Kes pilte nägi, siis nägi Facebookist. Ma olin nii üle- kui alahinnanud seda üritust. Ma mõtlesin, et tuleb rohkem selline matka moodi asi, aga meil oli terve refugio kinni pandud ja ei tulnudki magada nagu kilud karbis. Kuigi oleks võinud, sitaks külm oli. Madratsid olid kohapeal, minul oli laenatud magamiskott mille komfort oli +15 ja madratsivirna vahelt hiivatud omanikuta tekk (no ja rätik peas nagu väiksel slaavi vanaemal). Nii et mõni teine kannatas ikka hullemini. Õhtune sissejuhatus oli ka paras katsumus, sest kõige pealt me tegime kaminas grilli ja alles peale kaht klaasi veini ja ligi keskööl otsustas Alicia teha ettekande sellest, mis meid järgmine päev ees ootab. Kui minul on une aeg + peale kaht klaasi veini ei õnnestu teil mulle kohe kindlasti midagi selgeks teha. Mõttetu üritus. Seda enam kui äratus on juba 6.30.

Välitöö ise oli OK. Transekt oli kõver nagu joodiku jalutuskäik, aga me tegime kahestes gruppides ja sai hakkama küll. Saatuse arooniana oli meie seltskonna 3 mehest 2 värvipimedad. Ei neid ei pandud kokku, mina sain ühe ja Thomas teise. Oli raske küll. Nad tõesti ei näinud neid värvilisi kumme, mis taimede ümber olid ja takkapihta said ka märgistustest täiesti omamoodi aru. Liigid tundsid õnneks ära (mina neid ei tundnud aga neid oli õnneks ainult 5). Märgistusnöörid olid aga valged, mustad, beežid, rohelised, punased, lillakasroosad ja sinised. Riccardol oli neist raskusi vahetegemisel beeži ja valge vahel, punase ja rohelise vahel ning roosa ja sinine kippusid ka sageli sassi minema. Ehk siis segadust kui palju. Iga taime külge tuli panna 1 igast värvist + 5 valget. Neid nööre oli tülikas siduda ka, sest need tuli panna selle aasta kasvu alla st nii tippu kui vähegi annab. Enamus taimi olid peenemad kui see nöör. Selline juudijõulupuu on siis tulemuseks.

Vaade oli väga kaunis ja kui päike paistis oli meeldivalt soe ka, aga miinusena oli see üks ebamugavamaid välitöösaite, sest maapind oli kaetud teravate kristallidega, kükitamisest läksid mul põlved rõvedalt paiste ja kuskil silmapiiril oli mingi kivitehas kust kostis lakkamatut kolkimist. Või maantee laiemaks kaevamine. Võis ka see olla. Õhtul me nägime öökulle ning ma kobisin üksi sinna külmale pööningule magama. Päris OK oli kuni kõik tulid oma madratseid alla veeretama, sest seal olla soojem ja hoidsid ust pikalt lahti. Ving ja hala ühesõnaga. Aga ma keeldusin alla ka kolimast, sest eelmisel ööl keegi norskas. Hommikul leidsid poisid, et ilgelt tore on toas jalgpalli mängida ja ofkoors rihtisid ära kamina peal oleva kombo, kus oli mumifitseerunud kärnkonn ja mingid purgid-vaasid okstega ning silt „ära ole siga ja korista enda järel“. Kogu see värk kukkus maha ja läks puruks, välja arvatud see kuivanud konn, mis ilmselgelt oma surnud olekust enam kuidagi hullemaks ei saanud minna.

Ja siis lasksid pre-dokid kollektiivselt jalga (ehk Lola, Carmen ja Thomas läksid Almeriasse rannapuhkusele, logardid rsk). Kuna minul seda rõõmu polnud, sain veel ühe päeva välitööd kohas, kus maapinnakristallid olid veel suuremad ja teravamad ning maas vedelesid mingi suure looma luud. Aga seal olid taimeruudud ja ma pold nende tehnikaga tuttav + ainult 2 paari sai korraga ruute teha, nii et ma jäin totaalselt üle ning hulkusin niisama ringi. Ringihulkumise tulemusel leidsin kauni põllutäie Matthiola nimelisi lillasid lilli, mingi suure looma kondid, ühe kirstu ja sügelusussid. Sügelusussid on mingid mändide kahjurid, mille kohta teised rääkisid et kui neid esimene kord näpid, läheb nahk veits punaseks, teisel korral tuleb totaalne allergia ja kolmandal korral võid maha surra. Nice to know. Õnneks see pusa puu otsas nägi piisavalt rõve välja, et ei kutsund eriti katsuma.

Ja siis lõunasöögi ajal jõudis pärale, et muu maailm on ka olemas. Nimelt Itaalias oli koroonaviirusesse nakatunute hulk päevaga kahekordistunud ja Hispaaniast leiti ka esimene juhtum. Terve aja restoranis oli telekas see teema taustaks. Kuni praeguseni seda eriti ei olnud mainitud, meie omavahelistes vestlusteski eriti.

Ja õhtul viis Alicia meid mauri teemajja. See oli äge koht, nagu pisike Alhambra, mis on veel kasutuses ka. Sisseastumise eest küsiti 7€, selle hinna sees oli 1 tee ja maiustus. Ja see tundus päris popp koht arvestades, et alkoholi ega tubakat ei pakutud ning asukoht oli nii totaalne võsa kui üldse annab olla – mööda mingit külavaheteed sõitsime sinna, läheduses polnud isegi ühtki maja rohkem. Põhimõtteliselt see maja oli hiiglaslik! Ja koosnes üleni igasugustest urgastest ja nurgatagustest, ma eksisin vetsu minnes kaks korda ära. Tahaks seda päevavalgel näha, aga see oli hirmus kaugel ja sinna minekuks on autot vaja. Fra oli muidugi veits pahane, sest selleks ajaks kui me auto tagasi tõime oli juba nii kesköö, et raadiost lasti rõvedaid hispaania-inglise remikse (Riccil hea niimoodi lubadusi üle lasta, ta kolib kohe mitmeks kuuks Mehhikosse).

Pole ammu kirjutanud? Kunagi ilgelt ammu ma blogisin iga päev. Tšehhis siis. Tegelikult vahepealne aeg ei olnud väga põnev ka. Sisaldas tavalist bürokraatilist jama. Ja nunnusid kassipoegi.

Itaalia kodu tagatisraha pole ikka veel tulnud, sest omanik ikka veel ootab mingeid arveid. Nädala eest (teisipäeval) ma käisin „Beer with science“ üritusel, mille teemaks oli naised teaduses. Ja siis meie omadest keegi ei ilmund kohale. Nad unustasid mulle öelda, et Lola kes meie poolt minekut orgunnis pidi oma kassiga arstile minema. Kogu üritus oli hispaania keeles. Andsin suht alguses alla ja läksin Kike ja Thomasega minipitsasid sööma (kannus õlu on saadanast).

Kolmapäeval käisime Frantaga Saguntos (nüüd ma võlgnen talle juba paella). Nimelt on mind ikka vaja politseis legaliseerida, et ma oma ID koodi saaks. Muidugi olin ma unustanud passikoopia teha, kõik muud ankeedid olin ilusti ära täitnud ja välja printinud. Nii et sealt politseist saadeti meid koopiaid tegema (otse üle tee oli mingi vaateaken sildiga „me teeme paljusid asju, aga mitte fotokoopiaid“). Peale seda saime jälle järjekorras oodata, sest ametnikul oli pikk ja segane mobiilikõne. Selleks ajaks Fra juba puhises. Me olime selle ürituse siin kinni pannud juba detsembris ja iga esmaspäeva hommikul vaatasin ma politsei kodulehelt, kas saaks seda kuskile mujale broneerida. Eks meile siit ka öeldi, et tegelikult ma peaks neid pabereid Valencias ajama, mitte mingis teises linnas… aga Valencias pole üldse neid aegu. Fra saab niimoodi väga kogenud immigratsioonimahitajaks juba – kõige pealt tegi ta neid dokumente endale, siis oma emale ja nüüd mulle. Kahjuks ei saanud ma oma kaarti kohe ja ikka tuleb järgmisel nädalal tagasi tulla. Vähemalt pärastlõuna jätkus tegelikult ka paellaga, Fra viis mind, Thomast ja Kiket mingisse kohta mis nägi täiega fancy välja. Kui me sisse tulime, siis ma hoidsin ust lahti ühele naisele, kes nägi välja nagu Bratz nukk. Tõesõna, ma ei arvanud et nii suured silmad ja nii suured huuled inimese näkku mahtuda võivad. Kõrvallauas oli pärast veel üks daam, kelle välimuse juures oli ka kindlalt ilukirurgia mängus.

Neljapäeval ma sain käia ühel surmigaval seminaril aitäh Kike (slaidid olid inglise keeles, aga tüngens! Jutt oli ikka hispaaniakeelne, sest mingi kohalik vanamees ei olnud inglisekeelse jutuga nõus). Katsusin mitte magada väga avalikult. Pole hullu, 10 päeva pärast saate inglisekeelset juttu! Minult! Ma pean aint teema välja mõtlema. Sest reedel selgus, et meie seemned tulevad ameerikast 2-3 kuud kuna… seadused. Mingi dokumenteerimishuumor Euroopa Liitu saatmisega. Ühesõnaga ma peaks plaan B välja mõtlema, sest plaan A võib niimoodi järgmisesse aastasse veel nihkuda kui suvi enne peale tuleb. Nii et terve nädalavahetuse passisin kodus ja haudusin ideid, mida teha olukorras kui meil on ainult kohalikud sordid. Midagi väga põhjapanevat ei leiutanud, aga jah – ilmselgelt tuleb ka nii väikse projekti puhul arvestada, et midagi võib võssa minna ja just läks. Teema poolest olen ma veel ilusti oma postdokiprojekti raamides, aga need olid ka üsna üldiselt sõnastatud raamid (nišiteooria, liigisisene mitmekesisus). Neljapäeva õhtu oli tegelt täitsa meeldiv, nimelt mu töökaaslased olid mõne päeva eest leidnud kuskilt prügikasti juurest karbitäie kassipoegi. Selliseid natuke lollakaid ja tudisevaid, aga silmad juba peas ja väiksed teravad hambad suus. Nii et külastasin veel kord deemonkoera kodu ja vedelesin nende diivanil üleni kassipoegadega kaetud. Töölt üks paarike adopteeris nad kõik 3 pärast. Ainuke miinus oli see, et me Thomasega jäime pärast viimasest metroost maha (jaam ise ei olnud veel kinni, nii et oma piletid piiksutasime ikka maha kahjuks). Kuna pool teed oli juba niikuinii käidud, tulime ülejäänud poole ehk veel 2,5km ka jala Benimacleti.

Ja homme-neljapäeval on siis jälle politsei, jälle paella (kui jõuab) ja siis 2-3 päeva välitöid mu kontorikaaslase heaks mingil kipsipaljandil. Pühapäevaks saame tagasi, aga siis tuleb end ruttu inimeseks kasida kuna siis tuleb Meelis Pärtel siia ja on võimalus Eesti teadlasega hängida.

Veel feilimomente – ma suutsin oma mobiili internetilimiiti ületada, nii et veel 9 euri läks maha 3 päeva eest + uue kuu limiidist poole ära kasutada umbes nelja päevaga. Nimelt ma ei pannud enne tähele ja tegin nädalavahetusel läpakale telefonist hotspotti. Nüüd mul on järgmiseks 21 päevaks ainult 2,6GB kui ei taha hakata iga MB pealt eraldi maksma. Upsi. Oma tuludeklaratsiooni ma pole isegi julgenud vaadata veel, sest eelmisest aastast on 1 kuu Eestit ja 11 kuud Itaaliat, kus ma maksin makse Itaaliasse. Sellest aastast ma peaks hakkama tulumaksu Hispaaniasse maksma, aga no kuulge, need järjekorrad on mitu kuud pikad, et ma üldse end maksuresidendiks saaks teha. Pärast seda saab perearsti ka teha loodetavasti JA end oma korterisse sisse kirjutada lõpuks. Korter on nunnu, ma olen veits toataimedega liiale läinud vist, aga noh kuna ma seda kellegagi ei jaga siis ükski konn ei köhi (ma olen nagu väike orav igasugust toredat vajalikku ja vähemvajalikku kraami kokku ostnud – IKEAs läks 60€ asjade peale, mis põhiliselt on köögipudu – toidukarbid jms) . Ja vähemalt mu kodu ei hallita, kuigi vetsust tuleb vahest vetsuhaisu. Aknast siis ilmselt, sest see aken avaneb šahti, kuhu avanevad ka kõik muud selle maja vetsuaknad. Soolaleivapidu on ka plaanis teha… kunagi märtsis, sest varem ei jõua lihtsalt. Ma loodan, et välitööd tulevad põnevad, sest ma pmst olen siin 2,5 kuud elanud ja pole selle aja jooksul rohkem Valenciast välja saanud kui jõuluks Eestisse.

P.S. Ma postitan seda värki nüüd kohvikust. Kui ma saan 3€ eest tassi kohvi ja suure torditüki, siis miks ma peaks sama raha mobiilse interneti eest välja käima eksole. Täna me nimelt kontorisse ei jõudnudki – avastasin hommikul Fra’lt sõnumi, et ta ikka ei lähe, kurk valutab ja selleks ajaks oli buss ammu läinud. Noh ega kontori mugavus on ka vaieldav – eile põletati ümbritsevatel põldudel põhku, nii et suured suitsupilved olid üleval ja kontoris haises nii tugevalt, et mind igatahes häiris. Nii et võib-olla ongi parem, et täna ei läinud, äkki neil ei saanud kogu biomass eile otsa. Kohvik on muidugi väga popp koht – ma juba olen jõudnud jagada oma lauda emaga, kes toitis oma beebit. Viisakas beebi oli, ainult vahtis mind aga ei karjunud.

Muidugi ma suutsin rongijaama minnes ära eksida! Sest Google maps saatis mu natuke võssa. Tuleb välja, et Valencia Joaquin Sorolla jaam ja lihtsalt Joaquin Sorolla koos rongimärgiga on kaks ise asja. Õnneks ma jäin alla 10 minuti hiljaks, kuigi JQ (Madriidi boss) juba jõudis muretsema hakata. Rong jõudis varem ka. Ja õnneks ma tundsin ta ära ka (me oleme korra kohtunud, Indra doki kaitsmisel). JQ näeb põhimõtteliselt välja nagu veits pisem ja pikemate juustega versioon Frantast. Nad võiks vabalt vennad olla. Ja ma suutsin ta ära ehmatada! Kuskile peab risti seina peale tegema, sest tõesõna tema eeldas käesurumist vist, a mul olid pätikindad käes ja takkapihta ma olen juba selle põsemusitamise täitsa käppa saanud.

Tegin neile horchaterias hommikusöögi välja (see oli fancy koht, nüüd on mu kohvivõlad kõik tasutud) ja läksime sinna CSIC keskusesse, kus meil koosolekuruum oli kinni pandud. See oli absoluutselt fancy koht – katedraaliväljakul, kahe portjeega, kellest üks oli ulmeliselt poshi briti aktsendiga tädi ja teine halli manbuni ning stiilsete prillidega hipster. Koosolekuruum oli pööning, kus meile oli jäetud suur 20+ kohaline laud ja sisse lülitatud ekraan. Ülejäänud ruum oli sisustatud väikeste hallide diivanite ja valgete tahvlitega. Sinna oleks mahtunud suur seminar või pisemat sorti konvekas! Kuna meid oli ainult kolm, siis otsustasime diivanil vedelemise kasuks ja eraldasime end ülejäänud ruumist kahe suure whiteboardiga, kuhu peale sai teadust joonistada.

Kokkuvõttes läks päris hästi. Kuna ma olin eile endale siiski märkmikku kirja pannud 4 punkti, millest täna rääkida, siis päris idioodi muljet ei jätnud.

1. Kõige pealt tuletasin oma teemat meelde ja rääkisin neile kin recognitionist. See on mu makatöö teema, sellest ma võin une pealt ka rääkida. Siis natuke meie ühisest postdokiprojektist, mis sai kirjutatud 2018 kevadel, ehk bossid küll enam ei mäletanud mis seal oli. Ma ka ei mäletanud, nii et üritasin neile seletada mis vahe on „resource use sustainability“ ja „resource use efficiency“ vahel ja seda kuidas samade eksudaatide sees võib olla nii äratundmiseks vajalikke kui ka allelopaatilisi asju.
2. Teine punkt oli lüüa pall osavalt Joaquini väravasse ja lasta tal rääkida hästi palju oma mudelist, mille parametriseerimiseks mina peaks andmeid koguma. Ta uurib keskkonnagradiente, mitmekesisust ja… sammalt.
3. Mind sai algselt kirjutatud Franta juhendatavaks, aga kuna JQ tahtis Frantaga koostööd teha siis nad pmst tutvustasid üksteisele oma projekte ja otsisid ühisosa. Lihtne.
4. Tulevikuplaanid. Millist katset ma teeks, mis Joaquini projekti jaoks ka sobiks. See osa sai kuidagi kahtlaselt juureeksudaatide poole kaldu, ma kahtlustan et nende analüüsimine on päris kallis. Franta entusiasm oli nakkav, ma juba hakkan arvama et mõni mu idee võib isegi hea olla.

JQ tõi vahepeal kohvi juurde, aga mul läks selle ürituse lõpp ikka veits kaotsi. Lõpuks pmst rääkisime citizen science’ist, äppide loomisest, tõlkimisest, pettusega vahele jäänud teadlastest ja rahastusvõimalustest.

Siis läksime lõunale, Franta tüdruksõber liitus ka meiega. Tuleb välja, et nad peavad JQga kahepeale teadusblogi, aga polnudki varem päris elus kohtunud. Ja nad kõik laulavad või mängivad pilli. Fra tüdruk on äge. Minust väiksem, aga kui vali hääl! Ja laulab bluusi! Nad tahavad päris bändi teha. Nii et mingi hetk nad läksidki ära bändiproovi ja mina jalutasin JQga veits ringi, saatsin ta rongijaama ära ning läksin ostsin teise teki. Nüüd mul on 2 tekki ja külalistevoodi ning päeval käis torumees ka ja tegi boileri korda. Lõpuks. Ometi. Ma. Saan. Duši. Alla.

Kui teil siiani oli äkki minust vale mulje jäänud, näiteks selles osas et ma olen hirmus tubli, siis kohendage oma arvamust, palun. Ma olin hirmus tubli… kunagi keskkooli ja vb magistri ajal äkki. Aa ja mulle meeldib vinguda, ilmselgelt. Ja kui teist kellelegi peaks schadenfreude südamelähedane olema, siis lugege edasi. Siinkohal tervitaks seda tsikki, kes ütles et mina küll kunagi postdokki ei saa! Take that! Sa tead ise küll kes sa oled, kui sa seda loed! [ma arvan, et ta ei loe seda].

Igatahes mõtlesin neljapäeva õhtul, et nii nüüd panen selle hiinlaste artikli arvamuse siis editorial manageri üles ja viin end kurssi sellega, mida ma kunagi Madriidi bossile lubasin tema projektiosas (jah, mul on kaks juhendajat, kellest tegelt kumbki pole mu boss tegelikult, sest ametlik boss on Eestis). Noh panin siis oma kommentaarid vormi, lisasin konfidentsiaalse jutu editorile (seda viimast ma muidugi ei salvestanud kuhugi eraldi) ja vajutasin submit. Ja siis tuli mingi kuramuse Orcid login, ma olin selle portaali parooli muidugi ära unustanud. Lasin endale uue parooli saata, logisin sisse ja tuli mingi error. Muidugi kadus sellega ära kõik mu vahepeal lisatud tekst. Algse lingi kaudu ei saanud ka enam sisse, sest see on selline, mis aegub ära peale üht klikkimist. Nojah, mis seal siis ikka, otsisin netist editori e-maili aadressi ja saatsin kesköise halakirja.

Kas ma teadsin, et nii võib juhtuda? Absoluutselt!

See kord vähemalt näkkas ja ta vastas (mul on üks reviewmise pakkumine läinud aia taha selle tõttu, et nad saatsid e-maili reede õhtul ja vastata tuli esmaspäeva hommikuks, aga ma lihtsalt ei vaadanud vahepeal meili ning minu saadetud kirjale keegi ei vastanud ka). Nii et nüüd saan uuesti üritada.

Aga üleeile eile õhtul läksin ma peale seda frustratsiooni magama, sest kesköö oli käes ja JQ nullkasvu isokliinid käivad mul isegi värske peaga tugevalt üle võimete. JQ on mudeldamismees ja ühtlasi biogeograaf, ja ta mõtleb teist moodi kui keskmine ökoloog. Ja ta tõusebki hommikuti kell pool 6, sest ta on hommikuinimene (kiirrong Madriidist tuleb 2 tundi millegagi). Nii et otsustasin improviseerida, kuigi algne idee oli slaidid teha. Fra mahitusel ma olin sellele kolmeinimeseseminarile isegi päevakava tekitanud.

Päevakava oli õnneks lihtne: mine JQ’le jaama vastu, siis hommikusöök horchaterias, teadus (4 arutatavat teemat) mingis konvekaruumis mille Fra meile orgunnis, lõuna. Peale seda veits ringijalutamist ja saada JQ rongi peale. Lihtne onju.

Aga siis otsustasid mingid inimesed hakata katusel pidu panema (neljapäev on, kurat küll!) ja jaurasid kolmeni välja. Lõpuks nad hakkasid koridoris lällama ja keegi kutsus nad korrale. Mul polnud piisavalt lusikaid, et seda ise teha (tšehhis ma ajasin ühe köögipeo laiali, sellega, et ma lajatasin ühele tüübile puulusikaga. Fra küsis suht esimese asjana mu köögi kohta, et kas lusikas on ikka olemas). Kui ma oleks tahtnud õel värdjas olla, siis ma oleks otsinud kuskilt välja pintsetid, koukinud pööningu ukse lukust välja selle pooliku võtme ja ukse kinni lajatanud. Mu meelest see vist oli snepper. Ma siiralt imestan kuidas nad viitsisid üldse… väljas on öösiti 5 kraadi, mul oli teki all ka külm. No ja siis tuli kell 7 ärgata juba, nii et ma olin umbes 4 tunni unega ja takkapihta veel suht kuri ka.

OK, keda huvitab kuidas ratastooli-inimesed lennukisse saavad, siis minu puhul vähemalt tuli monsterbuss, mille eesküljel oli tõstukplatvorm, meid veeretati platvormile (üks teine oli veel) ja see tõusis siis bussi teise korruseni ja me  läksime bussi. Peale seda see kahtlane torn sõitis lennuki kõrvale, kõikus mõnusalt ja siis pani platvormi vastu hädaväljapääsu. Lihtne. Mul oli isegi oma privaatne pingirida kuni mingi paks onu siia maandus, et eesistujatega juttu ajada. Üldiselt ma hängisin lennujaamas liiga kaua, ma pole elu sees nii kiiresti läbi security saanud. Lõhkeainekleepsuga lihviti mu kips ka üle. Ja nüüd on kõht tühi (ofkoors mu ratastool pargiti lennujaamas kuskile hullult kaugele restoranidest, nii et ma ei saand seda maha jätta).

Franta pakkus, et võib mu esmaspäeval tööle viia, a ma ei tea kas see on esmamulje mida ma tahan kõigile jätta. Ma kujutasin natuke teisiti ette seda – et viin Itaalia maiustusi ja emblen kõigiga, aga praegu mul on ainult kaks mode’i „Doctor House“, ehk tõre tõbras kes osutab karguga ja „recovery mode“ ehk söö-maga-söö-maga-söö. Üht korterit plaanisime ka uuel nädalal vaatama minna, aga HAHA see on kolmandal korrusel ja ilma liftita majas. Piltide pealt tundus ilus (ja kallis ka, aga mere lähedal ja tõesti ma pigem maksan enamuse oma palgast üüriks kui et veel mingis etteplaneerimatus kommuunis elan, võeh, inimesed). Koduotsingu limiit ongi, et võiks alla 700€ jääda + 100 kommunaalideks, siis pmst jääbki ainult toiduraha üle. Selle hinnaga võib leida kas stuudiokorteri kesklinna lähedal või mingis tornmajas või siis natuke suurema korteri mingis natuke kaugemas kohas. Asukoha poolest ma eelistaks, et võiks Franta lähedal olla (ta elab ilusas nunnus, aga kallis linnaosas) ja tööbussi trajektoorist mitte kaugemal kui pool tundi jala. Soovitatavalt mere poole, mitte põllumajanduse poole. Eriline boonus oleks, kui ei ole stuudiokorter, sest siis saab külalisi ka pidada. Ja ma vaatan vannitoa ja diivanitaguse kasvõi luubiga üle, et ei hallitaks. Konditsioneer võiks ka olla, sest siin läheb suvel max 45 kraadini. See millele me pilgu peale viskasime on magamistoaga, kus pole akent ja mingit mööblit ka eriti mitte, a muidu tundus kobe. Asjaolu, et me vaatasime seda kuulutust oktoobris ja see ikka veel alles on vihjab muidugi, et seal võib mingi peidetud viga olla.

Laurale pean ka kingituse leidma, ta tuli mulle lennujaama vastu ja puha. Ja tal on armsad kassid (kuigi eelmine kord üks kriimustas mind, see ei ole unustatud). Pluss ta peab taluma nädal aega seda kui ma poolfunktsionaalne olen (loe: jätan apelsinikoored jms laua peale vedelema, sest taldriku/lõikelaua ja karkudega küll ei liigu). Itaalias jäi minust maha ka paras hulk igasugu poolikuid riisi ja pastapakke, moose jms, eks Gülce vaatab mida ta sealt tahab ja mis ära visata. Giuseppe võib crossdresseriks hakata, ma jätsin kappi ühe kleidi ja paar seelikut, mis olid kas nõmedad või liiga kitsad. Ja põranda mõõdukalt mustaks, sest ma arvasin et ma saan tolmuimejaga hakkama aga reaalselt see oli siuke pooleperseline ettevõtmine, et vannitoa osas andsin alla. Niikuinii kõik käivad seal saabastega.

Nii ja nüüd mul oleks mingit „tagasi ökoloogiks“ programmi vaja, sest ma olen aasta aega millegi muuga tegelenud + kuu aega isegi mitte tööl kohal käinud, nii et igasugused harjumused on täiesti võsas.