! Internet!

Täna on juba esmaspäev ja Hispaanias on eriolukord kehtinud 9 päeva. Ma eeldan, et minu lugejad on mõistlikud ja ei lähe kambakesti kaubanduskeskusesse hängima… aga ärge minge eksju. Ma mõtlesin täna minna varusid täiendama, aga ei läinud. Tuleb vähem värsket kraami süüa ja lõpuks saavad maiustused otsa, mis seal siis ikka.

Internetimees saabus poolteist tundi enne lubatud aega, oli ähmi täis ja lonkas. Sest tal selg valutas. Ma pole nii närvis hispaanlast ammu näinud. Peaaegu oleks ära murdnud ruuteri plastikust lause, mis ei tahtnud hästi ruuteri külge klikkida. Niigi ta pidi all käima ja teise ruuteri tooma kui algselt plaanis. Nina sügamiseks võttis ikka maski eest. Nigu ta läinud oli, moppisin üle kõik põrandad ja tuulutasin tube. Ja siis ma ei teinud mitte mingit kasulikku tööasja, kuigi täna on esmaspäev. Tiksusin sotsiaalmeedias ja lugesin Eesti uudiseid, nagu polekski kümnepäevast meediapaastu teinud. Vaatasin Margaret Atwoodi dokfilmi ka ära, see oli armas. Ja Orelipoisi kontserdi.

Täna oli Hispaanias koroonaviirusesse uusi nakatunuid 6368. Seda on rohkem kui Itaalias täna oli ja ligilähedane Itaalia laupäevase maksimumiga (6557). Nii et kui tõesti Itaalias numbrid nüüd langema hakkavad, siis võib juhtuda et Hispaanias kasvavad ikka edasi, mõnd aega vähemalt. USA on muidugi ammu kõiki ületanud (10 033).

Karantiinipäevik vol 2

17.03.20 Õnneks täna on ka sitt ilm

Selle ainuke miinus on, et külm ja rõske on. Magamistoa lagi vist laseb läbi, värv lipendab kahtlaselt. Üldiselt tundub, et hall ja tatine ilm siiski takistab inimeste muusikalist eneseväljendust, keegi naljalt aknast mingit oopust ei lase. Õnneks. Ööpäevarütmi saab selle kodukarantiiniga küll paika, nimelt mul oli juba pool üksteist tuumauni. Magama pidin villasokkidega, sest tõesti varbad külmetasid.

18.03.20 Pistsin nina korraks välja

Pmst mõtlesin kui pikaks ma saan oma prügiviimistreti teha, ilma et see kahtlane ei tunduks… mitte eriti, teiselt poolt maja tagasi tulles on ikka ülilühike maa. Kõndisin siis Lidlisse, tundub et kuniks ma ühistransporti ei ürita kasutada siis kedagi ei huvita. Kohe poe uksel lasti pihku ports desogeeli. Mingid mehed ei hoidnud pikivahet. Kõik eripakkumiste kaubad olid ära pandud, et inimesed neid ei näpiks. Keegi ostis pool kärutäit kanafileesid ja pool kärutäit mune. Rukkileiba polnud, aga ostsin veel ühe paki jäätist ja karbi mune. Tagasiteel lugesin Facebookist, et Hispaanias majades olijad loobivad tänaval hulkujate pihta mune… hmmm mul on 3 vana muna veel alles! Aga kõik tänavalolijad tundusid kuhugi kiirustavat, niisama vahtijaid oli vähe. Võib-olla see on kuskil vanalinnas teemaks. Ma nüüd ka mitu päeva ei ürita (homme on mingi riigipüha ja pühapäeval pole kellelgi üldse põhjust väljas olla, sest tööd pole ja poed on kinni).

Helistasin vanatädile ja soovisin õnne (ta sai 93, aga kuna ta talvel väljas ei käi siis õnneks tema elukorraldus on suht harjumuspärane). 93 on päääris uhke vanus – sisuliselt ta on näinud esimese Eesti Vabariigi aega, teist maailmasõda, käinud ülikoolis nii et Tartu oli veel rusudes, elanud üle terve nõukaaja, näinud Eesti Vabariigi taasiseseisvumist ja 20 aasta jagu uut sajandit. Päris muljetavaldav.

Tundub, et meil on siiski mingi liikumiskeeld tulekul. Õhtul läksin katusele ja vaatasin kuidas politsei (6 politseinikku, 1 auto, 2 motikat) peatavad ristmikul kõiki jalakäijaid, jalgrattureid ja autosid ning ajavad nendega juttu. Tõsi ta on, poed pannakse kaheksast kinni. Peale seda on ainult apteek mõeldav sihtkoht.

19.03.20 Kirjutasin juttu

Tegin hommikul putru – targem oleks kreeka jogurt hapukoore asenduseks hoida. Õhtul teen tatart (Poola pood on muide kinni, ju siis pole eluliselt oluline toidupood. Samas igasugu puu- ja köögiviljapoekesed on lahti). Kui ma lõpupoole matkatoitu oleks nõus sööma, siis vb saaks isegi kuu aega hakkama siin ilma poodi minemata. Juuretise panin ka hakkama, saab ise küpsetada saia vms. Mullitab hetkel, aga tundub et väga õnnelikult ei ela. Baklazaaniseemned panin mulda. Kahju, et joogamatti ei taibanud osta enne… täna oli isegi peaaegu et piisavalt soe korraks. See tähendab, me oleme jõudnud vahemeremaade tavalisse kevadesse, kus väljas päikse käes on soojem kui toas. Ja toas on nii külm, et ma otsisin pätikindad välja uuesti.

Kuna Universitas Tartuensis tahtis teha lugu teadlase igapäevaelust, siis ma kirjutasin neile. Praegu on mu igapäevaelu küll erakordselt igav. Erinevad lugemismaterjalid sulavad ka kuidagi ühte. Uudiseid veits jälgin, aga üldiselt saab sealgi kõik paar nädalat ainult sitemaks minna, enne kui on lootust et paremaks läheb. Panin uksele kirja, et kas naabrid palun jagaks netti. Näis kas saab. Prügikott oli küll ukse taga. Ma ennustan, et me hakkame nägema palju prussakaid. See tähendab mina juba näengi – oma köögis. Nad tunduvad sellised arglikud maadeavastajad, kellele saab üldjuhul majapidamispaberiga pihta ilma suurema vaevata. Lõksud panin juba paari nädala eest, tea kas mul on külmkapi all nüüd kari surnud prussakaid?

Laura kirjutas, et nende kandis majade vahel hängis ka hommikul politsei. Noh Pokemon Go sõltuvuse vastu aitab see kindlasti hästi. Samas mul on kohe kodu kõrval üks pokestop ja gym nii lähedal, et hädakorral ulatuks.

20.03.20 Hiilib lähemale

Okou. Statistiliselt läheb asi tõsisemaks ja tunda on ka. Politseiautod sõidavad ringi ja kutsuvad kõlaritest üles toas olema. Isegi helikoptereid nägin (väidetavalt on nende eesmärk hirmutada inimesi katusel hängimast). Täna ma kusjuures nägin esimest korda katusele minnes kedagi – kõrvaltrepikoja katusel oli üks mees kruusi ja suitsu ja koeraga. Ta koer haukus mu peale. Selline väike valge põrsahaabitusega buldog. Sõprade sõpradest-sugulastest on kaks haigusega kodus ja üks haiglas (Madridis), nii et veits hirmus. Katsun homme või esmaspäeval kohaliku kõnekaardi osta, kui siis veel saab. See 0,2GB on ikka hale kui sellega terve päeva peab toime tulema, pole siit mingit sotsiaalmeediasse panustamist loota niimoodi.

21.03.20 Ei saa vist netti niipea

Nõndaks. Kuna naabrid pole mu kirja peale ikka ööd ega mütsi vastand (ei saa ka pahaks panna, tundub olevat 2 lapsega pere, eks neil kulub endalgi ära), siis üritasin üle tee Orangest kõnekaarti saada. Tuleb välja, et juba alates 17ndast ei müü nad seal selliseid asju, ega tegele numbri ega paketivahetamisega jne. Üks teine telefonipood ülikoolilinnaku juures on üldse laupäeval kinni (julgesingi nii kaugele minna, tervelt kilomeeter). Tavapoodide lahtiolekuaeg on lühendatud 19ni ja puuviljapoodidesse võib minna korraga ainult üks inimene. Teised ootavad tänaval järjekorras.

Panin mopi varrega teisel pool oleva naabri aknale kirjakese, et äkki tema on nõus wifit jagama, aga ta vb isegi ei näe seda. Pluss ta on teisest trepikojast, me pole isegi kunagi kohtunud.

Kolmas variant on veel, mis on veel riskantsem, võtab tõenäoliselt sada aastat ja sisaldab seda, et keegi tuleb mu koju. Fra saaks helistada netifirmale, kes siis tuleks ja paigaldaks. Mul on esmaspäevani aega mõelda selle peale (kui see siis veel lubatud on). Ilmselt võtangi selle, sest mu Eesti kõnekaardile mingi roamingu külgepookimine ei tasuks ära.

Hakkasin käepärastest vahenditest maski ehitama. Nüüd on väljas maskikandjad juba enamuses. Kahjuks pole mul liimi, aga noh on teipi ja niit-nõel ning tõepoolest hügieenisidemed, niisked salfakad ja rinnahoidja sisud valikus. Teekoti sulgemise klambrid ka. Ühekordsest pabermaskist tuleb see vast isegi tõhusam. Niisama hingata kõlbab, aga trepist käies võtab hinge kinni.

Muidu on enesetunne suht okei. Isegi mu stressi-akne on end tagasi tõmmanud, vahepeal oli lõug kahtlaselt kärnas. Ainult küünarnukk valutab, see mille ma kunagi mitu aastat tagasi akrofestivalil ära tõmbasin. Ärkan ikka umbes 8.30 ja siis tuleb see arusaamise hetk et ohjah väljas on viirus, sinna eriti ei tasu minna. See tähendab „väljas“ on tegelikult suht ok, tõenäosus nakatuda on ilmselt suurem kuskil poes või pagariäris. Ma tegin endale isegi mingi päevakava, mida ma täiega rikun, sest ma olen liiga hajameelne, et midagi teaduslikku kirjutada. Lugesin küll (Susanna uut artiklit uuesti, see on hästi tehtud). Joonistama pole veel hakanud, ega küpsetanud midagi. Uudiseid tšekin enne õhtusööki tavaliselt, siis on Itaalia uued numbrid just tulnud. Kui üldse, siis teaduse lugemise faasi jõuab mu aju õhtul enne magamaminekut. Praegu nt on kell 18 ja ma tegin Mendeley lahti sealt kust eile pooleli jäi. Aga e-raamatuid peaks lugema enne kui need raamatukokku tagasi lähevad… nõme aint et ma seda telefonist tegema pean.

22.03.2020 Olen siis hommikuinimene või?

Karantiin on jõudnud sinnamaale, et ma ei tea enam mis päev on (sellega oli ka vanasti raskusi vahel), aga ka mitte seda mis kell on. Olla pühapäeva hommikul enne kaheksat üleval… ei ole minu jaoks tavapärane. Nii et mu keha on lisaks muule minetanud ka arusaamise sellest, mis kell on. Eile ma kuulasin enne und õudus-podcasti (lorepodcast, soovitan, räägib igast õudsate lugude ajaloost, mina kuulasin episoodi 136, mustast koerast rääkis). Ma avastasin selle podcasti kunagi Inglismaal laboris töötades kui väljas oli torm ja jõledus ning kõik olid kuskil ära ning mina üksi mässasin oma proovidega. Vähemal nii ma arvan, õudusjutte kuulasin ma siis kindlasti ja podcaste otsisin ka… kuigi võib-olla ma leidsin selle ikkagi natuke hiljem. Hommikul kuulasin balansiks peale Tissidendi podcasti. Tänaval ei liigu mitte kedagi, sest täna on isegi toidupood kinni. Öösel sadas vihma, aga nüüd piilub päike pilvede vahelt. Mina kaevasin sahtlist välja oma kõige suurema ja soojema kampsuni, sest ei ole normaalne oma kodus külmetada… ja kui see koroonaviirus peaks mu kätte saama, siis selle alla juba mingit muud külmetushaigust omada on kahtlemata riskantne. Kuidas need muud pisikud üldse saavad kätte karantiinis inimesi (no ma pole ideaalselt isoleeritud, ilmselgelt, aga kui oleks)? Passivad su organismis ja ootavad hetke? Tulevad aknast?

Kui joppab, siis ma saan kolmapäeval neti. Nii et nüüd ma kuulan oma kriisiajavarusid, sest varsti saab äkki uued… või sotsiaalmeediat, ja seal end väga ei hari ning hulludega vaielda ma enam ei viitsi, lakkuge ukselinke kui tahate. Aga Marju Lepajõe „Miks haridus on püha?“ käima, ja läheb. Väljas mingi linnuke karjub end pooleks – neid muidu liiklusmüraga ei kuulekski – ja kõik hispaanlased on kuss. Ma pole alumisi naabreid mitu päeva kuulnud ja mulle tundub, et üks vastasmaja perekond on linnast pagenud kuna juba mitu päeva ei tule keegi õhtul rõdule plaksutama. Mu akna all korrus allpool istub üks kruugutaja tuvi pesal, nemad teevad ka vahel oma uhuu uhuu häält, aga muidu on ainult trammid.

Ja Hispaania pikendas karantiini veel kahe nädala võrra, ehk siis 11. aprillini. Samas seda oligi oodata. Lugesin Eesti uudiseid ja ikka imestan, et seal veel lubatakse ringi käia ja isegi baarid on lahti, kuigi öist alkoholimüüki üritatakse keelata. Alkassiriik, pole midagi öelda. Väidetavalt Hispaanias on ka poes veiniriiulid tühjad, aga ma ei tea, pole ammu vaatama läinud, kui ma viimati käisin ei tundunud nagu millestki puudust. Ja eks ma nüüd lepin sellega, et niipea Eestisse ei saa. Oleks ma sinna läinud, ei saaks ma tagasi ja siinset üüri maksaks ikkagi. Tupikus oleks ma seal niikuinii, sest kuhu ma end peale lennureisi isoleeriks? Pealegi lennukid on väga nakkusohtlikud kohad. Ühel USA sõbral soovitasin ka kindlalt jääda Prantsusmaale, kus ta praegu on, sest USA on põhimõtteliselt veel sitemas seisus kui meie. See tähendab numbrite poolest täna veel pole, aga …tra on küll. Just tulid uued numbrid, neil on nüüd 32 000 nakatunut, neist 8000 on diagnoositud täna. Nad läksid sellega ühe päevaga Hispaaniast mööda ja 4 päevaga lähevad Itaaliast ka mööda ning sealt 1 päevaga Hiinast mööda. Aa ja enamus sellest on New York, palju õnne, kindlalt on selleteemaline katastroofifilm olemas.

Eestis ma julgeks pakkuda on praegu umbes 1700 nakatunut, eeldusel et vähemalt alguses raporteeritud numbrid mingilgi määral tõele vastasid. Ahjaa, keegi tõlkis väga hea artikli eesti keelde koroonaviiruse kohta – „Haamer ja Tants“. Päevalehes oli täispikkuses saadaval.

Pikk jutt…

12.03.20 Pre-apokalüptiline hämu

Eile ma juba olin kodus, täna käisin siiski tööl. Käisin on õige sõna, sest artiklit ma ei kirjutanud sõnagi. Päev möödus palavikuliselt uudiseid skrollides, artikleid ja podcaste alla laadides. Kodus mul jätkuvalt netti pole. Aga tundub et jama on nüüd juba käegakatsutavas kauguses. St minu uue mudeli järgi, mis on eksponentsiaalne, läheb Hispaania ka esmaspäevast lockdowni, sest viirusessenakatunute arv ligineb 10 000le. Praegu on 3000. Hispaania rahvaarv on muide pea kolmandiku võrra väiksem kui Itaalial (40 vs 60 miljonit).

Õnneks mul pole hetkel käimasolevat katset (sest need seemned tulevad USAst juba kuu aega ning mulda ka ikka veel pole). Isegi kui oleks, siis kui instituudi buss ei käi ja Fra mind ei sõiduta, ei saaks ma siia kuidagi. Pidasime lõunapausijärgse kohvipausi maja ees vöötrajal/kõnnitee äärel istudes ja õhtupoole vedas Fra mind ja Thomast uuesti diivanipoodi. Mul on eelmisest diivanipoeskäigust pilt, kus ta õndsalt mingis vanaisatugitoolis istub, aga ta ei luband seda postitada 😀 . Igatahes, nüüd tal on kodu jaoks teine diivan ka olemas.

Enivei. Kui me koju minema sättisime, siis Suur Boss ütles et ärgu me parem homme tulgu. OK. Kuna mul pole instituudi meiliaadressi, siis igasugune info jõuab minuni tavaliselt palju hiljem kui teisteni… seekord siis jõudis varem. Tehniliselt võttes meie majajupike pole ülikool vaid eraldi uurimisasutus st loengud on mujal, meil aint juhendatakse makasid ja doktorante. Aga mingitele keskkooliõpilastele näidatakse meid iga jumala nädal – st ongi ekskursioon, kes pistab pea uksest sisse ja vahib ringi… nii et me oleme veits ahvid loomaaias küll. Selle värgi võiks nüüd ära jätta, üleeile nad alles olid siin terve suure karjaga.

Teel koju – terve Valencia oli mingisse suitsu mattunud. Selline tihe valkjashall pilv. Pilve all oli jahe ja udune nagu Inglismaa. Kuskil ilmselt põles midagi suurt, aga mis – ei tea. Suht apokalüptiline nägi välja igatahes, sest tööl oli päiksepaiste ja sinine taevas.

13.03.2020 Sa saadana poksiklüps!

Ei tegelt kõik on väga rahulik. Ma lihtsalt mõtlesin hommikul, et peaks veel 2 paaki joogivett endale koju vedama ja küpsetuspaberit oleks vaja ja prügikotte ka. Läksin Mercadonasse ja taandusin sama targalt tagasi, seal oli mingi maania ja jaanikapaanika. Vetsupaber oli otsas (sellest saavad semiootikud kunagi kirjutada) ja värskete lihatoodete lett oli ka tühi. Läksin hoopis veits maad edasi Consumisse, seal oli vaikne. Aga rändritsikakarjad olid sealt ilmselgelt juba üle käinud ja lihatoodete leti ees oli mutikestest saba. Panin oma veepaagid sellesse ratastega korvi, mida saab järgi vedada ja siis selgus et sel korvil puudub üks ratas. Osssajuudas mis kriiksumist ja kriiskamist see asi tegi. Ma ei oodanud nii palju tähelepanu, aga seda oli kindlalt üle terve poe kuulda. Igatahes koju ma need veepaagid sain. Peale seda läksin parki raamatut lugema. Peale ühe jalgratastel saksa turismigrupi polnud seal eriti kedagi, nii et leidsin kõige inimtühjema nurgakese apelsinipuude all. Täna oli natuke külm ainult, st 20 kraadi ja tuul, vb poleks tasunud paljasääri õue minna aga noh. Nüüd tuli Suure Bossi ametlik kiri ka, et kõik kes vähegi saavad jääge koju 23nda märtsini. Sümptomiteta „regular staff“ võb tööle minna soovi korral, aga selleks tuleb eraldi märku anda täna kella 15ks… noh ma olen ilmselt piisavalt irregulaarne, et ma pole isegi üldises meililistis.

Pesin põrandad ära ja lugesin Plant Horrorist peaükki Alraunide (mandrake) kohtlemise kohta Harry Potteris. Tomatisalatit tegin ka, sest tomatid hakkasid veits vanaks minema. Pool kurki on ka, nii et homme saab ka salatit ja siis salatit mõnd aega ei saa. Idee poolest esmaspäeval peaks olema hispaania keele tund, siis ehk. Homme ma küll poodi ei lähe, sest laupäeval paanikašoppavad need, kes reedel tööl olid. Kuuldavasti on ka Eesti nüüd paanikašoppamise lainel. Peaks veits midagi tööalast ka lugema, nime poolest oleme me ju kodusel õppel/tööl. Tänaval nägi igatahes sallid näo ees või maskiga inimesi päris palju juba ja hispaania nakatunute arv on ametlikult üle 4300. Eile oli ainult 3146, nii et pea kolmandiku võrra on see kasvanud. Nädala eest kui ma soolaleivapeo tegin oli ainult umbes 500, nii et me oleme kohe 10x hullemas seisus kui siis.

See jama korreleerub kusjuures suurepäraselt lehetäidega minu uue kinglille peal (mille ma ostsin 2 nädalat tagasi ja siis võis seal olla vabalt 1 lehetäi). Mõne päeva eest vaatasin et näh mõned lehetäid… aga need ju paljunevad sünnitades. See tähendab kloonivad end iga x päeva järel. Lõpuks kasvavad nii suureks, et kasvatavad tiivad ja lähevad uusi taimi otsima. Täna nägin esimest tiivastega tegelast, pagendasin taime kööki ja pihustasin alkoholilahusega üle (aga nad aint irvitavad selle peale).

Nõndaks, Hispaania kuulutas ka eriolukorra välja täna õhtul. Nüüd on totaalne kobarkepp ja puntranuss, ma igaks juhuks ei pista nina välja homme. Keegi tainas laseb ilutulestikku. Ma lähen siin täielikult vanamutimoodi. Lasin kardinad ette, et naabrid mulle aknast sisse ei vaataks (elutoas on see raudvõre/tormikate ja mingi läbipaistmatu valge ruloo kuhu saaks teoorias projektoriga pilte lasta vms). Nüüd istun hommikumantlis ja kuulan raadiot… sest ma panin oma telefonile raadioäpi ja siis kunagi ei kasutanud seda, aga kui kõrvaklapijuhet saab kasutada antennina siis täitsa funkab. Nüüd sorteerin jaamu läbi ja kirjutan artikli serva peale (96,1 – Star Fm pmst, 96,6 – freaky shit, 99,0 Star Fm vol 2 jne, ilgelt palju on neid ja lühiajalise kuulamise peale ei oska kohe klassifitseerida ka- 102,7 on imelik Portugalikeelne usuraadio LOL).

14.03.2020 Kollektiivne koduarest alga, nüüd!

Täna hommikul viisin prügi välja ja töllerdasin veits ringi. Mercadona ees oli saba – mitte suur, vb 20-30 inimest kes ootasid oma ratastega poekottidega, et uksed lahti tehtaks. Ma tegin hoopis väikse pokemonipüüdmistiiru (jah, ma mängin seda ikka veel, kuigi ilmselt mitte kauaks). Lugesin raamatut, tegin lõunaks omletti (sest nii munade kui juustu kuupäev oli ilmselgelt lähedal) ning avastasin siis uudistest, et esmaspäevast võib-olla (suht kindlasti) tuleb totaalne lockdown. St kui praegu sa võid teoreetiliselt oma sõbrale külla minna v misiganes, siis peale seda võib minna ainult a)poodi, b)apteeki, c)haiglasse, d)tööle kui su tööd pole võimalik kodust teha ja e)koju. Huvitav kas mu keeletund läheks arvesse? Sisuliselt on see mu ametlikust kodust sissekirjutusjärgsesse koju liikumine ja tagasi. Tõenäoliselt keegi ei kontrolli selle 270 meetri peal mind keegi, aga noh vaatab.

Igaks juhuks käisin pärastlõunal korra pargis veel. Selles väikses, kus eilegi. Ma ausalt öeldes arvasin, et see on lukus, sest sinna saab ühe maja alt ja ust kinni panna tundub suht lihtne – aga veel ei olnud. Nii et sain oma paar kilomeetrit kõnnitud. Ma tean küll, et mul tuleb motoorne rahutus kui ma paigal pean passima nagu selle kipsiga. Ainult et siin ma passin üksi, korterikaaslasi pole (see-eest ruumi on rohkem). Vaade aknast on umbes sama nõme aga siiski veits avaram ja ilma trellideta. Samas on siin hulgem igasuguseid naabreid ja nende ilgeid muusikamaitseid. No ja veits mul on usku sellesse, et hispaanlased peavad oma karantiinist kinni ja ei korralda pidusid ega lähe kambakesti tänavale… kuigi eks me paari päeva pärast näeme. Ühe päeva suudab igaüks toas passida. Samas ilmselt need Madridi tudengid pakkisid oma kohvrid ja läksid (ühis)transpordiga igale poole laiali, nii et saame näha. Praegu on Valencia piirkonnas koroonaviiruse diagnoosi saanud 192 inimest (eilse seisuga on need andmed vist), nii et nakatumise tõenäosus peaks suht väike olema… aga samas Madrid pandi ka kinni alles hiljuti, nii et ilmselt hakkab siin ka tõusma see mõne päeva pärast. Ja mina olen piisavalt neurootiline, et ma võin lugeda küll kooliasju, aga ega need mulle kohale ei jõua. See ehtne loen-sama-lõiku-mitu-korda-järjest, nagu funktsionaalne lugemisoskus on kadunud sest aju mõtleb oma juttu samal ajal. Ja ilge uni on, kuigi kell pole veel 22gi. Raudselt on selline tüngakas, et kui voodisse lähen on kadunud.

Aa ja reaalset välja poodi minemise vajadust arvestame apelsinide pealt. Kui ma teen iga päev 1 klaasi apelsinimahla, milleks kulub 2 apelsini… siis praeguseks mul on järel 15 apelsini. See teeb 7 päeva. Kas ma kirjutasin teorbio kevadkooli jutu valmis? Eip. Ei tulnud meeldegi. Noh loodame, et nad saavad see aasta siiski sügiskooli teha.

P.S. Kell 22 kõik vilistasid ja plaksutasid rõdudel tervishoiutöötajate auks. Vastasmajast keegi kolkis kastrulit ja lusikat kokku. Päris muljetavaldav kui mitu korrusmaja nii teeb.

15.03.2020 Nüüd oleme päriselt luku taga

Ärkasin harjumusest ikka enne kaheksat. Tundub, et täna esitab see tüütuim 1% ühiskonnast oma muusikamaitset kõigile taaskord. Kõigepealt allkorruse reggaetoni-naaber. Ikka lahtise aknaga. Kusjuures kui minu aken on kinni kostub see mööda seina kuidagi eriti selgelt tuppa. Ja siis pärast hoovi teisel pool mingid marokolased vist (jummala suvaline üldistus), lasksid oma prantsusekeelset ininamuusikat. Selle metallikõlalise vingumise kõrval hakkab Koit Toome ninahääl juba päris talutavana tunduma. Keegi lasi neile vastu Euroopa Liidu hümni, mis on omajagu geniaalne. Laulis kaasa ka. Kui mul oleks kõlarid, ma laseks alumistele Tšehhi folkrokki, see on vast kõige imelikum asi mis mul on ja no kellele ei meeldiks viiulid? Tegelt seal on terve sümfooniaorkester mängus.

Õnneks pärast lõunat nad rahunesid kõik maha, siesta ikkagi. Järgmine level heliterrorit tuli alles päris kesköö paiku kui ma magama minna üritasin, aga naabritel teisel pool seina oli vist skaibi teel mingi mängu jälgmine vms. Ehk siis nad rääkisid mega valjusti, vahepeal karjusid ja ropendasid ka veel. Mees karjus. Laps, kes ilmselt ka pealt vaatas karjus. Koputasin neile paar korda vastu seina, laps koputas mulle vastu. Ma teadsin, et neid kõrvatroppe võib vaja minna, mis ma eelmine nädal ostsin!

16.03.20 Vihma saajab kõik ujub, lastel paha on tuju (raudselt see pealkiri on juba olnud)

Täna on õnneks vihmane ilm, nii et õue ei tõmba. Lugesin, et trahvitakse juba ka üksiliikuvaid jalgrattureid jms. Hispaania keele tunniga otsustasime ka oodata. Molutamine tuleb mul ilmselgelt hästi välja, sest kell on juba 12.30 ja ma olen lugenud ainult ühe peatüki raamatut. Lõunaks tuleb ette võtta mingi pikemat keetmist-küpsetamist nõudev asi nt osso buco, siis on vähemalt köögis soe. Ja mulle võib messengeris kirjutada ka, aga ärge videoid saatke, mul on ainult 5,9 Gb järgmise 24 päeva peale. Ja kohe on vähem sest ma teen ikkagi hotspotti ja postitan blogi ära.